Nii me siin elame

Meil on kuidagi juhtunud nii, et korraga üritame lahti saada nii lutist, pudelist kui ka kussutamisest.  Olgu, algust ei teinud ühel ajal, aga elu on nii viinud. Kõige esimesena võtsin kätte kussutamisest vabanemise ja ise uinumise õpetamise. Alguse sai see sellest, et vabanesime teki sisse mähkimisest (rääkisin sellest lähemalt  SIIN ). Edasi hakkasin last harjutama sellega, et ei kõndinud temaga mööda tuba, vaid istusin ja kõikusin voodil. Siis lõpetasin sellegi ja lihtsalt istusin.  Mingil hetkel otsustasin, et on paras aeg hakata proovima lihtsalt voodisse panekut. See toimis! Nüüd ongi nii, et head ööd, musi ja kalli, laps voodisse ning tekk peale. Ise istun meie voodil nii kaua, kuni ta uinub. Seis ei ole veel ideaalne, alati ei õnnestu ja vahel ikka pean sülle võtma. Kui ta nüüd jõuab nii kaugele, et iga kord suudab ise uinuda, astume sammu edasi. See siis tähendab seda, et ma ei istu enam voodil uinumiseni. Vaatame, äkki kooliks saab selle asjaga korda :D ...

Hea huumor on praegu see, et nendest kinnastest pidin rääkima juba kuu aega tagasi. Ühes tekstis koos toolidega. Nendega pole kuhugi eriti jõudnud, seega jäid kindad ka sinna, kus jäid. Ega need midagi erilist ei ole. Väga algelised ja lihtsad. Ma ikka kavatsen kunagi nii kaugele jõuda, et istun videode taha varrastega, aga ei ole hetkel seda aega kuskilt võtta. Eks tuleb siis nii kaua lihtsalt värvidega mängida. Järgmisel aastal pean nii kui nii selgeks saama, kuidas pöialt teha, ega siis enam ei saa liugu lasta ilma :D Ma praegugi juba mõtlen, et suure tõenäosusega jäävad need lihtsalt kappi seisma, aga mis siis ikka. Sain vähemalt oma kudumisisu rahuldada.  .  Ma pole eriline jõuluinimene. Sel päeval, kui sain teada, et Meheraasul on 24.12 sünnipäev, naersin, et vähemalt saan edaspidi seda pidada jõulude asemel :D Samas Mudilane jällegi väga ootab jõule. Kuna ma väga ei taha tervet elamist ära kaunistada, siis otsustasin tema tuppa miskit aretada. Oma ema käest sai...

Uuh, mu lemmik lause!  Arvestades, et ma olen enamus oma täiskasvanuelust olnud kas täiesti kodune või, nagu armastan lõõpida, poole kohaga kodune, võite ise ennustada, kui tihti ma seda kuulnud olen.  Päriselt täiesti kodune olen olnud ühe aasta peale gümnaasiumi. Ma ei osanud midagi tarka oma eluga peale hakata ja võtsin aasta vabaks. Siis läksin kooli. Esimese aasta olin päevaõppes ja ilmselgelt oli see ainus aasta, kui ma ei kuulnud seda etteheidet, et passin kodus.  Siis olin aasta kaugõppes ja nüüd lapsega kodus.  Aga kas see, et olen üldises plaanis kodune, tähendab, et ma olen kõikides kodustes toimingutes üksi? Et siis nagu koduabiline?  Kaugõppel olemine tähendab, et muul ajal on vaja läbi töötada hunnik materjali. Ma veetsin ikka tunde, et lugeda ja asju selgeks saada. Lisaks siis veel kirjalikud tööd. Jah, mul oli selles mõttes aega, et see kõik ei toimunud töö kõrvalt. Aga see ei vähenda fakti, et asjad pidin ma läbi töötama ja tööd...

Käisime Pisikesega arsti juures järelkontrollis. Angiin on möödas ja tervis jälle korras. Arst kasutas juhust ning uuris muude asjade, nagu rääkimine ja oskused, kohta ka. Midagi halba ei öeldud, seega eeldan, et ta jäi rahule. Masendav on muidugi see, et kõik hädad tulid korraga. Pisikesel lõi kõhu veidi lahti ja sellest tulid hädad mähkmepiirkonnas. Kõhulahtisusest saime lahti riisipudru ja linexiga. See ei võtnudki kaua aega, paar päeva ja korras. Aga mähkmehädad olid visad kaduma. Praegugi panen ühe koha peale sudocremi, aga enam ei ole tal valus. Kuna ma siin üksi olles enamasti siiski ei saa teda vee all pärast iga häda kasida, siis kasutan niiskeid lappe. See tegi talle nii haiget, et endalgi võttis pisara silmanurka. Vahepeal jooksis isegi siis eest ära, kui oli kakata mähe, sest tema jaoks üks sama kõik eksole :D  Nüüd eilsest õnneks on see trall ka läbi ja saame ilma suurem tsirkuseta asjad korda ajada. Suurest rõõmust terveks saamise üle, õppis preili ka ronima....

Olen müstika usku. Ehk siis usun, et on olemas inimesed, kes tunnetavad ja näevad rohkem. Samuti meeldib mulle selline tuleviku ennustamise teema. Olen kunagi ostnud isegi tarot kaardid. Nendega olen pisut ennustanud ka, aga korralikult selgeks ei ole saanud. Ega ei ole otseselt üritanud ka. Sõbrannadele olen ennustanud nendega pisut. Eks osa asju ole täppi ka läinud, aga pigem on need jäänud riiulisse seisma. Igasugu nõiasaadetes öeldakse ka tihti, et ei tasu jamada nende kaartidega, kui korralikult kasutada ei oska. Las nad siis olla seal.  Ma usun ka sellesse, et inimese alateadvuses on palju vastuseid. Eriti palju neid vastuseid võib saada unenägudest. Nende seletamisest olen ka ammu huvitatud olnud. Ikka no juba aastaid. Selle pärast on olemas ka unenägude seletaja. See ei ole küll väga tihti kasutust leidnud, sest tavaliselt ei ole aega hommikul ülesse kirjutada unenägu ja õhtuks on juba meelest läinud. Praegu on selline periood ka, et ega eriti ei näegi. Küll aga juht...

Siin ei mõtle, et millist veekogu ma ujumiseks eelistan. Hoopis seda, miks ma ei kasuta ninahügieeniks ja nohuraviks ninaspreisid (sudafed jne), vaid merevett (humer, quixx). Lühidalt: selle kannapöörde jaoks läks vaja täpselt ühte nina limaskestade lõikust. Aasta oli siis 2012. Mul oli olnud juba väga väga väga pikka aega nohu. Seetõttu olid tavalised sudafedid osa minu elust. Piltlikult öeldes, kui kuhugi läksin, nägi pakkimine välja nii: meik, riided, oo ninasprei ka olemas. Olin igapäevane kasutaja, sest pidevalt oli raske hingata. Mingil hetkel saatis perearst mind edasi nina-kurgu-kõrvaarsti juurde. Tema saatis lõikusele, sest limaskestad olid turses. Seejuures mainis, et ilmselt on põhjus tihedas spreitamises ja tema edasine soovitus oleks merevee kasutamine samal otstarbel. Sel perioodil tuli muidugi välja, et mul on ka tolmuallergia ning see oli hoopis pideva nohu põhjus. Ilmselt oli sellel oma osa, miks need limaskestad omadega pekki läksid. Kamba peale ars...

Meil on täna kolmas pöörane päev. Üleeile õhtul tekkis Pisikesel palavik. See kestab siiani. Käib muudkui kõrge ja madala vahet. Eile hommikul oli lausa nii kõrge, et ma pidin pepuli lendama, kui Meheraasu kraadimise lõpetas. Mõtlesime, et ehk peaks emo´sse minema, aga otsustasime siiski oodata. Päeva peale läks temperatuur alla ja me ei hakanudki minema. Täna hommikul oli jälle palavik platsis, kõrgem kui eile hommikul. Heietasime uuesti emo mõtet. Aga siis otsustasime hoopis, et helistame perearstile. Ta oli nii lahke, et võttis meid järjekorraväliselt vastu. Võeti verd ja tuli välja, et preili on suutnud endale angiini saada. Kuidas või kus kohas ta nii külma sai, on minu jaoks müstika. Õues olles on alati soojalt riides, vajadusel on toas ka paksemad riided seljas. Kas tõesti need kaks sammu, mis on toaukse ja auto vahel? Ega tegelikult enam vahet ei ole. Tähtis on see, et palavikumüsteerium on lahendatud ja ravi peal. Nagu Meheraasu kabinetis naljatas: kui hästi läheb, sa...

Raseduse ajal ma erilisi plaane luti osas ei teinud. Nii palju muid mõtteid oli peas, et see tundus täiesti ebaoluline. Omavahel me ka sellel teemal pikalt ei arutlenud. Oli selline vaikiv kokkulepe, et kui on vaja, siis on vaja ja jooksvalt vaatame.  Suhteliselt ruttu jõudsime arusaamisele, et lutt on siiski vajalik ja nii see esimene tee meie koju jõudis. Oli täitsa asjalik abimees. Vahel küll mõtlesin, et tuleb paras jama selle võõrutamisega, aga kuna meie puhul oli kasu, siis ei tundunud, et selle ära kaotamine tulevikus saaks väga hull olla. Eks selle müstilise tulevikuni oli siis omajagu aega kah eksole.  Nüüd on tulevik käes ja on tekkinud väike plaan tasapisi lutist loobuma hakata. Seejuures ei ole kavas seda teha järsku ja lihtsalt ära võttes. Kuna ta kasutab seda uinumiseks, lohutamiseks ja see pakub turvatunnet, siis miks ometigi peaksin ma teda traumeerima? Päris nii ju ei ole, et laps istuks ainult lutt suus ja muidu elada ei saa. Saab küll. Enamus ajast vi...

Ilmselt oleks korrektne öelda ainult valu, sest võlu ma veel nagu ei ole leidnud. Enne Pisikest oli sügisese kellakeeramise ainus võlu see, et sai ühel päeval tunnike kauem magada. Aga see on ka ainus, mida meenutada suudan. Ma saan aru, et seda tehakse selle jaoks, et valget aega oleks rohkem, aga olles nüüd realist: hiljemalt kuu aja pärast on nii kui nii enamus ajast pime. Seetõttu ei leia mina, et sellel üldse mingit mõtet oleks. Mudilase jaoks ei muutnud see eriti midagi, esimesel päeval tõusis varem, kui tavaliselt, aga edasi oli kõik juba samas rütmis. Küll aga tundub, et uinumine on tema jaoks kuidagi lihtsam. Pisike seevastu.. oh jah. Nüüd juba hakkab vaikselt jälle looma, aga esimene päev ei olnud eriti meeldiv. Samas pean tunnistama, et ma kartsin ise hullemat. Eelmine aasta oli ta nii väike, et mingit mõju ei olnud sellel tunnikesel siia-sinna. Meil oli korralik rütm sisse saadud kenasti, seega hakkas ta tund aega varem ära vajuma. Ega mul muud üle ei jäänud, ku...