Otsi blogist

pühapäev, 26. november 2017

Võõrutuskolmik: lutt, pudel ja kussutamine

Meil on kuidagi juhtunud nii, et korraga üritame lahti saada nii lutist, pudelist kui ka kussutamisest. 

Olgu, algust ei teinud ühel ajal, aga elu on nii viinud. Kõige esimesena võtsin kätte kussutamisest vabanemise ja ise uinumise õpetamise. Alguse sai see sellest, et vabanesime teki sisse mähkimisest (rääkisin sellest lähemalt SIIN). Edasi hakkasin last harjutama sellega, et ei kõndinud temaga mööda tuba, vaid istusin ja kõikusin voodil. Siis lõpetasin sellegi ja lihtsalt istusin. 
Mingil hetkel otsustasin, et on paras aeg hakata proovima lihtsalt voodisse panekut. See toimis! Nüüd ongi nii, et head ööd, musi ja kalli, laps voodisse ning tekk peale. Ise istun meie voodil nii kaua, kuni ta uinub. Seis ei ole veel ideaalne, alati ei õnnestu ja vahel ikka pean sülle võtma. Kui ta nüüd jõuab nii kaugele, et iga kord suudab ise uinuda, astume sammu edasi. See siis tähendab seda, et ma ei istu enam voodil uinumiseni. Vaatame, äkki kooliks saab selle asjaga korda :D

Magamisega on üldse viimasel ajal olnud pisut jamasti. Mingil põhjusel ta ärkab korduvalt. Vahel ma ei suuda aru saada, mis on valesti. Mu ema räägib õudusjutte sellest, kui halvad magajad olime nii mina, kui mu vend... Tõesti loodan, et tegu on lihtsalt mõne ealise iseärasusega. 
Üks ärkamine on tal 1-5 vahel, igal ööl. Enamasti kuskil kolme paiku, aga vahel kõigub. Ma olen üpris veendunud, et see on konkreetselt seotud harjumusega öösiti süüa. 

Reaalsus on see, et tal ei ole seda vaja. Olgu, kui on näha/kuulda, et näljakisa, siis ma ikka lähen teen selle piima. Küll aga kahtlen sügavalt, et asi on tühjas kõhus, kui ta mulle rõõmsalt vastu naerab ja uinumise asemel mängima hakkab. Üks öö just oli selline olukord. Lõpuks ta oli vist lausa 4 tundi üleval. Kindlalt ei tea, sest mingi hetk ma vajusin lihtsalt ära ja Meheraasu võttis üle temaga jauramise :D 

Võõrutamise teise katse (esimene lõppes, sest Pisike jäi haigeks ja ainus, mida ta süüa tahtis oli piim) teine öö oli juba hoopis teistsugune ja hoian pöialt, et asi liiguks ikkagi tõusvas joones. Esimesel katsel jätsin ma alles päevase piima. Seekord aga olen ära jätnud ka selle ühe pudelitäie enne lõunaund. Alguses küll kahtlesin, aga siis leidsin, et see on siiski kõige õigem samm. Lohutasin ennast veel sellegagi, et kui oleksin teda võõrutanud rinnast, siis oleksin ju teinud samamoodi. Minu jaoks ei ole nii suur vahe, kas võõrutamine pudelist või tissist. See on ikka võõrutamine. Nii kaua, kuni menüüs on muud piimatooted, ei tohiks midagi kuskilt puudu jääda. 

Kuldse kolmiku viimane (seejuures ka kõige raskem) on lutist lahti saamine. Heietasin pikemalt natuke aega tagasi SIIN. Võtsin nüüd asja kätte. Esimesel õhtul küll proovisin nii, et läheb magama ilma, aga plaan on pekkiläinud mõte. Seega pidi jääma siiski selle juurde, et alguses on ta ilma üleval olles. Magamise ajal on tal see suus. Uskuge või mitte, nüüd on ära kadunud ka see, et lutti peab öösel taga otsima :D Ta lihtsalt nii kiivalt hoiab kinni sellest. 

Iga päevaga läheb küll kergemaks, aga eks alguses oli jonni palju. Mõneti ka mõistetav, võtsin ära harjumuspärase asja. Hästi keeruline oli iseendaga hakkama saada. Just sellega, et ma ei lähe kergema vastupanu teed ja ei anna lutti. On lihtne haarata kohe selle järele. Nüüd enam ei tule meeldegi, et oh, annaks. Oluline muutus oli seegi, et lutt on rangelt ainult voodis. Ta ärkab ja koos paneme selle ära. Räägin talle iga hommik, et ta on juba nii suur ja tubli ning enam pole päeval lutti vaja. Ei tea, kas asi on minu veenmises või ajas, aga edusamme on. Ma ise loodan, et poole aastaga saame selle asja paika. 

Tegelikult saaks kiireminigi, aga mis teed ära, kui oleme rahulikuma tempo austajad. Veel ei ole nii kiire sellega, et peaks päeva pealt kriipsu peale tõmbama. 

Või äkki siiski peaks? 

Käsitöönurk: kindad, lumehelves ja tikitud kohvikruusid

Hea huumor on praegu see, et nendest kinnastest pidin rääkima juba kuu aega tagasi. Ühes tekstis koos toolidega. Nendega pole kuhugi eriti jõudnud, seega jäid kindad ka sinna, kus jäid. Ega need midagi erilist ei ole. Väga algelised ja lihtsad. Ma ikka kavatsen kunagi nii kaugele jõuda, et istun videode taha varrastega, aga ei ole hetkel seda aega kuskilt võtta. Eks tuleb siis nii kaua lihtsalt värvidega mängida. Järgmisel aastal pean nii kui nii selgeks saama, kuidas pöialt teha, ega siis enam ei saa liugu lasta ilma :D Ma praegugi juba mõtlen, et suure tõenäosusega jäävad need lihtsalt kappi seisma, aga mis siis ikka. Sain vähemalt oma kudumisisu rahuldada. 


Ma pole eriline jõuluinimene. Sel päeval, kui sain teada, et Meheraasul on 24.12 sünnipäev, naersin, et vähemalt saan edaspidi seda pidada jõulude asemel :D Samas Mudilane jällegi väga ootab jõule. Kuna ma väga ei taha tervet elamist ära kaunistada, siis otsustasin tema tuppa miskit aretada. Oma ema käest sain jõulukardinad, kavatsen need ette panna. Lapsepõlvest on mul olemas ka ühed päkapikud, mida aknale panna. Sealt arendasin mõtet edasi ja plaan on teha selline kompositsioon päkapikud lumesajus. 



See oli esimene helbekatsetus. Tuli välja hullem, kui võinuks, aga parem, kui ootasin :D Mudilasele aga meeldis ja selle toppisin juba aknale ära ka. Pinterestis vaatasin veidi ringi ja seal oli nii palju ägedaid mustreid ja ideid, mida kindlasti proovida tahan. Ilmselt on homne Pisikese lõunauni sisustatud. Varsti tänan taevast, et meil aknad väikesed on :D  Idee pärit siit!

Viimane suurem tegevus oli tikkimine. Sain nüüd valmis oma neli kohvikruusi, mis leiavad oma koha köögis. Ma olen leidnud nii palju ägedaid mustreid jälle, et ilmselt on meil varsti tapeedi asemel lihtsalt tikandid igal pool :D

Lingid mustritele: MUSTROHELINEPRUUN ja PUNANE


Üldse on nii palju lahedaid asju, mida tahaks proovida ja teha. Nii palju jääb selle taha, et ei oska. Hetkel veel ei ole ma nii kannatlik, et vaikselt pusida ja proovida. Aga midagi peab vanaduspõlve jaoks ka jääma ju!

esmaspäev, 20. november 2017

Sa oled ju kodune!?

Uuh, mu lemmik lause! 
Arvestades, et ma olen enamus oma täiskasvanuelust olnud kas täiesti kodune või, nagu armastan lõõpida, poole kohaga kodune, võite ise ennustada, kui tihti ma seda kuulnud olen. 

Päriselt täiesti kodune olen olnud ühe aasta peale gümnaasiumi. Ma ei osanud midagi tarka oma eluga peale hakata ja võtsin aasta vabaks. Siis läksin kooli. Esimese aasta olin päevaõppes ja ilmselgelt oli see ainus aasta, kui ma ei kuulnud seda etteheidet, et passin kodus. 
Siis olin aasta kaugõppes ja nüüd lapsega kodus. 

Aga kas see, et olen üldises plaanis kodune, tähendab, et ma olen kõikides kodustes toimingutes üksi? Et siis nagu koduabiline? 

Pildiotsingu funny stay at home mom memes tulemus

Kaugõppel olemine tähendab, et muul ajal on vaja läbi töötada hunnik materjali. Ma veetsin ikka tunde, et lugeda ja asju selgeks saada. Lisaks siis veel kirjalikud tööd. Jah, mul oli selles mõttes aega, et see kõik ei toimunud töö kõrvalt. Aga see ei vähenda fakti, et asjad pidin ma läbi töötama ja tööd esitama õigeaegselt. 

Sellel esimesel, täiesti vabal aastal, olin ideaalne koduperenaine. Koristasin iga päev, pesin pesu, meest ootas söök, kui ta töölt tuli. Noh, these days are gone now.

Need, kes tihedamini suhtlevad on aru saanud, et mul ei ole selline laps, kes eriti omaette tsilliks. Ta tahab seltskonda, asjades kaasa lüüa. Vahel on ta lihtsalt memmekas, eriti peale lõunaund. Hommikupoole on kerge, ta on (enamasti) heas tujus. Ja ma kasutan seda ära, et toimetada. Näiteks on mul enne Pisikese lõunaund tehtud endale ja talle söögid, nõud pestud, toad köetud, koerale söök/jook valmis ja ette viidud. AGA see ei tähenda, et ma saaks hakata elamises suurpuhastust tegema. Samuti võib juhtuda, et Meheraasut ei tervita kodus õhtusöögi lõhnad. Vahel kasutan ma kuivatusrestilt puhta pesu jooksvalt ära ennem seda, kui need kappi jõuavad. 

Ilma häbita ütlen, et see on täiesti normaalne. Ma ei pea jõudma kõike teha laps kaenlas. Samuti ei meeldi mulle, kui Pisike jookseb kuuma pliidi ääres, kui süüa teen. Jah, elektripliidiga on savi, aga praegusel ajal tahaks ikkagi õhtupoole ka korraks tule alla teha. Kerge 2in1. Meheraasu ja Mudilane ei sure ära, kui hakkan süüa tegema nende koju jõudes. Eks see olegi selline minu kiiks, et mulle ei meeldi teha asju kuidagi poole vinnaga ja üle tagumiku, peaasi, et tehtud saaks. 

Pildiotsingu funny stay at home mom memes tulemus

Ma saan aru, et Meheraasu on töölt tulles väsinud ja tahaks puhata. Aga mina tahaks ka jalad seinale visata ja lihtsalt olla. Selleks hetkeks, kui tema koju maandub, olen ma tegelenud mitme jonnihoo, söötmise, jootmise, kasimise ja mängimisega. Ei ole ju päris nii, et ma siin olen lihtsalt ilus ja asjad saavad ise valmis. 

Siin tulebki jälle mängu see asjade jaotamine. Lapsevanemad on koos saanud lapse. See tähendab, et koos tuleb temaga tegeleda. Koos elades tuleb ka asjadega koos tegeleda. Kogu survet ei saa suruda ühele poolele. Okei, saab, aga see ei ole jätkusuutlik. Sellel inimesel sõidab lihtsalt lõpuks katus minema. 

Üldse on kuidagi nii palju survet (kodustele) emadele. Ühiskond justkui ootaks mingisugust taset, mis väga tihti ei ole üldse saavutatav. Ma küsiks selle peale, et miks tõmmelda? Miks võimelda ennast hingetuks? Vahel on võimalik lükata asju homse peale. Vahel on võimalik teha mõnd asja paari tunni pärast. 
Mina nii mõnegi asjaga ootan seda, millal Meheraasu koju jõuab, sest siis on nii kui nii see aeg, kui Pisike ripub tema küljes. 

Kogu selle jutu peale ütleksin lihtsalt nii: ei tasu minna ohkima ja ette heitma, kui ei tea kõiki asjaolusid ning detaile. 

Pildiotsingu funny stay at home mom memes tulemus


laupäev, 18. november 2017

Niisama juttu

Käisime Pisikesega arsti juures järelkontrollis. Angiin on möödas ja tervis jälle korras. Arst kasutas juhust ning uuris muude asjade, nagu rääkimine ja oskused, kohta ka. Midagi halba ei öeldud, seega eeldan, et ta jäi rahule.

Masendav on muidugi see, et kõik hädad tulid korraga. Pisikesel lõi kõhu veidi lahti ja sellest tulid hädad mähkmepiirkonnas. Kõhulahtisusest saime lahti riisipudru ja linexiga. See ei võtnudki kaua aega, paar päeva ja korras. Aga mähkmehädad olid visad kaduma. Praegugi panen ühe koha peale sudocremi, aga enam ei ole tal valus. Kuna ma siin üksi olles enamasti siiski ei saa teda vee all pärast iga häda kasida, siis kasutan niiskeid lappe. See tegi talle nii haiget, et endalgi võttis pisara silmanurka. Vahepeal jooksis isegi siis eest ära, kui oli kakata mähe, sest tema jaoks üks sama kõik eksole :D  Nüüd eilsest õnneks on see trall ka läbi ja saame ilma suurem tsirkuseta asjad korda ajada.

Suurest rõõmust terveks saamise üle, õppis preili ka ronima. Nii diivanile, kui ka üle suure mänguasjakasti. Oh seda rõõmu :D

Nagu lapsega jantimisest oleks vähe, siis Jassu on hakanud usinalt enda kuuti närima. Katuse alumise serva on ära hävitanud juba. Ma ausalt annan talle iga päev süüa. Oleks kohe teadnud, et ta tahab kuudist tähti vaadata, oleks lasknud Meheraasul katuseaknad teha :D Eks nüüd siis peab seda ka lappima hakkama. Aga selle ma jätan rõõmsalt härrase hooleks.

Ma ise sel ajal tikin, sest ma olen hetkel täielikul soonel. Viimati tikkisin märtsis, kulus oma pool aastat ennem, kui isu tagasi tuli. Nüüd olen teinud kaks pilti valmis, kolmanda muster olemas. Plaanin kööki sellist väikest neljast pildist koosnevat seinakaunistust. Kui kunagi valmis saan näitan siin ka kindlasti. Praegu on plaanis teha magamistuppa ja elutuppa ka. Millal nendeni jõuan, jumal teab :D Tegelikult imestan, et nii püsiv olen olnud, sest enamasti viskab suhteliselt kiiresti kopa ette. Ehk mõjutab see, et tegemine võtab vaid mõned päevad, sest pildid on võrdlemisi väikesed. Vaikselt muidugi hakkab kripeldama, et raamat nii kaua seisnud on. Samas Sõja ja rahu esimest osa lugesin terve aasta. Vast viimase osaga ikka nii kaua ei lähe.
Kui aus olla, siis jõuan ma alati lõpuks tikkimise juurde tagasi. Vahet ei ole, et aeg ajalt põikan kudumisse ja heegeldamisse. Ma lihtsalt ei ole nendes nii osav. Tikkimine tuleb aga lihtsalt ja aitab aju hästi välja lülitada.

Mingist ajast on jälle hakanud jooksma see alkoinfo.ee reklaam. Teate küll seda "kas sinu elus on subtiitrid paigas" reklaami. Ma siis mõtlesin ka testi teha. Vastuseks tuli, et tervisekahjustuste tekkimise tõenäosus on väike. Jätka samas vaimus ja ära suurenda koguseid. Ega see üllatus just ei olnud. Arvestades, et enamus eelmisest aastast olin ma rase või imetasin. Sellel aastal küll saaks, aga ei taha. Täitsa hea on, kui ei ärka hommikul pohmas ja väsinuna. Ma nüüd karsklaseks ei ole hakanud, aga niisama suvalisel õhtul miskit võtta ka ei viitsi.

Kui jutt juba reklaamidele läks... miks need pagana jõulureklaamid nii varakult peavad pihta hakkama? Mul juba praegu on kopp ees neist ja üle kuu peab veel taluma. Varsti on juba igal pool jõulutuled ja -laulud. *võdistab õudusest õlgu*
Ei, ma ei ole endiselt enda jõulusoolikat ülesse leidnud. Ma ei taha hakata jälle tube kaunistama ja kinkidele mõtlema. Nendega läheb ikka nagu alati. Ehk siis kaks päeva enne mõtlen, miks ometi ma see aasta ei olnud tark ja varem pihta ei hakanud.
Ainus, mis mulle jõulude juures meeldib on advendikalendrid :D aga no näiteks kuusk... hoiad kaks päeva toas ja okkad igal pool.

Tegelikult valetan, teine asi, mis jõulude juures mulle meeldib, on meie traditsiooniline jõulukohtumine. Sihuke vahva seltskonna üritus, mis on kestnud ikka juba ... aastaid. Ma ei suudagi praegu meenutada, millal meil see üritus esimest korda oli.

Olgu, sai nüüd tühja loba aetud juba küll, aeg tänaseks lõpetada ja oodata õhtut, et oma tikkimisprojektiga edasi minna! :D




teisipäev, 14. november 2017

Unenägude seletamine

Olen müstika usku. Ehk siis usun, et on olemas inimesed, kes tunnetavad ja näevad rohkem. Samuti meeldib mulle selline tuleviku ennustamise teema. Olen kunagi ostnud isegi tarot kaardid. Nendega olen pisut ennustanud ka, aga korralikult selgeks ei ole saanud. Ega ei ole otseselt üritanud ka. Sõbrannadele olen ennustanud nendega pisut. Eks osa asju ole täppi ka läinud, aga pigem on need jäänud riiulisse seisma. Igasugu nõiasaadetes öeldakse ka tihti, et ei tasu jamada nende kaartidega, kui korralikult kasutada ei oska. Las nad siis olla seal. 
Ma usun ka sellesse, et inimese alateadvuses on palju vastuseid. Eriti palju neid vastuseid võib saada unenägudest. Nende seletamisest olen ka ammu huvitatud olnud. Ikka no juba aastaid. Selle pärast on olemas ka unenägude seletaja.

See ei ole küll väga tihti kasutust leidnud, sest tavaliselt ei ole aega hommikul ülesse kirjutada unenägu ja õhtuks on juba meelest läinud. Praegu on selline periood ka, et ega eriti ei näegi. Küll aga juhtub vahel, et mõni unenägu on eriti eredalt meeles. Lausa nii eredalt, et ei anna kohe mitu mitu päeva üldse rahu. 

Seda väga tihti ei juhtu. Praegu suudan meenutada täpselt kahte korda. Üks oli mõned aastad tagasi. Kirjutasin kuhugi ka tähendused ja kui nüüd mäletan õigesti, siis läksid üpris täppi. Arvatavasti, isegi kui leiaksin praegu need paberid, siis ega ma enam ei mäleta, mis tundmused sel ajal olid. Nii et kahjuks ma täpset infot tolle aja täpsuse kohta öelda ei saa. 

Teine kord oli alles nüüd, mõned päevad tagasi. Ma ilmselgelt loen jube palju sõjaga seotud raamatuid, sest see on põhiline teema, mida unes näen. Teemast välja, aga kui nüüd mõelda, siis sellel aastal on ainult üks raamat olnud, mis EI OLNUD otsapidi sõjaga seotud.. No mis teed, kui armastusromaanid ei köida :D

Igatahes. Ma alguses mõtlesin, et mingi suvaline jura uni. Kui õhtuks meeles on, siis vaatan. Unenägu oli meeles, aga vaatamiseni ei jõudnud. Mööda läks umbestäpselt neli päeva ja kuna see ikka kummitas mind, siis ühel õhtul Pisikest magama pannes, otsustasin aega surnuks lüüa. 

Hea, et voodis külitasin, sest muidu oleks ilmselt pikali kukkunud. No läks täppi. Iga detaili juures, mida vaatasin, tundsin ära neid tundmusi ja mõtteid, mis hetkel minuga kaasas käivad. Ma ei hakka hetkel neid detaile ja seletusi siia kirjutama, sest see läheks pisut liiga isiklikuks. 
Tuleb tunnistada, et sain pisut julgust juurde selles osas, mis suunas peaks oma samme sättima. 

Minnes nüüd edasi müstikajutuga, siis tahaks lasta endale ennustada. Kaua ma jauran mingi suvaliste kaartide või unenägudega. On kellelgi kogemusi ja oskab soovitada kedagi? Ma juba täitsa ammu olen seda mõtet peas heietanud, aga ikka jääb see viimane samm tegemata. 

Tahtsin siia lõppu linkida selle, missugune raamat mul on, aga ei suuda googeldades seda ülesse leida. Küll aga sai selgeks, et neid on väga väga väga mitu erinevat. Järelikult valikut ikka on. Nüüd hakkas mind huvitama, kui palju nendest raamatutes erinevusi on. Nägin ükskord Meheraasu vanaema raamaturiiulis ka mingisugust unenägude seletajat. Peaks joonele panema need kaks ja saaks asja selgeks :D


esmaspäev, 13. november 2017

Miks ma olen merevee usku?

Siin ei mõtle, et millist veekogu ma ujumiseks eelistan.
Hoopis seda, miks ma ei kasuta ninahügieeniks ja nohuraviks ninaspreisid (sudafed jne), vaid merevett (humer, quixx).

Lühidalt: selle kannapöörde jaoks läks vaja täpselt ühte nina limaskestade lõikust.
Aasta oli siis 2012. Mul oli olnud juba väga väga väga pikka aega nohu. Seetõttu olid tavalised sudafedid osa minu elust. Piltlikult öeldes, kui kuhugi läksin, nägi pakkimine välja nii: meik, riided, oo ninasprei ka olemas. Olin igapäevane kasutaja, sest pidevalt oli raske hingata.

Mingil hetkel saatis perearst mind edasi nina-kurgu-kõrvaarsti juurde. Tema saatis lõikusele, sest limaskestad olid turses. Seejuures mainis, et ilmselt on põhjus tihedas spreitamises ja tema edasine soovitus oleks merevee kasutamine samal otstarbel.

Sel perioodil tuli muidugi välja, et mul on ka tolmuallergia ning see oli hoopis pideva nohu põhjus. Ilmselt oli sellel oma osa, miks need limaskestad omadega pekki läksid.
Kamba peale arstid siiski otsustasid, et ega kahjuks ei tule, kui opil ära käin, seda enam, et aeg oli juba kirja pandud.

Läksin siis rõõmsalt Tartusse haiglasse ja see oli mu elu kõige hullem ja valusam meditsiinikogemus.

Jah, isegi räigem kui sünnitus.

Pole küll teemaga seotud, aga huvitav kokkusattumus on, et kõik mu operatsioonikogemused on Tartuga seotud :D

Igatahes. Arst alguses rõõmsalt rääkis, mis ja kuidas nüüd juhtuma hakkab. Ma olin positiivselt meelestatud: no kui hull see ikka olla saab eksole! Tehti tuimestus ja mingi aja pärast jalutasin siis operatsioonisaali. Läksin lauale ja.... kahetsesin, et ei nõudnud üldnarkoosi. Ma tundsin, kuidas nad seal surkisid. Pole elus enne ega pärast sellist valu tundnud. Lisaks siis see meeldiv kärsahais. Ja kogu vedelik, mis nad ninna valasid vajus kurku... ainus mõte laual oli, et huvitav, kas ma suren valusse, lämbun või upun. Terve keha oli nii šokis, et hoidsin kramplikult lauast kinni (seda ka pärast operatsiooni, kui juba kõik juhtmed ja jubinad olid küljest võetud ja oli aeg ratastooliga palatisse veerema hakata).

Seal üks praktikant vaatas sellise näoga, et jeeeeesus, kas ma tõesti pean SEDA kunagi kellelegi ISE tegema hakkama v :D

Kui lõpuks sain voodisse heita ja palatisse üksi jäin, hakkasid pisarad lihtsalt voolama. Ja ei valeta, kui ütlen, et ma ei suutnud ennast kontrollida. Käed värisesid ja ei suutnud nuttu lõpetada. Meheraasu tuli mingi aeg ka sinna ja vaatas lihtsalt lolli näoga, et ma ei suuda poole tunni jooksul maha rahuneda :D

Neiu, kes pärast mind operatsioonilt tuli, oli sama reaktsiooniga. Pärast viskasin nalja, et algusest peale teadsin, et asi ei ole minus, vaid protseduuris.

Ega sellega ei olnud piinad veel lõppenud, kui haiglast välja sain. Verejooks kestis veel mitu mitu tundi. Käisin mööda Tartut ringi nagu väike põrsas ja muudkui vahetasin verist vatti. Lisaks pidin nädal hiljem minema koorikuid eemaldama. Mis küll ei olnud nii piinav, aga tõmbas ikka pisara silmanurka küll.

Pärast seda ei ole ma kordagi kasutanud muud, kui merevett. Ma ei luba muud koju ostagi. Olgugi, et põhjus võis suure tõenäosusega olla muus, kui tihedas ninarohu kasutamises, ma ei julge riskida. Samuti kavatsen edaspidi uskuda, et nohu taga on allergia, mitte limaskestad. Ma ei taha enam mitte kunagi sellist katsumust läbi teha :D

Alguses arvasin, et raske on harjuda, aga pärast esimest paari kuud enam vahet ei teinud. Nüüd olen nagu täitsa teadlik suur inimene, kes kasutab merevett :D

reede, 10. november 2017

Hambad, angiin või mõlemad korraga?

Meil on täna kolmas pöörane päev. Üleeile õhtul tekkis Pisikesel palavik. See kestab siiani. Käib muudkui kõrge ja madala vahet. Eile hommikul oli lausa nii kõrge, et ma pidin pepuli lendama, kui Meheraasu kraadimise lõpetas. Mõtlesime, et ehk peaks emo´sse minema, aga otsustasime siiski oodata. Päeva peale läks temperatuur alla ja me ei hakanudki minema. Täna hommikul oli jälle palavik platsis, kõrgem kui eile hommikul. Heietasime uuesti emo mõtet. Aga siis otsustasime hoopis, et helistame perearstile.

Ta oli nii lahke, et võttis meid järjekorraväliselt vastu. Võeti verd ja tuli välja, et preili on suutnud endale angiini saada. Kuidas või kus kohas ta nii külma sai, on minu jaoks müstika. Õues olles on alati soojalt riides, vajadusel on toas ka paksemad riided seljas. Kas tõesti need kaks sammu, mis on toaukse ja auto vahel?

Ega tegelikult enam vahet ei ole. Tähtis on see, et palavikumüsteerium on lahendatud ja ravi peal. Nagu Meheraasu kabinetis naljatas: kui hästi läheb, saab nädala pärast jälle öösel magada.
Oi, kuidas ma seda ootan. Ööd on olnud veel pöörasemad, kui päevad. Pisike ei ole kunagi olnud kaisubeebi, aga nüüd lõpetab alati vastu hommikut meie voodis. Ma küll olen oodanud, millal tuleb see aeg, et ta kaisus püsiks ka, aga see nüüd ei olnud päris see viis, mida ma oleksin tahtnud.

Tegelikult jõudsin ma juba arvama hakata, et kogu jandi taga on jälle hambad. Eile õhtul, kui ta ilge röökimise saatel tõusis, panin igemegeeli ja edasine öö oli rahulik. Samas see ju tuimestab. Eks siis mingi aeg ole näha, kas on lisa tulnud. See mõte oli tegelikult hirmutav, sest ma kardan, kuhu järgmised siis selle palaviku tõstaksid...

Nüüd lendas vastu taevast ka plaan jätta ära pudelipiim. Menüüs on palju piimatooteid. No näiteks teen pudrud piimaga, päeval saab keefiri. Juust maitseb talle väga. Ühesõnaga tundus, et ei ole enam mõtet. Praegu on piim ainus asi, mida ta tarbib, peale vee. Täna just naersin, et meil oleks nagu jälle beebi majas :D Õnneks ei tundunud see võõrutus väga raske olevat ja loodetavasti ikkagi lähemate nädalate jooksul on võimalik sellega ühele poole saada.

Ma muide sain lõõpida, et ilmselt hakkavad mul võimed avalduma. Nädala alguses rääkisin Meheraasule, et peaks Pisikesele uue palavikualandaja ostma. Küünlad olid kuni 10kg lastele, aga ta juba on sellest piirist üle. Samuti on vanus nii suur, et võime rõõmsalt nurofeni kasutada ja küünlad nurka visata (ma kusjuures olen suht kindel, et me kõik kolm ootasime seda). Kolmapäeval oli meil nii kui nii liikumist ja kasutasin kohe juhust. Ja kohe läks seda vaja ka. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen! :D

Hah, Pisike tegi arstil muidugi jälle sihukest tsirkust, et kui lõpuks vereproovi vastused saime ja ta vait oli, hakkas arst naerma ja ütles, et issand, sa oskad tasa ka olla või :D Ma muidugi pidin ütlema, et vahel harva ikka õnnestub jah :D

Üldse on Pisike oma meditsiinikäitumise/suhtumise osas nii minu moodi. Valged kitlid ei meeldi, verd võtta ei lase (mu ema räägib siiani, kuidas ma olin 8aastane ja Rakvere haiglas hoiti mind viiekesi kinni, et veri kätte saada. Nad ei uskunud, et ainus, kes mind ära suudab moosida on ema). Samuti ei meeldi talle see pulk, millega kurku vaadatakse (ma õppisin ära, kuidas teha suu täpselt nii lahti, et arst ei pidanud seda kasutama. Ta iga kord naeris, et ma olen ju see, kellega ei pea pulki raiskama) ja angiin on haigus, milles olin igal aastal ühe korra kindlasti. Vahel lausa kaks. See pull lõppes siis, kui mandlid ära lõigati.

Positiivselt poolelt: Pisike magab praegu oma päevaune(d) elutoas. Nii õpib veel müra sees magamisegi ära ju! :D

esmaspäev, 6. november 2017

"Mina olen Pisike ja ma olen lutisõltlane"

Raseduse ajal ma erilisi plaane luti osas ei teinud. Nii palju muid mõtteid oli peas, et see tundus täiesti ebaoluline. Omavahel me ka sellel teemal pikalt ei arutlenud. Oli selline vaikiv kokkulepe, et kui on vaja, siis on vaja ja jooksvalt vaatame. 
Suhteliselt ruttu jõudsime arusaamisele, et lutt on siiski vajalik ja nii see esimene tee meie koju jõudis. Oli täitsa asjalik abimees. Vahel küll mõtlesin, et tuleb paras jama selle võõrutamisega, aga kuna meie puhul oli kasu, siis ei tundunud, et selle ära kaotamine tulevikus saaks väga hull olla. Eks selle müstilise tulevikuni oli siis omajagu aega kah eksole. 

Nüüd on tulevik käes ja on tekkinud väike plaan tasapisi lutist loobuma hakata. Seejuures ei ole kavas seda teha järsku ja lihtsalt ära võttes. Kuna ta kasutab seda uinumiseks, lohutamiseks ja see pakub turvatunnet, siis miks ometigi peaksin ma teda traumeerima? Päris nii ju ei ole, et laps istuks ainult lutt suus ja muidu elada ei saa. Saab küll. Enamus ajast viskab ta selle kohe välja, kui ärkab. Aga see on tal pidevalt käeulatuses. Olgu, päris tihti on see kadunud, aga muul ajal on tal võimalik ise seda võtta, kui on soovi. Magamise ajal viskab ta samuti selle ära, aga uinudes on vajalik. Ma muide nüüd hakkasingi mõtlema, et lutti asendada ma ju millegagi ei saa...kuidas need uinumised siis peaksid välja nägema. Kui kaua umbes võtab aega, et laps harjuks ära, et enam ei ole seda asjandust tal? 
Raudselt lõpuks olen ise 5x rohkem traumeeritud sellest, kui Pisike :D 

Igatahes plaanin ma mingil, hetkel veel määramata, ajal hakata vaikselt lutti silmaalt ära viima. Noh, et õue enam kaasa ei võta ja päeval panen ka nii, et ta igal hetkel seda võtta ei saa. Alustuseks ikkagi magamise ajal jätaks selle rõõmu. Ma olen siin kaalun küll seda mõtet, et kohe korraga ongi kõik, aga siiani on iga võõrutamise ja harjutamisega sobinud meile selline tasapisi ning samm-sammult. Vast proovin alguses ka nii, eks siis aja jooksul ole näha, kuidas kujuneb. 

Mul on lutiteema üldse pikalt hingel olnud, sest ma olen korduvalt kuulnud negatiivseid kommentaare selle kohta. Esimesi sain juba siis, kui ma veel ei plaaninudki võõrutamist. Kõige popim oli see, et tõmmati lapsel lutt suust ära ja lisati: no miks see prunt peab suus olema kogu aeg, ei ole vaja! Vähe ei ajanud närvi! Mismõttes sa lampi tuled tõmbad mu lapsel luti suust välja? 
Teine sihuke äge kommentaar sinna juurde on see: lutti on vaja ju ikka ainult magamise ajaks ja äärmisel juhul suure jonni ajal. Ee, kas mu laps võiks ise otsustada, millal tal on seda lutti vaja? Ta küll täitsa väike, aga siiski saab aru, on lutti vaja või ei. Nüüd ükspäev just öeldi, et ta on juba nii suur ja ei tohiks enam lutiga tegemist teha. Ma peaaegu oleksin öelnud, et ta ausalt kooli läheb lutita, aga sain veel sõnasabast kinni. 

Ma tõesti ei leia, et aastane ei võiks lutti imeda. See päris ausalt ei ole kõige katastroofilisem sündmus inimkonna ajaloos. Aga millegipärast tekitavad sellised kommentaarid tunde, et midagi on nüüd täiesti valesti lapsega. No ei ole ju. 
Raudselt siis, kui lutist oleme lahti saanud, hakkab pihta potijutt. Ja siis juba iseseisev söömine. Üldiselt vist mitte kunagi ei lõppe see, et midagi on kellegi teise jaoks nagu veidi mööda. Ma õnneks ei lase ennast eriti häirida. Veel. Lõpuks ikka, aga eks tuleb tugev närv säilitada. 

kolmapäev, 1. november 2017

Kellakeeramise võlu ja valu

Ilmselt oleks korrektne öelda ainult valu, sest võlu ma veel nagu ei ole leidnud. Enne Pisikest oli sügisese kellakeeramise ainus võlu see, et sai ühel päeval tunnike kauem magada. Aga see on ka ainus, mida meenutada suudan.
Ma saan aru, et seda tehakse selle jaoks, et valget aega oleks rohkem, aga olles nüüd realist: hiljemalt kuu aja pärast on nii kui nii enamus ajast pime. Seetõttu ei leia mina, et sellel üldse mingit mõtet oleks.

Mudilase jaoks ei muutnud see eriti midagi, esimesel päeval tõusis varem, kui tavaliselt, aga edasi oli kõik juba samas rütmis. Küll aga tundub, et uinumine on tema jaoks kuidagi lihtsam.
Pisike seevastu.. oh jah. Nüüd juba hakkab vaikselt jälle looma, aga esimene päev ei olnud eriti meeldiv. Samas pean tunnistama, et ma kartsin ise hullemat. Eelmine aasta oli ta nii väike, et mingit mõju ei olnud sellel tunnikesel siia-sinna.

Pildiotsingu clock change memes tulemus

Meil oli korralik rütm sisse saadud kenasti, seega hakkas ta tund aega varem ära vajuma. Ega mul muud üle ei jäänud, kui ta magama panna. See aga mõjutas kenasti ka söömisi ja ööund. Kuna ta öösel magas korralikult, siis järgmine päev oli juba lihtsam. Suutis juba ilusti pool tundi kauem üleval olla. Täna saime nii kaugele, et uneaeg on samas kohas nagu enne pühapäeva.

Ööunega on nüüd sellised lood, et see on jätkuvalt varasem. Eks tuleb leppida sellega, kuidas praegu on. Ei hakka vägisi sundima ka kuhugipoole seda. Ma lihtsalt siiralt loodan, et see nihkub ise vaikselt aja jooksul hilisemaks.
Oli sihuke periood, mil Pisike ärkas hommikul kell 6. See oli tükk tööd, et seda hilisemaks saada. Praegu on see vaev suhteliselt asjatu, sest ta ärkab umbes 6.30. Ilmselt magaks ta kauem, kui öösel vahepeal ärkaks, aga ma siiski eelistan seda, et magab sirgelt hommikuni. Seejuures on savi, et meie hommik algab varem, kui päris paljudel inimestel. Eks ideepoolest võiks anda talle pudelitäis piima ja siis üritada uuesti magama uinutada, aga kuna Meheraasu ja Mudilane peavad ka vaikselt ärkama hakkama sel ajal, pole erilist mõtet. Samuti tahan, et Pisikese esimene söögikord oleks hommikupuder, mitte piim. Eks nendel unistel hommikutel, kui kõik teised magavad, unistan sellest, kuidas ühel päeval ärkan ka kell 9 või 10. :D

Pildiotsingu clock change memes tulemus