Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2017 postitused

Käsitöönurk: Puu purgis

Varsti on tulemas emadepäev. Üldiselt piirduvad minu kingitused hädise kommikarbiga, sest ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida peaks tegema. Kui mingil imekombel olengi mingi mõtte saanud, on aega liiga vähe, et asju teostada. Sada häda alati, eksole. Sellel aastal aga sattusin facebookis nägema, et tehakse külmkapimagneteid. Ma ei suutnud vastu panna ja ära ma tellisin kaks tükki. Ühe emale ja teise vanaemale.

Kujutate ette, see kõik toimus juba aprilli keskel, või pigem suhteliselt alguses. Siiani olen üllatunud, et nii vara :D
Samas tundus hullult hädine anda neile ainult üks magnet. Pinterestis nägin siis SEDA. Tundus täitsa ilus dekoratiivese. Mõtlesin üht ja teistpidi ning lõpuks ikka proovisin. Ütleme nii, et ilmselt ma siiski neid üle ei anna, sest ma ei ole rahul tulemusega. Eks see ole selline harjutamise asi ka. Kahjuks ei ole mul seda aega, et enne emadepäeva veel umbes 10 sellist purki teha :D

Praegu vaatan, et lähedalt näevad veel eriti halvad välja.., ilmselt tuleb ikk…

Elad maal? Oled noor naine? Järelikult hariduseta ja linnas hakkama ei saa!

Juhtusin hiljuti lugema ühe delfi uudise kommentaare. Üldiselt suutsin rahulikuks jääda, aga siis märkasin sõnavõttu, mis harja punaseks ajas. See oli umbes selline: maale ongi jäänud enamasti vanemad üksikud naised. Nende mehed on juba ammu surnud ning noored naised, kes maal elavad on ilma hariduseta ja ei saaks linnas hakkama. Ma täpset sõnastust ei viitsi otsima hakata, aga miskit seesugust oli. Kahjuks ei olnud aega sel hetkel sinna paari paremat sõna vastu öelda, aga endiselt ei anna rahu.
Loomulikult tundsin ennast puudutatuna! Ma olen noor, juhtumisi naine ja vahi raiska, elan veel kolme põllu vahel ka. Kusjuures, järgmisel aastal saan kõrghariduse, seega ei taju, et haridustasemel midagi häda oleks. Linnas saaksin ka hakkama, kui seda tahaksin. Aga ei taha nagu eriti. Siinkohal tegelikult oleneb, mida keegi linnaks peab. Kui me räägime Rakverest, siis pole probleemi. Tartuga saab ka hakkama, aga tõstan käed ja tunnistan: Tallinnat ma ära ei handleiks (ja ikka veel ei tahagi)…

Poole ühene Pisike

Ma ikka iga kuu imestan, et kuidas ometi see aeg nii kiiresti läheb. Hetkes olles ei saa nagu arugi ja siis järsku on nagu tsau, pool aastat! Preili on 66,5cm pikk ja kaalub 7360g. Kõik on ilus ja nii nagu peab. Seekord tegeles meiega jälle see pereõde, keda Pisike kardab. Ta konkreetselt röökis nutta terve aja kuni kabinetist välja saime. Seegi kord mainis ta, et laps kaalub 300g vähem, kui keskmisel pooleaastased. Kuna ta mind juba eelmine kord vihastas selle lausega, siis see kord küsisin ikka ära, et no kuidas ma peaksin siis lapsele rohkem toitu sisse lükkama? Noh, vastust ma sellele ei saanud, aga mis seal ikka. Perearst muret ei näinud alla keskmise kaaluga ja nõustus minu arvamusega, et ega lapsele rohkem sisse lükata ei saa, kui ta võtab. 

Keerab igatepidi ja nüüd hiljuti õppis tagurpidi roomamise selgeks. Ta ise muidugi on alati hullult pahane, kui aru saab, et jälle valetpidi läheb. Üritab istuda, aga tasakaalu pole. Lisasime menüüsse pudrud, nii hommikul kui ka õhtul. Het…

Assa raks, sain toast välja!

Teate, ma käisin viimati väljas eelmise aasta juulis. Ja selle all ma mõtlen seda, et käisin kodust ära ilma lapseta ja üritus ei olnud seotud lapsega. Sest noh, tõele au andes käisime veebruaris ühel katsikul ka.
Ma juba ammu tundsin, et mulle kuluks üks väike tuulutus ära. Aju on nii pehme sellest ainult kodus istumisest. Õnneks oli Meheraasu nii lahke, et laenas meile Triinuga autot. Alguses pidime minema ühele sõbrale külla, aga päeval ta siiski ütles, et ta ei ole kodus. Aga ma olin juba nii oodanud, et saan õhtul midagigi teha. Otseseid plaane meil ei olnud, mõtlesime Rakverre minna ja midagi süüa. Kuna me erilised restoranitajad ei ole, siis läksime võtsime Kadakast ühe burksi hoopis. Lõpuks midagi muud eriti ei teinudki, sõitsime lihtsalt ringi ja olime korralikult südaööks kodus tagasi.
Gotta say, et väga veider oli ilma Pisikeseta olla. Ma küll panin ta ise magama ja läksime alles pärast seda, aga ikka mõtlesin pidevalt, et kas ta ikka magab või mis toimps noh. Mul on jube …

Käsitöönurk: Pisikese sünniandmete pilt

Juba raseduse ajal mõtlesin, et tahaks mingit väikest mälestust sünniandmetega (mitte, et need meelest läheks, aga minu arust armas). Alguses mõtlesin kuskilt tellida, aga mul oli igav. Lisaks oli mul vaja mingisugust tegevust, mis veits vaheldust tooks tavalisele passimisele.
Mustri leidsin Pinterestist (ja kui kunagi saan arvutisse ning meeles, on lisan lingi ka). Tundus selline nunnu ja värviline. Ma olen pisut kärsitu inimene ning suure ühevärvilise pinna tikkimine on minu jaoks max killer.

Raam on veel puudu, aga minu töö on tehtud. Numbrite ja tähtede tegemiseks kasutasin kõikvõimast sõpra nimega google. Praegu on jälle nii tegevusetu olla õhtuti. Andke mõni hea idee mida järgmisena nokitseda võiks :D
Lõpetuseks üks pilt numminaatorist ka. Isegi tema haige lapse nägu on nii kohutavalt armas (sorri, emmesündroom in the action)