laupäev, 29. aprill 2017

Käsitöönurk: Puu purgis

Varsti on tulemas emadepäev. Üldiselt piirduvad minu kingitused hädise kommikarbiga, sest ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida peaks tegema. Kui mingil imekombel olengi mingi mõtte saanud, on aega liiga vähe, et asju teostada. Sada häda alati, eksole. Sellel aastal aga sattusin facebookis nägema, et tehakse külmkapimagneteid. Ma ei suutnud vastu panna ja ära ma tellisin kaks tükki. Ühe emale ja teise vanaemale.


Kujutate ette, see kõik toimus juba aprilli keskel, või pigem suhteliselt alguses. Siiani olen üllatunud, et nii vara :D

Samas tundus hullult hädine anda neile ainult üks magnet. Pinterestis nägin siis SEDA. Tundus täitsa ilus dekoratiivese. Mõtlesin üht ja teistpidi ning lõpuks ikka proovisin. Ütleme nii, et ilmselt ma siiski neid üle ei anna, sest ma ei ole rahul tulemusega. Eks see ole selline harjutamise asi ka. Kahjuks ei ole mul seda aega, et enne emadepäeva veel umbes 10 sellist purki teha :D


Praegu vaatan, et lähedalt näevad veel eriti halvad välja.., ilmselt tuleb ikka üks poering teha veel enne õiget päeva, sest ma ei lepi ainult magenti ja kommikarbiga sellel aastal.

Ma üldse olen nii vaimustuses nendest magnetitest. Juba pean plaani veel mõned lasta teha, sest no nii vahva ju! Valmisid ja jõudsid minuni nad ka kiiresti, niiet jee. Aga selle magnetite suurema tellimise võtan ette siis, kui me uue külmkapi oleme saanud, aga see on juba hoopis teine jutt :D





kolmapäev, 19. aprill 2017

Elad maal? Oled noor naine? Järelikult hariduseta ja linnas hakkama ei saa!

Juhtusin hiljuti lugema ühe delfi uudise kommentaare. Üldiselt suutsin rahulikuks jääda, aga siis märkasin sõnavõttu, mis harja punaseks ajas. See oli umbes selline: maale ongi jäänud enamasti vanemad üksikud naised. Nende mehed on juba ammu surnud ning noored naised, kes maal elavad on ilma hariduseta ja ei saaks linnas hakkama. Ma täpset sõnastust ei viitsi otsima hakata, aga miskit seesugust oli.
Kahjuks ei olnud aega sel hetkel sinna paari paremat sõna vastu öelda, aga endiselt ei anna rahu.

Loomulikult tundsin ennast puudutatuna! Ma olen noor, juhtumisi naine ja vahi raiska, elan veel kolme põllu vahel ka. Kusjuures, järgmisel aastal saan kõrghariduse, seega ei taju, et haridustasemel midagi häda oleks. Linnas saaksin ka hakkama, kui seda tahaksin. Aga ei taha nagu eriti. Siinkohal tegelikult oleneb, mida keegi linnaks peab. Kui me räägime Rakverest, siis pole probleemi. Tartuga saab ka hakkama, aga tõstan käed ja tunnistan: Tallinnat ma ära ei handleiks (ja ikka veel ei tahagi).

Ma eelistaks iga kell igavat väikelinna ja selle aeglast tempot. Kuigi ma elaksin parema meelega hetkel korteris, annan endale aru, et finantsiliselt ei tasu ära üürika eest iga kuu sadu eurosid maksta. Ja hea on teada, et saan panna Pisikese õue magama kui tuleb tuju. Tulevikus saan lasta tal rahuliku südamega õues mängida. Meil on loomad, rahu ja vaikus. Kujutate ette, et ma saan minna maja ette raamatut lugema ilma, et automüra pidevalt kõrvus on!

Ja millegi pärast mind ikka kohutavalt häirib, et kuskil elab keegi, kes avalikult midagi sellist välja ütleb. Kas tõesti enam ei või ajudega noored ise otsustada maal elamise kasuks? Kas seda on tõesti nii raske uskuda, et mõnele noorele võib selline asi täitsa meeldida? Oh well, ma saan aru, et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi, aga vot isegi nüüd ei anna veel rahu.

esmaspäev, 17. aprill 2017

Poole ühene Pisike

Ma ikka iga kuu imestan, et kuidas ometi see aeg nii kiiresti läheb. Hetkes olles ei saa nagu arugi ja siis järsku on nagu tsau, pool aastat! Preili on 66,5cm pikk ja kaalub 7360g. Kõik on ilus ja nii nagu peab. Seekord tegeles meiega jälle see pereõde, keda Pisike kardab. Ta konkreetselt röökis nutta terve aja kuni kabinetist välja saime. Seegi kord mainis ta, et laps kaalub 300g vähem, kui keskmisel pooleaastased. Kuna ta mind juba eelmine kord vihastas selle lausega, siis see kord küsisin ikka ära, et no kuidas ma peaksin siis lapsele rohkem toitu sisse lükkama? Noh, vastust ma sellele ei saanud, aga mis seal ikka. Perearst muret ei näinud alla keskmise kaaluga ja nõustus minu arvamusega, et ega lapsele rohkem sisse lükata ei saa, kui ta võtab. 

Käisime Katsil külas, et 6.elukuu puhul pilte teha

Keerab igatepidi ja nüüd hiljuti õppis tagurpidi roomamise selgeks. Ta ise muidugi on alati hullult pahane, kui aru saab, et jälle valetpidi läheb. Üritab istuda, aga tasakaalu pole. Lisasime menüüsse pudrud, nii hommikul kui ka õhtul. Hetkel on rauatase ka kontrolli all. 

Kuigi varem mõtlesin, et võiks sellise pisut tähtsama numbri puhul ka kooki osta, siis reaalsus on see, et elu tegi omad korrektuurid ning meie täna suuremat koogisöömist ei korralda. Ka lihavõtted läksid meist mööda nii, et ei olnud värvimist, koksimist ja rõõmu. Meheraasu vanaemaga juhtus õnnetus ning seetõttu sain suurivaevu ta täna üldse pildistamiselegi kaasa, rääkimata siis sellest, et hakkaks siin mingisugust pidu pidama. Muidu oleks ehk niisama asja jätnud, aga mälestused on tähtsad ning suure lunimise peale ta ikka oli nõus.

Ega siin ei olegi rohkem midagi öelda. Loodan, et teie pühad olid paremad kui meie omad.  

pühapäev, 9. aprill 2017

Assa raks, sain toast välja!

Teate, ma käisin viimati väljas eelmise aasta juulis. Ja selle all ma mõtlen seda, et käisin kodust ära ilma lapseta ja üritus ei olnud seotud lapsega. Sest noh, tõele au andes käisime veebruaris ühel katsikul ka.

Ma juba ammu tundsin, et mulle kuluks üks väike tuulutus ära. Aju on nii pehme sellest ainult kodus istumisest. Õnneks oli Meheraasu nii lahke, et laenas meile Triinuga autot. Alguses pidime minema ühele sõbrale külla, aga päeval ta siiski ütles, et ta ei ole kodus. Aga ma olin juba nii oodanud, et saan õhtul midagigi teha. Otseseid plaane meil ei olnud, mõtlesime Rakverre minna ja midagi süüa. Kuna me erilised restoranitajad ei ole, siis läksime võtsime Kadakast ühe burksi hoopis. Lõpuks midagi muud eriti ei teinudki, sõitsime lihtsalt ringi ja olime korralikult südaööks kodus tagasi.

Gotta say, et väga veider oli ilma Pisikeseta olla. Ma küll panin ta ise magama ja läksime alles pärast seda, aga ikka mõtlesin pidevalt, et kas ta ikka magab või mis toimps noh. Mul on jube raske lasta lahti ja leppida sellega, et kontroll ei ole minu käes, aga sain läbi häda ikka hakkama. Pärast rääkisime veel juttu köögipõrandal (meil on ilmselt juba perselohud ka põrandas) ja veidi hiljem seltskond suurenes ja rääkisime Meheraasu vanemate ja vennaga juttu. Lõpuks läksime magama mingi poole kuue aeg hommikul. Pisikesel oli jälle imehea ajastus öise ärkamisega, ikka siis kui just oled pea padjale saanud :D

Terve mõistuse säilitamise huvides peaksin iga kuu vähemalt ühe sellise päeva võtma, mis rutiinist välja toob. Okei, täna on pisut väsinud olla, aga samas ei ole see midagi uut ja ilmselgelt ainult oma lollus. Nagu mu ema ütleb, noorel inimesel polegi rohkem vaja, kui paar tundi und! (kavatsen seda korrutada seni, kuni jälle normaalselt magada saan :D)

Ega rohkem ei olegi midagi öelda. Selline mõnus on olla. Hah, mõtlesin, et paneks pildi ka siia, aga kõik Triinu juures tehtud peldikuselfied ei kõlba kassi saba allagi :D


Pildiotsingu funny mommy went out memes tulemus

Appi, see tuletas meelde, et ma pean poodi veel minema. Just lootsin, et täna ei pea ringi trampima kuskil...pean ära õppima, kuidas käia poes nii, et kõik vajalikud asjad korraga saaks ostetud.

neljapäev, 6. aprill 2017

Käsitöönurk: Pisikese sünniandmete pilt

Juba raseduse ajal mõtlesin, et tahaks mingit väikest mälestust sünniandmetega (mitte, et need meelest läheks, aga minu arust armas). Alguses mõtlesin kuskilt tellida, aga mul oli igav. Lisaks oli mul vaja mingisugust tegevust, mis veits vaheldust tooks tavalisele passimisele.

Mustri leidsin Pinterestist (ja kui kunagi saan arvutisse ning meeles, on lisan lingi ka). Tundus selline nunnu ja värviline. Ma olen pisut kärsitu inimene ning suure ühevärvilise pinna tikkimine on minu jaoks max killer.


Raam on veel puudu, aga minu töö on tehtud. Numbrite ja tähtede tegemiseks kasutasin kõikvõimast sõpra nimega google. Praegu on jälle nii tegevusetu olla õhtuti. Andke mõni hea idee mida järgmisena nokitseda võiks :D

Lõpetuseks üks pilt numminaatorist ka. Isegi tema haige lapse nägu on nii kohutavalt armas (sorri, emmesündroom in the action)