Juhtusin hiljuti lugema ühe delfi uudise kommentaare. Üldiselt suutsin rahulikuks jääda, aga siis märkasin sõnavõttu, mis harja punaseks ajas. See oli umbes selline: maale ongi jäänud enamasti vanemad üksikud naised. Nende mehed on juba ammu surnud ning noored naised, kes maal elavad on ilma hariduseta ja ei saaks linnas hakkama. Ma täpset sõnastust ei viitsi otsima hakata, aga miskit seesugust oli.
Kahjuks ei olnud aega sel hetkel sinna paari paremat sõna vastu öelda, aga endiselt ei anna rahu.
Loomulikult tundsin ennast puudutatuna! Ma olen noor, juhtumisi naine ja vahi raiska, elan veel kolme põllu vahel ka. Kusjuures, järgmisel aastal saan kõrghariduse, seega ei taju, et haridustasemel midagi häda oleks. Linnas saaksin ka hakkama, kui seda tahaksin. Aga ei taha nagu eriti. Siinkohal tegelikult oleneb, mida keegi linnaks peab. Kui me räägime Rakverest, siis pole probleemi. Tartuga saab ka hakkama, aga tõstan käed ja tunnistan: Tallinnat ma ära ei handleiks (ja ikka veel ei tahagi).
Ma eelistaks iga kell igavat väikelinna ja selle aeglast tempot. Kuigi ma elaksin parema meelega hetkel korteris, annan endale aru, et finantsiliselt ei tasu ära üürika eest iga kuu sadu eurosid maksta. Ja hea on teada, et saan panna Pisikese õue magama kui tuleb tuju. Tulevikus saan lasta tal rahuliku südamega õues mängida. Meil on loomad, rahu ja vaikus. Kujutate ette, et ma saan minna maja ette raamatut lugema ilma, et automüra pidevalt kõrvus on!
Ja millegi pärast mind ikka kohutavalt häirib, et kuskil elab keegi, kes avalikult midagi sellist välja ütleb. Kas tõesti enam ei või ajudega noored ise otsustada maal elamise kasuks? Kas seda on tõesti nii raske uskuda, et mõnele noorele võib selline asi täitsa meeldida? Oh well, ma saan aru, et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi, aga vot isegi nüüd ei anna veel rahu.
Kommentaarid
Postita kommentaar