Nii me siin elame

Nii kaua kui vähegi mäletan, olen jagelenud kaaluga. Okei, kui nüüd aus olla, siis ega ma väga ei liigutanud ennast kunagi. Tunnistasin endale, et olen parajalt paks, aga seejuures parimais aastais ja sinnapaika see asi ka alati jäi. Ükski rumalus nooruses tegemata ei jäänud ja eks kümme aastat tagasi oli elu ka vähe liikuvam.  Aga siis tulid Mirtel ja Henri ning kui Mirteliga kogunenud kilod jätsin haiglasse, siis see, mis teise rasedusega kogusin, jätsin endale. Ei saa salata, et Mirteli titeiga oli mu jaoks vaimselt keeruline ülesanne ja sealt sai alguse üks paras virr-varr, millega hakkan alles praegu hästi läbi saama. Aga tasakaalust väljas vaimne pool viis tasakaalust välja ka kõik muu. Mingil hetkel jõudsin sellisesse seisu, et kõik, mis polnud eluliselt oluline jäi minust tegemata, hoolimata ja märkamata. Ehk siis see, mis toimus minu füüsilise kehaga, oli üsna ükskõik.  Täiesti 100% valisin oma toite halvasti ja liikuda viitsisin täpselt punkti pealt nii palju, kui hä...

Jõudsin mingil hetkel sinna punkti, et väga tahaks midagi teha enda heaks.  Viimasel viiel aastal olen väga tihti jätnud ennast, enda soove ja tahtmisi kuhugi kaugemale. Kõik need mägiraudteed enda emotsioonide ja kõige muuga on jätnud ilmselgelt oma jälje, aga kuidagi samm-sammult olen tervenemas. Suur abi on olnud sisust, mida sotsiaalmeedias jälgin ja ka raamatutest, mida olen lugenud. Need, kes raamatupostitusi on lugenud, teavad minu usku sellesse, et teatud sorti teosed jõuavad õigel ajal minuni. Hakkan jälle heietama, aga mu mõte oli selles, et ümbritsedes ennast motiveeriva ja tegudele suunava sisuga, olen hakanud ka endas arendama neid külgi, mida ammu olen soovinud. Üheks suureks juurde lisandunud asjaks on positiivselt mõtlemine. Muudkui saadan universumile häid mõtteid ja olen kindel, et ühel päeval tuleb kõik hea minuni tagasi.  See muidugi pole üldse selle postituse teema, haha.  Natuke mitte nii universumiga seotud asi on see, et nädal tagasi hakkasin t e a...

Ma enam ei mäleta, mis ajast mul see postitus mustandites end peidab, aga arvestades, et varsti olen kaks kuud jälle tööl käinud, siis vist omajagu. Kuna valugsravi oli edukas ning ma olen lõpptulemusega rahul, siis tahtsin ikkagi korra veel selle närvivalu jutu juurde tagasi tulla ning selleks korraks teema ära lõpetada. Etteruttavalt võin öelda, et julgustan sama probleemiga inimesi valgusravi poole pöörduma. Ainus soovitus oleks vältida minu viga ning jõuda sinna kiiremini, kui arsti pakutud ravi ei toimi.  Oma närvivalust olen kirjutanud kahel korral:  SIIN  ja  SIIN .  Viimases postituses jäin ootama oma valgusteraapia aega. Olin alguses väga skeptiline, sest see kõlas nii ebareaalselt, et mingi lambi all istumine võiks selle valu ära võtta. Kohale siiski läksin, sest olin valmis ükskõik mida proovima valust vabanemiseks. Reaalselt, oleks perearst mul palunud kitse ohverdada täiskuuööl, siis jah, ma oleks seda teinud.  Esimesel seansil kuulas teostaja ...

Septembri alguses halasin  SIIN , et mu keha andis alla ja tegelen närvipõletiku raviga. Ütleme nii, et esialgsest kümnest päevast on kuidagi saanud kaks kuud. Jah, ma võimlen endiselt. Mul juba nii palju seiklusi olnud selle põletikuga, et kirjuta või raamat ja nii palju on meid veel koos ees ootamas, aga alustagem algusest, eks. Ma jäin pooleli selle koha pealt, et sain diagnoosi ja tabletid. Läksid kümme päeva mööda, valusööstud ei kadunud. Läks veel nädal mööda, asi vaikselt edenes, aga mõned valusööstud nädalas ikka esinesid, seega arst tööle ei lubanud kohe. Palus veel nädala kodus olla, nii igaks juhuks. Nädalaga sööstud ära ei kadunud, sain hoopis käsu end neuroloogile kirja panna.  Aeg õnnestus saada üsna ruttu, 15. oktoobriks Paidesse. Ma küll õnnelik ei olnud selle üle, sest mul on väga minimaalselt häid kogemusi sellega, kui tee viib kaugemale Märjandi tanklast. Arsti nime googeldamine ka midagi head ei ennustanud. Oli nii head kui halba, aga domineeris see viimane...

Aeg läheb. noorus kaob ja ma olen siin üsna mitu postitust võlgu. Käesolevaga kokku neli, kui täpne olla. Tegelikult oleks vist õigem öelda kolm, sest neljas ilmub ainult juhul, kui elu tüürib sinnani, et see mõte teoks saab. Aega võib minna mõnest kuust mõne aastani. Samas on võimalus, et see ei ilmugi. Ega enne ei tea, kui ükskord teame, eks.  Põhiline seisaku põhjus on minus endas (ilgelt tahaks öelda, et kõigis teistes). Praegu on mingi täielik sisemiste dilemmade aeg. Tunnen end täiesti kadunult, raskelt ja tegelikult on see kõik üks hoopis teine teema, mis sellesse konkreetsesse postitusse üldse ei puutu. Jätangi ta ootama seda imelist aega, mil kord õiglaselt temani jõuab.  Praegu tulin kirjutama hoopis adenoidist.  Või siis hoopis, nüüdseks juba, puudumisest?  Nimelt on nüüd Mirteli adenoid kenasti lõigatud. Kirjutasin sellest siiani esimest ja viimast korda aprillis (leitav  siit ). Seal kirjutasin, kuidas üldse jõudsime arvamusele, et adenoid võib prob...

Wohoo, jõudsin ikka ära oodata selle aja, millal keha annab alla ja sunnib aega maha võtma. Peaksin vist õnnelik olema, sest eelmisel aastal samal ajal olin olnud kolm korda liikumisvõimetu, sel aastal olen suht esimest korda tõsiselt rivist väljas.  Seiklus algas juba augusti lõpus, kui vasak kõrv valutama hakkas. Kuulmine muutus suhteliselt olematuks ühelt poolt, sest kõrv läks tursesse. Perearst vaatas üle. ütles, et kuulmekile on pisut punane ja sain antibiootikumid peale. Haiguslehele ei jäänud, sest tundus, et pole hullu - see ju ei nakka ja segas ainult mind. Aga vist oleks pidanud ikka keha kuulama, sest nädala pärast oli seis ikka sama. Kõrv valutas, küll kõvasti vähem kui varem ja turses ka ei olnud, aga valus oli siiski.  Sain peale tööd perearsti vastuvõtule, kes suunas kohe edasi kõrvaarstile. Ütleme nii, et absoluutselt ei imesta, et tal on seal üsna laialt aegu käes, sest see suhtumine patsienti...uhh. Veensin teda 15 minutit, et ma tegelikult ka ei ole kõrva pa...

Mõned kuud tagasi tuli lasteaia logopeedi poolt signaal, et Mirteliga võiks minna adenoidi kontrollima. Olevat raske teha harjutusi. See, et osad häälikud on kohati sassis ja vahel ei saa üldse aru, mida öelda tahab, ei olnud muidugi uudiseks. Mina siiski liigitasin selle pigem ealiste iseärasuste alla. Natuke hiljem soovitati siiski uuesti, lisati juurde, et vahel võib adenoid segada kõne arengut ja kui saab probleem eemaldatud, kaob ka mure kõnega.  Siinkohal ei tule juttu kõnepuudest või mahajäämusest arengus. Tal tõesti lihtsalt on häälikud sassis, kohati räägib läbi nina ja see takistab ka edasiminekut. Natuke kardan ka seda kirjutada, sest nii palju kui keegi on lapse/laste kõne arengust kirjutanud, on neile turja lennatud. Olge õrnad, eks.  Igatahes, alguses me saatekirja LOR-arstile ei saanud. See oli siis kohe pärast esimest mainimist, et võiks. Pärast teist mainimist hakkasime uuesti sel teemal rääkima arstiga. Võib olla lisasime ka pisut omalt poolt juurde,...

Nüüd on peaaegu kaks nädalat möödas sellest, kui alustasin postituse kirjutamisega. Tänaseks juba suudan elada, kind of. Magamine on küll jätkuvalt nali omaette, aga vähemalt ei ole ärkamise põhjuseks tohutu valu, vaid hoopis pidev pissihäda ja nohu. Vabastasin lõpuks Mirteli toa ka oma homemade voodist ja kolisin enda omasse tagasi. Mitte küll nagu normaalne inimene, vaid kerge aretusega, aga jumal kui hea on seal tagasi olla!  Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat.  Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus  SIIT!  Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega....

Kui ette tiksus 30nädalat, oli täitsa hea olla. Minust olid mööda läinud kõik eelmise korra halvad hetked. Ei mingit säilitamist ja enneaegse sünnituse ohtu, ei olnud diabeeti, kõik proovid kenasti korras kogu aeg. Vererõhu mõõtmine on nii väike harjumuseks kujunenud asi, et ei saa arugi. Paks olen kogu aeg olnud, seega kõht ka just ülemäära ei sega.  Täna, viis nädalat hiljem, ma tahaks juba sünnitama minna. Jalad valutavad I K K A V E E L! Kohe kukub kaks nädalat rõõmsat piinlemist ja ma olen nii väsinud sellest. Kaks nädalat minimaalse ööunega, kaks nädalat öiste valutamistega, kaks kuradi nädalat seda tunnet, et lähen võtan kuurist sae ja lihtsalt nüsin ära need pagana jalad. Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel. Praegu ma enam ei looda k...

Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad. Miks, küsid Sa? Kohe räägin!  Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul.  Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse j...

Ma ärkasin täna hommikul ja kohe oli platsis mingi veider valu kõhus. Eelkõige ülakõhus ja see tekitas miljon küsimärki mu pähe. Poolteist tundi kodus ei teinud asja paremaks, seetõttu hakkasin mõtlema, et ehk peaks igaks juhuks haiglast läbi käima. Viskasin siis paar asja kotti valmis, sest parem karta kui kahetseda, eksole. Korra juba eelmise raseduse ajal tegin selle vea, et pidin Härrale telefonis seletama, kus kohas asjad on. Sõidu ajal ka ei läinud valu üle. Oli teine selline nagu lööks käe ära ja siis see üks koht on veel pikemalt ühtlaselt hell. Lapse liigutused ajasid kõhu korralikult toonusesse, samas ei olnud need kuidagi regulaarsed toonused, ja lõpuks oli juba kerge selline ärevus sees, et kas tõesti jälle mingi kamarajura? Jõudsin kohale, käisin triaažist läbi ja viidi otse osakonda. Tehti KTG, UH, arsti läbivaatus, vereproov ja uriiniproov. KTG ei näidanud kokkutõmbeid ja laps rõõmsalt tšillis omaette. Ultraheli oli ka korras, emaka aktiivsust ei tuvastatud, ema...

Etteruttavalt ütlen, et ei, ma ei tea ikka veel lapse sugu.  Nüüd kui pakilise osaga on ühel pool, lähen muu jutuga edasi.  Selle jaoks kerin aega tagasi novembri algusesse. Hakkasin tundma, et selg teeb veidi haiget. Ei hakanud üldse paanikat tekitama, sel ajal oli rasedust juba kerge 30nädalat. Ikka juhtub, et seljale mõjub. Olgem ausad, ma ju suvel tõmbasin selja ära ka, see oli ainult aja küsimus tegelikult. Ütleme nii, et nädalaga jõudsin sellest veits on kange olla, selleni, et üldse ei saanud olla. Iga astumine, istumine, tõusmine või üldse liigutamine saatis kohutava valuaistingu.  Otsustasin, et kirjutan ämmaemandale ja vaatab, mis ta ütleb edasise kohta. Kupatas mind perearstile, soovitas pissiproovi ka viia, nii igaks juhuks. Kirjutasin eelmisel teisipäeval ja kolmapäevaks leppisin pereõega kokku, et viin oma topsiku sinna ja siis vaatame edasi. Kuidagi vedas nii, et sain ka arstiga vestelda, sest pereõel oli tegemist, aga saatekirja proovi jaoks ol...

Eelmisel nädalal käisin rõõmsalt ämmaemanda juures kontrollis. Rääkisime vererõhust, otseloomulikult. Olen nüüd augusti algusest rõõmsalt igapäevaselt mõõtnud ja kodused tulemused on enamasti normaalsed, kohati lausa pigem madalad. Näiteks eile tundsin ennast jube väsinuna ja õhtune näit oli 115/70, pole siis imestada, et eksisteerimine raske oli (täna oli 112/61, varsti tekib hoopis sellega probleem). Kokkuvõtvalt oli ta rahul sellega, mida nägi ja palus lihtsalt edasi mõõta. Jõudis siis kätte aeg hakata kohapeal mõõtma ja voilaa, ülemine jälle 140. Rääkisime natuke siis sellest probleemist, hakkas teiselt käelt mõõtma, hops, ülemine 150. Mõõdab uuesti ja tulemus oli veel kõrgem. Tegime ära muud mõõtmised, rääkisime muud jutud, uuesti mõõtes oli ülemine 130. Pani selle kirja ja ühe soojaga kirjutas ka raseda passi, et "patsiendil on nn "valge kitli sündroom" ja peab vererõhupäevikut perearsti soovitusel". Kaasa sain käsu seda koos raseda passiga kaasas kanda igal ...

Ma olen selline inimene, kelle vererõhk tõuseb müstilistesse kõrgustesse, kui mõni meditsiinitöötaja seda mõõta soovib. Esimesel korral on täiesti pööraselt kõrge, teisel korral juba mitu korda madalam ja tavaliselt kolmandal korral siis saab kätte selle nö õige. Mingi imelik psühholoogiline tõrge, mille tekkepõhjustest mul ei ole aimugi. See, kui kõrge vererõhk esimesel mõõtmisel on, oleneb mitmest asjast. Esiteks see, kas ja kui tuttav ma arstiga olen; teiseks oluliseks punktiks on see, kui pikalt olen juba kabinetis olnud ja muud juttu ajanud, mis otseselt ei keerle vererõhu ümber ja kolmandaks sellest, miks üldse arsti juurde läksin. Kus kohast see probleem/tõrge tekkinud on, ma ei tea. Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli  lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma...

Kui eelmisel korral olin veel täiesti suremas omadega, siis täna on juba inimlikum olla. Arst oli veidi nõutu minu osas, sest ühtegi kreemi või tabletti seljavalu leevenduseks välja kirjutada ei tahtnud. Lõpuks läksime ämmaemanda ukse taha kraapima, et nõu pidada. Kahepeale otsustati, et kinesioteip ja berocca. Ausalt naersin kõva häälega, kui sain teada, et valu vastu peaks abi andma vitamiinid.  Paar päeva oli veel täiesti võimatu olla, sest väga tugev valu käis läbi iga kord, kui vähegi liigutasin. Sealtmaalt hakkas järk-järgult paremaks minema, aga mitte meeldivaks. Tänaseks olen väiksematsorti valuga, võiks öelda, et harjunud. Aga ütlen ausalt, et nii madalal pole ma ammu olnud ja seda lausa sõna otseses mõttes. Esimesel ööl tõusin vetsumineku jaoks ülesse ja see oli pigem roomamine, sest selg sirgu ei läinud. Terve esmaspäeva kõndisin küürus ja siis käis mingi raksakas astudes uuesti läbi ja pärast seda suutsin juba selga vähe sirgemaks ka ajada. Sõbranna laenas enda sel...

Täna hommikul mõtlesin, et peaks koristama. Iga päev oli homme, lõpuks pidi ju see täna ka kohale jõudma, millal päriselt asi kätte võtta tuleb. Oli kohe sellise võimsa naise tegutsemise tuhin. Laps oli söödetud, kõik oli tehtud. Süda ka enam paha ei ole, ma saan täiega kõigega hakkama, valluta või maailm!  Võtsin tolmuimeja. Tegin ära ühe toa, teisegi. Vahepeal toimetasin veel Mirteliga, sest tal, nagu ikka, sada probleemi, mida saab ainult emme lahendada. Muidu on ainult issi ja issi, a nii kui tegevuse leian on emme. Mis siis ikka, jõudsin lõpuks elutoani. Sättisin veidi vaipa, sest eilsest jäi veidi puusodi kahe silma vahele. Ja nii kui ma kummargil asendist püsti tõusin... Seljast käis läbi ko-hu-tav valu. Isegi ropendada ei suutnud, nii rõvedalt valus oli. Kõndisin ja nutsin, loivasin tugitooli istuma, mis siin salata, lasin veel paar pisarat. Ma lootsin, et see läheb kohe-kohe üle. Etteruttavalt võin öelda, et pole siiani läinud.  Muidugi tulevad igasugused...

Tegelikult sain haiglast välja juba neljapäeval ja veidi nagu hakkab teema aeguma, aga tunnen, et ikkagi tahan selle loo kirja panna. Lõpetuseks või nii. Eelmisest EMOtiirust ja esialgsest diagnoosist perearsti juures saab lugeda  SIIT . Ma ei jõudnud selleni, et kolmapäeval arstile tagasi helistada ja muutustest teavitada. Teisipäeva õhtuks oli punetav, valulik ja paistes osa jõudnud juba edasi laieneda üle põlve ja terve sääreosa. Seal ei olnud enam punetav laik, vaid konkreetselt võis öelda, et terve säär oli puna-sinikirju. Kuna mul on loll komme üle paanitseda oma asjadega, ootasin kuni Raido töölt jõuab, et nõu pidada veidi. Lõpuks helistasime perearstile (olen juba öelnud, kui hea meel mul on, et arst võtab oma eranumbril tehtud kõned vastu ka töövälisel ajal?), pärast kiiret kurssiviimist tuli sealt vastus, et ruttu EMOsse jälle ja seal ütleme, et perearst saatis. Luges veel sõnad peale, et kui midagi ei tehta, siis helistame talle.  Käsk on vanem kui meie, se...

Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et jalg valutas. Ajasin end voodist püsti ja läksin kööki, et üle vaadata, mis toimub. Nägin punast laiku, mille peale mõtlesin, et veenipõletik on tagasi. Võtsin tablaka, määrisin kreemiga, nii nagu kirurg eelmisel korral raviks määras. Läksin voodisse tagasi, et veel veidi pikutada enne kui Mirtel ärkab. Sellest muidugi eriti midagi välja ei tulnud, sest nagu aamen kirikus tõusis ta suht varsti juba. Alguses läks elu tavalises rütmis, õigem oleks öelda, et võrdlemisi tavalises rütmis, edasi. Pidime sel päeval ka katsikule minema ja vaikselt tegime selleks ettevalmistusi. Mingil hetkel aga läks jalg veel valusamaks, hakkasin lonkama, enam ei saanud hästi püsti, tekkisid palavik ja külmavärinad. Kuna valu oli nii tugev, et võttis pisara silma, helistas Raido Rakvere Haiglasse, et küsida, kas tasub EMOsse minna või mitte. Sealt öeldi, et võiks ära käia, sest perearstile ju saaks alles kahe päeva pärast.  Võtsimegi siis suuna Rakvere poole....