Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et jalg valutas. Ajasin end voodist püsti ja läksin kööki, et üle vaadata, mis toimub. Nägin punast laiku, mille peale mõtlesin, et veenipõletik on tagasi. Võtsin tablaka, määrisin kreemiga, nii nagu kirurg eelmisel korral raviks määras. Läksin voodisse tagasi, et veel veidi pikutada enne kui Mirtel ärkab. Sellest muidugi eriti midagi välja ei tulnud, sest nagu aamen kirikus tõusis ta suht varsti juba. Alguses läks elu tavalises rütmis, õigem oleks öelda, et võrdlemisi tavalises rütmis, edasi. Pidime sel päeval ka katsikule minema ja vaikselt tegime selleks ettevalmistusi. Mingil hetkel aga läks jalg veel valusamaks, hakkasin lonkama, enam ei saanud hästi püsti, tekkisid palavik ja külmavärinad. Kuna valu oli nii tugev, et võttis pisara silma, helistas Raido Rakvere Haiglasse, et küsida, kas tasub EMOsse minna või mitte. Sealt öeldi, et võiks ära käia, sest perearstile ju saaks alles kahe päeva pärast.
Võtsimegi siis suuna Rakvere poole. EMOsse sain väga vähese ooteajaga. Triaažiks määrati kollane, mis siis tähendab, et seisund ei ole eluohtlik, aga vajab kohest abi. Nii, istusin ja passisin suhteliselt pika aja, kuni minu juurde tuli üks noor meesarst, kes vaatas, katsus ja võrdles ning seejärel minema kõndis. Siis ootasin veel kuni võeti vereanalüüsid ja siis ootasin veel tunnikese, et vastused saada. Seesama arst ütles, et vereanalüüsid on normi piirides, senine "ravi" on adekvaatne ja lasku ma kodus aga samas vaimus edasi. Samuti soovitas uuesti tugisukkasid ja vajadusel pöörduda perearsti juurde esmaspäeval ning vaba ma olingi. Läksime edasi katsikule, kus ma vedelesin nagu mauk mööda diivanit.
Siis ma veel ei teadnud, et see ei olnudki veenipõletik ja vana maugana vedelen diivanil veel pikalt. Kahe päeva jooksul läks punetav laik terve sääre suuruseks, jalg oli kaks korda suurem kui teine, kõndida ei saanud enam peaaegu üldse. Esmaspäeval vedasin enda valutava kere vanemate juurde, et arstile minna. Õnneks Härra halastas mulle ja viis mu kohale. Muidu oleks ikka vahva olnud teise linna otsa kaks tundi liibata (päriselt, ma käin kodus vetsus ka umbes 15 minutit, sest kiiremini ei saa). Arst vaatas mu EMO pabereid ja sai kerge ehmatuse, hiljem sain mina paraja ehmatuse.
Alustuseks uuris ta üsna ehmunult, et miks mind sisse ei jäätud haiglasse, sest mingi näitaja oli 18 000, mis ei ole üldse normi piires (vabandust, ma ei ole üldse kursis nende õigete meditsiiniväljenditega, aga mingi endo või endro midagi oli), siis imestas, et haiglas ei pandud mind tilguti alla ja lõpuks oli pahane, et sealt otse antibiootikume välja ei kirjutatud. Helistas siis veel kirurgile, kes meil perearstikeskuses ka töötab, tuli välja, et tema oli sel päeval valves EMOs ja ta arvab siiani, et mul ei ole vaja tilgutit ja piinelgu ma rahus oma lümfiteede põletikus.
 |
| Pilt on võetud internetist |
Õnneks sain nüüd lõpuks ravi peale ja on lootust paranemisele, aga kurb ja pettunud olen ikkagi. Asjade nii halba kulgu oleks saanud ära hoida tegelikult, kui kedagi oleks huvitanud. Mulle põhimõtteliselt valetati näkku, et verenäitajad on korras! Ma saan aru, et meditsiinitöötajate palgad on võrdlemisi väikesed kui võtta arvesse ka vastutust ja töökoormust, aga mina ei ole selles süüdi. Aga tänu sellele, et keegi otsustas, et mul pole häda midagi, olen olnud piinavates valudes juba neljandat päeva, ma olen JÄRJEKORDSEL voodirežiimil, mis jooksutab minema kõik mu teised plaanid, mis olid seotud tööle minekuga. Kurat, ma ei tea veel sedagi, kas märtsis kooli saan minna või mis üldse edasi saama hakkab. Praegu on isegi vetsus käimine ekstreemsport, rääkimata sellest, et ma ei saa Mirteliga koos eriti toimetada ja kuidagi kõigest ilmajäätud tunne on.
Homme annan arstile teada, kas need mõned päevad tablettide võtmist ja kreemitamist on aidanud või mitte. Praegu tundub nii ja naa. Veidi nagu oleks parem, jalg ei ole enam NII punane, aga paistetus on ikka, palavik jookseb üles-alla nagu ameerika mäed ja valu on püsti tõusmisel ja kõndima hakkamisel nii suur, et tahaks iga kord väga kõvasti ja palju ropendada. Kahjuks seda ei saa teha, sest üks papagoi kordaks kõike järgi. Eriti hull on hommikuti pärast ärkamist, siis on ekstraraske jalga alla võtta ja edasi liikuda. Võtsin vanematelt laenuks ühe kepi ka, mida isa kasutas jalaluumurrust taastumise ajal. Abi muidugi on, aga ma olen selle kasutamisel veel räige kobakäpp. No ja laps üritab pidevalt seda minult sisse vehkida. Täna hommikulgi seisin nagu õnnetusehunnik keset kööki ja palusin südantlõhestavalt, et ta selle tagastaks :D
Ühesõnaga, homme siis selgub, kas jätkan sama raviga, saan mingid muud tabletid/kreemid või lähen tilguti alla istuma. Netist googeldasin, et lümfiteede põletik on samuti krooniline haigus nagu veenipõletik ja ma nüüd nagu ei teagi, kas nutta või naerda. Perearst lubas, et kui suurema põletiku ära saame, siis kohtume ja räägime, miks/kuidas see välja lõi ning mida edasi tegema pean, et rohkem sellist probleemi ei tekiks.
Mis ma sellest loost õppisin? Taaskord seda, et pimesi ei tasu isegi arste usaldada.
Kommentaarid
Postita kommentaar