Otse põhisisu juurde

Passija heietused

Täna on harjumatu päev, sest mul ei ole mitte midagi teha. Konkreetselt mitte midagi. Kooliga on selline seis, et semester sai läbi ja nüüd on nädal aega sellist aega, mil ei pea mitte üht tööd trükkima ja lihtsalt tsill. Kodus oleks küll tahtnud üht ja teist teha, aga Mirtel läks reedel uude rühma ja tulin täna igaksjuhuks Tapale. Me küll ei usu, et probleeme oleks, aga parem olen olemas, kui peaks midagi tekkima, ikkagi harjumatu värk veel lapsele. Nüüd siis passingi vanemate juures ja ei oska midagi peale hakata, sest ammu pole olnud sellist võtan vabalt ja olen niisama ilus hetke. Et siis ee, need juhiload vist ikkagi peaks ära tegema, et saaks vabalt liikuda ja ei peaks teiste diivaneid kaunistama. Et päev päris raisus ei oleks, hakkan kohe heietama pikemalt koolist, lasteaiast... ja tahaks öelda, et elust, aga ilmselt selleni siiski ei jõua. 

Kuigi ma sügisel arvasin, et jaanuari lõpuks olen peast soojaks läinud ja närvivapustusega kuskil kinnises ruumis Xanaxiravil, siis tegelikult sai semester kenasti üle elatud ja koolis kõik asjad tehtud, mis vaja olid. Isegi kursusetöö kaitsmise, mida väga, väga, väga põdesin. Kulus ainult veidi palderjani ja vererõhk oli kaitsmise hommikul ka kerge 160 (alumist kahjuks ei mäleta), aga siin ma olen, elus ja terve :D Vahepeal kasvas küll kõik korraks üle pea, sest miljon asja kuhjus kokku. Samas, ma olen ellu kaasa saanud, selle tunde, et pole olemas võimatuid olukordi ja paanitsemine ei aita lahendusi leida, seega võtsin end kenasti kokku ja voilaa, ootan oma viimast semestrit koolis. Lasen sellel nüüd endasse imbuda, VIIMAST! 
Pildiotsingu omg gif tulemus
Minult küsisid päris paljud, et kuidas siis on üle pika aja koolis olla. Ausalt, tore on! Harjumatu, aga tore on jälle midagi teha oma eluga. Kartsin, et jube keeruline saab olema see protsess, et jälle suudaks end asjaga adekvaatselt kurssi viia. Õnneks on sotsiaaltöö siiski selline ala, et pidevalt puutud kokku erinevate külgedega ja päris maha ikkagi kahe aastaga ei jäänud. Esimeste kirjalike tööde tegemine oli küll räige meeldetuletusprotsess, mida tahetakse, kuhu tahetakse. Tuli välja, et päris rooste ei läinud, aga nuputamist ikka oli. Tegelikult kartsin hoopis rohkem uude gruppi sisse sulamist, aga seda heietust olen juba kunagi ajanud, seega las praegu jääb sinnapaika, ega midagi uut pole öelda enam. Olgu, las see koolijutt nüüd jääb sinnapaika, räägin hoopis Mirteli rühmavahetusest. 

Jaanuaris helistas lasteaia direktor ja ütles, et käis sõimekas last vaatlemas ja leiab, et oleks aeg rühma vahetada, sest ega lapsel endast väiksemate keskel enam väga kuhugi areneda ei ole. Eks me veidi nagu olime oodanud seda hetke juba ka, aga ikka tuli kuidagi nii järsku. Mitte, et midagi otseselt oleks eelmises rühmas halvasti olnud, aga algusest saadik oli see jutt, et vaatame poole aasta pealt, mis ja kuidas edasi. Reedel oli esimene päev ja otsustasime pooliku päeva kasuks. Hommik läks tegelikult isegi täitsa hästi, kuigi  natuke ikkagi oli virilat nägu. Kümmekond minutit olime temaga koos seal ja pärast seda olevat kõik olnud ilus ja tore. Koju ka tulla ei tahtnud, selle asemel avaldas soovi lasteaeda magama jääda. Mis on veider, sest ta ei taha peaaegu kunagi magada :D 

Pärast detsembri puhkuseperioodi seisime vastakuti probleemiga, millel nimeks "ei taha lasteaeda". Täna seda probleemi ei olnud, juba autos oli nägu nalja täis ja kodus kilkas ka rõõmsalt lassseaeda, seega vist läheb seekord ka see harjumise aeg valutult. Enne lõuanuneaega muidugi ei tasu  hõiskama kukkuda, aga lootust vähemalt on. Eelmises rühmas oli ta üks vanematest, praeguses aga kõige noorem. See tegelikult oli üks mu hirmudest, lisaks sellele, et tuleb uue asukohaga harjuda. Vanuselt järgmine laps on juba kolm täis ja ülejäänud on veelgi vanemad. Emasüda ikka valutab, kuidas teised ta vastu võtavad, on ta ju täitsa väike nende kõrval. Aga reedel õpetaja ütles, et teised ikka kaasasid teda mängudesse ja aitasid vajadusel. See langetas väga suure kivi südamelt, aga eks siis edasi paistab, mis ja kuidas saab, elada tuleb ikka üks päev korraga, kui asi puudutab kaheaastast ja lasteaeda :D Oi kuidas ma juba ootan kõiki neid emade- ja isadepäevaüritusi ja jõulupidusid ja...nii uus ja äge on kõik. 

Uskumatu, suutsin lausa terve tunni arvuti taga ära molutada, ainult 7 tundi veel, enne kui koju jõuan. Sisetunne ütleb, et täna saan lausa kaks raamatut tagasi viia, mitte ainult ühe, sest vaba aega jääb ikka kohutavalt palju üle. Olge siis tublid ja ma lähen sukeldun pooleliolevasse krimkasse, mida eile alustasin. Pagana põnev on. 

Kommentaarid