teisipäev, 6. detsember 2016

Mis saab siis kui piimavabrik enam ei tööta?

Pisike on praeguseks seitse nädalat siin ilma pääl olnud ja mõned nädalad tagasi hakkas vabriku tootlikkus vähenema ning viimased nädal aega on pliks olnud rõõmsalt ainult asendaja peal. See siis tähendab, et ainult rinda sai ta umbes kolm nädalat. Siis hakkas juurde saama ka asendajat. Kirjutaksin ma seda mõnes beebigrupis, siis oleks ilmselt nii mõnigi, kes ütleks, et vau, sa oled halb ema, sa ei üritanud piisavalt.

Aga vot keeldun uskumast, et olen halb. Või et ma ei üritanud. Üritasin küll. Jõin erinevaid teesid, tarbisin nii palju vedelikku, et sama hästi ma oleks võinud lihtsalt pellaris elada, toppisin last rinnale ja tulemust ei olnud. Õigemini oli tulemuseks pahur Pisike ja stressis mina, sest ühel oli kõht tühi ja teine tundis, et veaks justkui kedagi alt. Praegu mõtlen küll, et miks ometi ma ennast selliste asjadega vaevasin? Keda oli mul alt vedada? Jah, rinnapiim on ilmselgelt kasulikum, aga temast ei saa selle tõttu ebard, et see periood nii lühikeseks jäi.

Üldiselt oli selle tissitamisega miljon häda algusest peale. Juba haiglas käisin lisa küsimas, sest Pisike lihtsalt röökis öösel. Okei, mingi aeg tõesti oli piima lausa lademes, aga täpselt nii kiirelt, kui tuli, see ka kadus. Ja öösiti oli kogu protseduur tragikoomika, sest meil on jätkuvalt ülikitsas voodi. Lisaks arvab Meheraasu tihti, et ta on unes karate kid. Seega ma väga nagu ei julgenud panna last meie vahele isegi mitte imetamise ajaks. Jah, variant on ka istudes ja süles seda teha, aga no öösel kell 4 on natuke keeruline silmi lahti hoida ja mulle see ka väga ei istunud. Kuidagi läbi häda ma siiski sain hakkama. Mingil hetkel hakkas preili tissi otsas veiderdama ja pärast söömist röökima. Siis sain aru, et miski nagu on puudu jäänud ja lasin Meheraasul poest asendajat tuua. Pisike sõi oma isu täis ja voilaa, laps magas õndsat und. Ja selline tsirkus toimus iga söögikorra ajal. Mingi aja peale harjus Pisike pudeliga nii ära, et tissi enam ei võtnud ja kui õnnestuski see talle suhu toppida, siis mingit söömist ei toimunud vaid ta lasi lahti ja sõna otseses mõttes röökis nii kaua, kuni pudeliga jälle tulin.

Ja nii see meil läks. Meheraasu küll siiani viskab aeg ajalt fraase stiilis "tissi otsas oleks lihtsam" või "proovi veel" jne, aga no mida mul seal proovida on? Ma pigem lasen tal süüa pudelist kõhu täis ilusti, kui ootan ja mängin tissiga lolli ning kuulan, kuidas Pisike nutab. Ma ju tean, et seal ei ole midagi anda ning ma ei suuda kuulata näljakisa, mida ta teeb, kui midagi ei saa. Eks oma rolli mängis ka pidev stress selle kõige pärast + magamata ööd+ tunne, et ma olen saamatu junn ilma peal.

Pudelitoidul on ka omad plussid:

  • Pikem ööuni. Varasema 2-3 tunni asemel on esimene magamine lausa 4-5 tundi pikk. Ja järgmine samamoodi. Päevasel ajal on ärkamisi rohkem, aga see on suht savi. Päevase unega on Pisike üldiselt jube kitsi. Tuleb ikka vaeva näha, et uni oleks pikem kui pool tunnikest. Ütleme nii, et vihmasabinad ja white noise videod on youtube'i esilehe pakkumised..
  • Tal ei ole gaase. Tissitamise ajal suutsin ma kogu aeg midagi valesti tarbida, mis tõi kaasa täieliku gaasipommi kõhtu. No ja suht keeruline oli neid normaalselt välja saada, niiet pidin ostma gaasirohtu. Praegu, kui ma olen leidnud segu, mis talle sobib, ei ole enam gaasidega probleeme ning puuksud/krooksud tulevad kergelt. 
  • Mina võin tarbida kõike, mida soovin. Mis on omamoodi kummaline tunne pärast mitut kuud, mil pidin hoolega jälgima, mida suhu topin. 
  • Ma tean täpselt, kui palju ta sööb ning võin kindel olla, et ta saab oma kõhu kenasti täis.
  • Ma saan teda sööta igal ajal ja igas kohas. Siinkohal ma ei väida üldse, et avalikult tissitamine oleks kuidagi vale või häbiväärne, aga see ei ole üldse minu jaoks. Tunneksin ennast ebamugavalt, kui peaksin oma tissi avalikult eksponeerima. Pudeliga mul seda muret ei ole. 
  • Üks stressiallikas on vähem. Ma olin meeletult pinges, igasugune isu üldse midagi teha kadus ära ja vahepeal tundus kõik nii masendav. Pidev jauramine tisside ja lappide ja kõige muuga, oli nii kuidagi vaevanõudev mu jaoks. Nagu ennem juba ütlesin: ilmselt oligi see stressitunne kõige põhilisem põhjus, miks vabrik uksed sulges.
Neid plusse oleks ilmselt mõni veel, aga need olid esimesed, mis meenusid. Ja ma ei taha üldse öelda, et pudelitoit on kuidagi parem, kui rinnapiim, aga see ei ole ka nii halb kui paljud väidavad. Vahel lähevad asjad teisiti, kui planeeritud või looduse poolt mõeldud on, aga see ei tee kedagi, sealhulgas ka mind, halvemaks. 

3860g ja 51cm armastust

teisipäev, 8. november 2016

Hakkama sain!

Istun siin ja mõtlen, et kuhu kurat see aeg kaob. Võtan siin juba mitu päeva hoogu, et rääkida sünnitusest, aga vot, kui on aega, siis on uni ja kui viitsiks kirjutada, siis ei ole aega. Samas ei taha kirjutamata ka jätta, sest noh, seniilsena ikka hea lugeda :D

Hoiatan kohe ette ära, et kasutan selles postituses ilmselgelt palju labaseid ja roppe väljendeid, sest just täpselt nii labane ja ropp ma sel hetkel olingi.

13. oktoober käisin Tartus ultrahelis ja ämmaka juures. Sain saatekirja esilekutsumiseks 20. oktoobril, sest ei tahetud, et ma üle kannaksin. Mulle oli see väga sobilik, sest max siiber oli veeremisest ja lohutav oli teada, et varsti, üht või teistpidi, finito. Kodus muidugi hakkasin mõni päev hiljem mõtlema, et huvitav, kas need sünnitegevust esile kutsuvad asjad päriselt ka tomivad, sest jumala ausalt, hirm tuli sisse. Jumal teab, kaua võib haiglas aega minna, kui protsess ise alanud ei ole ja kuidas Meheraasu teisest Eesti otsast üldse kohale jõuab, kui ükskord ongi aeg käes jne. Mõtteid oli palju, mis ja kuidas.

Veeresin omadega rõõmsalt 16. oktoobrisse. Vaatasime su nägu kõlab tuttavalt ja googeldasime sõbrantsiga erinevaid võimalusi, kuidas sünnitegevust ise esile kutsuda. Viskasin veel nalja, et kui öösel ära ei sünnita, siis homme hakkan katsetama. Mingi hetk läks sõbranna minema, tuppa laekus Meheraasu, kes oli just lõpetanud auto kallal askeldamise (meil kukkus paar päeva varem tagasild alt ära... ups). Tsillisime niisama ja vaatasin teise ringi su nägu kõlab tuttavalt, sest üksi ei tahtnud voodisse minna ja Meheraasu õiget saadet ei näinud. Tiksusin vaikselt diivanil aeleda, tundsin aeg-ajalt valuhoogusid. Ma olin raudpolt kindel, et libakad, neid oli nii-iiiiii tihti, et ma enam ei osanud reageerida ja ega ma siis veel ei eksinud. Tagantjärgi tarkusena muidugi tean, et seda, mis ees ootas, ennustas tegelikult ka meeletu väsimus ja mensulaadne kõhuvalu. Ütleks, et järgmine kord targem, aga järgmist korda küll ei tule :D

Lõpuks umbes kell pool 3 öösel läksime voodisse ära. Mõtlesin veel, et halleluuja, hea et mina ikka magada saan hommikul (ehe näide sellest, et inimene planeerib, jumal naerab). Mingi hetk ärkasin ülesse selle peale, et kuradi valus oli. Läbi une veel mõtlesin, et mida perset toimub. Läks üle, üritasin edasi magada. No enam ei saanud, sest valud muudkui tulid ja no ei osanud mina arvata, kui valus võib üks asi olla (siinkohal võtke naerupaus, sest ma ei olnud veel õiget valu tunda saanudki). Mingist hetkest sain aru, et okei, asi vist tõsine ja hakkasin äpiga vahesid mõõtma. Pärast vaatasin järgi, et kell oli siis pool 4 hommikul. Kuna ma tõmblesin voodis nagu pooletoobine koer, ärkas Meheraasu ka ülesse ja esitas oma igavese lolli küsimuse: "MIS SA SÜNNITAD V!?" ma vastasin seda, mida alati: "a kle, kus persest ma tean". Kupatas mind siis telku ette diivanile lootuses, et ehk on libakad ja lähevad ikkagi üle ja kui ei lähe, siis vähemalt saab tema ehk veidi veel silma looja lasta (järjekordne inimese, jumala ja plaanide koht). Reaalsus oli see, et mina ägisesin omaette diivanil ja tema muudkui jooksis telekat paika taguma, et lisaks helile pilti kah oleks veits, sest meie tibulinnuke on vanaks jäänud ja teda ravib üks tervislik koputus paremale küljele.

Kui ma tund aega hiljem ikka veel oigasin, otsustasime Mudilasele äratuse teha, sest tema oli vaja Tapale mu vanemate juurde viia, et ta saaks rõõmsalt kooli minna. Alguses tsillisid nad veel meie voodis rõõmsalt ja mina toppisin ennast riide, mõtlesin küll, et milleks jamada, ma lähen alasti, sest et katsu sa retuuse ja muid asju selga toppida, kui oled suur nagu emalaev ja midagi üritab sinust välja tulla. Mina sain õnnelikult riide, nüüd tuli veel ainult ülejäänud kahte venivillemit oodata. Mõtlesin, et sisustan aega kohvi keetmisega. Kohv sai valmis, aga juua me ei jõudnudki... Igatahes, mölisesin siis nende kallal nagu tige lehm, sest jumal halasta, enam aeglasemalt ei oleks saanud ennast liigutada. Praegu saan muidugi aru, et kell oli öö ja hea, et unesegane Mudilane üldse aru sai, kes ta on, kus ta on ja mis kurat toimub. Kell viis startisime Tapa poole. Tee peal hakkasin mõtlema, et kas sõit Tartusse ikka on hea mõte, sest täielik enesepiinamine tundus tiksuda 100+ kilomeetrit valudega, seejuures olles ühes kindlas sundasendis. Ma oleks tahtnud kõndida, aga parim, mida elul parasjagu pakkuda, oli lamamine. No way Jose, lamades oleks vapsee piin olnud. Mul ema hakkas parasjagu tööle minema ja küsis, et kuidas mul on. For real? KUIDAS MUL ON!? See küsimus pakkus lohutust, et ilmselt 22 aasta pärast ma ka ei mäleta, mis tunne see on ja võin esitada nii saapaid küsimusi.

Hakkasime edasi liikuma, aga me veel ei teadnud, mis suund võtta. Mingil meeleheitehetkel juba käratasin, et kuradi kurat, vii mind Rakverre raisk (miks see mõte mulle tegelikult vastumeelne oli, on nii pikk teema, et sellest võiks lausa eraldi postituse teha). Õnneks me olime sellest varem rääkinud ja Meheraasu siiski seda ei teinud. Siis jäi valik Paide ja Tartu vahele. Palusin tal otsustada, sest minu enda otsustusvõime oli suht nullilähedane. Võtsime suuna Tartu peale. Alustuseks sõitsime Moe kaudu, siis tuli välja, et raudteeülesõit on kinni, pidime minema üle Porkuni mingi huinamuina ringiga. Ja kui see tehtud sõitsime umbes 130 km/h Tartu suunas. Terve aja oigasin ja ägisesin. Umbes iga 15 minuti tagant kuulsin vaikset äginat "ma ei oska sind kuidagi aidata.." Lõpuks viskas üle ja käratasin vastu, et aidanud oleks mind see, kui sa oleksid 9 kuud tagasi öelnud, et sa ei jõua täna õhtul või pakkunud välja, et kasutaks õige seekord kondoomi kah (sorri Pisike, kui juhtud seda kunagi lugema). See selleks. Minu firmamärk sellel sõidul oli see, et issand jumal ma ei suuda enaaaaam. Meheraasu üritas lohutada, et haiglas saad valuvaigistit, siis hakkab kergem veidi (once again, inimene, jumal, plaanid, siinkohal ka eriti kõlav naer). Vahepeal mõtlesime, et kutsuks Jõgevale kiirabi vastu. Nemad saaksid sõita kiiremini ja oleks meditsiiniline abi olemas, kui ma juhuslikult ei peaks Tartuni hakkama saama omadega. Seda me ei teinud, vaid palusin lõuad pidada ja gaasi anda. Vahepeal tegime ühe öökimispeatuse, sest maomahlad soovisid välja tulla, kahjuks ma ei suutnud oma koormat kergendada. Tartus tundsin esimest pressilaadset tunnet ja kukkusin ulguma, et issand jumal, ma ei taha kaubamaja ees sünnitada!

Ei sünnitanud ma keset linna, jõudsime ikka haiglasse. Emo uksest läksime sisse ja seal öeldi, et minge liftiga kolmandale ja laske kella. Sinna jõudsime pärast vetsupeatust ja vähemalt kolme valuhoogu. Ämmaemand, kes vastu tuli, naeratas lahkelt ja küsis, mis mureks. Ee, mis sa arvad, mis mul mureks on kui ma suure kõhuga sünnitusosakonda sisse veeren? Gaasid? Menopaus? Meheraasu rääkis siis, mis ja kuidas ja kui kaua, mina muudkui ägisesin. Pärast naersime, et pekki, ta ütles vale kellaaja valude alguseks ja tegeliku 5,5 tunni asemel läks kirja 7. Ok, suht savi iseenesest. Ma ei suutnud tol hetkel teda parandama ka hakata ja ega ma ei saanud arugi, et midagi valesti oleks olnud ajaga. Topiti mind siis KTG alla tsillima. Ämmakas muudkui räägib, et hinga valu üle, kui see tuleb ja kõndis mingeid pabereid täitma. Milline, ei kahe milline piin oli seal liikumatult lebada. Tundsin järgmist pressi, käskisin Meheraasul arsti tagasi kutsuda, sest no jätke naljad eksole. Tuli mingi võõras tädjuuha, kes vaatas väga rumala näoga mulle otsa ja küsib:"Misasja press? Oli selline kakahäda tunne?" Vastan, et oli jah. Tundus vist uskumatu, et esimese sünnitusega asi nii ruttu kulgeb, sest ta küsis teist korda veel ja siis kõndis uksest välja. Jälle jäime kahekesi. Just hakkasin teda uksest välja saatma uuesti, sest mul pole küll kogemusi, aga isegi mina sain aru, et väga pikalt enam ei lähe, kui tuli ämmakas tagasi. Küsib jälle, et olen ma ikka kindel, et oli selline kakahäda tunne? No jesus fuck, ei jauran siin niisama omaette, tahan tähelepanu ja hella hoolt eksole :D Otsustas siis, et lähme sünnitustuppa. Võttis juhtmed küljest ära ja loivasime üle koridori. Seal ütles, et ma võtaks riided ära. No ma kirjeldasin ennem, mis tunne oli riideid selga panna. Võite ise ette kujutada, kui hästi ma olin võimeline neid veel ära võtma. Kuna ma olin nii saamatu, siis ta tõmbas ise püksid maha ära ja lauale. Mõtles siis, et vahelduseks vaataks järgi palju avatust ka on. Ja oh seda üllatunud ilmet, kui ta ütles, et täisavatus. Ma arvan, et mu enda moll oli ka suht šokis sel hetkel. Meheraasu siis kõrvalt küsis, et kas mingeid valukaid oleks võimalik anda. Vastuseks tuli, et ei, need ei jõuaks mõjuma hakata, tuleb ilma hakkama saada. Tükike minust suri sel hetkel, sest ma teadsin, et hullem ootab ikka veel ees ja ma ei tahtnud teada, mis tunne see on.

Kuna veed ei olnud ära tulnud, otsustas ämmakas need avada. Mul endal küll ei õnnestunud hargivahele piiluda, aga Meheraasu sõnul oli see pisut nagu kudumisvarda moodi pikk ora, mis sisse lükati. Korraks oli soe, siis oli valus. Oi perse, kui valus. Pigistasin Meheraasu kätt nagu halvas filmis ja mõtlesin, et maha ma ta löön, kui laps väljas on. Kuna ma olin rõõmus polstrirull, lükati mulle sisse ja lapsele vastu pead mingi andur, mis pidi näitama lapse südametööd ja muid näitajaid. Oh seda rõõmu ja õnne ma ütlen. Nii palju meeldivaid kogemusi nii lühikese aja jooksul, et paha hakkab no. Lõpuks siis olid seal veel kaks arsti ka lisaks ämmakale (gotta say, et pärast sünnitust ei ole küll probleemi günekoloogi vastuvõtul käia, nkn poolele riigile juba viimase aasta jooksul oma privaatosi näidatud) :D

Tegelikult on sünnitusprotsess ise minu jaoks veidi hägune ja enamust sellest tean ainult tänu Meheraasu jutule. Näiteks naeris ta väga pikka aega seda, kuidas iga kord, kui me kahekesi jäime, sisisesin, et jumal küll, võtke see asi minust välja. Küll aga mäletan ma seda, et mingil hetkel ämmakas ütles, et sa oled tubli ja saad hakkama ja ma nähvasin pisarsilmi vastu, et raisk ei saa #piinlik. Kuna ma suht huupi seal olesklesin, siis üks arstidest rääkis, et jalad ja pepu tuleb suruda vastu lauda, pea rinnale ja pressid siis kui tunned valu. Omaette siis mõtlesin, et appppppi, miks ma nii palju multitaskima pean + terve mu keha valutas (isegi nendest kohtadest, millest ma ei olnud teadlik varem), kuidas ma peaks vahet tegema. No ma suht lampi siis pressisin kui tundsin, et nagu võiks. Järsku ämmakas ütleb, et pea on peaaegu väljas, aga ära nüüd pressi. WHAAAAAT!? Ma olen juba nii lähedal lõpule ja sa ütled mulle, et ära pressi? Ilmselt oli mul küsiv nägu ees, sest ta hakkas kohe seletama, et las pea venitab, siis sa saad ise vähem haiget. Ok, mõistlik, AGA eksole...

Edasi läks juba kiirelt (savi, et tegelt kõik suht kiirelt läks ja seal tundus, et aeg lihtsalt venib nagu kaamli ila). Paari pressiga oli Pisike käes ja pandi ta mulle rinnale. Siis rõõmsalt platsentaväljutus ja edasi mõned ilupisted. Ma nagu mäletan, et mulle tehti seal tuimestust ja mingi asi pidi kibe olema, aga reaalselt oli mu vaginaalne piirkond jumalast tuim ja nad oleksid võinud seda ka mitte teha. Palju hullem oli süst jalga, mis pidi emaka kokku tõmbamisele kaasa aitama. Õmblemine oli selle (ja kogu päeva) kõrval nagu päikselisel päeval pargis jalutamine. Päeva parima küsimuse auhind läheb Meheraasule. Ma olin just lõpetanud sünnitamise ja ta tahtis teada, millal järgmise saame. Viimase kolme nädala jooksul pole vastus muutunud: siis kui teadus on teinud võimalikuks selle, et Meheraasu saab ise olla rase ja sünnitada.

Edasi tsillisime paar tundi sünnitustoas, ämmakas täitis ära paberid, laps mõõdeti (49cm) ja kaaluti (3084g) ning tehti kõik muud protseduurid, mis vajalikud. Perepalatit me ei palunud, sest Mudilast ei oleks saanud ilma peale jätta ja nii me siis olime üks lapsega kodus ja teine lapsega haiglas. Tagantjärgi võib vist öelda, et see oli ainuõige otsus, sest nii kaua kuni Meheraasu haiglas oli, tegi ta ise kõike. Ma ei julgenud last puudutada üldse (mul mingi kahtlane teema imikutega, näiteks enda ristipoja võtsin esimest korda sülle siis, kui ta oli umbes 3-4 kuud vana. No lihtsalt ei julgenud puudutada). See, et ma üksi olin, sundis mind tegutsema ning andis enesekindluse, et ok, ma saan ikkagi hakkama. Praegu on täitsa kummaline mõelda, et hirm nii suur oli.

Haiglas passisime kolm päeva. Praeguseks on asjad enamasti paika loksunud ning kodune elu on leidnud taas mingisuguse rütmi ja rutiini. Kui ma nüüd suudan nii kaua vaimset tervist säilitada, kuni jälle öösel magada saab korralikult, on kõik väga toredasti läinud :D

teisipäev, 27. september 2016

18.09.2016

Käisime mõni aeg tagasi rõõmsalt siis lõpuks pildistamas ära. Alguses plaanisime Mudilase ka kaasa võtta, aga ta oli konkreetne häda sellel päeval. Kõigepealt ei saanud ülesse, siis ei saanud riidesse, siis ei tahtnud süüa. Lõpuks kui olime jõudnud Tapale mu vanemate juurde, et võta paar asja kaasa, mida vaja oli, läks preilil kõht tühjaks. Kuna me olime niigi juba hiljaks jäänud, jäigi ta meist sinna sööma. Tagantjärgi küll veidi kahju, aga see oli parem lahendus, kui kuulata suuuuuuurt vingumist teemadel "kaua veel", "ma tahan süüa", "ma tahan pissile" jne. Hea oli, et pildistas Kadi ja ta ilmselgelt oli arvestanud, et me nii kui nii jääme hiljaks :D

Kats tahtis metsas pildistada, aga ega meile Tapa kohalikud metsad ju ei sobinud ja läksime alustuseks mingi vana sõjaväebaasi juurde. RMK on sinna ülesse pannud valvekaamerad, et ei oleks mingeid jamasid, Kes iganes neid kaameraid jälgib, ma loodan, et ta nautis meie jauramist seal :D





Kuna ühe võssi vahel ei viitsi ka lõputult passida ja Kadil oli veel mõned ideed, mida ta proovida tahtis, võtsime kätte ja sõitsime Järvamaa kõrgeimasse punkti ehk siis vanade tankigaraažide juurde. Ma ei tea, mis teema meil oli nende mahajäätud sõjaväehoonetega, aga samas, need olid ka esimesed kohad, kus me Meheraasuga suhte alguses ringi hängisime :D See on see, kui naine tahab näha huvitavaid kohti kodu lähedal... :D Samas vaevalt, et ma ise oleks sinna kunagi sattunud, sest sildi järgi ma oleks eeldanud, et seal on mingi mägi vms tavaline loodusnähtus.




Vaatan nüüd seda viimast pilti ja jälle hakkab õudne. Mulle üldse ei meeldi seal hoones sees tuiata, täpselt selline õudusfilmi tunne tuleb peale. Ratas oli kohalik toode, seda me ise kaasa ei võtnud. 

Naltsi kah veidi. Ühe pildi jaoks palus Kadi, et me kirjutaks, mida me ei jõua seoses lapse sünniga ära oodata. Ta eeldas ja ma korda veel, EELDAS, midagi nunnut. Noh umbes nagu, sind süles hoida või kallistada. Ja siis kirjutab Meheraasu oma paberile lause: "Ma ei jõua ära oodata, millal sa sünnid, et emme hormoonid jälle tasakaalus oleks ja ta ei jonniks/viriseks iga väikese asja peale" :D 
Üldiselt ma imestan kahe asja üle 1)me saime mõned normaalsed pildi. Meheraasu ei võtnud asja üldse tõsiselt ja kogu aeg oli mingi jauramine ja naljategemine ja 2) et kogu selle jauramise juures kulus meil aega ainult 3 tundi :D

Kadil on fotoblogi ka, mis ulatub tagasi aastasse 2013. Kes soovib sellega tutvuda, siis klikka SIIA

kolmapäev, 17. august 2016

30+6, ma ei jõua enam arstide vahet joosta ja haridusega tegeleda

Praeguseks on siis läbi saanud minu ilus puhkerežiim, aga endiselt võtan rahulikult. Aeg-ajalt on tunda toonuseid ja kuigi see peaks olema normaalne, võtan ma seda kui vihjet, et oleks aeg pikutada veits. Ma ei soovi jõuda enne sünnitust uuesti haiglasse, nii et tuleb need paar kuud loivamist veel üle elada. Then again, ega ma muud peale loivamise ei jõuagi enam teha, niiet sellega on timmis. 

Mis hakkab vaikselt ajudele käima on pidevad arstivisiidid. Olen jõudnud käia ühe korra ära diabeediämmaemanda juures. Nüüd torgin sõrmi neli korda päevas, et teada saada veresuhkru taset ning pean ka toitumispäevikut. Kui läheb hästi, siis saan toitumisega asja kontrolli alla, kui nii hästi ei lähe, saan ravi peale. Loodame, et asi nii kaugele ei jõua, samas on jube raske ennast disiplineerida. Tahaks lihtsalt KOGU AEG midagi head süüa, aga näe rsk ei saa. Looda veel, et oled rase ja võid kõike süüa, sittagi sa ei või... Tartus öeldi veel, et kuna mul on veresuhkur kõrgevõitu, tehakse 37. või 38. nädalal ultraheli ning kui laps on raskem kui 3800g kutsutakse sünnitus esile ning ei hakata ootama, kuni sünnitegevus ise pihta hakkaks. 

Ma olen ehk imelik, aga osa minust isegi tahaks, et esile kutsutaks. Vähemalt on sul kindel teadmine, millal peab minema haiglasse, mitte sa ei istu kodus ja ei leiuta, et kas nüüd oleks õige aeg või..? See võib olla ka ülepõdemine lihtsalt, sest no ausalt, mul pole õrna aimugi, kuidas täpselt need asjad toimuvad või mis saama hakkab. 

Ämmaka juures käisin ka. Olen juurde võtnud 400g, kokku siis terve kilo, mis tähendab ikkagi -2kg alates algusest. Samas kõik arstid kiidavad, et see on hea ja küll ma olen tubli. Kuna ma olen õginud hullemini kui tolmuimeja, ei oska ma täpselt öelda, kuidas ma tubli olen, aga ega nad seda pisiasja teadma ei pea ju. Või no ei pidanud, nüüd üks peab :D Lapse südamelöögid olid ka korras, niiet ilmselt võin kergendatult hingata ning muretsemise veidiks ajaks lõpetada. 

Hambaarsti juurde pidin ka minema. Kahjuks lükati mu aeg edasi ja pean nüüd piinlema tervelt 8. septembrini. Samas, ma ju ise ütlesin, et pigem õpiksin 8h matemaatikat kui veedaksin pool tundi arstitoolis... hakkan nagu harjuma kah sellega, et vahel annab tunda see hambake. 

Homme on Mudilasel silmaarst, tuleb jälle nende rõõmsate arstide juurde sattuda. Ainus lohtus hetkel on see, et ma ei pea seda tegema enda pärast ja mina ei ole see, kellega protseduure läbi viiakse :D Loodan siiski, et prille praegu vaja ei ole ning piisab sellest, kui vähendada ekraanivahtimisaega (see oleks suur võit, sest huinjaa mind muidu kuulatakse, kui arst ei ütle). 

Noh ja järgmisel nädalal on uus reis Tartusse. Ja siis on juba september ning kogu arstitrall hakkab otsast peale. Juba praegu on kaks aega kindlalt paigas. khmm, ja siis soovis mu ema vahepeal, et ma ei võtaks akadeemilist. Ei tea, millal ma peaks koolis käima, kui istun ainult arstide juures :D

Kooliga ongi nüüd selline seis, et praktikaga peaks korras olema, aga kursusetööga nii rõõmus ja rõõsa olukord kahjuks ei ole. See annab 3EAP'd... ehk siis kui ma nüüd valmis ei jõua on soolas 75€ rahakadu. Ja see tähendaks ka seda, et II kursusega ma ei jõuagi sellisesse seisu nagu olin lootnud, sest järgmine järelkaitsmine toimub oktoobris, aga siis on minul juba akadeemiline. Osa minust mõtleb küll, et mis see ikka ära ei ole praegu kiirelt need asjad ära vuristada, aga teine osa minust lihtsalt ei jõua. Tegelt ka, hommikuti on nii palju tegemist ning kell 14 hakkab juba uneaeg. Okei, valetan, ma olengi üks suur uni ainult, sest ma tõepoolest ei teeks muud, kui ainult vegeteeriksin horisontaalis. Ma küll võin sundida end ärkvel olema, aga ma ei ole suuteline tegelema suurema mõttetööga, vähemalt mitte nii suurega, et selle tähtsa kirjutisega normaalselt hakkama saada. 

Üldse on kogu sellest augustikuust kopp nii ees, ainult jookse ringi ja tee ühte, teist, kolmandat. Tahaks ka lõpuks jalad seinale visata ja teada, et mul ei ole pidevalt mingi asi/kohtumine/tegevus ees ootamas. 

Soolaleiva kingitus

Juuli lõpus (hea, et aasta pärast ei tulnud kirjutama sellest) pidas üks härra oma soolaleivapidu. No ja ausalt, ma ei suutnud vastu panna ning läksime meie kah paariks tunniks läbi sealt. Üldiselt oli vahva istumine, kuigi eks sealgi olid oma tõrvatilgad sees, samas oli positiivset kordades rohkem. Mu lemmikosa oli hommik, siis kui teistega rääkisin ja nad kurdsid, et neil megapohmell :D Noored ja tugevad pidutsesid terve pika nädalavahetuse, meie vanad kodukanad olime kohal ainult ühe õhtu.

Millest ma tegelikult siia rääkima tulin, oli hoopis meie kingitus. Otsustasime, et teeme mitmekesi, on odavam ja lihtsam. Samuti saab mõtted rõõmsalt kokku koondada ning mitme sita kingi asemel õnnestub ehk suurem ja parem (ok, pole kindel, kas parem, aga see selleks).


Alustuseks mõtlesime, et millest me ise (egoistid võidule eksole) seal külas olles puudust oleme tundnud. Nii jõudsid pakki vetsupaber, kümme klaasi, käterätik ja kaks tuhatoosi. See viimane oli muidugi rohkem selle jaoks, et majaesine ei näeks välja nagu konitops, vaid oleks viisakas koht, kus neid hoida :D  Kuna tegu on siiski vallalise härraga, sai kahte 3L purki pandud.. mõned preservatiivid ja muud kergemad abivahendid. 

Tahtsime juurde osta ka pajalappe, aga selliseid, mis oleksid meeldinud ei leidunud. Seega võtsin kätte ja tegin ise. Okei, koostöös emaga, sest õmblusmasinat pole ma never kasutada osanud.


Ja taaskord pidi plaane käigupealt ümber tegema, sest ilmselgelt oli "oh, ma teen kaks paari" liiga hea lubadus. Samas ei tahtnud me loobuda ei "i love boobs" ega "because, boobs" pildist. Nii jõudsimegi lõpuks Triinuga ühisele arusaamisele, et teeme parem kaks erinevat kokku üheks paariks. Meie jäime rahule, mu ema arvab siiani, et ta pole elus suuremaid käkke valmis õmmelnud :D
Tikkimismustrid on pärid pinterestist (as always): I HEART BOOBS ja BECAUSE BOOBS


Kuna pärast kondoomipurke ja tissiteemalisi pajalappe ei ole ma suutnud endast ja oma sõpradest veel korralikke pervareid valmis teha, siis pean lihtsalt lisama siia veel ühe pildi, mille tegi Triin. Ausalt, andke mulle tema anne ja viitsimine. Ma ei suudaks läbi kopeerpaberi ka selliseid siluette valmis joonistada. Rääkimata siis kogu sellest ootamisest, et üks värv kuivaks jne.

Üldiselt siis pidu oli tore, kink sai tehtud ja kui hästi läks, jäi kingisaaja ise ka asjaga rahule.

reede, 22. juuli 2016

Puhkus haiglas

Eelmine teisipäev oli üldiselt nagu iga teine tore päev. Käisin praktikal ja vanemate juures. Õhtul tsillisin kodus. Tundsin ennast halvasti pisut ja läksin täitsa varakult isegi magama. Järgmiseks päevaks oli planeeritud võib olla tripp praktikakohaga ja tahtsin ilusti välja puhata.. Tundsin, et kõht on kuidagi imelik, aga eeldasin, et gaasid jälle. Muretsema hakkasin siis, kui sain aru, et persse, need küll gaasid ei ole. 

Tõusin ülesse, trampisin mööda elamist ringi ja muudkui hädaldasin, et valus on. Meheraasu juba harjunud sellega, et mul igalt poolt ja kogu aeg valus on, alguses ei reageerinudki kuidagi. Lõpuks vaatas, et ma ei reageerigi üle ja küsis, et issand jumal ega ma sünnitama ei hakka!? Oskasin ainult vastu turtsuda, et kus kurat mina tean, ega ma varem seda teinud ei ole ju. Pakkus, et äkki läheks EMOsse, aga läksime hoopis magama. 

Hommikul kui äratuskell käis, helistasin emale ja küsisin nõus, sest no kes veel aidata oskab, kui mitte oma ema. Sain kategoorilise keelu kodust väljuda eesmärgiga minna praktikale ja käsu minna arstile. Ega ma ikka ei arvanud, et midagi väga pahasti on. Pikutasin edasi veidi, siis käisime tiiru Mudilase ja Meheraasu perearsti juures, viisime kooli mõned dokumendid ära ja käisime vallas koolibussi asju ajamas ning silmaarstile panime ka aja kirja. Lõpuks andsin alla ja ütlesin, et davai, käime mul vanemate juures, ootame ema ära ja lähme Rakverre. Noh igaks juhuks. Meheraasu tund aega oodata ei viitsinud ja nii me siis võtsime ikkagi Mudilase kaasa. Ma veel naersin, et ise tead, ega mina õues ootama ja igavlema ei pea lapsega :D 

Mulle ausalt ei meeldi arstid. Ma hakkan värisema ja tudisema kui pean enda pärast nendega dialoogi laskuma. Tahtsin EMO ukse taga ringi keerata ja ära minna, sest tundsin imelist tervenemist, aga Meheraasu naaksus vastu, et me oleme juba siin, käid ära ja kõik. Sain suht ruttu tiraažiõe? jutule ja kohe suunati edasi uuringutele. Haiglasse sisse võeti juba ennem kui arstiga kohtunud olin. Istusin seal valveämmaka juures klomp kurgus ja naeratasin nagu ogar, sest muidu oleksin nutma pursanud. Ausalt, üks mu suurimaid hirme on haiglasse jäämine. Tänks lapsepõlv ja selle traumad. 

Anti mulle siis telkmantel öösärk ja sussid, näidati ära, kus on voodi ja vets ning jäin ootama. Istusin siis seal toolil endal käes ainult rahakott ja rasedakaart, sest ei pidanud vajalikuks telefoni kaasa võtta. (Note to self, alati kanna telefoni kaasas, eriti siis kui arvad, et sul ei lähe seda vaja). Käisin siis ultrahelis ja läbivaatusel. Olid emaka kokkutõmbed ja emakakael ka pisut avatud (täpset avatust ei tea siiani, sest ise olin liiga ehmatanud, et küsida ja keegi täpsemalt midagi ei öelnud). Proovisin veel küsida, et ÄKKI ikkagi saaks kodus kuidagi miskit teha, aga ei anna arstidega vaielda ja nii ma sain loa, et minna autosse telefoni järgi ja paluda endale asju tuua. 

Meheraasu esimene küsimus oli, et miks nii kaua läks. Ma panin vastu, et kuuuuuuule, selline värk, et ma teeks väikse puhkuse siin haiglakeses. Ta ehmatas alguses täitsa ära, aga lohutasin teda (okei, rohkem ennast), et kui hästi läheb, siis ma ei sünnita meie last ära 26. nädalal. Andsin talle nimekirja asjadest, mida mul vaja läheb ja läksin tagasi ootama. 

Ja siis ma istusin seal ilusad 5 päeva. 3D/4D ultraheli ajal istusin ka sees. Täitsa kurb oli sellel päeval olla, sest ma nii ootasin tegelikult seda. Papsi sünnipäevale ma ka minna ei saanud, aga vähemalt saadeti mulle salatit :D Õnnelikud on inimesed, kes suudavad päeval magada. Aeg oleks läinud umbes 4x kiiremini, kui ma oleks suutnud uinuda, aga ükskõik kui suur väsimus ka peale ei tulnud, mina uinuda ei suutnud. Uni ei olnud hea ööselgi, rääkimata siis päevasest ajast. Kord oli palav, siis suri külg ära. Kuna ma sain esimesel kahel päeval 4 süsti ja ülejäänud päevadel 3 süsti ning kõik need olid otse kanni, siis muutus keeramine päris valulikuks. Ja mu lemmikosa oli see, et põhiliselt pidin olema pikali... oh jezuz, no esimesel päeval suutsin, teisel päeval ka läbi häda, kolmandal mõtlesin, et siia ma suren :D Aga ei ole hullu, üle ma need päevad elasin. Pühapäev venis nagu tatt, eks nad ju ütlevad, et ootaja aeg on pikk. Kell 18 oli mul tunne, et päev ei jõuagi õhtusse, Meheraasu seevastu kurtis, et päev on nii kiiresti läinud ja pole veel midagi õieti tehagi jõudnud. 

Ja esmaspäev oli täielik venimise tipp. Ma ausalt ei liialda, nii oligi. Ainus asi, mis toimus kiiresti oli hommikune süst, isegi hommikusööki pidi kauem ootama kui tavaliselt :D Vaatasime, kuidas üksteise järel kõik lähevad kenasti kodupoole ja viskasime nalja, et meid on lihtsalt ära unustatud :D Lõpuks siiski sain ultrahelisse ja kuna minul olid kaebused kadunud ning UH ka toonuseid enam ei näidanud, lubati mind koju. Oh seda rõõmu, samm läks kohe kiireks. Ise veel meenutasin endale, et hallooo, ei tohi kiirustada, aeglaselt pead loivama, aga noh jah :D Räigelt hea oli, kui sõbranna järgi jõudis ja ma tõesti loodan, et enne sünnitust ma nende arstidega enam ei kohtu. 

Nüüd ma siis olen kodus nagu väike vanainimene. Liikumiskiirus võib olla sama suur kui teol, pean palju puhkama, asju tõsta ei tohi ja väga pikki jalutuskäike samuti ei soovitata. Ma saan väga hästi aru, miks see vajalik on, samas tõstatab see kõik ühe pisitillukese probleemi, milleks on praktika ja kool. Kaks nädalat pean kindlasti olema rohkem kodune, mis tähendab, et isegi kui ma läheksin pärast seda edasi praktikale, siis pikki päevi ma ikkagi teha ei tohi/saa.. Peangi hakkama tegelema selle probleemiga, sest no ei tahaks koolile üle 200€ puuduva 9EAP eest ka maksta. Ehk on mingeid võimalusi, kuidas see probleem lahendada, ilma, et peaksin paberid välja võtma või ennast oinaks maksma. 

reede, 8. juuli 2016

25+1 ja mõned mitte sellega seotud muremõtted

Käisin nüüd siis rõõmsalt 1. juulil glükoosi taluvus testil ära. Tulemused päris korras ei olnud, aga samas ütles ämmakas, et väga muretsema ka ei pea. Tegi siiski saatekirja Tartusse diabeediämmaemanda juurde, nii profülaktika mõttes.

Üllatav kui kiiresti tegelikult see aeg seal mööda läks. Ma olin valmistunud selleks, et igavus tahab ära tappa. Jõudsin isegi mõni minut enne kaheksat kohale, kohe tooli ja veri välja. Alguses tundus see jook isegi päris hea, noh nii umbes kaks lonksu. Siis oli juba räme lurr ja ma mõtlesin ainult sellele, et saaks see jama juba joodud. Okei valetan, teine mõte oli, et see asi jumala pärast ülesse ei tuleks, sest ma poleks never ever tahtnud seda teist korda teha. Esimesed tund aega lugesin raamatut, aga uni tikkus peale, siis kui teine kord veri ära võeti, otsustasin, et davaiks ma hakkan heegeldama ja siis küll aeg lendas.

Vereproovid ei olnud ka eriti meeldivad. Mulle väga ei meeldi kui mind surgitakse (uskumatu, et neli korda olen doonoriks käinud) ja nüüd siis lausa kolma korda järjest. Okei, esimene kord oli talutav, aga teine kord võeti paremast käest ja see küll hea ei olnud. Ma ei lase never sealt võtta, sest vasakul pool ilusad veenid kohe olemas ja ei pea otsima. Ja ilmselgelt ei kavatse ma vabatahtlikult lasta sealt võtta ka enam, sest see oli meeletult valus. Isegi valusam kui teist korda järjest vasakult võtmine, pohlad, et esimest korda elus käsi pärast õõõige pisut sinine ja verevalumis oli.
Max veider oli see, et ma eelmisest õhtust ootasin, millal saaks sööma hakata ja siis kui anti lahke luba juua ja süüa, ei läinud minul alla midagi peale kolme kohupiimapalli ja poole pudeli vee :D

Meeldiv üllatus on, et terve aja peale olen juurde võtnud kõigest 600g. Ei saa üldse kurta. Kui samas vaimus edasi läheb, olen pärast sünnitust paremas vormis, kui enne rasedust :D (taipohh ma nüüd ära sõnusin...)
Unetuse üle kurtsin ka, soovitas magada jaheda ja pimedas toas ning mitte panna tuld põlema kui lähen vetsu. Ega see mind küll palju edasi ei aidanud, aga ma loodan, et nüüd kui praktikaga pihta saan hakata ja rohkem liikuma hakkan, tuleb uni ka kergemini.

Asi vist üldiselt hakkab ka positiivsemaks minema, sest eile oli esimene päev, kui ma oleks tahtnud magada kauem kui neli tundi, kahjuks ei saanud :D Tegime Triinuga pisikese Rakvere ringi ja üldse oli selline mõnus ennelõuna. Kahjuks sellesse kaltsukasse ei jõudnud, mida ta näitama pidi mulle, aga eks mõni teine kord siis.

Täna oli see õnnis päev, kus lõpuks ometi õnnestus ärgata normaalsel ajal, kuigi hommikul Meheraasut tööle saates, oli küll tunne, et enne läheb uni ära kui tema. Samas leidis Mudilane, et pole siin midagi vaja lõunani persetada voodis ja poole 10 aeg kukkus oma tekki kloppima. Ta üldiselt väidab, et ei oska/ei saa jne, aga täna lasi väga innukalt lausa 45 minutit järjest... Ma ei suutnud üldse otsustada, kas nutta või naerda selle peale, sest osa minust oli rõõmus, et ta üritas ja teine osa tahtis ainult rahulikult sliipida.

Tal on praegu tekkinud miskitsorti faas, kus käitumine on kohati üli... kiuslik? Ta küll teab, mida/kuidas/miks peab tegema, aga üritab meeletult piire kompida. Ja ma ei suuda mõista, kus kohast selline asi järsku tulnud on. Okei, tegelikult aiman, aga see selleks. Mul on kerge ärevus sees seoses sellega, et umbes kuu aega jooksen praktikat teha ja pehmeltöeldes on minu arusaam heast käitumisest ja kasvatusest pisut teine, kui siin üldiselt.. Eelmisel aastal tahtsin juba pärast nädalast praktikat endale kuuli pähe lasta, sest see oli paras piinarikas teekond, et Mudilane harjuks uuesti ära, et päris iga asi ei ole lubatud ja iga nõudmine ei saa täidetud täpselt nii nagu preili parajasti soovib/tahab. Eks siis kuu ajab pärast ole näha, kas seekord ka ikka vastu pidada suudan või lähen halliks ära :D Millegi pärast panustan, et augustis peaks juukseid värvima hakkama jälle...

neljapäev, 30. juuni 2016

Hambasaaga jätkub: kas nõgesest on abi?

Kuna ma eile käisin oma hambaga ringi nagu oleksin suremas, sain igast suunast nõuandeid, mida sellega teha võiks. No näiteks soovitas mu ema, et oleks see tavaline auk, siis võib sinna panna pipart või nelki. Ma tänan õnne, et see ei ole auk, sest ma vist ei julgeks seda pipart sinna sisse toppida. Kummeli kompress pidavat ka aitama. Seda mul ka kodus pole, nii et äkki mõni teine kord.

Sõitsime eile Triinuga natukene ringi ka ja tanklas näiteks soovitati nõges pudiks teha ja see mass hambale asetada. Jap, ma olin just täpselt nii meeleheitele aetud, et ma proovisin seda. Maitses nagu lehtsalat, aga minu jaoks oli kohutavalt ebamugav ja tekitas okserefleksi. Samas ma rääkisin ka samal ajal, ehk on need kaks asja omavahel seotud? Üllatus oli suur, kui avastasin, et see isegi aitas. Väga lühikese perioodi jooksul. Aga ma ei suutnud lihtsalt minna seda juurde otsima hoovist ja vingusin oma tablettide järgi edasi. Täna küll õnneks ei ole enam nii hull see asi, aga kui õhtupoole peaks jälle rohkem tunda andma, siis lähen nõgeserallit tegema, sest tablakaid rohkem ei julge sisse süüa.

Nõgesekatse ajaks olin ma piinelnud peaaegu 13 tundi, hakkas nagu aitama kah. Õnneks Meheraasu tõi lõpuks, pärast suurt vingumist, oma ema käest valukat mulle. Meil endal oli kodus üks palavikualandaja/valuvaigist, alla 12 aastastele lastele kusjuures, aga no ega ma siis seda jumala pärast ju võtta ei võinud. Tänks, et kõik maailma ravimid tehakse sellised, et raseduse ajal ime näppu. Et siis viimasel trimestril istungi valudes lihtsalt? Sest siiani on kõik rohud, mida näinud olen, sel ajal mittesoovitatavad.

Tuleb vist hakata veel variante otsima loodusliku ravi poole pealt. Kunagi ostis ema hästi palju igasugu ajakirju, kus olid need looduslikud raviviisid ja asjad sees. Mis neist saanud on ma enam ei tea, sest mingil hetkel andis ta need mulle ja praegu on nad teadmata kadunud. Kolimise käigus sai need kuhugi ära pandud ja.. jah, rohkem pole ma neid kohanud.

Ma tegelikult kahte asja oskan sealt soovitada küll. Esiteks: jalaseene vastu äädikavann. Ma küll enda kogemusi ei oska öelda, aga see kellele soovitasin jäi rahule, probleem kadus. Alguses tuleb seda tihedamini teha, hiljem korra mõne kuu jooksul ja lõpuks ehk paar korda aastas ainult. Teiseks: peedivedelik nohu vastu. Jap, ma olen olnud nii meeleheitel, et tõmbasin kõrrega peedivedelikku ninna :D

See oli mõned head aastad tagasi juba, kui mul oli räme nohu. Millegipärast ei suvatsenud keegi minna päeval apteeki ja siis kui öö kätte jõudis, avastasin, et elamises ei ole mitte ühtegi rohtu, mis võiks leevendada mu muret. Piinlesin päris mitu tundi ja keset ööd mõtlesin, et persse, mulle aitab. Ma olin magamata, tusane ja järgmine päev pidin kooli ka minema. Tõusin ülesse, võtsin külmkapist peedipurgi, köögist kõrre ja tassi. Valasin vedeliku tassi, istusin elutuppa laua taha maha. Kõigepealt võtsin 10 minti hoogu ja kaalusin oma valikuid, kuna neid oli kaks: piinelda või proovida, jäin viimase juurde. Ema nägu oli muidugi hindamatu, kui ta keset protsessi ülesse tõusis ja vetsu läks. Ta oli veendunud, et mu viimengi mõistus on ära jalutanud ja peaks vist mõne haigla numbri ülesse otsima...
Kuigi see oli megarõve ja äädikane kogemus, siis see aitas. Ma sain magada ja järgmisel päeval ei olnud ka väga hullu. Pohlad, et pidin unesegasena nuusates rabanduse saama, sest kõik oli punane :D Õnneks suvatsesid vanemad järgmisel päeval korralikku kraami ka osta ja ma ei pidanud protsessi rohkem kordama.

Igatahes, minnes tagasi teemasse, siis kas keegi on proovinud ise mõnda looduslikku variant hambavalu leevendamiseks? On üldse mõni lehekülg, kust ma võiks abi saada vms? Ma ausalt ei viitsi googeldada ja mõtetuid artikkleid läbi kobada, et peale nelja tundi see üks ainuke abistav ülesse leida :D

kolmapäev, 29. juuni 2016

Kaua võib üks tarkusehammas kasvada? + GTT hala kah

See, et ma tunnen ennast nagu veoauto kolonni ja elevandikarja alla jäänud õnnetusehunnikuna on vapsee tavaline juba. Selg valutab, põlved valutavad, aeg-ajalt kõht ka. Eriti hea päev on, siis isegi jalalabad (mis on weird, sest ma ei arvanud, et need saavad üldse valutada niimoodi). See omakorda paneb hirmu tundma selle ees, mis veel kõik jõuab valutama/kilisema/kolisema hakata ennem, kui beebi ükskord sündinud on... samas tuleb rõõmustada, et jäänud on alla nelja kuu :D

Tänane algas aga teisiti juba, sest kõiki teisi toredaid valusid asendab fking hambavalu. Esimest korda tõusin kell 8 ja ei suutnud otsustada, kas nutta või naerda, sest hambavalu tahtis ära tappa. Kuidagi õnnestus ikka edasi põõnata ja paar tundi hiljem ärkasin uuesti, sest terve vasak näopool oli valus. Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et huvitav kaua seekord see jama kestab ka?

Sest no ausalt, ta on lõikunud igemest välja, ta on kasvanud juba. MIKS TA IKKA ENNAST TUNDA ANNAB? Koppa hakkab ette viskama, et iga mõne kuu tagant on paar päeva, kus mingi hambaraisk võtab kätte ja hakkan tõestama, et ta on olemas. Ma tean seda niisamagi juba, sest lõikumisperioodil elasin ainult valuvaigistite najal ja seda nii lihtsalt ei unusta.


Raske on uskuda, et kaks esimest tarkusehammast tulid nii, et ma ise seda ei teadnudki. Ei mingit valu. Hambaarsti juures pidin perseli lendama, kui öeldi, et need on olemas. Arendan siin mõtet, et peaks sööma miskit, aga juba rosinaid oli paras piin alla vägistada, mis veel normaalse toiduga saab? Hea, et jäätistki kodus on, muidu peaks vist puhta nälgas istuma. Mis ei ole eriti positiivne arvestades, et homme õhtul algab minu 14h vältav nälgimine. See on see jama, kui ei viitsi kaalust alla võtta ja oled paks nagu emalaev ning ämmakas arvab, et jõle vahva oleks GTT ära teha. Mu arust küll vahva ei ole. Ma ei ole väga veetlev naisterahvas näljasena, niiet jääb üle ainult Meheraasule kaasa tunda, et ta need tunnid minuga veetma peab :D Eriti kui arvestada, et lõppkokkuvõttes saab olema põhimõtteliselt 2 päeva, mil süüa ei taha/tohi..

Noh ja siis see test. Lisaks nälgimisele ei tohi juua ka! No ja kolm vereproovi ei ole ka väga ahvatlev pakkumine. Lisaks siis see, et nende lahuste kohta ei ole ka just erilisi kiidusõnu kuulda olnud. Ma saan küll aru, et kaal oli tõesti suur enne rasedust, aga cmon, asi ei saa ju olla nii hull. Kõik proovid on terve elu korras olnud, praegu täpselt samamoodi, aga nagu armastab öelda mu kursaõde, siis nada Fedja, nada.

teisipäev, 28. juuni 2016

Käsitöönurk: vanast pesukastist prügikast

Kuna meie juures elab üks väike lehmiine Ruudi, kellele ilgelt meeldivad asjad, mis krõbisevad, eriti prügikotid, tundsin ammu puudust ühest mõnusast suurest prügikastist. Jõle tüütu oli väikesega jännata, need said kogu aeg niiiiii-iiii ruttu täis. Ja need tõmmati ümber või lihtsalt ribadeks. Sama nali oli ka suurtega. Eriti kurb oli siis, kui panin just uue koti ja hommikul vaatan, et kõik, mis õhtul ära sai visatud vedeleb mööda kööki laiali.. Positiivne oli muidugi see, et ta rüüstas ainult kööki, mitte tervet elamist. Kartulikoori ei oleks tahtnud magamistoast ärgates avastada..

Käisin Meheraasule juba nädala umbes pinda, et MA EI SUUUUUUUUDA ENAM, teeme ära. No ei jõudnud me nii kaugele kuni eile tuli Triin külla ja võtsime asja käsile. Okei, tegelikult nägi see välja nii, et palusime materjale ja vahendeid. Lõpptulemus oli muidugi hoopis see, et meie vahtisime lõuad lõunas ja Meheraasu tegi kogu töö ära. Praktilist abi meist muidugi ei olnud, aga moraalne tugi oli see eest kõrgel tasemel :D


Alustuseks otsisime ülesse mingi vana, poolsurnud pesukasti, mis kilises ja kolises igatepidi. Paar kruvi sisse ja voilaa, seisis nigu uus. Minu plaan oli panna sinna ümber lihtsalt midagi, mida annaks üle värvida, aga põhjatutest kuurisügavustest tuli välja miski vineerisarnane toode, millel oli isegi imitatsioon peal. Olin pisut pettunud, sest ma räigelt tahtsin värvida, aga väideti, et seda saab ka. Okei, leppisin asjaga.

Edasi tuli mõõtmine, lõikamine ja kinni naelutamine. Ma pidin ausalt rabanduse juba saama vahepeal, sest servad nägid välja nagu nendega annaks inimest mõrvata (loomulikult meile ei öeldud, et liistud peale tulevad, lasti vabalt arutada, millise liivapaberiga seda lihvida võiks). Siis võeti liistud, mille akna ümber paigutamist ma ootan eelmisest oktoobrist saadik ja pandi sinna ümber :D Ma loomulikult pistsin pragama, aga lõpptulemus jäi päris timm. Kuna me siia majja kauaks enam ei jää ka, siis ehk oligi hea, et sai need praegu  niimoodi ära kasutada. Servad jäid ilusad, lihvima ei pidanud ning omavahel tekitavad valged liistud ja pruun miski asi mõnusa kontrasti. Kusjuures, ma suutsin isegi oma esialgsest plaanist mööda vaadata ja ei kukkunudki värvima. Kuigi ikkagi on suur isu midagi üle võõbata.. eks peab miskit veel siis valmis tegema, lihtsalt selle jaoks, et mul see värvimishullus üle läheks ükskord ometi :D

Asja juures on kõige suurem pluss muidugi see, et raisates 0€, saime me endale prügikasti, mis on piisavalt mahukas meie hiigelsuurtele prügikottidele, käib kaanega kinni ning mis peamine, kass ei pääse enam rüüsteretkedele. Vaatasin eile, et enam pole üldse huvi sellega mässata :D See on ka muidugi hea, et saime ühe asja jagu ruumi pööningule juurde.,. milleks osta poest, kui sa elad põhimõtteliselt laos. Pole muud öelda, kui et #maaelurõõmud :D

neljapäev, 23. juuni 2016

Meil on vaja uut voodit. KOHE!

Kuna täna oleks vaja olla normaalne inimene ja ärgata enne lõunat, mõtlesin, et why not panna äratus kell üheksa. Siis hakkasin kartma, et äkki ma ei kuule, kui on ainult see. Mõtlesin, et why not panna üks äratus veel. Kuna ma eile öösel midagi sättida telefonis ei viitsinud, viskasin tööle mingi vana äratuse, mis pidi laulma hakkama kell pool kaheksa.

Lõpptulemus? Ärkasin kell seitse, üritasin tekki normaalselt peale saada, kaklesin kärbestega, proovisin ennast keerata, jamasin kassiga. Siis suutsin 10 minti tukastada ja ärkasin uuesti, et avastada, et kell pole ikka veel pool kaheksa. Ausalt, ma tahtsin nutma hakata. Kui kell kukkus, mõtesin, et oeh, tore, aga uni tuli. Umbes seitse minutit hiljem pidin vetsus käima... Hellitasin veel lootust, et EHK on võimalus, et saan magada, aga lootus läks sama kiiresti kui ma jõudsin tagasi magamistuppa. Aru ma ei mõista, mis komme on Meheraasul ronida poole persega MINU kohale nii kui olen korraks ära läinud.

See selleks, pealehakkamine pidi olema ju pool võitu. Saan ta juba piisavalt kaugele, et mahuksin ka ära. Viskan ennast voodisse selleks, et endale meenutada karmi tõde: ma olen fking Manny ja Londiste ristand ja hetkel ma ei mahu piisavalt hästi sinna, kuhu peaksin. Nügisin veel veidi.. siis hakkas jälle sõda tekiga ja no ma otsustasin seda jama enam mitte taluda. Nüüd istun siin nagu idikas jaanipäeva hommikul kell kaheksa ja mängin candy crushi, sest et why the hell not?

Seejuures ei suuda ma otsustada, mis põhjusel on soov lasta välja paar pisarat. Valikuid on ju meeletult: miks me elamises peab olema nii palju kärbseid? kuidas me ei suuda enam tekki jagada? miks on mul ainult üks tekikott tekile, mis peaks olema piisavalt suur? miks on meie voodi nii meeletult väike? miks ei ole Meheraasu nõus uut voodit ostma? (ta on nõus panema kokku pisut laiema voodi, aga on omad põhjused, miks ma sellega absull ei nõustu). MIKS MA ÄRKAN KELL KURADI 7 HOMMIKUL JUST SELLEL PÄEVAL, KUI ON VAJA PIKALT ÜLEVAL OLLA?????? miks mu kass sööb mu varbaid? miks ma pean nii suur olema? kui suureks ma veel lähen!? (nüüd tunnen jälle hirmu selle ees, et khmm kõige rohkem neli kuud on jäänud..

Sellega meenus praegu see viisijupp, et "väikene mees, sa jõuad küsida ju rohkemgi veel".....
Noh teate küll, SEE laul Mait Maltise esituses.

esmaspäev, 13. juuni 2016

Ennustusvõistlus123

Selle pika pausi sisse, mis siin vahepeal tekkinud, mahub palju juhtumisi ja emotsioone. Pooled neist on sellised, millest oleks võinud jutustada pikemalt, aga ei olnud aega ja nüüd enam ei ole mõtet. Teine pool sisaldab asju, millest ei ole õige rääkida nii avalikult. 

Küll aga olen nüüd siin pidanud plaani, et VÕIKS ju ometi olla pisut aktiivsem siin ja mõtlesin seda suve alustada ühe ennustusega beebi soo kohta. Noh, tegelikult nägin ma seda ennustust juba oh-püha-müristus millal kahes teises blogis ja tookord nagu ei olnud tahtmist hakata seda siia postitama ka, kuigi ma selle oma mõtetes ikkagi ära tegin. Nüüd mõtlesin, et why not see ülesse kirjutada, endal ka hea vaadata, kas läks täppi või mitte. 

Ootad tüdrukut, kui:
  1. Tujud muutuvad kiiresti – Jah. Ma imestan, et Meheraasu veel elada suudab minuga, sest reaalselt, ühel hetkel naeran ja järgmisel nutan. Paar päeva tagasi näiteks lõi mind totaalselt rivist välja see, kui Meheraasu võttis vale noa vorsti lõikamiseks. Järgmised 10 minutit üks meist nuttis ja teine naeris.. :D
  2. Tunned end kerge ja graatsilisena – Ei. Tunne on sama graatsiline kui elevandil portselanipoes.
  3. Raseduse algul vaevasid sind iiveldushood – Jah. Elamine oli päris keeruline, kui käisid igal pool ringi toit käes ja suu matsumas, aga see oli ainus, mis aitas. Nii kui kõht läks veidi tühjaks oli jama majas. 
  4. Lisakilod kogunevad puusadele ja tagumikule – Ei. Ma võtan pigem alla, niiet hetkel ei ole need kilod kuhugi kogunenud. 
  5. Rinnad on märgatavalt suurenenud – Jah. Ja need raisad jäävad igale poole ette. 
  6. Vasak rind on paremast suurem – Ei. Pigem on vist hoopis vastupidi? Ei mina aru saa :D
  7. Kõht on kõrgel – Ei.
  8. Magad paremal küljel ja padi on magades lõuna suunas – Jah. Vähemalt selles osas, et magan paremal küljel. Mu ilmakaaretaju ei ole eriti hea ja kompassi kah nagu pole, et üle vaadata, kus see lõuna meil siis paikneb. Ega ma ei oskaks seda ilmselt kasutada kah, nii et ega vist vahet ei ole. :D
  9. Sul on isu apelsinimahla järele – Ei. Aga vesi maitseb päris hästi. Näiteks ühel rõõmsal pühapäeval küsiti mu käest, et nooooh, vesi on hea jah...? Just ennem seda oli juttu, et eelmisel päeval käisid külalised. Ma nüüd ei teagi, ta vist mõtles, et meil oli räige prasnik siin :D
  10. Sa nägid enne rasedust parem välja – Jah. Näkku on tekkinud rohkem punne kui pubekana ja no ei ole harjunud sellise jamaga. Üldse ei taha peeglisse vaadata või kätega üle tõmmata :D
  11. Juustesse ilmuvad punakad triibud – Ei. Vähemalt ise pole märganud. Isa pole ka tähelepanu juhtinud, et miskit juustega toimunud oleks. (Talle ei istu juuste värvimine ja nii kui talle tundub, et miskit on muutunud, tehakse sellekohane märkus :D)
  12. Sul on tohutu magusaisu – Ei. 
  13. Sööd ohtralt puuvilju – Ei. Vahepeal surusin endale ohtralt pirni alla, aga no ei istu üldse. Tahaks banaani ja õuna, aga iga kord kui neid vaatan tuleb meelde, kuidas ämmakas ütles, et need võivad lapsele suurust juurde anda ja siis tuleb hirm, et ma pean hakkama oktoobris mingisugust 5 kilost põnni endast välja pressima :D
  14. Niiidi otsa riputatud abielusõrmus liigub kõhu kohal küljelt küljele – Ei. Kunagi tegime mingisuguse lambise sõrmusega seda testi ja kui ma nüüd ei eksi, siis see liikus ringikujuliselt. 
  15. Kui liidad oma vanuse eostamise hetkel ning eostamise kuu numbri, saad vastuseks paaritu arvu – Ei. 
  16. Toolile istud lohakalt ja mürtsuga – Ei. Aga see eest on tore ägiseda ja kigiseda iga kord, kui on vaja ennast näiteks diivanilt püsti venitada. Ilmselgelt on vaja muretseda diivan, mis ei ole nii pehme :D
  17. Beebi süda lööb kiiremini kui 140 lööki minutis – Sellega on nüüd nii, et dopplerit meil kodus ei ole ja ükski arst ei ole ka seda kuulanud või vähemalt mulle öelnud. 
Jah - 5, Ei - 11, Info puudub - 1


Ootad poissi, kui:
  1. Raseduse algul ei ajanud kõikvõimalikud asjad sind iiveldama – Ei. Ma iiveldasin nagu segane.
  2. Beebi süda lööb aeglasemalt kui 140 lööki minutis – Info puudub. 
  3. Lisakilod kogunevad kõhule – Jah. Kõht on suuremaks läinud, samas nagu ennem ütlesin, siis kilosid ei ole juurde tulnud. 
  4. Sinu kõht on korvpalli kujuline – Ei. Kõht on mingi imeliku kujuga, millele ma ei oska nimetust anda :D
  5. Rinnanibud muutuvad tumedamaks – Jah.
  6. Kõht on madalal – Jah.
  7. Isu on soolase, hapu, liha ja juustu järele – Jah. Praegugi võtaks ühe juustuvõiku ja korraliku prae :D
  8. Jalakarvad kasvavad raseduse ajal kiiremini – Jah. 
  9. Su käed kuivavad – Jah. Kätekreemi on sellel aastal kulunud rohkem kui viimasel neljal aastal kokku :D
  10. Magad vasakil küljel ja padi on magades põhja suunas – Ei.
  11. Abikaasa võtab koos sinuga kaalus juurde – Ei. Me võtame siin koos kaalust alla pigem :D Ebanormaalne on muidugi see, et sööda inimesele sisse, mida tahad, tema juurde ei võta. 
  12. Oled raseduse ajal ilusam kui kunagi varem – Ei. Kohe kindlasti mitte. 
  13. Uriin on värvilt helekollane – Ei. Vist, ma üldiselt ei ole vaadelnud niimoodi, et teaks värvust nii täpselt öelda. 
  14. Niidi otsa riputatud abielusõrmus hakkab kõhu kohal ringe tegema – Jah. Või vähemalt tookord nagu tegi. 
  15. Sind piinavad peavalud – Jah. Praegu on tegelikult isegi vaikseks jäänud, aga vahepeal oli asi täitsa hull juba. 
  16. Kui liidad vanuse eostamise hetkel ja eostamise kuu numbri, saad vastuseks paarisarvu – Jah.
  17. Toolile istud ettevaatlikult, et mitte poisi munandeid vigastada – Jah. Kuigi see ei ole põhjuseks. Ma lihtsalt eelistan mitte istuda nagu mammut. Samuti  meeldiks mulle kui elamises mõni tool ikka alles ka jääks :D
Jah - 10, Ei - 6, Info puudub - 1

Tundub, et selle testi järgi lisandub peresse poiss. Ma ikka naeran, et olekski tore, kui Meheraasu saaks nüüd poja, oleks kellega oma tehnikateadmisi jagada, sest no ma olen suhteliselt kindel, et Mudilane ei hakka talle igavesti hea meelega kruvikeerajaid kätte andma, kuigi ega siin ei tea hõisata ka. Poleks esimene tüdruk, kes on seelikus, geelküüntega ja parandab autot :D 

Eks nüüd peab siis jääma ootama järgmist ultraheli ja lootma, et siis suvatseb põnn oma sugu ka näidata. Oleks märksa julgem asju ka muretseda :D Kuigi ega mind väga ei sega see neutraalsete asjade ostmine ka, pole kunagi olnud plaanis riietada last, kas ainult roosasse või sinisesse. Samas ma ausalt tahan ennem sünnitust teada, kumb on. Saaks nimedele mõelda ja... päris tüütu on kogu aeg kutsuda teda ainult titaks :D 

esmaspäev, 18. aprill 2016

Käsitöönurk: Pop up flower card

Käisin ükspäev kursaõel külas ja kuna õppida ei viitsinud, aga terve päev oli vaja sisustada, otsustasime meisterdada veits. Proovisime siis teha üht kaarti.






Kuna tegemist oli proovitööga, võtsime aluseks lihtsalt kõige suvalisema natukene paksema paberi, mille majaperenaine leida suutis.













Ideepoolest peaks need ruudud olema 10x10 cm ja neid oleks vaja 7 tükki. Soovitan kohe teha umbes topelt nii palju, sest me näiteks suutsime pooled vähemalt valesti lõigata. Samamoodi olime omastarust eriti asjalikud mõõtjad mõõdulindiga (sest joonlaud on mainstream), aga lõpptulemus oli igati kenasti vildakas :D












1) see 10x10 ruut tuleb murda keskelt pooleks, tekib ristkülik.

2)see ristkülik tuleb murda veel pooleks, et uuesti tekiks ruut.

 3) Tee ruudust kolmnurk.


 4) Lõika teisest paberist/papist välja      selline pisaratilga kujuline šabloon.

 Seejuures ära unusta, et kui hakkad  kolmnurki kujusse lõikama, tuleks  jälgida, kas saad ikka ühe õige  lillekujulise olluse või hoopis kaks
poolikut junni.






Kui kolmnurgad on (lõpuks) õigesti hekseldatud, tulevad sellised lillekujulised lärakad.













Ja siis tuleb neid kohe uuesti tükeldama hakata ning lõigata välja üks sektor. Ma terve aeg kippusin unustama, et ikka kõigi 7 lille puhul peab seda tegema :D









Videos tehti vildikatega neid sisemusi, aga õlipastellidega jäid kuidagi ilusamad. Ma muidugi olin laisk ja mõtlesin, et kuna seda nii kui nii kellelegi ei kingi, las siis mõisa köis lohiseb :D










Pärast värvimist tuleb lilled niimoodi kokku liimida ning lükata pooleks nii, et värvitud pool oleks sees.





Selline ladumisviis on ülimalt oluline, sest selle abil saab paika panna, kuhu tuleb liim ja kuidas paigutada õisi üksteise peale, et tekiks selline kujund:


















Lõpuks tuleb panna törts liimi mõlemale poole ja panna need kenasti kaarti vahele kinni ja ongi olemas :D








Kuna pildid on väga üldsõnalised, siis lisan ka VIDEO, mille järgi meie need valmis nökerdasime.

teisipäev, 5. aprill 2016

Käsitöönurk: tõde & tegu ning sewing kit

Kuna ühel toredal preilil oli sünnipäev ja mina olen vaene tudeng, pidin jälle olema loominguline ning pinterestis tuulama. Mõtlesin, et võiks teha mingit sorti mänguolluse ja valikuks sai tõde ja tegu.


Esimeseks võtsin purgikaaned ja kaunistasin need pitsiga. Liimimiseks kasutasin PVA'd ja pitsi päritolu on saladus :D Pärast liimimist jäid need pliidile kuivamist ootama.









Järgmisena olid siis sildid. Olin loll ja ei võtnud vanemate juurde kaasa markereid või vildikaid ja pidin pliiatsitega nökerdama. Ja no joonlaud ja sirged jooned ei ole kunagi minu parimaks oskuseks olnud, aga tehtud nad said ja uskumatu aga tõsi, neid hoiab kinni täitsa tavaline pulgaliim.









SEE OLI KÕIGE RASKEM OSA! Ausalt ka, motivatsioon sai umbes poole pealt otsa, aga mõlemasse purki ikka 30+ lauset kokku sai :D Lõpuks kirjutasin sünnipäevaõnnitluse juurde, et soovi korral võib, ausalt ka, neid täitsa ise juurde kirjutada, et oleks põnevam.











Selline jäi siis lõpptulemus. Sidusin lipsukesed külge ja purgid kotti ära. Kuna mõlemad purgid jäid ühesugused, siis ei olnud mõtet teha pilti neist koos + sellel ainsal pildil, millel nad mõlemal valmiskujul olid, peesitas ka mu mampsi supipott... not good :D












Kuna see tundus mulle vähesena ja ilge vajadus oli veel miskit nokitseda, tuulasin edasi pinterestis ja leidsin sellise vahva õmbluskomplekti värgi. Kuskilt ajusopist meenus, et see ei tohiks päris mööda külge maha joosta ja nii ma siis pihta hakkasingi.



Esiteks ajasin taga seda, mida sinna sisse toppida. Panin mitmeid erinevaid nööpe, mingid kaunistus tilulilud, nööpnõelad, kolm niiti, mõõdulindi, mitu mitu nõela, sõrmkübara ja mingi imeasja, millega annab õmbluseid kiiresti ja lihtsalt harutada. Mingi huvitav asi oli veel, aga ma ei oska sellele miskit nime nagu anda. Vist oli tegemist mingi niidiasjandusega, sest kui ma nüüd õigesti mäletan oli sealgi küljes nõel.












Kuna kaane peal oli kirjas Meie Mari ja mitte Meie Tiiu, pidin siingi mingi... asja välja mõtlema. Kõige lihtsam ja ilusam (loe: minu jaoks teostatav) oli paberist ring, mille värvisin ära, kirjutasin peale sewing kit ja lõpuks siis pulgaliimi imesid kasutades kinni lõin sinna kaanekesele.















Lõpuks lisasin sellise roosa, ma-ei-ole-päris-kindel-mis-see-on-asja, sest tegemist ei ole nagu ei riide ega ka paberi või krepiga :D Ja valmis ta oligi.














Kohe palju parem oli olla, kui üle nii-ii pika aja sai veidi nokitseda ja lihtsalt omi mõtteid mõelda.
Sheerin linke kah, kui kellelgi peaks tekkima huvi

TÕDE JA TEGU: LINK
ÕMBLUSKOMPLEKT PURGIS: LINK

neljapäev, 3. märts 2016

Uued lektüürid

Kuigi ma ei raatsi enamasti osta uusi raamatuid, ei suutnud ma veebruaris kuidagi vastu panna sellele, et SERK'is olid sünnipäevakuu soodustused ning tellisin endale kaks raamatut, mis koos postikuluga läksid kokku maksma 13 eurot.



Esimene nendest oli "Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis", mille lugesin läbi kohe järgmisel päeval peale kättesaamist. Raamat oli väga kaasahaarav ning sai läbi palju kiiremini kui ootasin, sest oleks tahtnud lihtsalt edasi lugeda ühe tütarlapse mõtteid sõjast ja sellest, mis toimus sel ajal. Teise maailmasõja lood on tuttavamad, aga see va esimene maailasõda on kuidagi kaugeks jäänud ja see oli hea võimalus, et heita pilk tolleaegsesse ühiskonda ja tavainimese ellu.


Teiseks raamatuks oli "Umbtaevas", mille olen ka jõudnud juba läbi lugeda. See on teine osa ja ilmselt mitte ka viimane. Selle võtsin, kuna mul on ka eelnev osa juba kodus olemas ning mõtlesin, et esimene raamat mulle meeldis, vaevalt, et teinegi kehvem on. Ma ei pidanud pettuma. Pikalt ma sisust rääkima ei hakka, sest kui on huvi klikka lingile, aga pean ära mainima, et see oli samuti huvitav lugemine. Paneb kaasa mõtlema ning ülesehitus on täpselt selline, et tekib pinge ja sa tahad teada saada, mis edasi juhtub ja kuidas perekond Tapperid oma elu korraldavad vastavalt parasjagu kehtivale riigikorrale. Kuigi see oli võrdlemisi paks raamat võrreldes Elleniga, tundus ikkagi, et lõpp tuli liiga ruttu. Ja ma olin max õnneti, et raamat lõppes nii nagu ta lõppes. Nüüd ootan, et näha, kas tuleb kolmas osa ka, sest kui ei tule, siis on see väga imelik, sest lugu lõppes sellise koha peal, kus on väga võimalik edasi kirjutada.


Tunnistan ausalt ülesse, et tegin pattu ja võtsin pildid internetist, sest no olen laisk ja ei viitsi telefoniga jaurata :D


Avasin koduse laatsareti

Eelmine nädal oli selline vahva, et istusin Mudilasega täitsa kodus. Üldiselt ta väga tihti haige ei ole, aga nüüd, talve lõpus siis õnnestus tal hankida endale tugev köha ja mõnus nohu. Lõpuks õnnestus mul endal ka haigeks jääda, sest no kui juba jagatakse nii lahkelt, siis miks mitte eksole.

Oleks siis minu piinad piirdunud nohu ja köhaga.. Mul õnnestus lisapakkumisena hankida ka palavik ja kurguvalu. Kusjuures vahepeal suutsin ainult piiksuda, sest kõri oli nii valus, et rääkimine oli võrdlemisi võimatu missioon. Saime siis ilusti terveks ja ükspäev ei viitsinud väga kütta ja toas oli võrdlemisi jahe ning jee, ma olen jälle haige. Nüüd siis sain kõrvavalu, mis on kummaline, sest ma hoian neid nagu sitta pilpa peal. Mul on elus nii palju jama olnud kõrvade ja kuulmisega, et ei julge väga riskida. Üleeile ei suutnud mitte midagi peale lamamise teha. Eile oli enam-vähem ja täna on jälle valus. Istun siin nagu penskar, vatitups kõrvas. Mudilane on ka jälle hakanud veidi köhima, aga ma siiski loodan, et rohi aitab ja ta ei pea jälle koju jääma, sest see tähendaks veel üht nädalat, mil ma ei tegele oma kooliasjadega ja seda ma ei saa endale lubada.

Igatahes, lisaks sellele, et olin ise haige ja seejuures pidin ikkagi tubli emme olema, jäi haigeks ka meie kallis Miki. Juba nädala alguses vaatasin, et ta veits loid, aga no mõtlesime, et ehk on lihtsalt õues trampimisest väsinud vms. Vabariigi aastapäeval hakkasime siis arutama, et ta ei ole oma krõbinaid puutunud, sest tavaliselt said need kausist otsa umbes kahe päevaga, ta ei tulnud enam kaissu ja magas ainult ühe koha peal. Avastasime siis, et johaidii, tal on ussid. Meheraasu lendas apteeki ja tõi rohtu. See oli ilmselt meie kõige suurem viga, et selle talle sisse andsime, sest siis läks korralik jama lahti lihtsalt. Kass hakkas aina imelikumalt käituma ja me hakkasime süstlaga talle puljongit sisse ajama. Pühapäev sai viimaseks piisaks, sest ta ei söönud, ei joonud, ei käinud potil, ta lihtsalt magas või siis üritas ronida veepotti. Kuna ta oli nii nõrk, siis panin Meheraasu fakti ette, et on kaks varianti 1) me viime kassi esmaspäeval arstile või 2) me paneme ta tudule ära, sest vanaviisi jätkates ta lihtsalt sureks ära.

Meheraasu siis ikka googeldas üht pidi ja teist pidi, et ehk on võimalik kuidagi koduste vahenditega hakkama saada, aga kuna igal pool ikka oli kirjas, et võiks veterinaari juurde minna, siis ta ikka helistas arstile ja saime aja. Kusjuures loomakliinik, kus me käisime, oli minu jaoks täiesti tundmatu, kuigi see asub umbes 5 minuti autosõidu kaugusel meie kodust. Nii palju ma siis oma lähiümbrust tunnengi eksole :D

Kliinikus pandi Miki tilguti alla ja õhtul siis läksime järgi. Meheraasu ei ole üldiselt suur kasside vaktsineerija. Ma küll aasta tagasi käisin peale, et võiks ära teha, aga tema sõnutsi ei ole ta kunagi ühtegi kassi vaktsineerinud ja sinnapaika see asi siis jäigi, sest no ega jala ei lähe ju. Igatahes, nüüd sai Miki ka kõik vajalik vaktsiinid lisaks tilgutile. Järgi minnes oli ta juba elavam, kuigi endiselt võrdlemisi nõrk. Kõige tipuks sirtsutas ta mu veel täis ka ja no ei olnud mõnus, kui pead korraga tegelema lapse, kassi ja enda kasimisega :D

Teisipäeval viisime ta jälle hommikul kliinikusse, sai tilguti alla ja isegi veidi sõi seal. Õhtul saime kaasa mingid eriti toitvad rohud, mis pidid taastumisele kaasa aitama (me siin naerame, et need krõbinad ja pehme toit on nii tugeva lõhnaga, et varsti meil pooled küla kassid ukse taga, aga meie omale näed ei kõlba :D). Nüüd peame talle andma hommikuti valuvaigistit ja kaks korda päevas tabletti. Kuna ta ikka ei suvatse ise süüa, siis peame teda ka toitma.

Eile oli selline päev, kus Mudilasel oli eelkool ja seetõttu pidin ise ka kodust ära minema. Jõudsime koju alles võrdlemisi hilja, sest ajasime veel mul vanemate juures veidi juttu, kui Meheraasu töölt tuli. Siis kui uksest sisse astusime, suri väike osa mu südamest, sest ma ei ole kunagi näinud oma pisitillut neljajalgset lapsekest sellisena, nagu ta eile oli. Elamine oli kassiliiva täis, ta ise oli jumalast rääbakas. Ta oli käinud katlas ja oli läbimärg ning sooja saamiseks oli udinud ennast meie voodisse ja niimoodi teinud läbimärjaks lina. Lisaks karjus ta meeletult õue ja ta ei olnud absoluutselt häält. Ilmselt oli pool päeva karjunud, et välja surema saada. Meheraasu siis tõi ära puud ja mina koristasin elamise ära. Kuna minul läks kiiremini, siis jõudsin seal Miki kõrval isegi törts nutta lahistada. Kui puud said toodud ja tuled tehtud, hakkasime kassi pesema. Ja no ta vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks sajandi kõige suurem sitapea, et teda sinna sooja vette topin. Pärast toppisime ta rätikusse ja kui T ja I külla tulid, viskasid nad nalja, et noh, võib vist õnne soovida lapse sünni pärast :D Föönitasime ta kõige lõpuks veel ära ka ja see talle väga meeldis. Pärast seda tundus ta juba täitsa kassi moodi ja eluvaim tuli ka sisse tagasi. Nagu enne ütlesin, siis peame teda söötma ja sai siis see ka tehtud. Meheraasul tuleb see kuidagi palju paremini välja kui minul, niisiis olen valinud assistendi rolli, kes teeb toidu valmis ta tõmbab selle süstlasse.

Kui muidu on Miki nii loid kui veel saab olla ja vaevu veab, et liivakasti, siis söötes ja pestes poleks nagu midagi häda. Pidin täna hommikul teda ise toitma ja ma näen lihtsalt välja nagu oleksin korralikus kassikakluses osalenud :D Käed on kõik kriime täis ja ütleme nii, et ma ei julge kõhtu ja rindu vaadata, sest need said suurema osa küünistamisest :D Ma siin eile naersin, et selle arve eest, mis sealt kliinikust tuli, ma hoian teda kasvõi vägisi elus :D Noh, igatahes on praegu ikka lootust, et ärkab jälle elule ja on varsti meie armas paks kaisumõmmi edasi.

Kui nüüd rääkida sellest loomakliinikust, siis ma ei oska teha midagi muud peale selle, et luban pühalikult edaspidi vajadusel selle klient olla :D Väga positiivne oli see, et näiteks kellaaegadega olid nad väga vastutulelikud. Miki oleks pidanud seal olema kolm tundi, aga kuna Meheraasu oli tööl ja mina oman ainult tallataksot, siis olid nad lahkelt nõus, et las loom siis olla kauem seal. Nad andsid ka väga asjalikke soovitusi ning olid üldse väga professionaalsed. Üldse tundus seal kuidagi ülimalt loomasõbralik keskkond olema. Ilmselt mängis rolli see ka, et asukoht on keset kuuski noori vanu ja seal on hobused ja kaks suurt koera (arvake ära, kes ei julgenud autost väljuda :D). Nad andsid kõik vajalikud asjad kaasa ka ja arvelt ma välja ei lugenud, et need sinna sisse oleks arvestatud. Tegelikult oli mu lemmikosa soodukas. Tilguti oleks kokku maksnud 160€ ja sinna otsa oleks siis läinud kõik muud asjad ka veel, aga õnneks saime tilgutilt -50% ja kokku läheb arve veidi üle 130€, mis on igal juhul parem kui 160+ €.

Kui tahad järgi tsekata, kus meeldivas loomakliinikus käisime, kliki siia: Jüripoja loomakliinik