Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2016 postitused

Mis saab siis kui piimavabrik enam ei tööta?

Pisike on praeguseks seitse nädalat siin ilma pääl olnud ja mõned nädalad tagasi hakkas vabriku tootlikkus vähenema ning viimased nädal aega on pliks olnud rõõmsalt ainult asendaja peal. See siis tähendab, et ainult rinda sai ta umbes kolm nädalat. Siis hakkas juurde saama ka asendajat. Kirjutaksin ma seda mõnes beebigrupis, siis oleks ilmselt nii mõnigi, kes ütleks, et vau, sa oled halb ema, sa ei üritanud piisavalt.
Aga vot keeldun uskumast, et olen halb. Või et ma ei üritanud. Üritasin küll. Jõin erinevaid teesid, tarbisin nii palju vedelikku, et sama hästi ma oleks võinud lihtsalt pellaris elada, toppisin last rinnale ja tulemust ei olnud. Õigemini oli tulemuseks pahur Pisike ja stressis mina, sest ühel oli kõht tühi ja teine tundis, et veaks justkui kedagi alt. Praegu mõtlen küll, et miks ometi ma ennast selliste asjadega vaevasin? Keda oli mul alt vedada? Jah, rinnapiim on ilmselgelt kasulikum, aga temast ei saa selle tõttu ebard, et see periood nii lühikeseks jäi.
Üldiselt oli…

Hakkama sain!

Istun siin ja mõtlen, et kuhu kurat see aeg kaob. Võtan siin juba mitu päeva hoogu, et rääkida sünnitusest, aga vot, kui on aega, siis on uni ja kui viitsiks kirjutada, siis ei ole aega. Samas ei taha kirjutamata ka jätta, sest noh, seniilsena ikka hea lugeda :D
Hoiatan kohe ette ära, et kasutan selles postituses ilmselgelt palju labaseid ja roppe väljendeid, sest just täpselt nii labane ja ropp ma sel hetkel olingi.
13. oktoober käisin Tartus ultrahelis ja ämmaka juures. Sain saatekirja esilekutsumiseks 20. oktoobril, sest ei tahetud, et ma üle kannaksin. Mulle oli see väga sobilik, sest max siiber oli veeremisest ja lohutav oli teada, et varsti, üht või teistpidi, finito. Kodus muidugi hakkasin mõni päev hiljem mõtlema, et huvitav, kas need sünnitegevust esile kutsuvad asjad päriselt ka tomivad, sest jumala ausalt, hirm tuli sisse. Jumal teab, kaua võib haiglas aega minna, kui protsess ise alanud ei ole ja kuidas Meheraasu teisest Eesti otsast üldse kohale jõuab, kui ükskord ongi …

18.09.2016

Käisime mõni aeg tagasi rõõmsalt siis lõpuks pildistamas ära. Alguses plaanisime Mudilase ka kaasa võtta, aga ta oli konkreetne häda sellel päeval. Kõigepealt ei saanud ülesse, siis ei saanud riidesse, siis ei tahtnud süüa. Lõpuks kui olime jõudnud Tapale mu vanemate juurde, et võta paar asja kaasa, mida vaja oli, läks preilil kõht tühjaks. Kuna me olime niigi juba hiljaks jäänud, jäigi ta meist sinna sööma. Tagantjärgi küll veidi kahju, aga see oli parem lahendus, kui kuulata suuuuuuurt vingumist teemadel "kaua veel", "ma tahan süüa", "ma tahan pissile" jne. Hea oli, et pildistas Kadi ja ta ilmselgelt oli arvestanud, et me nii kui nii jääme hiljaks :D
Kats tahtis metsas pildistada, aga ega meile Tapa kohalikud metsad ju ei sobinud ja läksime alustuseks mingi vana sõjaväebaasi juurde. RMK on sinna ülesse pannud valvekaamerad, et ei oleks mingeid jamasid, Kes iganes neid kaameraid jälgib, ma loodan, et ta nautis meie jauramist seal :D




Kuna ühe võssi vahel…

30+6, ma ei jõua enam arstide vahet joosta ja haridusega tegeleda

Praeguseks on siis läbi saanud minu ilus puhkerežiim, aga endiselt võtan rahulikult. Aeg-ajalt on tunda toonuseid ja kuigi see peaks olema normaalne, võtan ma seda kui vihjet, et oleks aeg pikutada veits. Ma ei soovi jõuda enne sünnitust uuesti haiglasse, nii et tuleb need paar kuud loivamist veel üle elada. Then again, ega ma muud peale loivamise ei jõuagi enam teha, niiet sellega on timmis. 
Mis hakkab vaikselt ajudele käima on pidevad arstivisiidid. Olen jõudnud käia ühe korra ära diabeediämmaemanda juures. Nüüd torgin sõrmi neli korda päevas, et teada saada veresuhkru taset ning pean ka toitumispäevikut. Kui läheb hästi, siis saan toitumisega asja kontrolli alla, kui nii hästi ei lähe, saan ravi peale. Loodame, et asi nii kaugele ei jõua, samas on jube raske ennast disiplineerida. Tahaks lihtsalt KOGU AEG midagi head süüa, aga näe rsk ei saa. Looda veel, et oled rase ja võid kõike süüa, sittagi sa ei või... Tartus öeldi veel, et kuna mul on veresuhkur kõrgevõitu, tehakse 37. või …

Soolaleiva kingitus

Juuli lõpus (hea, et aasta pärast ei tulnud kirjutama sellest) pidas üks härra oma soolaleivapidu. No ja ausalt, ma ei suutnud vastu panna ning läksime meie kah paariks tunniks läbi sealt. Üldiselt oli vahva istumine, kuigi eks sealgi olid oma tõrvatilgad sees, samas oli positiivset kordades rohkem. Mu lemmikosa oli hommik, siis kui teistega rääkisin ja nad kurdsid, et neil megapohmell :D Noored ja tugevad pidutsesid terve pika nädalavahetuse, meie vanad kodukanad olime kohal ainult ühe õhtu.
Millest ma tegelikult siia rääkima tulin, oli hoopis meie kingitus. Otsustasime, et teeme mitmekesi, on odavam ja lihtsam. Samuti saab mõtted rõõmsalt kokku koondada ning mitme sita kingi asemel õnnestub ehk suurem ja parem (ok, pole kindel, kas parem, aga see selleks).

Alustuseks mõtlesime, et millest me ise (egoistid võidule eksole) seal külas olles puudust oleme tundnud. Nii jõudsid pakki vetsupaber, kümme klaasi, käterätik ja kaks tuhatoosi. See viimane oli muidugi rohkem selle jaoks, et maj…

Puhkus haiglas

Eelmine teisipäev oli üldiselt nagu iga teine tore päev. Käisin praktikal ja vanemate juures. Õhtul tsillisin kodus. Tundsin ennast halvasti pisut ja läksin täitsa varakult isegi magama. Järgmiseks päevaks oli planeeritud võib olla tripp praktikakohaga ja tahtsin ilusti välja puhata.. Tundsin, et kõht on kuidagi imelik, aga eeldasin, et gaasid jälle. Muretsema hakkasin siis, kui sain aru, et persse, need küll gaasid ei ole. 
Tõusin ülesse, trampisin mööda elamist ringi ja muudkui hädaldasin, et valus on. Meheraasu juba harjunud sellega, et mul igalt poolt ja kogu aeg valus on, alguses ei reageerinudki kuidagi. Lõpuks vaatas, et ma ei reageerigi üle ja küsis, et issand jumal ega ma sünnitama ei hakka!? Oskasin ainult vastu turtsuda, et kus kurat mina tean, ega ma varem seda teinud ei ole ju. Pakkus, et äkki läheks EMOsse, aga läksime hoopis magama. 
Hommikul kui äratuskell käis, helistasin emale ja küsisin nõus, sest no kes veel aidata oskab, kui mitte oma ema. Sain kategoorilise keel…

25+1 ja mõned mitte sellega seotud muremõtted

Käisin nüüd siis rõõmsalt 1. juulil glükoosi taluvus testil ära. Tulemused päris korras ei olnud, aga samas ütles ämmakas, et väga muretsema ka ei pea. Tegi siiski saatekirja Tartusse diabeediämmaemanda juurde, nii profülaktika mõttes.
Üllatav kui kiiresti tegelikult see aeg seal mööda läks. Ma olin valmistunud selleks, et igavus tahab ära tappa. Jõudsin isegi mõni minut enne kaheksat kohale, kohe tooli ja veri välja. Alguses tundus see jook isegi päris hea, noh nii umbes kaks lonksu. Siis oli juba räme lurr ja ma mõtlesin ainult sellele, et saaks see jama juba joodud. Okei valetan, teine mõte oli, et see asi jumala pärast ülesse ei tuleks, sest ma poleks never ever tahtnud seda teist korda teha. Esimesed tund aega lugesin raamatut, aga uni tikkus peale, siis kui teine kord veri ära võeti, otsustasin, et davaiks ma hakkan heegeldama ja siis küll aeg lendas.
Vereproovid ei olnud ka eriti meeldivad. Mulle väga ei meeldi kui mind surgitakse (uskumatu, et neli korda olen doonoriks käinud…

Hambasaaga jätkub: kas nõgesest on abi?

Kuna ma eile käisin oma hambaga ringi nagu oleksin suremas, sain igast suunast nõuandeid, mida sellega teha võiks. No näiteks soovitas mu ema, et oleks see tavaline auk, siis võib sinna panna pipart või nelki. Ma tänan õnne, et see ei ole auk, sest ma vist ei julgeks seda pipart sinna sisse toppida. Kummeli kompress pidavat ka aitama. Seda mul ka kodus pole, nii et äkki mõni teine kord.
Sõitsime eile Triinuga natukene ringi ka ja tanklas näiteks soovitati nõges pudiks teha ja see mass hambale asetada. Jap, ma olin just täpselt nii meeleheitele aetud, et ma proovisin seda. Maitses nagu lehtsalat, aga minu jaoks oli kohutavalt ebamugav ja tekitas okserefleksi. Samas ma rääkisin ka samal ajal, ehk on need kaks asja omavahel seotud? Üllatus oli suur, kui avastasin, et see isegi aitas. Väga lühikese perioodi jooksul. Aga ma ei suutnud lihtsalt minna seda juurde otsima hoovist ja vingusin oma tablettide järgi edasi. Täna küll õnneks ei ole enam nii hull see asi, aga kui õhtupoole peaks jäl…

Kaua võib üks tarkusehammas kasvada? + GTT hala kah

See, et ma tunnen ennast nagu veoauto kolonni ja elevandikarja alla jäänud õnnetusehunnikuna on vapsee tavaline juba. Selg valutab, põlved valutavad, aeg-ajalt kõht ka. Eriti hea päev on, siis isegi jalalabad (mis on weird, sest ma ei arvanud, et need saavad üldse valutada niimoodi). See omakorda paneb hirmu tundma selle ees, mis veel kõik jõuab valutama/kilisema/kolisema hakata ennem, kui beebi ükskord sündinud on... samas tuleb rõõmustada, et jäänud on alla nelja kuu :D
Tänane algas aga teisiti juba, sest kõiki teisi toredaid valusid asendab fking hambavalu. Esimest korda tõusin kell 8 ja ei suutnud otsustada, kas nutta või naerda, sest hambavalu tahtis ära tappa. Kuidagi õnnestus ikka edasi põõnata ja paar tundi hiljem ärkasin uuesti, sest terve vasak näopool oli valus. Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et huvitav kaua seekord see jama kestab ka?
Sest no ausalt, ta on lõikunud igemest välja, ta on kasvanud juba. MIKS TA IKKA ENNAST TUNDA ANNAB? Koppa hakkab ette viskama, et iga mõne k…

Käsitöönurk: vanast pesukastist prügikast

Kuna meie juures elab üks väike lehmiine Ruudi, kellele ilgelt meeldivad asjad, mis krõbisevad, eriti prügikotid, tundsin ammu puudust ühest mõnusast suurest prügikastist. Jõle tüütu oli väikesega jännata, need said kogu aeg niiiiii-iiii ruttu täis. Ja need tõmmati ümber või lihtsalt ribadeks. Sama nali oli ka suurtega. Eriti kurb oli siis, kui panin just uue koti ja hommikul vaatan, et kõik, mis õhtul ära sai visatud vedeleb mööda kööki laiali.. Positiivne oli muidugi see, et ta rüüstas ainult kööki, mitte tervet elamist. Kartulikoori ei oleks tahtnud magamistoast ärgates avastada..
Käisin Meheraasule juba nädala umbes pinda, et MA EI SUUUUUUUUDA ENAM, teeme ära. No ei jõudnud me nii kaugele kuni eile tuli Triin külla ja võtsime asja käsile. Okei, tegelikult nägi see välja nii, et palusime materjale ja vahendeid. Lõpptulemus oli muidugi hoopis see, et meie vahtisime lõuad lõunas ja Meheraasu tegi kogu töö ära. Praktilist abi meist muidugi ei olnud, aga moraalne tugi oli see eest kõr…

Meil on vaja uut voodit. KOHE!

Kuna täna oleks vaja olla normaalne inimene ja ärgata enne lõunat, mõtlesin, et why not panna äratus kell üheksa. Siis hakkasin kartma, et äkki ma ei kuule, kui on ainult see. Mõtlesin, et why not panna üks äratus veel. Kuna ma eile öösel midagi sättida telefonis ei viitsinud, viskasin tööle mingi vana äratuse, mis pidi laulma hakkama kell pool kaheksa.
Lõpptulemus? Ärkasin kell seitse, üritasin tekki normaalselt peale saada, kaklesin kärbestega, proovisin ennast keerata, jamasin kassiga. Siis suutsin 10 minti tukastada ja ärkasin uuesti, et avastada, et kell pole ikka veel pool kaheksa. Ausalt, ma tahtsin nutma hakata. Kui kell kukkus, mõtesin, et oeh, tore, aga uni tuli. Umbes seitse minutit hiljem pidin vetsus käima... Hellitasin veel lootust, et EHK on võimalus, et saan magada, aga lootus läks sama kiiresti kui ma jõudsin tagasi magamistuppa. Aru ma ei mõista, mis komme on Meheraasul ronida poole persega MINU kohale nii kui olen korraks ära läinud.
See selleks, pealehakkamine pid…

Ennustusvõistlus123

Selle pika pausi sisse, mis siin vahepeal tekkinud, mahub palju juhtumisi ja emotsioone. Pooled neist on sellised, millest oleks võinud jutustada pikemalt, aga ei olnud aega ja nüüd enam ei ole mõtet. Teine pool sisaldab asju, millest ei ole õige rääkida nii avalikult. 
Küll aga olen nüüd siin pidanud plaani, et VÕIKS ju ometi olla pisut aktiivsem siin ja mõtlesin seda suve alustada ühe ennustusega beebi soo kohta. Noh, tegelikult nägin ma seda ennustust juba oh-püha-müristus millal kahes teises blogis ja tookord nagu ei olnud tahtmist hakata seda siia postitama ka, kuigi ma selle oma mõtetes ikkagi ära tegin. Nüüd mõtlesin, et why not see ülesse kirjutada, endal ka hea vaadata, kas läks täppi või mitte. 
Ootad tüdrukut, kui: Tujud muutuvad kiiresti – Jah. Ma imestan, et Meheraasu veel elada suudab minuga, sest reaalselt, ühel hetkel naeran ja järgmisel nutan. Paar päeva tagasi näiteks lõi mind totaalselt rivist välja see, kui Meheraasu võttis vale noa vorsti lõikamiseks. Järgmised 10 …

Käsitöönurk: Pop up flower card

Käisin ükspäev kursaõel külas ja kuna õppida ei viitsinud, aga terve päev oli vaja sisustada, otsustasime meisterdada veits. Proovisime siis teha üht kaarti.





Kuna tegemist oli proovitööga, võtsime aluseks lihtsalt kõige suvalisema natukene paksema paberi, mille majaperenaine leida suutis.












Ideepoolest peaks need ruudud olema 10x10 cm ja neid oleks vaja 7 tükki. Soovitan kohe teha umbes topelt nii palju, sest me näiteks suutsime pooled vähemalt valesti lõigata. Samamoodi olime omastarust eriti asjalikud mõõtjad mõõdulindiga (sest joonlaud on mainstream), aga lõpptulemus oli igati kenasti vildakas :D











1) see 10x10 ruut tuleb murda keskelt pooleks, tekib ristkülik.
2)see ristkülik tuleb murda veel pooleks, et uuesti tekiks ruut.
 3) Tee ruudust kolmnurk.

 4) Lõika teisest paberist/papist välja      selline pisaratilga kujuline šabloon.
 Seejuures ära unusta, et kui hakkad  kolmnurki kujusse lõikama, tuleks  jälgida, kas saad ikka ühe õige  lillekujulise olluse või hoopis kaks poolikut ju…

Käsitöönurk: tõde & tegu ning sewing kit

Kuna ühel toredal preilil oli sünnipäev ja mina olen vaene tudeng, pidin jälle olema loominguline ning pinterestis tuulama. Mõtlesin, et võiks teha mingit sorti mänguolluse ja valikuks sai tõde ja tegu.

Esimeseks võtsin purgikaaned ja kaunistasin need pitsiga. Liimimiseks kasutasin PVA'd ja pitsi päritolu on saladus :D Pärast liimimist jäid need pliidile kuivamist ootama.








Järgmisena olid siis sildid. Olin loll ja ei võtnud vanemate juurde kaasa markereid või vildikaid ja pidin pliiatsitega nökerdama. Ja no joonlaud ja sirged jooned ei ole kunagi minu parimaks oskuseks olnud, aga tehtud nad said ja uskumatu aga tõsi, neid hoiab kinni täitsa tavaline pulgaliim.








SEE OLI KÕIGE RASKEM OSA! Ausalt ka, motivatsioon sai umbes poole pealt otsa, aga mõlemasse purki ikka 30+ lauset kokku sai :D Lõpuks kirjutasin sünnipäevaõnnitluse juurde, et soovi korral võib, ausalt ka, neid täitsa ise juurde kirjutada, et oleks põnevam.










Selline jäi siis lõpptulemus. Sidusin lipsukesed külge ja purgid kot…

Uued lektüürid

Kuigi ma ei raatsi enamasti osta uusi raamatuid, ei suutnud ma veebruaris kuidagi vastu panna sellele, et SERK'is olid sünnipäevakuu soodustused ning tellisin endale kaks raamatut, mis koos postikuluga läksid kokku maksma 13 eurot.


Esimene nendest oli "Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis", mille lugesin läbi kohe järgmisel päeval peale kättesaamist. Raamat oli väga kaasahaarav ning sai läbi palju kiiremini kui ootasin, sest oleks tahtnud lihtsalt edasi lugeda ühe tütarlapse mõtteid sõjast ja sellest, mis toimus sel ajal. Teise maailmasõja lood on tuttavamad, aga see va esimene maailasõda on kuidagi kaugeks jäänud ja see oli hea võimalus, et heita pilk tolleaegsesse ühiskonda ja tavainimese ellu.

Teiseks raamatuks oli "Umbtaevas", mille olen ka jõudnud juba läbi lugeda. See on teine osa ja ilmselt mitte ka viimane. Selle võtsin, kuna mul on ka eelnev osa juba kodus olemas ning mõtlesin, et esimene raamat mulle meeldis, vaevalt, et teinegi kehvem on. …

Avasin koduse laatsareti

Eelmine nädal oli selline vahva, et istusin Mudilasega täitsa kodus. Üldiselt ta väga tihti haige ei ole, aga nüüd, talve lõpus siis õnnestus tal hankida endale tugev köha ja mõnus nohu. Lõpuks õnnestus mul endal ka haigeks jääda, sest no kui juba jagatakse nii lahkelt, siis miks mitte eksole.
Oleks siis minu piinad piirdunud nohu ja köhaga.. Mul õnnestus lisapakkumisena hankida ka palavik ja kurguvalu. Kusjuures vahepeal suutsin ainult piiksuda, sest kõri oli nii valus, et rääkimine oli võrdlemisi võimatu missioon. Saime siis ilusti terveks ja ükspäev ei viitsinud väga kütta ja toas oli võrdlemisi jahe ning jee, ma olen jälle haige. Nüüd siis sain kõrvavalu, mis on kummaline, sest ma hoian neid nagu sitta pilpa peal. Mul on elus nii palju jama olnud kõrvade ja kuulmisega, et ei julge väga riskida. Üleeile ei suutnud mitte midagi peale lamamise teha. Eile oli enam-vähem ja täna on jälle valus. Istun siin nagu penskar, vatitups kõrvas. Mudilane on ka jälle hakanud veidi köhima, aga ma…