Praeguseks on siis läbi saanud minu ilus puhkerežiim, aga endiselt võtan rahulikult. Aeg-ajalt on tunda toonuseid ja kuigi see peaks olema normaalne, võtan ma seda kui vihjet, et oleks aeg pikutada veits. Ma ei soovi jõuda enne sünnitust uuesti haiglasse, nii et tuleb need paar kuud loivamist veel üle elada. Then again, ega ma muud peale loivamise ei jõuagi enam teha, niiet sellega on timmis.
Mis hakkab vaikselt ajudele käima on pidevad arstivisiidid. Olen jõudnud käia ühe korra ära diabeediämmaemanda juures. Nüüd torgin sõrmi neli korda päevas, et teada saada veresuhkru taset ning pean ka toitumispäevikut. Kui läheb hästi, siis saan toitumisega asja kontrolli alla, kui nii hästi ei lähe, saan ravi peale. Loodame, et asi nii kaugele ei jõua, samas on jube raske ennast disiplineerida. Tahaks lihtsalt KOGU AEG midagi head süüa, aga näe rsk ei saa. Looda veel, et oled rase ja võid kõike süüa, sittagi sa ei või... Tartus öeldi veel, et kuna mul on veresuhkur kõrgevõitu, tehakse 37. või 38. nädalal ultraheli ning kui laps on raskem kui 3800g kutsutakse sünnitus esile ning ei hakata ootama, kuni sünnitegevus ise pihta hakkaks.
Ma olen ehk imelik, aga osa minust isegi tahaks, et esile kutsutaks. Vähemalt on sul kindel teadmine, millal peab minema haiglasse, mitte sa ei istu kodus ja ei leiuta, et kas nüüd oleks õige aeg või..? See võib olla ka ülepõdemine lihtsalt, sest no ausalt, mul pole õrna aimugi, kuidas täpselt need asjad toimuvad või mis saama hakkab.
Ämmaka juures käisin ka. Olen juurde võtnud 400g, kokku siis terve kilo, mis tähendab ikkagi -2kg alates algusest. Samas kõik arstid kiidavad, et see on hea ja küll ma olen tubli. Kuna ma olen õginud hullemini kui tolmuimeja, ei oska ma täpselt öelda, kuidas ma tubli olen, aga ega nad seda pisiasja teadma ei pea ju. Või no ei pidanud, nüüd üks peab :D Lapse südamelöögid olid ka korras, niiet ilmselt võin kergendatult hingata ning muretsemise veidiks ajaks lõpetada.
Hambaarsti juurde pidin ka minema. Kahjuks lükati mu aeg edasi ja pean nüüd piinlema tervelt 8. septembrini. Samas, ma ju ise ütlesin, et pigem õpiksin 8h matemaatikat kui veedaksin pool tundi arstitoolis... hakkan nagu harjuma kah sellega, et vahel annab tunda see hambake.
Homme on Mudilasel silmaarst, tuleb jälle nende rõõmsate arstide juurde sattuda. Ainus lohtus hetkel on see, et ma ei pea seda tegema enda pärast ja mina ei ole see, kellega protseduure läbi viiakse :D Loodan siiski, et prille praegu vaja ei ole ning piisab sellest, kui vähendada ekraanivahtimisaega (see oleks suur võit, sest huinjaa mind muidu kuulatakse, kui arst ei ütle).
Noh ja järgmisel nädalal on uus reis Tartusse. Ja siis on juba september ning kogu arstitrall hakkab otsast peale. Juba praegu on kaks aega kindlalt paigas. khmm, ja siis soovis mu ema vahepeal, et ma ei võtaks akadeemilist. Ei tea, millal ma peaks koolis käima, kui istun ainult arstide juures :D
Kooliga ongi nüüd selline seis, et praktikaga peaks korras olema, aga kursusetööga nii rõõmus ja rõõsa olukord kahjuks ei ole. See annab 3EAP'd... ehk siis kui ma nüüd valmis ei jõua on soolas 75€ rahakadu. Ja see tähendaks ka seda, et II kursusega ma ei jõuagi sellisesse seisu nagu olin lootnud, sest järgmine järelkaitsmine toimub oktoobris, aga siis on minul juba akadeemiline. Osa minust mõtleb küll, et mis see ikka ära ei ole praegu kiirelt need asjad ära vuristada, aga teine osa minust lihtsalt ei jõua. Tegelt ka, hommikuti on nii palju tegemist ning kell 14 hakkab juba uneaeg. Okei, valetan, ma olengi üks suur uni ainult, sest ma tõepoolest ei teeks muud, kui ainult vegeteeriksin horisontaalis. Ma küll võin sundida end ärkvel olema, aga ma ei ole suuteline tegelema suurema mõttetööga, vähemalt mitte nii suurega, et selle tähtsa kirjutisega normaalselt hakkama saada.
Üldse on kogu sellest augustikuust kopp nii ees, ainult jookse ringi ja tee ühte, teist, kolmandat. Tahaks ka lõpuks jalad seinale visata ja teada, et mul ei ole pidevalt mingi asi/kohtumine/tegevus ees ootamas.
Kommentaarid
Postita kommentaar