Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2020 postitused

Fredrik Backman - "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Kirjastus Varrak, 2018, 352lk. Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi. Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssis.  Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.  Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seiklise pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera. vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat

Adenoidid lõigatud nagu naksti

Aeg läheb. noorus kaob ja ma olen siin üsna mitu postitust võlgu. Käesolevaga kokku neli, kui täpne olla. Tegelikult oleks vist õigem öelda kolm, sest neljas ilmub ainult juhul, kui elu tüürib sinnani, et see mõte teoks saab. Aega võib minna mõnest kuust mõne aastani. Samas on võimalus, et see ei ilmugi. Ega enne ei tea, kui ükskord teame, eks.  Põhiline seisaku põhjus on minus endas (ilgelt tahaks öelda, et kõigis teistes). Praegu on mingi täielik sisemiste dilemmade aeg. Tunnen end täiesti kadunult, raskelt ja tegelikult on see kõik üks hoopis teine teema, mis sellesse konkreetsesse postitusse üldse ei puutu. Jätangi ta ootama seda imelist aega, mil kord õiglaselt temani jõuab.  Praegu tulin kirjutama hoopis adenoidist.  Või siis hoopis, nüüdseks juba, puudumisest?  Nimelt on nüüd Mirteli adenoid kenasti lõigatud. Kirjutasin sellest siiani esimest ja viimast korda aprillis (leitav  siit ). Seal kirjutasin, kuidas üldse jõudsime arvamusele, et adenoid võib probleemiks olla, kuidas läk

Terje, hakka ometi enda keha kuulama ehk tere-tere närvipõletik

Wohoo, jõudsin ikka ära oodata selle aja, millal keha annab alla ja sunnib aega maha võtma. Peaksin vist õnnelik olema, sest eelmisel aastal samal ajal olin olnud kolm korda liikumisvõimetu, sel aastal olen suht esimest korda tõsiselt rivist väljas.  Seiklus algas juba augusti lõpus, kui vasak kõrv valutama hakkas. Kuulmine muutus suhteliselt olematuks ühelt poolt, sest kõrv läks tursesse. Perearst vaatas üle. ütles, et kuulmekile on pisut punane ja sain antibiootikumid peale. Haiguslehele ei jäänud, sest tundus, et pole hullu - see ju ei nakka ja segas ainult mind. Aga vist oleks pidanud ikka keha kuulama, sest nädala pärast oli seis ikka sama. Kõrv valutas, küll kõvasti vähem kui varem ja turses ka ei olnud, aga valus oli siiski.  Sain peale tööd perearsti vastuvõtule, kes suunas kohe edasi kõrvaarstile. Ütleme nii, et absoluutselt ei imesta, et tal on seal üsna laialt aegu käes, sest see suhtumine patsienti...uhh. Veensin teda 15 minutit, et ma tegelikult ka ei ole kõrva pannud mitt