Wohoo, jõudsin ikka ära oodata selle aja, millal keha annab alla ja sunnib aega maha võtma. Peaksin vist õnnelik olema, sest eelmisel aastal samal ajal olin olnud kolm korda liikumisvõimetu, sel aastal olen suht esimest korda tõsiselt rivist väljas.
Seiklus algas juba augusti lõpus, kui vasak kõrv valutama hakkas. Kuulmine muutus suhteliselt olematuks ühelt poolt, sest kõrv läks tursesse. Perearst vaatas üle. ütles, et kuulmekile on pisut punane ja sain antibiootikumid peale. Haiguslehele ei jäänud, sest tundus, et pole hullu - see ju ei nakka ja segas ainult mind. Aga vist oleks pidanud ikka keha kuulama, sest nädala pärast oli seis ikka sama. Kõrv valutas, küll kõvasti vähem kui varem ja turses ka ei olnud, aga valus oli siiski.
Sain peale tööd perearsti vastuvõtule, kes suunas kohe edasi kõrvaarstile. Ütleme nii, et absoluutselt ei imesta, et tal on seal üsna laialt aegu käes, sest see suhtumine patsienti...uhh. Veensin teda 15 minutit, et ma tegelikult ka ei ole kõrva pannud mitte midagi, ei ravimeid ega muid kahtlaseid esemeid. Sinna juurde veel eriti ebameeldivalt sarkastilised naljad. Edaspidi vist pigem ootan kuskil järjekorras ja väldin kohaliku perearstikeskuse kõrva-nina-kurguarsti.
Lõpuks jõudis ta ikkagi otsusele, et kõrvas on vaid vaigukork ja peale selle eemaldamist rohkem ei tohiks probleeme olla. Sai see siis kenasti eemaldatud jaaaaa valu tuli ikka tagasi. Alguses niimoodi hiilides, aga reedel oli juba üsna arvestatav ebamugavus, laupäeval juba päris pekkis valu ja pühapäeval mõtlesin otsad anda. Vaheldumisi valutasid mõlemad kõrvad, tekkis väike palavik ja vasak näopool oli väga-väga-väga hell ning pisut paistes.
Kuna juba oligi igatsus arstikabineti järgi tekkinud, loivasin esmaspäeval jälle tagasi sinna. Arst vaatas kõrvu, need olevat nagu õpikust - ilusad ja terved. Arutasime, seletasin, täpsustasin üsna jupp aega, kuni arst pani diagnoosiks närvipõletiku, mis põhjustab valu kiirgamist üle pea täiesti suvalistesse kohtadesse, minu puhul siis peamiselt kõrva. Peab vist õnnelik olema, et mitte hammastesse, muidu oleks hambaarsti juurde läinud aega raiskama.
Põhimõtteliselt tegin jälle lihtsalt seda, et keha hakkas vaikselt märku andma hoo maha võtmiseks, aga kuulamise asemel lasin sama lauluga edasi. Sain nüüd, mida küsisin! Ma ju teadsin, tundsin, et hakkab kraavi kiskuma see kool-kodu-töö ring, aga ega ju ei oska ühelgi asjal minna lasta. Võiks ju kodus võtta rahulikumalt, pole veel mitte pagana ükski tolmurull või pesemata riie jalgu selga võtnud ja plagama pistnud, aga ei oska. Lihtsalt ei oska. Kohe kaob ära see sisemine rahu, kui asjad ei saa tehtud minu jaoks õigel ajal.
Kohe ei teagi kas peaks nüüd abiks otsima psühholoogi või koduabilise.
Vist kuluks mõlemad ära.
Aa, ja nagu kiuste kirjutati välja tabletid, mis teevad uimaseks ja uniseks. Tänks, aga juba varem oleks ära kulunud ööpäeva pikkune uni. Nüüd pean hambad ristis suutma üleval olla. Lihtsalt siia lõpetuseks veel üks tarkusetera: ebameeldivad asjad juhtuvad alati korraga. Meil näiteks läks eile lisaks pekki ka telekas, mis ei suvatsenud enam tööle hakata ja keegi lastest astus tolmuimejal puruks selle plastikust jubina, mis ühendab vooliku osasid, mida üksteisest eemldada saab (parim seletaja olen, tean). Praeguseks on õnneks nii ühe kui ka teisega korras, aga eile mõtlesin küll, et mis nõme päev see on ja miks see juba ükskord ei lõppe.
Tänane on õnneks pisut parem, aga ma olen nii väsinud.
Mitte lihtsalt unine, aga vaimselt väsinud.
Mõistusega saan aru, et this too shall pass, aga see ootamine on ko-hu-tav.
Kommentaarid
Postita kommentaar