Aeg läheb. noorus kaob ja ma olen siin üsna mitu postitust võlgu. Käesolevaga kokku neli, kui täpne olla. Tegelikult oleks vist õigem öelda kolm, sest neljas ilmub ainult juhul, kui elu tüürib sinnani, et see mõte teoks saab. Aega võib minna mõnest kuust mõne aastani. Samas on võimalus, et see ei ilmugi. Ega enne ei tea, kui ükskord teame, eks.
Põhiline seisaku põhjus on minus endas (ilgelt tahaks öelda, et kõigis teistes). Praegu on mingi täielik sisemiste dilemmade aeg. Tunnen end täiesti kadunult, raskelt ja tegelikult on see kõik üks hoopis teine teema, mis sellesse konkreetsesse postitusse üldse ei puutu. Jätangi ta ootama seda imelist aega, mil kord õiglaselt temani jõuab.
Praegu tulin kirjutama hoopis adenoidist.
Või siis hoopis, nüüdseks juba, puudumisest?
Nimelt on nüüd Mirteli adenoid kenasti lõigatud. Kirjutasin sellest siiani esimest ja viimast korda aprillis (leitav siit). Seal kirjutasin, kuidas üldse jõudsime arvamusele, et adenoid võib probleemiks olla, kuidas läks saatekirja saamine ja mis otsustele koos arstiga jõudsime.
Tõele au andes, selle kirjutamisega olen jokutanud nii kaua, et operatsioonist on möödas 11 päeva ja preili juba naaseb lasteaeda.
Aga kuidas tal läks?
Ütleme nii, et mina põdesin rohkem, kui asi väärt oli. Ikkagi minu beebi haiglas narkoosi all arstide käes. Tegelikkuses käis kõik nii kiiresti (operatsiooni jaoks kulus tervelt kolm minutit. KOLM), kanüüli paigaldamisele pidas ka hästi vastu. Sai lausa kiita, et oma vanuse kohta nii tubli, tegi ainult korraks valugrimassi. Arstide juures hästi hakkama saamist ta minult küll pärinud ei ole. Ema räägib siiani lugu sellest, kuidas olin üheksa aastane ja keeldusin veeniverd andmast. Lõpuks pärast 7-8 õe (kes kõik, muuseas, üritasid mind ka kinni hoida) proovimist, suutis vaid ema mind koostööd tegema panna.
Vabandust, läks jälle lappe.
Nagu juba öeldud, operatsioon ise käis üsna ruttu, aga kokku olid nad Raidoga haiglas kuskil seitse tundi. Enne ära ei lastud, kui mingi teatud aeg mööda läheb ilma oksendamata. Ja seda viimast ikka esines. Esmased haiglas antud mahl ja jäätis ei püsinud üldse sees, ka autosõit möödus vaevaliselt, aga kodus oli juba kõik jälle okei. Alguses ta küll ei julgenud väga süüa, aga tasahaaval ampsates tuli ka julgus, et rohkem oksendamist ei tule ja edasi oli juba korras.
Põhimõtteliselt oligi ainult esimene päev keerulisem. Mirtel oli väsinud ja loid, aga ega pärast narkoosi muud ei oleks oodanudki. Teisel päeval ka veel päris endaks ei saanud, oli endiselt pisut uimane, aga kolmandal päeval oli juba tükk tegemist, et ta siin ei üritaks ringi tormata ja süüa asju, mis polnud lubatud.
Nädal hiljem hakkasime juba alla andma, sest räägiks nagu seinaga. Õnneks lasteaed motiveeris päris tugevalt haavu mitte veritsema karglema (ma pole ikka veel harjunud, et Mirtel tõesti soovib lasteaeda minna. Muidu ikka mingil perioodil enne isolatsiooni oli see "ei tahaaaaa" igahommikune seiklus meil). Söögiga hakkasime vabamalt võtma eelmise nädala neljapäevast, ehk üheksa päeva pärast lõikust. Seda siiski mitte iseenesetarkusest, enne konsulteerisime ka arstiga. Kuuldes, et veritsusi ei ole olnud, laps on tragi, rõõmus ja rõõsa, saime loa vabajooksule ja -söömale lasta. No ja lasteaeda minekuks ka täitsa ametlik suusõnaline luba saadud.
Mis kokkuvõtteks öelda?
Hirmul olid kohutavalt suured silmad, tegelikult ei olnud asi pooltki nii hull, kui arvasin.
Kommentaarid
Postita kommentaar