teisipäev, 31. oktoober 2017

9 põhjust, miks saame perelisa uuesti järgmises elus

Kui mina veel pubekas olin, siis mõtlesin, et ühel päeval saab mul olema vähemalt 3 last. Ehk isegi rohkem. Ja kindlasti väikeste vahedega, et neil oleks tore koos kasvada. Minul ja vennal on vanusevahe 9,5 aastat. Ehk siis oli tema juba täitsa suur inimene, kui mina alles hakkasin asjadest aru saama. Ma mäletan, et kogu aeg oli nii jura olla, sest pidin üksi endale tegevust leidma.

Siis sain kokku Meheraasuga ja olles mõnda aega osaline Mudilase kasvatamisel (kes küll oli juba 3) sain aru, et ilmselt tuleks siiski see suure pere plaan veidi ümber mõelda. Samas olin kindel, et ühe lapsekese võiks ikka saada. See üks laps on mulle praeguseks selgeks teinud, et järgmist suure tõenäosusega siiski nii pea ei tule. Kui üldse tuleb. Minu vastus sellele, kui keegi jälle küsib, millal võib oodata uut, on alati üks: ilmselt järgmises elus. 

Selleks on tegelikult täitsa mitu loogilist seletust, mis on kirja pandud täiesti suvalises järjekorras. Ehk siis nii, kuidas meelde tulid, mitte tähtsuse alusel:


1.Mulle ei meeldi rase olla
Päriselt. Ma ütleks, et need 9kuud olid piin, aga see on vale. Ma alles 10. nädalal sain teada, et olen rase, seega, need 6,5kuud, mil teadsin, olid rasked. Eriti alates suvest, kui haiglast välja sain. Kogu aeg pidin endale meelde tuletama, et üht ja teist ei tohi. Aga pagana raske on olla nii..abitu. Ma sõltusin pidevalt teistest inimestest. Lõpus oli juba väga raske olla ja ma ei suutnud ära oodata, millal ükskord asjaga ühele poole saab.
Kuna esimene kogemus ei olnud eriti meeldiv, siis olen täiesti kindel, et ega uus rasedus ei oleks ka midagi toredat. No ei ole minus seda säravat ootajat peidus.
Mulle tundub, et vanaema ka ei nautinud omal ajal rasedusi, sest ta kord küsis, millal mu piinad lõppevad :D


2.Mulle ei meeldi sünnitada

Kuigi see oli minu jaoks meeldivam, kui rasedus. Eks mul vedas ka, sest tõesti läks kiiresti ja väheste õmblustega. Samas olid valud nii intensiivsed algusest peale.. Enam muidugi ei teki värinaid, kui meenutan. Eks aeg teeb oma töö.
Hirmutav on mõelda, et iga järgnev peaks olema kiirema tulemisega...
Pika jutu kokkuvõte: ma eelistan siiski seda, et keegi ei tule mu vagiinast välja.

3.Ma tahan ülikooli lõpetada ja käia tööl
Kiirest kolmest aastast saab (kui kõik läheb hästi) hoopis kuus. Eelduste kohaselt lõpetan 2020 kevadel. Ma ei soovi seda aega pikendada. Siis juba kaoks vaikselt ära point sellel kooliskäimisel.
Tööl võiks samuti vahepeal käia. Mul ei ole erilist töökogemust. Tähendab, palgatööl ei ole ma kunagi käinud. Küll aga on mul praktikakogemused, mille kohta on öeldud, et lähevad arvesse tööna. Seda seetõttu, et need on nii pikad. Rakenduskõrghariduse plussid.
Eks see, miks ma tööl ei ole varem käinud, on siiski minu enda süü. Aga tõstan käed ja tunnistan: ma ei suutnud teha asja, mis mulle mitte midagi ei pakkunud.
Senised praktikad on näidanud, et õpin õiget asja ja tõesti loodan, et saan kuskil lähikonnas ka erialast tööd teha. Seni on paremad pakkumised jäänud silma pigem Tartus ja Tallinnas. Mulle küll väga meeldib Tartus, aga hetkel ei näe mõtet hakata elu nii palju muutma. Samas, kunagi ei tea, mida tulevik tuua võib.

4. Remont
Meil see remondike on juba pikka aega edasi lükkunud. Kord ei olnud aega, siis piisavalt finantsi. Siis tuli juba Pisike ja beebi kõrvalt ma lihtsalt ei olnud nõus tolmutama ja sebima nii nagu oleks olnud vaja. Nüüd on meil muidugi plaanid suuremad, kui veel aasta-kaks tagasi. Tuleb vaikselt kuskiltotsast pihta hakata. Enne uue lapse saamist peaks majas olema kindlasti sees veevärk. Elu on kohe mitu korda lihtsam, kui ei pea kausside ja kateldega jändama. Samuti oleme Meheraasuga mõlemad seda meelt, et lastel võiks olla eraldi toad. Praegu Mudilane küll käib peale, et me tõstaks Pisikese hoopis tema tuppa, aga ei näe mõtet. 1) Tuba ei ole kummist. Mudilasel on endal juba nii palju asju, et milleks sinna juurde toppida 2)Privaatsus. 8-aastasele võiks siiski säilida mingisugune võimalus olla üksi. Lisaks õpib ta seal toas 3)Neil on nii suur vanusevahe, et varsti juba käiks Mudilasele närvidele, et mingi tatikas temaga tuba peab jagama :D Lisaks juhtub siiani vahel seda, et Pisike ärkab öösel. On lihtsam, kui ta läheduses magab. Kuigi varsti juba võiks ta oma toakese ju saada... peab hakkama Meheraasule pinda käima selle tegutsemisega :D

5.Finants
Remondipunkt on kaudselt seotud finantsiga. Samuti ei motiveeri mind see 3last=500€ (ma olen muidugi kuulnud palju nalju selle kohta, kuidas me peaksime veel ühe saama ja raha muudkui voolaks). Laste peale kulub ikka kõvasti rohkem. Ei ole see mingi kiire viis rikkaks saada. Esimesed 8-9 kuud kulus meeletuid summasid kõigi asjade peale, mida Pisikesel vaja oli. Eks rinnaga toites ole tõesti pisut odavam, aga alati ei ole see võimalik. See piimapulber, mida kasutasime, maksis umbes 7€ 400g. Kuus kulus vähemalt 10 purki. Kiire matemaatika annab 70€ ainuüksi piima peale. Sinna otsa veel mähkmed, püreed, pudrud ja muud asjad. Okei, loomulikult saab ise teha ja kasutada tavalisi putrusid. Samuti saab lapsele anda kodutoitu, aga ma olin nii pikalt omadega nii läbi, et vaevu tegin midagi süüa. Praeguseks oleme jõudnud sinnamaani, et beebipudrud on minevik, kodutoitu saab ka. Piimapudelit saab 1x päevas (ja vahel öösel). Ehk siis võttis meil peaaegu aasta selle jaoks, et ei tahaks minestada iga kord, kui poearvet näeme.

6.Imetamine
Ma olen nüüd ebapopulaarne, aga julmalt aus: mulle ei meeldinud imetamine. No absoluutselt mitte. Ma olin täielikus stressis sellest. Ma ei tea, kas olen seda varem siia kirjutanud, aga ta juba üpris ruttu ei saanud rinnapiimast kõhtu täis ja ma ei teinud muud, kui külitasin temaga voodis. Nii ööl, kui päeval. Meheraasu käis tööl, mina olin harjumatus olukorras. See tekitas lisastressi. Ma ei saanud ja ausaltöeldes, ei olnud ka tahtmist, mitte midagi teha. Mingil hetkel olin olukorras, kus ma sõin päevas umbes 4 juustuviilu, sedagi sunniviisiliselt, sest MIDAGI ju peab sööma. Ühesõnaga, ma olin parajalt pasas iseendaga. See mängis nii palju rolli selles, miks ei olnud piima ja miks see tissitamine nii piinarikas oli. Selle jutu juurde sobivad hästi ka punkt 7. Magamatus ma vahel ikka vajusin magama, kui Pisike LÕPUKS kõhu täis sai, aga enamasti oli vaja midagi toimetada või siis tahtsin omaette olla. Ega ma eriti ei armasta ka päeval magamist. Mingisugust müstilist oma aega ikka tahtsin vahel oma asjadeks kasutada. Samas võiks seda tagantjärgi ka rumaluseks nimetada, sest ega ööselgi just unetundidega hiilata ei olnud. Magamatus aga muudab mind väga, väga ja veelkord väga nõmedaks inimeseks. Pisike hakkas enam-vähem terve öö magama (õigem oleks öelda ilma söömiseta) 11. elukuul. Siiani lähen voodisse nii, et loodan parimat. Vahel ikka juhtub, et peab piima tegema. Pikk magamatus andis ennast aga tunda punktiga 8. Vaimne tasakaal ma olin nii tujukas, ma ei ütleks, et ebastabiilne, aga no ega palju puudu ei olnud. Ei olnud mingi probleem ühel hetkel nutta, teisel naerda, kolmandal asju kokku pakkida, sest mees on nõme. No igast tsirkust oli. Ütleks, et lausa piinlik meenutada, aga mis ma ikka valetan. Olen seda meelt, et ma peangi endale meenutama neid hetki, pean mingil hetkel hakkama neid läbi analüüsima enda jaoks. Ma arvan, et nendest on mul võimalik väga palju õppida. Vahel olen siin mõelnud, et ehk oleksin pidanud mõne spetsialisti poole pöörduma. Või ehk tuleks kasuks, kui läheks praegu? Ma küll tunnen, et praegu on minuga kõik korras, olen ennast paika saanud, aga selle sama eneseanalüüsi mõttes ehk tuleks kasuks.


9. Pisike ei olnud kõige kergem laps

Ma küll ei arva, et ta oleks olnud kõige raskem juhus siin ilma peal, aga oli perioode, kui ta lihtsalt röökis tundide viisi. Siis oli periood, mil ta ei maganud peaaegu üldse. Ainult lühikesed tihedad uned. Oli näha, et see ajas teda ennast ka stressi. Siis oli periood, mil ta ei olnud nõus üksi olema. Ja ma ei mõtle selle all seda, et laps on toas ja ma lähen õue. Ma mõtlen selle all seda, et ma ei saanud isegi köögis vett joomas käia ilma temata. Vahepeal hakkas ta öösiti üleval olema. Sellele tegime eos karmi lõpu, ehk siis ei lasknud tal päeval nii palju magada. Mis oli karm meile endale ka, sest kes on näinud üleväsinud last, siis teab, mis toimus. Ma ei hakka seda nimekirja hetkel siin ja praegu pikendama, sest point on juba olemas. Palju oli sellist, mille jaoks ma ei olnud valmis. Elu on täis ootamatusi.

Palju kergemaks läks, kui ta õppis käputama ja kõndima. Ta saab ise asju kätte, saab mängida. Aastaga on tekkinud nii märgatav vahe, et lausa hirmus on :D Minu eluvaim on ka taastunud jälle, on tahtmist teha, käia ja olla.

Ma pean taaskord nentima, et olenemata sellest, kui vahva on olla ema, siis issand jumal, ma ei taha enam ühtegi beebiaega läbi teha :D Mul on veidi kahju, et ma pole üks nendest, kes naudivad seda, aga mis sa hädaga ikka ära teed.

Ma praegu ninanipsutan neile kõigile, kes peale sünnitust küsisid järgmise kohta ja ütlesid, et küll mul uue lapse isu varsti tuleb :D


esmaspäev, 23. oktoober 2017

Appi, ma ei oska pealkirja panna...

Nüüd on siis käes see tore aeg, mil on pime ja rõve. Vau, ma tean, keegi ju ise õue ei näe! :D
Minu jaoks on see kaasa toonud selle, et köha ja nohu kombo on platsis. Meheraasu ja Pisike on ka veidi tõbised. Ühel köha, teisel nohu. See teine muidu kasvatab jälle hambaid ka ja no johhaidii.

Lisaks nendele kõigile meeldivatele haigustele, mis iga nurga peal on, pean ütlema, et mulle ei meeldi üldse külmal ajal maal olla. Hommikul astud põrandale ja niiiiiiiiii külm on. Kütmine on umbes suhteliselt esimene asi, mida tegema hakkan, kui koivad alla saan. Samas siis tuleb jälle teha valikuid. Kui me kütame ära mõlemad ahjud ja pliidid, siis istume pool õhtud lahtiste akendega, sest muidu ei kannata elada. A kui ei küta kõiki, siis on mõnes toas ikka külm. Kui temperatuur tõmbab miinusesse ka päeval, siis algab igavene jama pesu pesemisega. No ei istu mulle see, kui pean pidevalt kellegi teise toimetustest sõltuma. Muidugi veel vähem istub mulle käsipesu, nii et tuleb hambad ristis need mõned kuud jälle üle elada.

Et natuke oma elu "huvitavamaks" teha, hakkasin toole värvima. Ma sain 4 väikest tooli Pisikesele, aga üks neist oli selline kulunud roheline ja teised tavalised pruunid. Roheline on nüüd kollane, aga ma ei ole sellega veel rahul (seetõttu ei lisa ka pilti). Mõnes kohas läks värvi liiga paksult ja kuna ma jätsin ta vale koha peale kuivama, siis suutis Mudilane pool värvi ära nühkida sealt. Samuti ei taha ma tema varbajälgi terve tooli ülejäänud eluea vahtida. Meheraasu pakkus välja, et ehk võiks üle lihvida paarist kohast ja siis lisada värvile mingit värvi tugevdajat või kõvendajat ee, ühesõnaga ma ei mäleta, mis asi see oli, aga pidi värvi tugevaks tegema. Ma nüüd ootan, millal motivatsioon tagasi tuleb, et edasi teha seda. Kolm tooli ootavad veel ees. Üks neist tuleb kollane ja ülejäänud kaks halliks. Siit võib järeldada, et tulevikus ei saa Pisikese tuba olema roosa. Valik sai tehtud selle põhjal, et laud seal toas saab olema kollase plaadiga ja üks hall pink on ka ootamas.

Kuna ma täna juba Mudilast korra mainisin siis... ma peaks siin blogis tema "nime" ära vahetama. Ta on sellest vanusest juba väljas ja võiks kasutusele võtta mõne vähe sobivama. Kahjuks ei ole mul hetkel mitte ühtegi mõtet. Oskab keegi midagi välja pakkuda?

Sorteerisin täna tema riideid ka. Jee, ta suvatses lõpuks kasvama hakata ja kapp, mis oli täis ootel olevaid riideid on nüüd pooltühi. Järgmisena võtan riidekapi ette, sest tundub, et sealt tuleb ka mõned asjad välja praakida.
Kuna ma nüüd juba olen sorteerimislainel, siis pärast Mudilase riideid kavatsen ette võtta Pisikese mänguasjad. Tegelikult pidin seda juba täna tegema, aga tuju läks üle. Arvestades, et need siiani ei ole kuhugi jooksu pannud meie elutoast, siis vaevalt, et mõni päev või nädal seda kuidagi mõjutaks.

Mu vanemad (okei, mu ema), otsustas oma raamaturiiuleid korrastada ja nüüd on mul jälle kodus neid terve virn. Täna vaatasin kiiruga läbi ja jätsin osad endale. Homme kavatsen natuke põhjalikumalt piiluda, mis veel võiks alles jätta. Aga siis jääb jälle mingi ports, millega ei oska eriti midagi nagu peale hakata. Ma suudan praegu mõelda täpselt kolmele inimesele, kellel võiks pakkuda neid. Aga ma olen üpris veendunud, et nii mõnigi jääb veel mulle siia. Eelmisest satsist on ka paras ports veel mul siin seismas. No ei raatsi üldse neid lõkkesse viia, samas kuhugi neid panna ei ole ka. Mõtlesin korra, et ehk peaks facebookis mõnda gruppi lisama, ehk keegi tahab.

Ps. Kui siia peaks sattuma mõni raamatuhuviline, kes sooviks valikuga tutvuda, siis võib minuga ühendust võtta. Meiliaadress on bios olemas :)

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Üks aasta Pisikest

Teisipäeval oli Pisikese esimene sünnipäev.
Ma olen olnud terve aasta ema. 
Ma sain hakkama. 

Esimese peo pidasime maha juba mõned päevad ennem. Raske juhus, kui õige päev juhtub teisipäevale. Me ei näinud mõtet minna kuhugi mängutuppa. Seda eelkõige seetõttu, et meie lähemas ringkonnas on vähe lastega inimesi. Ja nendele vähesed põnnidele, kes kohal olid, sobis meie elamine ka. Nii vähemalt tundus mulle.
Eks neid mängutubasid saab kunagi hiljem järgi proovida.

Samuti ei kutsunud me eriti palju külalisi. Ainult need inimesed, kellega oleme viimase aasta jooksul tihedamalt suhelnud. Söökidega ka hulluks ei läinud. Tegime salatit ja ostsime kooki. Ei näinud taaskord mõtet hakata tegema hunnikut sööki, millest pool tuleks ära visata (kuigi Jassu oleks ilmselt rõõmustanud). Istusime ja rääkisime juttu. Oli sihuke mõnus kodune olemine.

Õigel päeval läksime Tapale minu vanemate juurde. Nad oleksid muidu laupäeval maale ka võinud tulla, aga kuna me oleksime nii kui nii pidanud ise neid transportima, otsustasime, et see lahendus on kuidagi parem. Ega ma ei tahtnud õigel päeval ka lapsega ainult kahekesi terve päev kodus istuda.

Oli ka neid, kes kohale ei tulnud, aga lubasid leida muu aja, et meid külastada. Eks me jääme ootama. Minu vanaema juures peaks ka veel ära käima, aga ei ma ei kujuta ettegi, millal see plaan täidetud saab.


Hullult veider on, et kuigi ma pidevalt vingun, et tahaks kodust välja, siis eile ma ei suutnud ära oodata, millal koju saan. Kodus on kõik käe-jala juures. Laps teab ka, kus mis on. Selles suhtes, et Tapal näiteks mingit iseseisvat mängimist ei ole. Kodus õnnestub mul rõõmsalt kõik asjad ära teha (kui on hea päev ja hea tuju). Ma keetsin eile lapsele putru nii, et ta lihtsalt rippus jala küljes. No ei anna tegutseda :D Nüüd mõtlengi, et see nädal on üldse selline käin-üle-päeva-kodust ära. Homme lähme arstile. Õnneks on aeg kohe hommikul ja suure tõenäosusega saab Meheraasu meid viia ja tuua. Ehk siis ei pea ma tassima hunnikut asju kaasa. Laupäeval on lusikapidu. Hullult nõmedal ajal hakkab, sest üks preili on harjunud kella 15.30 ja 16.00 vahel sööma... Eks sellest saab üks pekkis päev. Ma ausalt ei tea, kummale rutiinimuutus hullemini mõjub: mulle või lapsele :D 

Me eile mõtlesime, et peaks hakkama vaikselt harjutama Pisikest sellega, et me ei ole 24/7 kõrval. Ehk siis ei vea teda kogu aeg endaga kaasa. Näiteks käisime eile poes nii, et ta jäi minu vanematega. Tunnike hiljem, kui tagasi jõudsime, tundus, et väga hullu ei olnud. Laps oli heas tujus ja mängis rõõmsalt. Samas paps ütles, et oli näha, kuidas laps ei ole harjunud, sellega, kui meid ei ole. Lasteaia jaoks oleks ka nagu vajalik oskus olla meieta. Kuna ma ei taha Pisikest räigelt traumeerida, siis tundub, et on paras aeg selliseid lühikesi harjutusperioode tegema hakata. 
Mul endal oli igatahes täiega veider. Jaaaaaaaaa taaskord tundub, et hoopis minul on seda harjutusperioodi vaja :D