Nii me siin elame

Kui mina veel pubekas olin, siis mõtlesin, et ühel päeval saab mul olema vähemalt 3 last. Ehk isegi rohkem. Ja kindlasti väikeste vahedega, et neil oleks tore koos kasvada. Minul ja vennal on vanusevahe 9,5 aastat. Ehk siis oli tema juba täitsa suur inimene, kui mina alles hakkasin asjadest aru saama. Ma mäletan, et kogu aeg oli nii jura olla, sest pidin üksi endale tegevust leidma. Siis sain kokku Meheraasuga ja olles mõnda aega osaline Mudilase kasvatamisel (kes küll oli juba 3) sain aru, et ilmselt tuleks siiski see suure pere plaan veidi ümber mõelda. Samas olin kindel, et ühe lapsekese võiks ikka saada. See üks laps on mulle praeguseks selgeks teinud, et järgmist suure tõenäosusega siiski nii pea ei tule. Kui üldse tuleb. Minu vastus sellele, kui keegi jälle küsib, millal võib oodata uut, on alati üks: ilmselt järgmises elus.  Selleks on tegelikult täitsa mitu loogilist seletust, mis on kirja pandud täiesti suvalises järjekorras. Ehk siis nii, kuidas meelde tulid,

Nüüd on siis käes see tore aeg, mil on pime ja rõve. Vau, ma tean, keegi ju ise õue ei näe! :D Minu jaoks on see kaasa toonud selle, et köha ja nohu kombo on platsis. Meheraasu ja Pisike on ka veidi tõbised. Ühel köha, teisel nohu. See teine muidu kasvatab jälle hambaid ka ja no johhaidii. Lisaks nendele kõigile meeldivatele haigustele, mis iga nurga peal on, pean ütlema, et mulle ei meeldi üldse külmal ajal maal olla. Hommikul astud põrandale ja niiiiiiiiii külm on. Kütmine on umbes suhteliselt esimene asi, mida tegema hakkan, kui koivad alla saan. Samas siis tuleb jälle teha valikuid. Kui me kütame ära mõlemad ahjud ja pliidid, siis istume pool õhtud lahtiste akendega, sest muidu ei kannata elada. A kui ei küta kõiki, siis on mõnes toas ikka külm. Kui temperatuur tõmbab miinusesse ka päeval, siis algab igavene jama pesu pesemisega. No ei istu mulle see, kui pean pidevalt kellegi teise toimetustest sõltuma. Muidugi veel vähem istub mulle käsipesu, nii et tuleb hambad ristis nee

Teisipäeval oli Pisikese esimene sünnipäev. Ma olen olnud terve aasta ema.  Ma sain hakkama.  Esimese peo pidasime maha juba mõned päevad ennem. Raske juhus, kui õige päev juhtub teisipäevale. Me ei näinud mõtet minna kuhugi mängutuppa. Seda eelkõige seetõttu, et meie lähemas ringkonnas on vähe lastega inimesi. Ja nendele vähesed põnnidele, kes kohal olid, sobis meie elamine ka. Nii vähemalt tundus mulle. Eks neid mängutubasid saab kunagi hiljem järgi proovida. Samuti ei kutsunud me eriti palju külalisi. Ainult need inimesed, kellega oleme viimase aasta jooksul tihedamalt suhelnud. Söökidega ka hulluks ei läinud. Tegime salatit ja ostsime kooki. Ei näinud taaskord mõtet hakata tegema hunnikut sööki, millest pool tuleks ära visata (kuigi Jassu oleks ilmselt rõõmustanud). Istusime ja rääkisime juttu. Oli sihuke mõnus kodune olemine. Õigel päeval läksime Tapale minu vanemate juurde. Nad oleksid muidu laupäeval maale ka võinud tulla, aga kuna me oleksime nii kui n