Teisipäeval oli Pisikese esimene sünnipäev.
Ma olen olnud terve aasta ema.
Ma sain hakkama.
Esimese peo pidasime maha juba mõned päevad ennem. Raske juhus, kui õige päev juhtub teisipäevale. Me ei näinud mõtet minna kuhugi mängutuppa. Seda eelkõige seetõttu, et meie lähemas ringkonnas on vähe lastega inimesi. Ja nendele vähesed põnnidele, kes kohal olid, sobis meie elamine ka. Nii vähemalt tundus mulle.
Eks neid mängutubasid saab kunagi hiljem järgi proovida.
Samuti ei kutsunud me eriti palju külalisi. Ainult need inimesed, kellega oleme viimase aasta jooksul tihedamalt suhelnud. Söökidega ka hulluks ei läinud. Tegime salatit ja ostsime kooki. Ei näinud taaskord mõtet hakata tegema hunnikut sööki, millest pool tuleks ära visata (kuigi Jassu oleks ilmselt rõõmustanud). Istusime ja rääkisime juttu. Oli sihuke mõnus kodune olemine.
Õigel päeval läksime Tapale minu vanemate juurde. Nad oleksid muidu laupäeval maale ka võinud tulla, aga kuna me oleksime nii kui nii pidanud ise neid transportima, otsustasime, et see lahendus on kuidagi parem. Ega ma ei tahtnud õigel päeval ka lapsega ainult kahekesi terve päev kodus istuda.
Oli ka neid, kes kohale ei tulnud, aga lubasid leida muu aja, et meid külastada. Eks me jääme ootama. Minu vanaema juures peaks ka veel ära käima, aga ei ma ei kujuta ettegi, millal see plaan täidetud saab.
Hullult veider on, et kuigi ma pidevalt vingun, et tahaks kodust välja, siis eile ma ei suutnud ära oodata, millal koju saan. Kodus on kõik käe-jala juures. Laps teab ka, kus mis on. Selles suhtes, et Tapal näiteks mingit iseseisvat mängimist ei ole. Kodus õnnestub mul rõõmsalt kõik asjad ära teha (kui on hea päev ja hea tuju). Ma keetsin eile lapsele putru nii, et ta lihtsalt rippus jala küljes. No ei anna tegutseda :D Nüüd mõtlengi, et see nädal on üldse selline käin-üle-päeva-kodust ära. Homme lähme arstile. Õnneks on aeg kohe hommikul ja suure tõenäosusega saab Meheraasu meid viia ja tuua. Ehk siis ei pea ma tassima hunnikut asju kaasa. Laupäeval on lusikapidu. Hullult nõmedal ajal hakkab, sest üks preili on harjunud kella 15.30 ja 16.00 vahel sööma... Eks sellest saab üks pekkis päev. Ma ausalt ei tea, kummale rutiinimuutus hullemini mõjub: mulle või lapsele :D
Me eile mõtlesime, et peaks hakkama vaikselt harjutama Pisikest sellega, et me ei ole 24/7 kõrval. Ehk siis ei vea teda kogu aeg endaga kaasa. Näiteks käisime eile poes nii, et ta jäi minu vanematega. Tunnike hiljem, kui tagasi jõudsime, tundus, et väga hullu ei olnud. Laps oli heas tujus ja mängis rõõmsalt. Samas paps ütles, et oli näha, kuidas laps ei ole harjunud, sellega, kui meid ei ole. Lasteaia jaoks oleks ka nagu vajalik oskus olla meieta. Kuna ma ei taha Pisikest räigelt traumeerida, siis tundub, et on paras aeg selliseid lühikesi harjutusperioode tegema hakata.
Mul endal oli igatahes täiega veider. Jaaaaaaaaa taaskord tundub, et hoopis minul on seda harjutusperioodi vaja :D
Kommentaarid
Postita kommentaar