Kui mina veel pubekas olin, siis mõtlesin, et ühel päeval saab mul olema vähemalt 3 last. Ehk isegi rohkem. Ja kindlasti väikeste vahedega, et neil oleks tore koos kasvada. Minul ja vennal on vanusevahe 9,5 aastat. Ehk siis oli tema juba täitsa suur inimene, kui mina alles hakkasin asjadest aru saama. Ma mäletan, et kogu aeg oli nii jura olla, sest pidin üksi endale tegevust leidma.
Siis sain kokku Meheraasuga ja olles mõnda aega osaline Mudilase kasvatamisel (kes küll oli juba 3) sain aru, et ilmselt tuleks siiski see suure pere plaan veidi ümber mõelda. Samas olin kindel, et ühe lapsekese võiks ikka saada. See üks laps on mulle praeguseks selgeks teinud, et järgmist suure tõenäosusega siiski nii pea ei tule. Kui üldse tuleb. Minu vastus sellele, kui keegi jälle küsib, millal võib oodata uut, on alati üks: ilmselt järgmises elus.
Selleks on tegelikult täitsa mitu loogilist seletust, mis on kirja pandud täiesti suvalises järjekorras. Ehk siis nii, kuidas meelde tulid, mitte tähtsuse alusel:
1.Mulle ei meeldi rase olla
Päriselt. Ma ütleks, et need 9kuud olid piin, aga see on vale. Ma alles 10. nädalal sain teada, et olen rase, seega, need 6,5kuud, mil teadsin, olid rasked. Eriti alates suvest, kui haiglast välja sain. Kogu aeg pidin endale meelde tuletama, et üht ja teist ei tohi. Aga pagana raske on olla nii..abitu. Ma sõltusin pidevalt teistest inimestest. Lõpus oli juba väga raske olla ja ma ei suutnud ära oodata, millal ükskord asjaga ühele poole saab.
Kuna esimene kogemus ei olnud eriti meeldiv, siis olen täiesti kindel, et ega uus rasedus ei oleks ka midagi toredat. No ei ole minus seda säravat ootajat peidus.
Mulle tundub, et vanaema ka ei nautinud omal ajal rasedusi, sest ta kord küsis, millal mu piinad lõppevad :D
2.Mulle ei meeldi sünnitada
Kuigi see oli minu jaoks meeldivam, kui rasedus. Eks mul vedas ka, sest tõesti läks kiiresti ja väheste õmblustega. Samas olid valud nii intensiivsed algusest peale.. Enam muidugi ei teki värinaid, kui meenutan. Eks aeg teeb oma töö.
Hirmutav on mõelda, et iga järgnev peaks olema kiirema tulemisega...
Pika jutu kokkuvõte: ma eelistan siiski seda, et keegi ei tule mu vagiinast välja.
3.Ma tahan ülikooli lõpetada ja käia tööl
Kiirest kolmest aastast saab (kui kõik läheb hästi) hoopis kuus. Eelduste kohaselt lõpetan 2020 kevadel. Ma ei soovi seda aega pikendada. Siis juba kaoks vaikselt ära point sellel kooliskäimisel.
Tööl võiks samuti vahepeal käia. Mul ei ole erilist töökogemust. Tähendab, palgatööl ei ole ma kunagi käinud. Küll aga on mul praktikakogemused, mille kohta on öeldud, et lähevad arvesse tööna. Seda seetõttu, et need on nii pikad. Rakenduskõrghariduse plussid.
Eks see, miks ma tööl ei ole varem käinud, on siiski minu enda süü. Aga tõstan käed ja tunnistan: ma ei suutnud teha asja, mis mulle mitte midagi ei pakkunud.
Senised praktikad on näidanud, et õpin õiget asja ja tõesti loodan, et saan kuskil lähikonnas ka erialast tööd teha. Seni on paremad pakkumised jäänud silma pigem Tartus ja Tallinnas. Mulle küll väga meeldib Tartus, aga hetkel ei näe mõtet hakata elu nii palju muutma. Samas, kunagi ei tea, mida tulevik tuua võib.
4. Remont
Meil see remondike on juba pikka aega edasi lükkunud. Kord ei olnud aega, siis piisavalt finantsi. Siis tuli juba Pisike ja beebi kõrvalt ma lihtsalt ei olnud nõus tolmutama ja sebima nii nagu oleks olnud vaja. Nüüd on meil muidugi plaanid suuremad, kui veel aasta-kaks tagasi. Tuleb vaikselt kuskiltotsast pihta hakata. Enne uue lapse saamist peaks majas olema kindlasti sees veevärk. Elu on kohe mitu korda lihtsam, kui ei pea kausside ja kateldega jändama. Samuti oleme Meheraasuga mõlemad seda meelt, et lastel võiks olla eraldi toad. Praegu Mudilane küll käib peale, et me tõstaks Pisikese hoopis tema tuppa, aga ei näe mõtet. 1) Tuba ei ole kummist. Mudilasel on endal juba nii palju asju, et milleks sinna juurde toppida 2)Privaatsus. 8-aastasele võiks siiski säilida mingisugune võimalus olla üksi. Lisaks õpib ta seal toas 3)Neil on nii suur vanusevahe, et varsti juba käiks Mudilasele närvidele, et mingi tatikas temaga tuba peab jagama :D Lisaks juhtub siiani vahel seda, et Pisike ärkab öösel. On lihtsam, kui ta läheduses magab. Kuigi varsti juba võiks ta oma toakese ju saada... peab hakkama Meheraasule pinda käima selle tegutsemisega :D
5.Finants
Remondipunkt on kaudselt seotud finantsiga. Samuti ei motiveeri mind see 3last=500€ (ma olen muidugi kuulnud palju nalju selle kohta, kuidas me peaksime veel ühe saama ja raha muudkui voolaks). Laste peale kulub ikka kõvasti rohkem. Ei ole see mingi kiire viis rikkaks saada. Esimesed 8-9 kuud kulus meeletuid summasid kõigi asjade peale, mida Pisikesel vaja oli. Eks rinnaga toites ole tõesti pisut odavam, aga alati ei ole see võimalik. See piimapulber, mida kasutasime, maksis umbes 7€ 400g. Kuus kulus vähemalt 10 purki. Kiire matemaatika annab 70€ ainuüksi piima peale. Sinna otsa veel mähkmed, püreed, pudrud ja muud asjad. Okei, loomulikult saab ise teha ja kasutada tavalisi putrusid. Samuti saab lapsele anda kodutoitu, aga ma olin nii pikalt omadega nii läbi, et vaevu tegin midagi süüa. Praeguseks oleme jõudnud sinnamaani, et beebipudrud on minevik, kodutoitu saab ka. Piimapudelit saab 1x päevas (ja vahel öösel). Ehk siis võttis meil peaaegu aasta selle jaoks, et ei tahaks minestada iga kord, kui poearvet näeme.
6.Imetamine
Ma olen nüüd ebapopulaarne, aga julmalt aus: mulle ei meeldinud imetamine. No absoluutselt mitte. Ma olin täielikus stressis sellest. Ma ei tea, kas olen seda varem siia kirjutanud, aga ta juba üpris ruttu ei saanud rinnapiimast kõhtu täis ja ma ei teinud muud, kui külitasin temaga voodis. Nii ööl, kui päeval. Meheraasu käis tööl, mina olin harjumatus olukorras. See tekitas lisastressi. Ma ei saanud ja ausaltöeldes, ei olnud ka tahtmist, mitte midagi teha. Mingil hetkel olin olukorras, kus ma sõin päevas umbes 4 juustuviilu, sedagi sunniviisiliselt, sest MIDAGI ju peab sööma. Ühesõnaga, ma olin parajalt pasas iseendaga. See mängis nii palju rolli selles, miks ei olnud piima ja miks see tissitamine nii piinarikas oli. Selle jutu juurde sobivad hästi ka punkt 7. Magamatus ma vahel ikka vajusin magama, kui Pisike LÕPUKS kõhu täis sai, aga enamasti oli vaja midagi toimetada või siis tahtsin omaette olla. Ega ma eriti ei armasta ka päeval magamist. Mingisugust müstilist oma aega ikka tahtsin vahel oma asjadeks kasutada. Samas võiks seda tagantjärgi ka rumaluseks nimetada, sest ega ööselgi just unetundidega hiilata ei olnud. Magamatus aga muudab mind väga, väga ja veelkord väga nõmedaks inimeseks. Pisike hakkas enam-vähem terve öö magama (õigem oleks öelda ilma söömiseta) 11. elukuul. Siiani lähen voodisse nii, et loodan parimat. Vahel ikka juhtub, et peab piima tegema. Pikk magamatus andis ennast aga tunda punktiga 8. Vaimne tasakaal ma olin nii tujukas, ma ei ütleks, et ebastabiilne, aga no ega palju puudu ei olnud. Ei olnud mingi probleem ühel hetkel nutta, teisel naerda, kolmandal asju kokku pakkida, sest mees on nõme. No igast tsirkust oli. Ütleks, et lausa piinlik meenutada, aga mis ma ikka valetan. Olen seda meelt, et ma peangi endale meenutama neid hetki, pean mingil hetkel hakkama neid läbi analüüsima enda jaoks. Ma arvan, et nendest on mul võimalik väga palju õppida. Vahel olen siin mõelnud, et ehk oleksin pidanud mõne spetsialisti poole pöörduma. Või ehk tuleks kasuks, kui läheks praegu? Ma küll tunnen, et praegu on minuga kõik korras, olen ennast paika saanud, aga selle sama eneseanalüüsi mõttes ehk tuleks kasuks.
9. Pisike ei olnud kõige kergem laps
Ma küll ei arva, et ta oleks olnud kõige raskem juhus siin ilma peal, aga oli perioode, kui ta lihtsalt röökis tundide viisi. Siis oli periood, mil ta ei maganud peaaegu üldse. Ainult lühikesed tihedad uned. Oli näha, et see ajas teda ennast ka stressi. Siis oli periood, mil ta ei olnud nõus üksi olema. Ja ma ei mõtle selle all seda, et laps on toas ja ma lähen õue. Ma mõtlen selle all seda, et ma ei saanud isegi köögis vett joomas käia ilma temata. Vahepeal hakkas ta öösiti üleval olema. Sellele tegime eos karmi lõpu, ehk siis ei lasknud tal päeval nii palju magada. Mis oli karm meile endale ka, sest kes on näinud üleväsinud last, siis teab, mis toimus. Ma ei hakka seda nimekirja hetkel siin ja praegu pikendama, sest point on juba olemas. Palju oli sellist, mille jaoks ma ei olnud valmis. Elu on täis ootamatusi.
Palju kergemaks läks, kui ta õppis käputama ja kõndima. Ta saab ise asju kätte, saab mängida. Aastaga on tekkinud nii märgatav vahe, et lausa hirmus on :D Minu eluvaim on ka taastunud jälle, on tahtmist teha, käia ja olla.
Ma pean taaskord nentima, et olenemata sellest, kui vahva on olla ema, siis issand jumal, ma ei taha enam ühtegi beebiaega läbi teha :D Mul on veidi kahju, et ma pole üks nendest, kes naudivad seda, aga mis sa hädaga ikka ära teed.
Ma praegu ninanipsutan neile kõigile, kes peale sünnitust küsisid järgmise kohta ja ütlesid, et küll mul uue lapse isu varsti tuleb :D
Kommentaarid
Postita kommentaar