Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2017 postitused

Bucket list aastast johaidii

Käisin ükspäev oma pintekas kolamas ja leidsin kausta pealkirjaga bucket list. Kui õigesti mäletan, siis see oli päris esimene kaustake, mida seal täiendama hakkasin. Kuna omajagu aega on mööda läinud, siis mõtlesin vaadata, kui palju olen teha jõudnud ja mis veel ootejärjekorras on.
1. Spontaanne väljasõit ilma sihtkohata. Seda on teha saanud juba päris mitmeid kordi. Esimene päris selline sihtkohata minek oli Meheraasuga, äkki meie esimese koosoldud aasta tähistamiseks. Sõitsime Lõuna-Eestisse, käisime Tartus söömas ühes pubis. Kuna ta varem resideerus suurem osa ajast Tartumaal, siis näitas sealseid, tema jaoks, huvitavaid kohti. Lõpuks leidsime tee äärest mingi suvalise hosteli, kuhu ööbima jääda, sest kell kaks öösel ei viitsinud koju tagasi sõita enam. Joppas, et vabu kohti oli :D 2. Ole oma parima sõbra pulmas pruutneitsi. Sõbrantsikud, khmm, ma siin ootan teie järgi eksole...  3. Ütle "Jah". Hahahahaha, lihtsalt hahahah. Ma arvan, et selleni ma ei jõuagi kunagi :D  …

Hakkab aga jälle otsast pihta

Praegu on jälle selline kopp ees, tahan-ahju-kõrval-toanurgas-surma-oodata tunne peal. Olen varemgi öelnud, et ma ei kannata väga hästi magamatust. Olgu, mu organism on juba harjunud sellega, et und on vähe, aga reede ja laupäeva öö ületasid ka neid piire.
Reedel veel väga hästi välja ei biitinud, mis toimub. Pisike oli lihtsalt hästi rahutu ja magas halvasti. Kaotas oma lutti pidevalt ja max draama pool ööd. Iga paari tunni tagant käisime Meheraasuga kussutamas. Laupäeval vaatasin, et oh johaidii, nohu hakkab tulema. Lootsin, et sellega asi piirdub. No ei, õhtuks oli palavik ka platsis. Panime küünla ja lootsime, et ehk hakkab lapsel kergem ja ta saab magada. Selle peale ma ütleksin lihtsalt he he he... tähendab, lõpuks muidugi sai, aga sellele eelnev.. ma mõtlesin, et viimased terve mõistuse riismed kaovad.
Panime lapse siis mähkme väel voodisse ja tekk peale. Arvestades, et ta EI maga käed lahti, ei mõista mina absoluutselt, miks sellist katsetust teha oli vaja. Pool tundi jaurami…

Paranormaalne aktiivsus

Enamus oma elust ei ole ma uskunud nn kummitusi. A vot viimased paar aastat on arvamust kõigutanud. Näiteks ei julge/taha mitmed inimesed meie pool ööbida, sest 1)nad ei saa magada 2)neil on tunne, et keegi jälgib neid. Esimesed pool aastat ei saanud minagi magada. Tunne, et keegi jälgib on pidevalt. Vahel rohkem, vahel vähem, aga päris ära ei kao kunagi.
Esimesed sündmused toimusid siis, kui Mudilase toas remonti tegime. Näiteks kukkus uks, mis pidi ette minema, ühel hetkel lihtsalt ümber ja puruks. Samuti oleks üks uks peaaegu Meheraasule peale kukkunud, viimasel hetkel sai käe ette. Pean mainima, et need seisid mitmeid päevi täitsa hästi ühe koha peal. Kõige õudsam oli see, kui Meheraasu kõige noorem vend hüppas kipsplaadile ja küsimusele miks, vastas, et ta ei tahtnud selle käe peale astuda, mis plaadi alt tuli...
See, et silmanurgast midagi viirastub, ei ole ammu midagi uut. Meheraasu on näinud ammusurnud koera, mingit nutvat neiut. Minu huvitavaim kogemus juhtus mõned kuud taga…

Viiekas!

Raske uskuda, et eile (või üleeile. Või kuna ma ei tea, millal see ülesse jõuab, siis noh, 17 kuupäev) 5 kuud tagasi veeresin Tartu poole (või sünnitasin või taastusin). A no samas kõik väidavadki, et aeg hakkab poole kiiremini liikuma, kui lapsed saad..
Kaal näitas 6740g (ma olin jumalast kindel, et tuleb 7kg ära, aga jälle panin mööda) ja pikkust 64cm (jällegi, ma arvasin, et rohkem, aga vahi lopsu). Sutsu tehti ka ja külma kõhuga tibi ei teinud teist nägugi. Nagu poleks arugi saanud.
Kui muidu ta välimuselt üldiselt minu moodi ei ole, siis vähemalt söögiisu on. Ta sööb kõike ja palju :D Näiteks ei ole harv juhus, et annan talle umbes 150g püreed/mehu ja tunnike hiljem tõmbab peale 150-220 ml piima. Vahel jätab järgi, enamasti siiski mitte ja aru mina ei saa, kuhu see kõik kaob.
Kahe nädala pärast lähme jälle arsti juurde, siis võetakse Pisikeselt uus vereproov. Hoidke siis pöialt eks! :) Kahju hakkab juba, et kogu aeg torgitakse, aga mis teha. Magamisega on ka mingi jant tekkinud …

Minust ei saa kunagi hommikuinimest + uued maitsed

Nii kaua kui mäletan, on hommikud olnud rasked. Gümnaasiumiajal tundus, et edasi läheb ainult kergemaks ja ei ole mingit jebla hommikuti. Sest noh, ma olen ju oma aja peremees ja lähen vara magama ning tekib rutiin jne jne. Boy, was i wrong :D 
Praegu mõtlen küll, et mitte muhvigi ei pidanud tegema, mille kuradi pärast üldse halasin. Ma võisin istuda kaua üleval, aga kuna reaalselt ei olnud vaja teha midagi päris ise, siis ei olnud ka väsimust. Samuti oli alati võimalus vaikselt ärgata ja päevaks valmistuda. 
Alguses oli Pisikesega ka lihtne. Ta tõusis söömiseks ja magas veel vähemalt paar tundi edasi. See andis mulle võimaluse teha ära hommikused toimingud, juua kohvi, süüa ja ärgata sinnamaani, et olen võimeline päriselt ka teise inimese eest hoolt kandma. Nüüd oleme jõudnud selleni, et enamasti ei suvatse preili enam magama jääda või kui jääbki, siis umbes pooleks tunniks. Ja no ma ei suuda ennast korralikult käima tõmmata selle ajaga. Ja see aeg magada tundub täielik mõttetus, se…

Et see akadeemiline ka juba läbi ei saa..

Ma võtsin akadeemilise II kursuse lõpus. Ainult üks hädine aastake jäi veel seda teed tallata, aga leidsin, et ma ei ole võimeline pisikese beebi kõrvalt aktiivselt õppima. Kuna olen kaugõppes, siis oleks enamus asju vaja teha kodus. Praeguseks on muidugi aeg näidanud, et see oli ainuõige otsus, sest 1)mind on õnnistatud lapsega, kelle uni on pööraselt kaootiline ja päevad pole absoluutselt vennad 2)ma suudan taluda korraga ainult üht suuremat stressiallikat. Ehk siis, ma olen niigi magamata ja sinna otsa veel tähtaegade jälgimine, eksamid jne ei oleks hea kooslus.
Kuigi igal aastal olen olnud erinevas grupis, siis täitsa kurb on, et ma ei saagi enda praeguse kursusega lõpetada kevadel. Noh, kuna mul kaks sõbrantsi lõpetavad kevadel ja peaks nagu kah lõpetamisele minema, siis võib juba ennustada, kui palju emotsioone mu sees sel hetkel on.
Veider on see, et eelmisel aastal ma ei jõudnud ära oodata, millal akadeemilisele jääda saan lõpuks, viimane praktika ja kaitsmine oli täielik pii…

Püreemajandus

Kuna arsti soovitusel hakkasime tarvitama õunapüreed ja porgandimehu, siis nüüd oleme katsetanud ka teisi püreesid. Üldiselt on tibil pisike püreeports 2x päevas: hommikul 10 paiku ja õhtul 18 paiku, pool tunnikest siia sinna.
Põnni õunapüree - täielik hitt, Pisike sööks terve purgi korraga, kui ma lubaks. Põnni porgandimehu - läks ka täitsa hästi peale, aga plekid, mis tekivad on täiesti võimatud. Vahel joppab ja tulevad ilusti maha, aga enamasti pean küüned tagurpidi kraapima. Noh, näiteks ühte portsu riideid leotasin kokku peaaegu 24h + keetsin, aga heledad laigud jäid ikka peale. Jah, kasutan sapiseepi.Põnni mustika-õunapüree - alguses tegi haput nägu, aga pärast sõi isuga. Hipp mango-banaani-porgandipüree - he he he, noh, talle nagu oleks maitsenud, AGA selle tulemuseks oli kõhulahtisus ja kaks päeva pidevat beebikaka pesemist KÕIGELT. Sellest saab küll no go. Perearst kirjutas Pisikesele välja rauapreparaadi ning selle kõrvaltoimeks võib olla kõhukinnisus. Noh, vähemalt ei lase …