teisipäev, 7. märts 2017

Et see akadeemiline ka juba läbi ei saa..

Ma võtsin akadeemilise II kursuse lõpus. Ainult üks hädine aastake jäi veel seda teed tallata, aga leidsin, et ma ei ole võimeline pisikese beebi kõrvalt aktiivselt õppima. Kuna olen kaugõppes, siis oleks enamus asju vaja teha kodus. Praeguseks on muidugi aeg näidanud, et see oli ainuõige otsus, sest 1)mind on õnnistatud lapsega, kelle uni on pööraselt kaootiline ja päevad pole absoluutselt vennad 2)ma suudan taluda korraga ainult üht suuremat stressiallikat. Ehk siis, ma olen niigi magamata ja sinna otsa veel tähtaegade jälgimine, eksamid jne ei oleks hea kooslus.

Kuigi igal aastal olen olnud erinevas grupis, siis täitsa kurb on, et ma ei saagi enda praeguse kursusega lõpetada kevadel. Noh, kuna mul kaks sõbrantsi lõpetavad kevadel ja peaks nagu kah lõpetamisele minema, siis võib juba ennustada, kui palju emotsioone mu sees sel hetkel on.

Veider on see, et eelmisel aastal ma ei jõudnud ära oodata, millal akadeemilisele jääda saan lõpuks, viimane praktika ja kaitsmine oli täielik piin. Aga siin ma nüüd olen, halan viimased kuuaega vähemalt, et jeesus ja maarja, millal see sügis ükskord tuleb. Ma juba kujutan ette, missugune puhkus need nädalad koolis olema saavad :D Selles mõttes, et ma olen alati eelistanud olla kohal nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Praegu on selline tunne, et ma never ei popita ja puudu :D

Sügiseks on Pisike ka juba peaaegu aastane ja ehk on graafikud nii palju paigas, et ma ei pea hakkama öösiti kõiki kodutöid tegema.
Ühesõnaga, mulle meeldib õppida ja ma tunnen, et olen täielikus kriisis, sest miski on puudu. Ma nii meeletult pole ammu hariduse omandamist igatsenud ja ei jõua ära oodata, millal saan uuesti pihta hakata! (hah, räägime järgmine aasta sama ajal uuesti sellest, kui palju motivatsiooni alles on :D)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar