Enamus oma elust ei ole ma uskunud nn kummitusi. A vot viimased paar aastat on arvamust kõigutanud. Näiteks ei julge/taha mitmed inimesed meie pool ööbida, sest 1)nad ei saa magada 2)neil on tunne, et keegi jälgib neid. Esimesed pool aastat ei saanud minagi magada. Tunne, et keegi jälgib on pidevalt. Vahel rohkem, vahel vähem, aga päris ära ei kao kunagi.
Esimesed sündmused toimusid siis, kui Mudilase toas remonti tegime. Näiteks kukkus uks, mis pidi ette minema, ühel hetkel lihtsalt ümber ja puruks. Samuti oleks üks uks peaaegu Meheraasule peale kukkunud, viimasel hetkel sai käe ette. Pean mainima, et need seisid mitmeid päevi täitsa hästi ühe koha peal. Kõige õudsam oli see, kui Meheraasu kõige noorem vend hüppas kipsplaadile ja küsimusele miks, vastas, et ta ei tahtnud selle käe peale astuda, mis plaadi alt tuli...
See, et silmanurgast midagi viirastub, ei ole ammu midagi uut. Meheraasu on näinud ammusurnud koera, mingit nutvat neiut. Minu huvitavaim kogemus juhtus mõned kuud tagasi. Seisin kuuri ees ja vaatasin postkasti poole. Seal seisis üks meesterahvas laiades teksades ja nahkjopes. Ta oli peata. Vahtisin nagu idikas ja pilgutasin silmi ning kadunud ta oligi.
Sellel aastal on meil projekt vesi majja 2017. Me ei soovinud ka ehitada kuivkäimlat tuppa. Seega võite järeldada, et kuni vesi ükskord sisse saab, kasutame õues olevat vetsu. See konkreetne lugu juhtus umbes 2-3 nädalat tagasi. Olin parasjagu seal ja kuulen lapse itsitamist. Mõtlesin alguses, et see on Mudilane. Vahel pimedas on ta tulnud niimoodi, sest siis ta palub mul teda oodata, et koos tuppa minna. Igatahes, kuulen itsitamist, aga sellele ei järgnenud juttu. Sa vana kurat, kus ma ehmatasin. Läksin välja ja seal ei olnud mitte kedagi. Ma pole ikka väga ammu nii kiiresti tuppa jooksnud, kui siis. Viimnegi mõistuseraas hakkab kaduma vist :D
Ah, praegu tuli meelde, et kui me esimest ringi siin pisut püsivamalt olime, siis igal öösel umbes kella 1 aeg ärkas Mudilane nutta röökides ülesse. Miski teda ei rahustanud, sõnu suust ei saanud. See kestis umbes 10-15 minutit ja pärast seda oli asi korras jälle.
Sellel nädalal ühel õhtul juhtus ka vahva lugu. Olin juba voodis, kui Meheraasu tuli ja rääkis, et kuulis köögis mingit mütsu. Alguses mõtles, et kass ajas midagi maha, aga siis nägi, et Ruudi peesitas diivanil. Läks siis vaatama ja suhkrupakk oli maha kukkunud. Me hoiame suhkrut rätikuhoidja peal ja juba päris pikka aega, sest sahtlist oli megatüütu otsida kogu aeg. Maha oli see kukkunud nii, et üks ots oli lahti, nagu keegi oleks selle lahti rebinud. Noh, ikka juhtub. Kuidas või miks, kes teab.
Eks neid lugusid ole veel, aga praegu rohkem ei meenu. Ilmselt ei jää need ka viimaseks. Eks kunagi tuleb vol 2 postitus, kui piisavalt materjali on :D
Kellelgi veel paranormaalseid kogemusi on?
Kommentaarid
Postita kommentaar