Otsi blogist

kolmapäev, 17. august 2016

30+6, ma ei jõua enam arstide vahet joosta ja haridusega tegeleda

Praeguseks on siis läbi saanud minu ilus puhkerežiim, aga endiselt võtan rahulikult. Aeg-ajalt on tunda toonuseid ja kuigi see peaks olema normaalne, võtan ma seda kui vihjet, et oleks aeg pikutada veits. Ma ei soovi jõuda enne sünnitust uuesti haiglasse, nii et tuleb need paar kuud loivamist veel üle elada. Then again, ega ma muud peale loivamise ei jõuagi enam teha, niiet sellega on timmis. 

Mis hakkab vaikselt ajudele käima on pidevad arstivisiidid. Olen jõudnud käia ühe korra ära diabeediämmaemanda juures. Nüüd torgin sõrmi neli korda päevas, et teada saada veresuhkru taset ning pean ka toitumispäevikut. Kui läheb hästi, siis saan toitumisega asja kontrolli alla, kui nii hästi ei lähe, saan ravi peale. Loodame, et asi nii kaugele ei jõua, samas on jube raske ennast disiplineerida. Tahaks lihtsalt KOGU AEG midagi head süüa, aga näe rsk ei saa. Looda veel, et oled rase ja võid kõike süüa, sittagi sa ei või... Tartus öeldi veel, et kuna mul on veresuhkur kõrgevõitu, tehakse 37. või 38. nädalal ultraheli ning kui laps on raskem kui 3800g kutsutakse sünnitus esile ning ei hakata ootama, kuni sünnitegevus ise pihta hakkaks. 

Ma olen ehk imelik, aga osa minust isegi tahaks, et esile kutsutaks. Vähemalt on sul kindel teadmine, millal peab minema haiglasse, mitte sa ei istu kodus ja ei leiuta, et kas nüüd oleks õige aeg või..? See võib olla ka ülepõdemine lihtsalt, sest no ausalt, mul pole õrna aimugi, kuidas täpselt need asjad toimuvad või mis saama hakkab. 

Ämmaka juures käisin ka. Olen juurde võtnud 400g, kokku siis terve kilo, mis tähendab ikkagi -2kg alates algusest. Samas kõik arstid kiidavad, et see on hea ja küll ma olen tubli. Kuna ma olen õginud hullemini kui tolmuimeja, ei oska ma täpselt öelda, kuidas ma tubli olen, aga ega nad seda pisiasja teadma ei pea ju. Või no ei pidanud, nüüd üks peab :D Lapse südamelöögid olid ka korras, niiet ilmselt võin kergendatult hingata ning muretsemise veidiks ajaks lõpetada. 

Hambaarsti juurde pidin ka minema. Kahjuks lükati mu aeg edasi ja pean nüüd piinlema tervelt 8. septembrini. Samas, ma ju ise ütlesin, et pigem õpiksin 8h matemaatikat kui veedaksin pool tundi arstitoolis... hakkan nagu harjuma kah sellega, et vahel annab tunda see hambake. 

Homme on Mudilasel silmaarst, tuleb jälle nende rõõmsate arstide juurde sattuda. Ainus lohtus hetkel on see, et ma ei pea seda tegema enda pärast ja mina ei ole see, kellega protseduure läbi viiakse :D Loodan siiski, et prille praegu vaja ei ole ning piisab sellest, kui vähendada ekraanivahtimisaega (see oleks suur võit, sest huinjaa mind muidu kuulatakse, kui arst ei ütle). 

Noh ja järgmisel nädalal on uus reis Tartusse. Ja siis on juba september ning kogu arstitrall hakkab otsast peale. Juba praegu on kaks aega kindlalt paigas. khmm, ja siis soovis mu ema vahepeal, et ma ei võtaks akadeemilist. Ei tea, millal ma peaks koolis käima, kui istun ainult arstide juures :D

Kooliga ongi nüüd selline seis, et praktikaga peaks korras olema, aga kursusetööga nii rõõmus ja rõõsa olukord kahjuks ei ole. See annab 3EAP'd... ehk siis kui ma nüüd valmis ei jõua on soolas 75€ rahakadu. Ja see tähendaks ka seda, et II kursusega ma ei jõuagi sellisesse seisu nagu olin lootnud, sest järgmine järelkaitsmine toimub oktoobris, aga siis on minul juba akadeemiline. Osa minust mõtleb küll, et mis see ikka ära ei ole praegu kiirelt need asjad ära vuristada, aga teine osa minust lihtsalt ei jõua. Tegelt ka, hommikuti on nii palju tegemist ning kell 14 hakkab juba uneaeg. Okei, valetan, ma olengi üks suur uni ainult, sest ma tõepoolest ei teeks muud, kui ainult vegeteeriksin horisontaalis. Ma küll võin sundida end ärkvel olema, aga ma ei ole suuteline tegelema suurema mõttetööga, vähemalt mitte nii suurega, et selle tähtsa kirjutisega normaalselt hakkama saada. 

Üldse on kogu sellest augustikuust kopp nii ees, ainult jookse ringi ja tee ühte, teist, kolmandat. Tahaks ka lõpuks jalad seinale visata ja teada, et mul ei ole pidevalt mingi asi/kohtumine/tegevus ees ootamas. 

Soolaleiva kingitus

Juuli lõpus (hea, et aasta pärast ei tulnud kirjutama sellest) pidas üks härra oma soolaleivapidu. No ja ausalt, ma ei suutnud vastu panna ning läksime meie kah paariks tunniks läbi sealt. Üldiselt oli vahva istumine, kuigi eks sealgi olid oma tõrvatilgad sees, samas oli positiivset kordades rohkem. Mu lemmikosa oli hommik, siis kui teistega rääkisin ja nad kurdsid, et neil megapohmell :D Noored ja tugevad pidutsesid terve pika nädalavahetuse, meie vanad kodukanad olime kohal ainult ühe õhtu.

Millest ma tegelikult siia rääkima tulin, oli hoopis meie kingitus. Otsustasime, et teeme mitmekesi, on odavam ja lihtsam. Samuti saab mõtted rõõmsalt kokku koondada ning mitme sita kingi asemel õnnestub ehk suurem ja parem (ok, pole kindel, kas parem, aga see selleks).


Alustuseks mõtlesime, et millest me ise (egoistid võidule eksole) seal külas olles puudust oleme tundnud. Nii jõudsid pakki vetsupaber, kümme klaasi, käterätik ja kaks tuhatoosi. See viimane oli muidugi rohkem selle jaoks, et majaesine ei näeks välja nagu konitops, vaid oleks viisakas koht, kus neid hoida :D  Kuna tegu on siiski vallalise härraga, sai kahte 3L purki pandud.. mõned preservatiivid ja muud kergemad abivahendid. 

Tahtsime juurde osta ka pajalappe, aga selliseid, mis oleksid meeldinud ei leidunud. Seega võtsin kätte ja tegin ise. Okei, koostöös emaga, sest õmblusmasinat pole ma never kasutada osanud.


Ja taaskord pidi plaane käigupealt ümber tegema, sest ilmselgelt oli "oh, ma teen kaks paari" liiga hea lubadus. Samas ei tahtnud me loobuda ei "i love boobs" ega "because, boobs" pildist. Nii jõudsimegi lõpuks Triinuga ühisele arusaamisele, et teeme parem kaks erinevat kokku üheks paariks. Meie jäime rahule, mu ema arvab siiani, et ta pole elus suuremaid käkke valmis õmmelnud :D
Tikkimismustrid on pärid pinterestist (as always): I HEART BOOBS ja BECAUSE BOOBS


Kuna pärast kondoomipurke ja tissiteemalisi pajalappe ei ole ma suutnud endast ja oma sõpradest veel korralikke pervareid valmis teha, siis pean lihtsalt lisama siia veel ühe pildi, mille tegi Triin. Ausalt, andke mulle tema anne ja viitsimine. Ma ei suudaks läbi kopeerpaberi ka selliseid siluette valmis joonistada. Rääkimata siis kogu sellest ootamisest, et üks värv kuivaks jne.

Üldiselt siis pidu oli tore, kink sai tehtud ja kui hästi läks, jäi kingisaaja ise ka asjaga rahule.