Nii me siin elame

Praeguseks on siis läbi saanud minu ilus puhkerežiim, aga endiselt võtan rahulikult. Aeg-ajalt on tunda toonuseid ja kuigi see peaks olema normaalne, võtan ma seda kui vihjet, et oleks aeg pikutada veits. Ma ei soovi jõuda enne sünnitust uuesti haiglasse, nii et tuleb need paar kuud loivamist veel üle elada. Then again, ega ma muud peale loivamise ei jõuagi enam teha, niiet sellega on timmis.  Mis hakkab vaikselt ajudele käima on pidevad arstivisiidid. Olen jõudnud käia ühe korra ära diabeediämmaemanda juures. Nüüd torgin sõrmi neli korda päevas, et teada saada veresuhkru taset ning pean ka toitumispäevikut. Kui läheb hästi, siis saan toitumisega asja kontrolli alla, kui nii hästi ei lähe, saan ravi peale. Loodame, et asi nii kaugele ei jõua, samas on jube raske ennast disiplineerida. Tahaks lihtsalt KOGU AEG midagi head süüa, aga näe rsk ei saa. Looda veel, et oled rase ja võid kõike süüa, sittagi sa ei või... Tartus öeldi veel, et kuna mul on veresuhkur kõrgevõitu, tehakse 37

Juuli lõpus (hea, et aasta pärast ei tulnud kirjutama sellest) pidas üks härra oma soolaleivapidu. No ja ausalt, ma ei suutnud vastu panna ning läksime meie kah paariks tunniks läbi sealt. Üldiselt oli vahva istumine, kuigi eks sealgi olid oma tõrvatilgad sees, samas oli positiivset kordades rohkem. Mu lemmikosa oli hommik, siis kui teistega rääkisin ja nad kurdsid, et neil megapohmell :D Noored ja tugevad pidutsesid terve pika nädalavahetuse, meie vanad kodukanad olime kohal ainult ühe õhtu. Millest ma tegelikult siia rääkima tulin, oli hoopis meie kingitus. Otsustasime, et teeme mitmekesi, on odavam ja lihtsam. Samuti saab mõtted rõõmsalt kokku koondada ning mitme sita kingi asemel õnnestub ehk suurem ja parem (ok, pole kindel, kas parem, aga see selleks). Alustuseks mõtlesime, et millest me ise (egoistid võidule eksole) seal külas olles puudust oleme tundnud. Nii jõudsid pakki vetsupaber, kümme klaasi, käterätik ja kaks tuhatoosi. See viimane oli muidugi rohkem selle jao