neljapäev, 28. september 2017

"Miks see maa mind ükskord ometi ei neela?"

Täna oli sihuke veidi ulmeline päevake. Üks preili arvas, et tema on juba piisavalt suur ja ei pea päeval magama. Mina seevastu arvasin, et ta siiski vajaks uinakut. Tekkis selline pisike huvide konflikt eksole.

Pisikese lõunaunele sättimine algab enamasti kell 11.15 ja umbes pool 12 on ta omadega audis. Tänagi toimisin samamoodi. Ainus vahe oli selles, et tema ei suvatsenud uinuda. Kussutasin, kõndisin mööda tuba, kiigutasin istudes, igasugu trikke tegin, mis tavaliselt toimivad. Seekord siiski mitte. Või pigem oleks õigem öelda, et korraks nagu juba uinus, aga nii kui panin voodisse, hakkas nutt pihta. Tund aega hiljem andsin alla.

See oli katse number 1.

Ootasin umbes tunnike. Ta hakkas haigutama ja silmi hõõruma. Jõudsin juba rõõmustada, sest ta ju ometi tundus väsinud. Võtsin sülle, kussutasin, istusin voodil temaga. Pani silmad kinni, minu rõõm jälle muutus suuremaks. Panin voodisse, hakkas karjuma. Võtsin sülle, panin igemegeeli, sest äkki hambad tegid haiget. Pani silmad kinni. Hakkasin testima, et kas ta ikka tõesti magab. Liigutasin ennast. Tõusin ja istusin. Köhatasin mõned korrad, haigutasin häälekalt, silitasin ta kätt. Silmad ei liikunud kordagi. Panin voodisse ja ärkas. Andsin jälle alla.

See oli katse number 2.

Ma hakkasin vaikselt ärrituma. See jällegi tekitas halva enesetunde, sest no KUIDAS ometi ma saan ärrituda nii pisikese asja peale, nagu seda on mitte uinumine. Ilmselt mõjub siin see, et peaaegu aasta ei ole olnud erilisi võimalusi midagi endale teha. Noh, et võtad kätte ja lihtsalt teed järjest midagi. Alati tuleb midagi vahele. #piinlik on seegi, et alates suve algusest on mu nn lapsevaba aega olnud täpselt kaks poeskäiku. Enda vaimu turgutamiseks peaks vist ikka midagi veidi ette võtma sellega.

Mingil hetkel helistasin Meheraasule ja palusin hädaldasin, kuidas ma enam ei suuda ja kõik on pahasti. Ühesõnaga oli selline maa-võiks-mind-neelata või välk-võiks-tabada tunne. Pisike hakkas ka minema juba selliseks, et tema kõrvalt ei kannatanud kahte sammu ka eemale astuda.

Pärast katset 2 olin arvamusel, et tuleb Meheraasu koju ja siis proovib ise, sest käed olid väsinud ja see tunne, et OH ÕNNESTUS ja siis oi tüng, oli päris ... kurvastav. Aga Pisike hakkas jälle silmi hõõruma, haigutama ja nüüd lisandus sellele ka teki tassimine magamistuppa. Mõtlesin korra veel proovida. Ma ei vaevunud isegi riideid vähemaks võtta, sest sisimas teadsin, et ma kukun jälle läbi. Seekord kuulis ta autohäält, kui Meheraasu hoovi sõitis. Järgmisel hetkel nägi juba teda ja siis ma lihtsalt lasin tal joosta elutuppa.

See oli katse number 3.

Meheraasu vahetas riided ja võttis üle, sest oli näha, kui väsinud laps on. Proovis kussutada, mänguasja kaissu anda, lihtsalt voodisse panna. Vahetas tavalise elektripirni ühe värvilise ja keerleva pirni vastu, sest varem aitas see lapsel uinuda. Proovis teda uinutada magamistoas ja kaissu võttes ja mööda elamist kõndides. Lõpuks ma juba hakkasin ütlema, et las siis olla.

See oli katse number 4.

Rohkem me ei üritanud. Lasimegi tal olla üleval. Kraadisime teda mingil hetkel ja siis näitas see 38,3. See seletas nii mõndagi tegelikult. Halba ennustas iseenesest ka see, et eilne öö oli ka paras seiklus. Sellised öised ärkamised on pisut keerulised, kui laps on kaks nädalat terve öö maganud rahulikult. Organism harjub kiirelt, kui saab magada jälle :D Panime Pisikesele küünla ja palavik hakkas langema.

Et siis saan rõõmsalt öelda, et täna panin last magama ei rohkem ega vähem, kui 9 tundi, sest nihutasime ööune pisut varasemaks. Praegu ongi natuke veider, sest minu free time algas lausa tund aega varem, kui muidu :D Et siis saan rõõmsalt öelda, et täna panin last magama ei rohkem ega vähem, kui 9 tundi.  Ei oskagi nagu midagi peale hakata enam. Nüüd jääb üle ainult loota, et öö ja homne tuleksid rahulikumad.

Raudselt leian mõne päeva pärast, et paar hammast on lapsele juurde tulnud. Arvestades sellega, et iga järgnev hambapaar (siiani on kõik tulnud kahekaupa), on endaga kaasa toonud järjest rohkem ebamugavusi, siis ma üldse ei imestaks. Teisest küljest, kui see kõik on tingitud hammastest, siis ma ei julge mõeldagi sellele, mis järgmistega olla võib...

reede, 22. september 2017

"Kreegipüree" ja arstivisiit

Eile päeval tõi naabritädi mulle suuuuuuure kausitäie kreeke. Ma siis mõtlesin, et ära süüa tervet seda portsu me ei jõua. Isegi mitte siis, kui kaks päeva ainult kreeke näost sisse ajaks. Alguses tahtsin moosi teha. Rääkisin juba emaga ka, et davai, ma toon sa keeda. Mul endal kogemused puuduvad moosikeetmisega ja nii oleks olnud päris mitu korda lihtsam. 

Hing aga ei andnud rahu, sest ikkagi oleks tahtnud ise ka pusida. Mõtlesin siis googeldada, et kuidas täpsemalt see asi ikkagi käib. Leidsin selle retsepti. Seal nägin sõna püree ja voilaa, otsustasin hoopis Pisikesele seda keeta. Selle jaoks ei tahtnud enam ema segama hakata, sest tundus hullult lihtne. 

Välja kukkus nagu seiklus omaette. Esimesele potitäiele ma suhkrut ei lisanud. See tuli niiiiii hapu, et ma ei tea, kes selle ära sööb :D Teisele panin törtsu ikkagi sisse, et natukenegi parem oleks. Keetsin pool tundi. Siis hakkasin läbi sõela sõtkuma ja kive välja kiskuma. Sain ainult vedelikku sealt, sest sõela augud olid liiga väikesed. Siis vahetasin sõela. Olukord paranes, veidi viljaliha läks ka sekka.

Kuna sellesse "jääki" jäi liiga palju viljaliha ja vedelikku, otsustasime veel korra kogu krempli läbi hekseldada. Kuna sõelaga tundus see täiesti mõttetu tegevus, tõi Meheraasu välja mahlapressi, korjas massist kivid välja ja lasi siis sealt läbi. Kujutate ette, me saime lõpuks isegi natuke päris sellist kraami, mis juba püree moodi oli :D Ta oleks võinud kohe alguses selle tuua, aga parem hilja kui mitte kunagi. 

Lõpptulemuseks oli 13,5 purgitäit (kasutasime titetoidu purke). Nendest 7 olid vedelad ja hapud, 5 vedelad, natukese suhkru ja tuntava viljalihaga ja 1,5 purki tuli siis sellist püreelaadset moodustist, mida ma tegelikult tahtsin :D 

Aga veel enne, kui toodi kreeke, käisime Pisikesega 11. kuu perearsti visiidil. Kaalub 10,3kg ja on 76,5cm pikk. Meheraasu otsustas seekord autos oodata. See on viimane kord, kui ta seda teeb. Laps jälle karjus nagu siga aia vahel. Miks, see on mulle teadmata. Tegin küll kõik nii, et talle peaks meeldima. Ei toppinud mähkimisalusele, tegin nägusid, näitasin mänguasju. Mitte miski ei aidanud. Kaalumise ajal hoidis kramplikult minust kinni, siples ja rabeles. Kogu selle suure kemplemise lõpptulemus oli see, et preili lihtsalt pissis mu täis. Hea, et ma ei pidanud läbi linna vanemate juurde niimoodi kusisena kõndima, vaid sain ikkagi koju ja riided kohe ära vahetada :D 

Eile nägin arsti ooteruumis üht sellist mõnenädalast beebit. Vaatasin siis teda ja avastasin ennast mõttelt, et ma enam ei mäletagi seda aega, kui Pisike selline süldinaator oli. Mul on hea meel, et see aeg on möödas, kui ta midagi ei osanud ja ei teinud. Täitsa huvitav on vaadata, kuidas ta iga päev järjest rohkem täitsa suure lapse moodi juba on. MUIDE! Ma nüüd ei mäleta, kas olen seda juba siin maininud, aga Preili suvatses kõndima hakata paar nädalat tagasi. Elu jälle huvitavam :D 

kolmapäev, 20. september 2017

Mees ei lähe jooma? Järelikult suss!

Meie juurest astusid pühapäeval läbi mõned inimesed. Nad ei ole just minu isiklikud lemmikud ja ega suurt austust nende vastu ei tunne. Ma küll üritan olla inimene, kes mõistab, mitte ei mõista hukka, aga raske on aru saada, mis nende konkreetsete inimeste peas toimub.

Üldiselt oleksin ma lihtsalt hambad ristis ära kannatanud, ilmselt natukene puhisenud ja siis ära unustanud, et üldse käidi. Aga on inimesi, kes joogisena on täielikud pelmeenid. Lühidalt sai Meheraasust suss ja naise käpaalune, sest ta keeldus keset õndsat pühapäeva pärastlõunat paari õlut tegemast.

Ma ei ole üldiselt selle vastu, kui inimene teeb nädalavahetusel paar õlut või käib väljas. Ikka on hea ja lausa vajalik ennast tuulutada. Samas pean oluliseks ka seda, et saaksin seltskonda usaldada. See konkreetne grupp inimesi on selline, et enne, kui kodu meelde tuleb, jõutakse käia pool Eestit läbi ja vot see mulle nagu hästi ei istu.

Ma oleksin selles osas kindlasti leplikum, kui me oleksime kahekesi. Aga ei ole. Ehk lepiksin ka sellega, kui ta läheks nädalavahetusel, mil Mudilane on oma emal külas, aga siis tahaksin ka varem sellest teada. Õnneks on selles osas vedanud ja Meheraasu saab väga hästi aru minu seisukohtadest ja arvestab nendega. See siis tähendab seda, et me kumbki eriti kuskil eraldi ei käi. Küll tuleb ka see aeg, mil saame jälle natukene vabamalt hingata. Ega meid väga ei kutsugi selline asi, et läheks ja tõmbaks ninad täis kuskil. Palju vahvam on käia kellelgi külas, juua kohvi ja niisama juttu ajada. Ja see on juba selline tegevus, et saab lapsed ka kaasata.

Eelmisel aastal, kui Pisikest veel ootasin, ei olnud selline asi minu jaoks üldse probleemiks. Tegeleda ainult Mudilasega ei olnud raske. Praegu aga on asjad pisut keerulisemad. Alati on kergem, kui täiskasvanute ja laste arv on võrdne. Eriti siis, kui kodus on 11kuune aktivist, kes ei püsi pudelis ka paigal. Igale poole on vaja ronida, kakerdada ja tuterdada. Heal päeval on kõik timmis ja saab toimetused ära teha tema kõrvalt. Aga on ka halvad päevad, mil isegi vetsus käimist lükkan edasi nii kaua, et silmamunad on juba kollased, sest lihtsalt ei saa minna. Pidevalt on kiire-kiire-kiire. Sinna otsa tuleb lisada ka hüpist Mudilane. Kes on kokku puutunud ATH diagnoosiga, võib ette kujutada, mis orkaan siin elamises toimub :D Vahel juhtub, et neil on korraga halb päev. Selle "imeilusa" päevakese lõpus tahaks ennast lihtsalt oksa tõmmata, sest füüsiline ja vaimne väsimus on nii suur.

Minnes nüüd tagasi selleni, miks ma ärritusin. Ma ei saa aru, miks inimesed, kes ei tea mitte midagi sellest, kuidas meie elu toimib, tulevad sõnu loopima? Mees ei ole suss, kui ta eelistab olla kodus. Ei ole suss, kui ta aitab oma naist. Kodu on meil koos. Lapsi kasvatame koos. Süüa tahame mõlemad. Mees ei saa olla vabakuulaja koduses elus. Viimane aasta on olnud täiesti pöörane ja me oleme palju vaeva näinud, et kõik asjad toimiksid ning saaksid tehtud. Ma olen olnud alla andmas nii mitmeid kordi, et vahel imestan isegi, kuidas me veel kõrvuti oleme. Aga oleme ja see on ainult selle tulemus, et Meheraasu on teinud valiku olla minu kõrval ja aidata/toetada. On perioode, mil seda abi on vähem ja on hetki, kui on rohkem. Tähtis on see, et kõik asjad oleksid enam-vähem jagatud ja üks ei pea ennast pooleks rabelema ajal, mil teine kaunistab diivanit.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et mul on siiralt hea meel, et Meheraasu eelistab toimivat pereelu, pidagu siis teised teda sussiks või mitte.

esmaspäev, 11. september 2017

Käisime laadal, taasavastasin kudumise ja sügistalgud olid ka

See nädalavahetus oli kuidagi üllatavalt tihe, arvestades, et viimasel ajal oleme olnud kuidagi eriti kodused. Reedel otsustasime, et lähme käime Rakveres. Mudilasele oli nii kui nii vaja rohud ära osta ja Tapale tellides oleks alles esmaspäeval saanud. Kasutasime käiku kasulikul eesmärgil ka: käisime turvatoole vaatamas, et aimu saada, mida pakutakse.

Laupäeval oli Jänedal sügislaat. Meheraasu teatas, et tema ei ole kakssada aastat juba ühelgi laadal käinud ja nüüd on minek. Mis sai minul selle vastu olla, eriti arvestades seda, et nii kui nii plaanime Pisikese lõunaune aega nihutada hilisemaks. On näha, et talle piisab ühest pikemast unest üldiselt, aga pool 12 magama minnes, ärkab ta hiljemalt kell 14. Mis omakorda tähendab seda, et enne ööund on ta üliväsinud, aga vahepeal magama panna ka nagu ei saa, sest 1)ta ei ole unine, kui on normaalne aeg 2)ta jääb uniseks siis, kui enam ei ole mõtet magama panna. Praegu igatahes tundub, et nädalavahetus mõjus hästi ja saab uue uneaja paika. Soovige edu eksju! :)

Kuigi ma mõtlesin, et midagi ostma küll ei hakka, pidin oma sõnu sööma. Pisikesele sain 4 raamatut 5€ eest. Mul oli nii raske leti juurest ära tulla, sest oleks veel mõnda tahtnud, aga ma mõtlesin, et ei tasu hulluks ka minna. Aega on raamaturiiuli täiendamisega.


Ma olen läbinisti raamatuusku ja kavatsen sujuvalt suunata ka Pisikest raamatute poole. Juba praegu vaatame neid koos (loe: ma näitan pilti, loen ja häälitsen, tema üritab ära süüa). Seda taluõue raamatut saab otstarbekamalt kasutama hakata küll mõne aasta pärast, aga pole hullu. Mul on iga kord hea meel näha, et talle pakuvad need huvi, vaikselt õpib lehekülgi keerama. Raamatud on meil kogu aeg nähtava koha peal. Hoian pöialt, et ta on lugemise osas minusse, sest praegu näen Mudilase pealt imeliselt, kui raske on saada lugema laps, keda absoluutselt see ei huvita.

Kõndisime edasi ja järsku ühe leti ääres ütles Meheraasu, et kuule, meil on ju uut suhkrutoosi vaja. Me ju juba ammu räägime sellest. Tähendab, minust on see mööda läinud, et me sellest juba AMMU räägime ja kohe lausa VAJA on, aga kaasa läksin ideega sellegi poolest. Mulle hullult meeldis, et müüja oli hästi sõbralik ja jutukas, samas ei surunud kuidagi peale enda tooteid. Toos maksis 8€.


Kuna ma pean plaani vahetada välja Pisikese mänguasjaparki, sest see sisaldab natuke liiga palju kõrinaid ja liiga vähe eakohaseid asju, uurisin pikemalt mänguasju. Sealt midagi siiski valituks ei osutunud, sest ei olnud selliseid, mis oleks silma jäänud. Korra vaatasin ksülofoni, aga minust jäi see sinna. Küll aga käis Meheraasu laupäeval õhtul sõidus ja tõi lapsele siiski pilli ära. Ma küll oleks eelistanud mõnda, millel on vähem plastikut ja rohkem puitu, aga 6.20€ eest on ksülofoni piisavalt. Pisikesele ka tundub, et meeldib. Õigemini meeldib talle see, kui meie sellega helisid toodame. Ise ta veel hästi pihta ei saa, kuidas täpselt sealt muusikat välja saab. 


Nii. Ja selle kõige tipuks, mind tabas soov kududa. Kohe, nüüd ja praegu. Ma ei ole väga pikka aega vardaid kätte võtnud. Tunnistan ausalt, et oskan teha ainult väga lihtsaid asju, nagu näiteks salle ja pöidlata käpikuid. Õnneks läheb neid viimased sellel talvel veel vaja, nii et päris kasutult ei teinud tööd. Samuti ei ole ma osav mustritega ja no üldiselt on ikka väga väga väga palju ruumi kuhu kudumisvaldkonnas areneda. Samas ei ole mul ka piisavalt kannatust, et teha midagi suurt. Hea, et on väike modell olemas, kellele teha. Esimesed kindad said suhteliselt ruttu valmis, aga on veidi lopergused siit ja sealt. Sain juba alguses aru, et olen täiesti roostes omadega. Lisaks jäi pisut liiga lühikeseks osa enne kahandamist (terminoloogiakunn olen). Arvestades minu minimaalseid oskuseid ja aega, mis on möödunud viimasest korrast, kui varrastega midagi tegin, võib isegi rahule jääda. Praegu pean vaikselt plaani, et võiks proovida ja nikerdada ning kuskile suunas areneda, aga ilmselt viskab mingi hetk jälle üle. Siis maandun tikkimise juurde uuesti :D


Pühapäeva hommikul sättisime enda sammud mõisa juurde, sest sügistalgud olid. Koristati tormimurdu ja surnud puid. Kõik tegid tööd, me Pisikesega olime lihtsalt ilusad ja jalutasime edasi -tagasi. Mind ikka paneb üllatuma, kui vähe ma tegelikult neid inimesi tean, kellega ühes külas juba paar aastat elanud olen. Ma ei liialda, kui ütlen, et pooli inimesi nägin elus esimest korda. Ma isegi kortermajas elades teadsin rohkem enda naabritest, kui nüüd :D
 Õnneks oli seal üks väike tegelane veel, niiet Pisike ei olnud ainuke selline, kes niisama ilus oli. Nii lahe on vaadata, kuidas need kaks väikest omavahel hakkama saavad. Kusjuures, kõik kõndima hakkamise edusammud on siiani tulnud pärast seda, kui lapsed omavahel kokku on saanud. Eile näiteks hakkas Pisike automaatselt jalgade peal edasi liikuma, mitte ei visanud põlvili maha, kui oli vaja teisele järgi minna. 

Ega siin enam pikka pidu ei ole, varsti on jalad korralikult all ja siis alles õige lõbu algab. 

teisipäev, 5. september 2017

Kooli update

Ma rääkisin palju, kuidas ei jõua ära oodata, millal akadeemiline läbi saab, et saaks lõpuks kodust välja ja teha midagi muud. Mitte, et ainult kodune ema olla oleks häbiasi, aga hing tahab ikkagi teha midagi veel.

Praegu siiski on seis selline, et koolilaps minust sellel sügisel uuesti ei saanud. Alguses hakkasin küll asju ajama, et akadeemiline varem ära lõpetada, aga kuna mul olid kooliga kerged kommunikatsiooniprobleemid, jäi see soiku. Ideepoolest oleks esimene sess olnud nüüd, sellel nädalal. Varem lõpetamise mõte kadus ära sel hetkel, kui mulle saabus kiri natukene liiga hilja selle jaoks, et avaldus rahuldatud oleks saanud. Okei, ilma selleta oleksin kaotanud ainult kaks päeva, mis ei ole katastroof, AGA ma ei teadnud, mis grupis ma olen ja milline on loenguplaan. Kirjale, milles uurisin nende küsimuste kohta, pole ma siiani vastust saanud.

Ma pean ausalt tunnistama, et mida lähemale tuli september, seda suuremas stressis ma olin. Kõik kuidagi survestasid sellega, et ma PEAN minema edasi nüüd ja kohe. Samas tundsin mina nagu kogu maailma raskus on minu õlul. Sihuke suure sitahäda tunne on konstantselt. Mul on tihti neid päevi, mil olen lihtsalt autopiloodil ja teen asju, olles ise udus. Noh, ja kui ma lisasin sellele kõigele mõtte, et juhuu, lähen kooli, tahtis pisar silmanurka tulla. Ma olin, olen endiselt, sellises unevõlas, et lausete moodustaminegi on vahel keeruline.

Nagu ennist ütlesin, oma küsimustele ma vastuseid ei saanud. Seega võtsin vastu otsuse, et ei hakka piinama ennast hetkel ja pikendan akadeemilist puhkust Pisikese 3-aastaseks saamiseni. Tema läheb lasteaeda, mina saan jälle inimeseks. Ma olen hetkel arvamusel, et vast läheb lihtsamaks. Õppekorraeeskirja lugedes leidsin ka sellise punkti, et alla 3-aastase lapse vanemal on õigus ka akadeemilisel puhkusel olles osaliselt õppekava täita. Sellel semestril ma ilmselt ühtegi ainet ei võta, kui just ei ole lubatud praktikat ära teha. Kevadsemestri ained plaanin ma võimalusel nii ära jagada, et pooled nüüd ja pooled hiljem.

Ma tahan naiivselt mõelda, et kõik need mõtted ja vastamata jäänud kirjad, on märk selle kohta, et minu jaoks ei olnudki õige aeg minna tagasi. Õige aeg tuleb ja siis saab kõik tehtud ning saan uhkusega öelda, et olen kõrgharitud sotsiaaltöötaja!