Eile päeval tõi naabritädi mulle suuuuuuure kausitäie kreeke. Ma siis mõtlesin, et ära süüa tervet seda portsu me ei jõua. Isegi mitte siis, kui kaks päeva ainult kreeke näost sisse ajaks. Alguses tahtsin moosi teha. Rääkisin juba emaga ka, et davai, ma toon sa keeda. Mul endal kogemused puuduvad moosikeetmisega ja nii oleks olnud päris mitu korda lihtsam.
Hing aga ei andnud rahu, sest ikkagi oleks tahtnud ise ka pusida. Mõtlesin siis googeldada, et kuidas täpsemalt see asi ikkagi käib. Leidsin selle retsepti. Seal nägin sõna püree ja voilaa, otsustasin hoopis Pisikesele seda keeta. Selle jaoks ei tahtnud enam ema segama hakata, sest tundus hullult lihtne.
Välja kukkus nagu seiklus omaette. Esimesele potitäiele ma suhkrut ei lisanud. See tuli niiiiii hapu, et ma ei tea, kes selle ära sööb :D Teisele panin törtsu ikkagi sisse, et natukenegi parem oleks. Keetsin pool tundi. Siis hakkasin läbi sõela sõtkuma ja kive välja kiskuma. Sain ainult vedelikku sealt, sest sõela augud olid liiga väikesed. Siis vahetasin sõela. Olukord paranes, veidi viljaliha läks ka sekka.
Kuna sellesse "jääki" jäi liiga palju viljaliha ja vedelikku, otsustasime veel korra kogu krempli läbi hekseldada. Kuna sõelaga tundus see täiesti mõttetu tegevus, tõi Meheraasu välja mahlapressi, korjas massist kivid välja ja lasi siis sealt läbi. Kujutate ette, me saime lõpuks isegi natuke päris sellist kraami, mis juba püree moodi oli :D Ta oleks võinud kohe alguses selle tuua, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Lõpptulemuseks oli 13,5 purgitäit (kasutasime titetoidu purke). Nendest 7 olid vedelad ja hapud, 5 vedelad, natukese suhkru ja tuntava viljalihaga ja 1,5 purki tuli siis sellist püreelaadset moodustist, mida ma tegelikult tahtsin :D
Aga veel enne, kui toodi kreeke, käisime Pisikesega 11. kuu perearsti visiidil. Kaalub 10,3kg ja on 76,5cm pikk. Meheraasu otsustas seekord autos oodata. See on viimane kord, kui ta seda teeb. Laps jälle karjus nagu siga aia vahel. Miks, see on mulle teadmata. Tegin küll kõik nii, et talle peaks meeldima. Ei toppinud mähkimisalusele, tegin nägusid, näitasin mänguasju. Mitte miski ei aidanud. Kaalumise ajal hoidis kramplikult minust kinni, siples ja rabeles. Kogu selle suure kemplemise lõpptulemus oli see, et preili lihtsalt pissis mu täis. Hea, et ma ei pidanud läbi linna vanemate juurde niimoodi kusisena kõndima, vaid sain ikkagi koju ja riided kohe ära vahetada :D
Eile nägin arsti ooteruumis üht sellist mõnenädalast beebit. Vaatasin siis teda ja avastasin ennast mõttelt, et ma enam ei mäletagi seda aega, kui Pisike selline süldinaator oli. Mul on hea meel, et see aeg on möödas, kui ta midagi ei osanud ja ei teinud. Täitsa huvitav on vaadata, kuidas ta iga päev järjest rohkem täitsa suure lapse moodi juba on. MUIDE! Ma nüüd ei mäleta, kas olen seda juba siin maininud, aga Preili suvatses kõndima hakata paar nädalat tagasi. Elu jälle huvitavam :D
Kommentaarid
Postita kommentaar