kolmapäev, 20. september 2017

Mees ei lähe jooma? Järelikult suss!

Meie juurest astusid pühapäeval läbi mõned inimesed. Nad ei ole just minu isiklikud lemmikud ja ega suurt austust nende vastu ei tunne. Ma küll üritan olla inimene, kes mõistab, mitte ei mõista hukka, aga raske on aru saada, mis nende konkreetsete inimeste peas toimub.

Üldiselt oleksin ma lihtsalt hambad ristis ära kannatanud, ilmselt natukene puhisenud ja siis ära unustanud, et üldse käidi. Aga on inimesi, kes joogisena on täielikud pelmeenid. Lühidalt sai Meheraasust suss ja naise käpaalune, sest ta keeldus keset õndsat pühapäeva pärastlõunat paari õlut tegemast.

Ma ei ole üldiselt selle vastu, kui inimene teeb nädalavahetusel paar õlut või käib väljas. Ikka on hea ja lausa vajalik ennast tuulutada. Samas pean oluliseks ka seda, et saaksin seltskonda usaldada. See konkreetne grupp inimesi on selline, et enne, kui kodu meelde tuleb, jõutakse käia pool Eestit läbi ja vot see mulle nagu hästi ei istu.

Ma oleksin selles osas kindlasti leplikum, kui me oleksime kahekesi. Aga ei ole. Ehk lepiksin ka sellega, kui ta läheks nädalavahetusel, mil Mudilane on oma emal külas, aga siis tahaksin ka varem sellest teada. Õnneks on selles osas vedanud ja Meheraasu saab väga hästi aru minu seisukohtadest ja arvestab nendega. See siis tähendab seda, et me kumbki eriti kuskil eraldi ei käi. Küll tuleb ka see aeg, mil saame jälle natukene vabamalt hingata. Ega meid väga ei kutsugi selline asi, et läheks ja tõmbaks ninad täis kuskil. Palju vahvam on käia kellelgi külas, juua kohvi ja niisama juttu ajada. Ja see on juba selline tegevus, et saab lapsed ka kaasata.

Eelmisel aastal, kui Pisikest veel ootasin, ei olnud selline asi minu jaoks üldse probleemiks. Tegeleda ainult Mudilasega ei olnud raske. Praegu aga on asjad pisut keerulisemad. Alati on kergem, kui täiskasvanute ja laste arv on võrdne. Eriti siis, kui kodus on 11kuune aktivist, kes ei püsi pudelis ka paigal. Igale poole on vaja ronida, kakerdada ja tuterdada. Heal päeval on kõik timmis ja saab toimetused ära teha tema kõrvalt. Aga on ka halvad päevad, mil isegi vetsus käimist lükkan edasi nii kaua, et silmamunad on juba kollased, sest lihtsalt ei saa minna. Pidevalt on kiire-kiire-kiire. Sinna otsa tuleb lisada ka hüpist Mudilane. Kes on kokku puutunud ATH diagnoosiga, võib ette kujutada, mis orkaan siin elamises toimub :D Vahel juhtub, et neil on korraga halb päev. Selle "imeilusa" päevakese lõpus tahaks ennast lihtsalt oksa tõmmata, sest füüsiline ja vaimne väsimus on nii suur.

Minnes nüüd tagasi selleni, miks ma ärritusin. Ma ei saa aru, miks inimesed, kes ei tea mitte midagi sellest, kuidas meie elu toimib, tulevad sõnu loopima? Mees ei ole suss, kui ta eelistab olla kodus. Ei ole suss, kui ta aitab oma naist. Kodu on meil koos. Lapsi kasvatame koos. Süüa tahame mõlemad. Mees ei saa olla vabakuulaja koduses elus. Viimane aasta on olnud täiesti pöörane ja me oleme palju vaeva näinud, et kõik asjad toimiksid ning saaksid tehtud. Ma olen olnud alla andmas nii mitmeid kordi, et vahel imestan isegi, kuidas me veel kõrvuti oleme. Aga oleme ja see on ainult selle tulemus, et Meheraasu on teinud valiku olla minu kõrval ja aidata/toetada. On perioode, mil seda abi on vähem ja on hetki, kui on rohkem. Tähtis on see, et kõik asjad oleksid enam-vähem jagatud ja üks ei pea ennast pooleks rabelema ajal, mil teine kaunistab diivanit.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et mul on siiralt hea meel, et Meheraasu eelistab toimivat pereelu, pidagu siis teised teda sussiks või mitte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar