teisipäev, 5. september 2017

Kooli update

Ma rääkisin palju, kuidas ei jõua ära oodata, millal akadeemiline läbi saab, et saaks lõpuks kodust välja ja teha midagi muud. Mitte, et ainult kodune ema olla oleks häbiasi, aga hing tahab ikkagi teha midagi veel.

Praegu siiski on seis selline, et koolilaps minust sellel sügisel uuesti ei saanud. Alguses hakkasin küll asju ajama, et akadeemiline varem ära lõpetada, aga kuna mul olid kooliga kerged kommunikatsiooniprobleemid, jäi see soiku. Ideepoolest oleks esimene sess olnud nüüd, sellel nädalal. Varem lõpetamise mõte kadus ära sel hetkel, kui mulle saabus kiri natukene liiga hilja selle jaoks, et avaldus rahuldatud oleks saanud. Okei, ilma selleta oleksin kaotanud ainult kaks päeva, mis ei ole katastroof, AGA ma ei teadnud, mis grupis ma olen ja milline on loenguplaan. Kirjale, milles uurisin nende küsimuste kohta, pole ma siiani vastust saanud.

Ma pean ausalt tunnistama, et mida lähemale tuli september, seda suuremas stressis ma olin. Kõik kuidagi survestasid sellega, et ma PEAN minema edasi nüüd ja kohe. Samas tundsin mina nagu kogu maailma raskus on minu õlul. Sihuke suure sitahäda tunne on konstantselt. Mul on tihti neid päevi, mil olen lihtsalt autopiloodil ja teen asju, olles ise udus. Noh, ja kui ma lisasin sellele kõigele mõtte, et juhuu, lähen kooli, tahtis pisar silmanurka tulla. Ma olin, olen endiselt, sellises unevõlas, et lausete moodustaminegi on vahel keeruline.

Nagu ennist ütlesin, oma küsimustele ma vastuseid ei saanud. Seega võtsin vastu otsuse, et ei hakka piinama ennast hetkel ja pikendan akadeemilist puhkust Pisikese 3-aastaseks saamiseni. Tema läheb lasteaeda, mina saan jälle inimeseks. Ma olen hetkel arvamusel, et vast läheb lihtsamaks. Õppekorraeeskirja lugedes leidsin ka sellise punkti, et alla 3-aastase lapse vanemal on õigus ka akadeemilisel puhkusel olles osaliselt õppekava täita. Sellel semestril ma ilmselt ühtegi ainet ei võta, kui just ei ole lubatud praktikat ära teha. Kevadsemestri ained plaanin ma võimalusel nii ära jagada, et pooled nüüd ja pooled hiljem.

Ma tahan naiivselt mõelda, et kõik need mõtted ja vastamata jäänud kirjad, on märk selle kohta, et minu jaoks ei olnudki õige aeg minna tagasi. Õige aeg tuleb ja siis saab kõik tehtud ning saan uhkusega öelda, et olen kõrgharitud sotsiaaltöötaja!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar