neljapäev, 28. september 2017

"Miks see maa mind ükskord ometi ei neela?"

Täna oli sihuke veidi ulmeline päevake. Üks preili arvas, et tema on juba piisavalt suur ja ei pea päeval magama. Mina seevastu arvasin, et ta siiski vajaks uinakut. Tekkis selline pisike huvide konflikt eksole.

Pisikese lõunaunele sättimine algab enamasti kell 11.15 ja umbes pool 12 on ta omadega audis. Tänagi toimisin samamoodi. Ainus vahe oli selles, et tema ei suvatsenud uinuda. Kussutasin, kõndisin mööda tuba, kiigutasin istudes, igasugu trikke tegin, mis tavaliselt toimivad. Seekord siiski mitte. Või pigem oleks õigem öelda, et korraks nagu juba uinus, aga nii kui panin voodisse, hakkas nutt pihta. Tund aega hiljem andsin alla.

See oli katse number 1.

Ootasin umbes tunnike. Ta hakkas haigutama ja silmi hõõruma. Jõudsin juba rõõmustada, sest ta ju ometi tundus väsinud. Võtsin sülle, kussutasin, istusin voodil temaga. Pani silmad kinni, minu rõõm jälle muutus suuremaks. Panin voodisse, hakkas karjuma. Võtsin sülle, panin igemegeeli, sest äkki hambad tegid haiget. Pani silmad kinni. Hakkasin testima, et kas ta ikka tõesti magab. Liigutasin ennast. Tõusin ja istusin. Köhatasin mõned korrad, haigutasin häälekalt, silitasin ta kätt. Silmad ei liikunud kordagi. Panin voodisse ja ärkas. Andsin jälle alla.

See oli katse number 2.

Ma hakkasin vaikselt ärrituma. See jällegi tekitas halva enesetunde, sest no KUIDAS ometi ma saan ärrituda nii pisikese asja peale, nagu seda on mitte uinumine. Ilmselt mõjub siin see, et peaaegu aasta ei ole olnud erilisi võimalusi midagi endale teha. Noh, et võtad kätte ja lihtsalt teed järjest midagi. Alati tuleb midagi vahele. #piinlik on seegi, et alates suve algusest on mu nn lapsevaba aega olnud täpselt kaks poeskäiku. Enda vaimu turgutamiseks peaks vist ikka midagi veidi ette võtma sellega.

Mingil hetkel helistasin Meheraasule ja palusin hädaldasin, kuidas ma enam ei suuda ja kõik on pahasti. Ühesõnaga oli selline maa-võiks-mind-neelata või välk-võiks-tabada tunne. Pisike hakkas ka minema juba selliseks, et tema kõrvalt ei kannatanud kahte sammu ka eemale astuda.

Pärast katset 2 olin arvamusel, et tuleb Meheraasu koju ja siis proovib ise, sest käed olid väsinud ja see tunne, et OH ÕNNESTUS ja siis oi tüng, oli päris ... kurvastav. Aga Pisike hakkas jälle silmi hõõruma, haigutama ja nüüd lisandus sellele ka teki tassimine magamistuppa. Mõtlesin korra veel proovida. Ma ei vaevunud isegi riideid vähemaks võtta, sest sisimas teadsin, et ma kukun jälle läbi. Seekord kuulis ta autohäält, kui Meheraasu hoovi sõitis. Järgmisel hetkel nägi juba teda ja siis ma lihtsalt lasin tal joosta elutuppa.

See oli katse number 3.

Meheraasu vahetas riided ja võttis üle, sest oli näha, kui väsinud laps on. Proovis kussutada, mänguasja kaissu anda, lihtsalt voodisse panna. Vahetas tavalise elektripirni ühe värvilise ja keerleva pirni vastu, sest varem aitas see lapsel uinuda. Proovis teda uinutada magamistoas ja kaissu võttes ja mööda elamist kõndides. Lõpuks ma juba hakkasin ütlema, et las siis olla.

See oli katse number 4.

Rohkem me ei üritanud. Lasimegi tal olla üleval. Kraadisime teda mingil hetkel ja siis näitas see 38,3. See seletas nii mõndagi tegelikult. Halba ennustas iseenesest ka see, et eilne öö oli ka paras seiklus. Sellised öised ärkamised on pisut keerulised, kui laps on kaks nädalat terve öö maganud rahulikult. Organism harjub kiirelt, kui saab magada jälle :D Panime Pisikesele küünla ja palavik hakkas langema.

Et siis saan rõõmsalt öelda, et täna panin last magama ei rohkem ega vähem, kui 9 tundi, sest nihutasime ööune pisut varasemaks. Praegu ongi natuke veider, sest minu free time algas lausa tund aega varem, kui muidu :D Et siis saan rõõmsalt öelda, et täna panin last magama ei rohkem ega vähem, kui 9 tundi.  Ei oskagi nagu midagi peale hakata enam. Nüüd jääb üle ainult loota, et öö ja homne tuleksid rahulikumad.

Raudselt leian mõne päeva pärast, et paar hammast on lapsele juurde tulnud. Arvestades sellega, et iga järgnev hambapaar (siiani on kõik tulnud kahekaupa), on endaga kaasa toonud järjest rohkem ebamugavusi, siis ma üldse ei imestaks. Teisest küljest, kui see kõik on tingitud hammastest, siis ma ei julge mõeldagi sellele, mis järgmistega olla võib...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar