Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2019 postitused

See müstiline rasedus- ja sünnituspuhkus

Aeg on lihtsalt lendama hakanud. Muidu venisid päevad nagu kaamli ila, aga nüüd on kaks nädalat läinud nii kiiresti, et ainult vaatan ja imestan. Mulle ikka veel meeldib see, et argipäevaõhtuti vajun magama umbes seitsme sekundiga ja mind ei sega absoluutselt rahutud jalad, ebamugavus pööramisel või see, et peas oleks sada mõtet. 
Tegelikult ei põhjusta väsimust isegi mitte see, et harjun tööinimese eluga. Olgem ausad, see päriselt käib ju nii, et tee seda, mis sulle meeldib ja sa ei käi päevagi oma elust tööl. Mitu korda rohkem väsitab see, kuidas Mirtelil mingi kuues meel võtab kinni selle, kui ma pean kell 5 tõusma ja ta umbes kolm tundi jalutab öösel ringi. Nüüd jätsime ära võimaluse telefonist õhtusel ajal videosid vaadata ja ilmselt jääb talle ka nutijoonistamine vaid nädalavahetuse hommikute lõbuks. Mulle küll õudsalt meeldib, kui ta on õnnelik ja rahul, aga naaaaatuke rohkem naudin öösiti magamist. Ja kui see tähendab, et isegi 15 minutit videosid on liiga palju, siis noh, mi…

Head uudised

GTT - glükoosi taluvuse test

Eelmisel reedel käisin oma kaua "oodatud" glükoosi taluvuse testil. Aastal 2016, kui olin noor ja roheline esmakordne rase, lasin emotsioonid välja siin postituses. Sel korral oli kergem, ma juba teadsin, et on üks paras jama ees ootamas. 
Seekord mõtlesin küll, et välja ma selle joogi seal oksendan. Täiesti hullumeelselt hakkas vastu. Kolm aastat tagasi oli ka vastik juua, aga ei meenu, et tookord oleks potti kallistada tahtnud. Iga kord kui mulksuma hakasin, keskendusin väga tugevalt joogi sees hoidmisele, sest teist kolmandat korda, poleks soovinud seda teekonda nüüd küll ette võtta. Sees ta püsis, veri sai antud ja nüüdseks tean ka, et sel korral rasedusaegset diabeeti ei ole! Ausalt, see ei olnud isegi mitte seitsmes taevas, kus omadega olin, kui ämmaka kirja nägin. Tähendab, ma olin nii 90% kindel, et hakkan jälle Tartu vahet sõeluma ja ennast neli korda päevas torkima ja ülesse kirjutama kõike, mida vähegi suhu panen. Kahjuks on hemoglobii…

Loetud raamatud 2019: suvekuud ja september

He he he, parem hilja kui mitte kunagi, eks? 
Mul oli vahepeal lugemisest pikem paus. Paus on isegi palju öeldud, sest koduseid raamatuid ikka keerutasin üht ja teistpidi. Samas raamatukogusse ka nagu ei jõudnud, sest see oleks tähendanud terve päeva Tapal passimist ja kellel küll selle jaoks aega oli siis? Vahepeal olin trotsi täis, sest krimkad viskasid üle ja jumala eest, mul ei ole ühtegi head raamatut kodus ju!? 
Noh, nüüd siis on mul jälle paar kuud igapäevaselt Tapale asja, seega leidsin vana hea raamatukogu ka ülesse. Mis omakorda tähendab, et on aeg viimased halvad neli lugemiskuud ära märgistada ja uue innuga jätkata sealt, kus maikuus pooleli jäin. 
Senised nimekirjad on leitavad siit: jaanuarveebruarmärtsaprill #1aprill #2 ja mai.
Kuna enamuse kohta ei ole mul enam õrna aimugi, mida arvasin, siis panen siia ülesse lihtsalt nimekirja ja netist leitud sisututvustused. Mõnel üksikul juhul, kui oli eriti meeldejääv emotsioon, lasen selle ka kuuldavale. Lihtsalt selle j…

21+0 - tõestatud valge kitli sündroom, ultraheli ja veidi muud rasedusjuttu

Eelmisel nädalal käisin rõõmsalt ämmaemanda juures kontrollis. Rääkisime vererõhust, otseloomulikult. Olen nüüd augusti algusest rõõmsalt igapäevaselt mõõtnud ja kodused tulemused on enamasti normaalsed, kohati lausa pigem madalad. Näiteks eile tundsin ennast jube väsinuna ja õhtune näit oli 115/70, pole siis imestada, et eksisteerimine raske oli (täna oli 112/61, varsti tekib hoopis sellega probleem). Kokkuvõtvalt oli ta rahul sellega, mida nägi ja palus lihtsalt edasi mõõta. Jõudis siis kätte aeg hakata kohapeal mõõtma ja voilaa, ülemine jälle 140. Rääkisime natuke siis sellest probleemist, hakkas teiselt käelt mõõtma, hops, ülemine 150. Mõõdab uuesti ja tulemus oli veel kõrgem. Tegime ära muud mõõtmised, rääkisime muud jutud, uuesti mõõtes oli ülemine 130. Pani selle kirja ja ühe soojaga kirjutas ka raseda passi, et "patsiendil on nn "valge kitli sündroom" ja peab vererõhupäevikut perearsti soovitusel". Kaasa sain käsu seda koos raseda passiga kaasas kanda igal…

Seiklused vererõhuga

Ma olen selline inimene, kelle vererõhk tõuseb müstilistesse kõrgustesse, kui mõni meditsiinitöötaja seda mõõta soovib. Esimesel korral on täiesti pööraselt kõrge, teisel korral juba mitu korda madalam ja tavaliselt kolmandal korral siis saab kätte selle nö õige. Mingi imelik psühholoogiline tõrge, mille tekkepõhjustest mul ei ole aimugi. See, kui kõrge vererõhk esimesel mõõtmisel on, oleneb mitmest asjast. Esiteks see, kas ja kui tuttav ma arstiga olen; teiseks oluliseks punktiks on see, kui pikalt olen juba kabinetis olnud ja muud juttu ajanud, mis otseselt ei keerle vererõhu ümber ja kolmandaks sellest, miks üldse arsti juurde läksin. Kus kohast see probleem/tõrge tekkinud on, ma ei tea.

Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli  lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma tões…

Selja update

Kui eelmisel korral olin veel täiesti suremas omadega, siis täna on juba inimlikum olla. Arst oli veidi nõutu minu osas, sest ühtegi kreemi või tabletti seljavalu leevenduseks välja kirjutada ei tahtnud. Lõpuks läksime ämmaemanda ukse taha kraapima, et nõu pidada. Kahepeale otsustati, et kinesioteip ja berocca. Ausalt naersin kõva häälega, kui sain teada, et valu vastu peaks abi andma vitamiinid. 
Paar päeva oli veel täiesti võimatu olla, sest väga tugev valu käis läbi iga kord, kui vähegi liigutasin. Sealtmaalt hakkas järk-järgult paremaks minema, aga mitte meeldivaks. Tänaseks olen väiksematsorti valuga, võiks öelda, et harjunud. Aga ütlen ausalt, et nii madalal pole ma ammu olnud ja seda lausa sõna otseses mõttes. Esimesel ööl tõusin vetsumineku jaoks ülesse ja see oli pigem roomamine, sest selg sirgu ei läinud. Terve esmaspäeva kõndisin küürus ja siis käis mingi raksakas astudes uuesti läbi ja pärast seda suutsin juba selga vähe sirgemaks ka ajada. Sõbranna laenas enda seljasoend…

Minuga ikka juhtub

Täna hommikul mõtlesin, et peaks koristama. Iga päev oli homme, lõpuks pidi ju see täna ka kohale jõudma, millal päriselt asi kätte võtta tuleb. Oli kohe sellise võimsa naise tegutsemise tuhin. Laps oli söödetud, kõik oli tehtud. Süda ka enam paha ei ole, ma saan täiega kõigega hakkama, valluta või maailm! 
Võtsin tolmuimeja. Tegin ära ühe toa, teisegi. Vahepeal toimetasin veel Mirteliga, sest tal, nagu ikka, sada probleemi, mida saab ainult emme lahendada. Muidu on ainult issi ja issi, a nii kui tegevuse leian on emme. Mis siis ikka, jõudsin lõpuks elutoani. Sättisin veidi vaipa, sest eilsest jäi veidi puusodi kahe silma vahele. Ja nii kui ma kummargil asendist püsti tõusin... Seljast käis läbi ko-hu-tav valu. Isegi ropendada ei suutnud, nii rõvedalt valus oli. Kõndisin ja nutsin, loivasin tugitooli istuma, mis siin salata, lasin veel paar pisarat. Ma lootsin, et see läheb kohe-kohe üle. Etteruttavalt võin öelda, et pole siiani läinud. 
Muidugi tulevad igasugused huvitavad probleemi…

See ei ole elu lõpuni saladus

Ma mõtlesin alguses, et hoian suu kinni nii kaua, kuni viimased hetkel oodatavad testid kõik tehtud saavad. Siis aga mõtlesin, et sellel puudub igasugune mõte, sest olgem ausad, ma ei ole seda absoluutselt varjanud. Elus üldiselt kipub siiski nii olema, et ühele rääkides teab õhtu lõpuks vähemalt kolm tükki veel, seega leppisime Raidoga kokku, et seekord ei hakka lolli mängima või suud kinni hoidma, vaid teeme kohe asja avalikuks. Kuigi elus võib igasuguseid asju juhtuda, olen arvamusel, et teekonda koos murede ja rõõmudega tahan igal juhul jagada. Seega miks mitte kohe algusest.

Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem.
Veebruaris seiklesin veenipõletikuga, mis tõi kaasa beebipillidest loobumise. Arsti soovitatud Mir…

Vahepealsest

Kui alguses arvasin, et mai saab olema üks kuiv ja üksluine kuu läbinisti, siis oh kuidas ma eksisin. Olgu, enamus kuust oligi, aga ühe nädala jooksul toimus mu elus nii palju ootamatuid ja samas väga oodatud sündmusi. Ma kohe ei teagi enam millisest otsast võiks alustada. Katsun need kuidagi, hoolimata väga tihedast ajalisest graafikust, järjekorda panna. 
Esimene tähtis samm oli see, et Mirtel on nüüd mähkmevaba. Olgu, ööseks oleme veel pannud, aga terve päev on kenasti korras. Õnnetusi ei ole juhtunud ja mul on ütlemata hea meel, et see nii valutult läks. Kartsin küll, et haiguse räigemal perioodil läheb veits metsa, aga ei, isegi EMOs ja väga kõrge palavikuga suutis ennast kenasti kontrollida. Kergendus missugune. 
Lisaks mähkmevabadusele, ootab teda sügisel ees järjekordne rühmavahetus, seega saab see olema aasta jooksul neljas. Kõlab jube julmalt ja see on ka põhjus, miks sellest kuuldes lasteaia juhataja juurde vestlemiseks aja kokku leppisin. Põhimõtteliselt jäi meile selline…

Loetud raamatud 2019: mai

Uus kuu, uued raamatud. Jätkan, nagu eelmisel kuul, postituse pooleks jagamisega, et parem jälgida oleks. Varasemad nimekirjad on leitavad:  1. jaanuar 2. veebruar 3. märts 4. aprill #1 5. aprill #2
1. Paula Hawkins "Tüdruk rongis", kirjastus Helios, 320lk, 5/5, sisututvustus leitav siit. Konkreetselt üks sellistest lugudest, kus mõtled terve aja, et tead juba, kes on süüdlane, aga lõpuks tuleb selline üllatus, et ahhetad veel tükk aega. 
Jah, mind häiris kohutavalt, et lugu jutustati kolme erineva naise vaatepunktist. Tegelikult ei olnudki kõige häirivam erinevate vaatenurkade pakkumine, vaid see, et need ei olnud kronoloogilises järjekorras. Selle jaoks, et vähem end häirida, lõpetasin üldse kuupäevade lugemise ära. Siis sain keskenduda ainult loole endale ja oli vähe kergem jälgida, sest lugu ise oli ju meeles. 
Ütleksin, et "Tüdruk rongis" ei ole ainult tavaline krimilugu oma pöörete ja huvitavate tegelaskujudega. Tegelikult aitab see tähelepanu juhtida ka mit…

Potitreening - ikka veel võtan vabalt

Ilmselgetel põhjustel olen mitmes grupis, kus teemaks on lapsed ja nende kasva(ta)mine. Kuna potiteema on meite mail hetkel väga aktuaalne, siis eriti hea meelega loen selleteemalisi postitusi. Seni tundub, et inimesed jagunevad kaheks: need kes võtavad vabalt ja jooksvalt, teiselt poolt need, kes silmad punnis üritavad lapse potile saada ühiskonnas aktsepteeritud ajaks. 
Mina kuulun sellesse gruppi, kes võtab vabalt, sest milleks mulle see stress? Äkki ma räägiks teist juttu, kui sotsiaalne surve oleks suurem, aga keegi pole näpuga näitama tulnud. Ehk keegi kuskil kellelegi kirub, ma seda ei tea, aga otse mulle pole keegi midagi öelnud. Tegelikult, arst juba aasta tagasi rääkis, et vaikselt võiks poti suunas vaadata, seega seda visiiti, mis oktoobris ees ootab, veidi pelgan. Samas sinna on nii pikk aeg, et äkki selleks ajaks juba saab kilgata mähkmevabadusest. 
Sel ajal kui need potijutud tähtsamaks muutusid, keeldus laps isegi poti peal istumast. Ma juba siis uurisin, et kuidas see…

"Kus need sotsiaaltöötajad nüüd on?" ehk jutud piletijärjekorras

Hakkasin ükspäev Rakveres bussi peale astuma. Järjekorras ootas ka üks väga jutukas vanem härra, kes väga soovis suhelda. Selge - ilmselt elab üksinda ja tal on lihtsalt suhtlemisvajadus. Kuna ta oli väga jutukas, jäi ta ka teistele silma. Kui härra minu ees bussi läks ja juhi juures kohmitses, kuulsin kuidas üks tagapool seisev daam ütles teisele: "Kus need sotsiaaltöötajad nüüd on? Inimene kõnnib ringi, riided nii räbalad seljas. Võiks ju anda talle tasuta riideid. Muidu on igal pool need töötajad, aga maal üksi elavat vanainimest ei märka!"
Ütleme nii, et mu taluvuspiir pandi väga kõvasti proovile ja kange tahtmine oli ümber pöörata ja veidi "valgustust" jagada. Mida aeg edasi seda rohkem ma ärritun sellise jutu peale, sest jube lihtne on etteheiteid teha. Aga mis on reaalsus?
Esiteks, vallas elab tunduvalt rohkem inimesi, kui on sotsiaaltöötajaid. See ei ole päris nii, et igale inimesele on oma privaatametnik. Selle jaoks, et piirkonna sotsiaaltöötaja üldse te…

Q&A

Ma avastasin ka paar päeva tagasi küsimustiku, mille Epp endale koostas. Kes veel ei ole märganud, siis mulle ko-hu-ta-valt meeldib erinevatele küsimustele vastata, seega siin nad nüüd on. 
Kui sa lifti kinnijäänuna oleksid sunnitud liftikõlaritest mitu tundi ühte ja sama lugu kuulama, mis lugu see oleks? See on kindlasti ajas muutuv, sest ühtegi püsivat lemmikut mul ei ole, mis kohe rõõmust kargama paneks või tahaks tundide viisi kuulata. Praegusel hetkel oleks valikus kaks lugu: Alec Benjamini "Let me down slowly" või Imagine Dragons'i "Bad liar". Õnnelikum oleksin esimese loo üle. 
Kas oleksid nõus omama mõtete lugemise oskust tingimusel, et sa ei saa seda oskust enam eluilmaski välja lülitada? Igatahes! Nii kui nii pean peresiseselt ja erialaselt aru saama inimeste mõtetest, soovidest. Palju kergem oleks, kui see informatsioon jõuaks minuni ilma pika mõtlemiseta. Üldiselt võib pika mõtlemise peale lõpuks ikka puusse panna. 
Kui kõik loomad oleksid kodustatud …

Loetud raamatud 2019: aprill #2

Ja jätkan siit oma nimekirjaga. Esimene pool aprillis loetud raamatutest on leitav siit.

8. Katrin Pauts "Marduse tänav", Varrak, 256lk, 4/5, sisututvustus leitav siit. Mul on selle raamatuga jälle segased tunded, sest iseenesest ei olnud nagu väga vigagi, samas ei tekkinud ka mittemingisugust emotsiooni. Tuima näoga avasin ja sama tuima näoga sulgesin, kui läbi sai. Võrdlemisi kõrge hinnang tuli eelkõige sellest, et raamat meeldis rohkem kui samanimeline seriaal, mis omalajal küll korraks tundus täitsa meeldiv, aga lõpuks oli selline meh. 
Positiivne oli, et raamatus oli vähem tegelasi, kui seriaalis. Üldse oli nende kahe vahel väga suur erinevus ja lugemise tegi meeldivaks see, et ma ei teadnud tegelikult, mis järgmisena tuleb, hoolimata sellest, et sarja näinud olen. See oli mu üks suuremaid hirme, et on võrdlemisi üks-ühele, aga võta näpust. Elisabethi elu enne surma kajastati tegelikult päris palju alguses, mis oli väga suureks erinevuseks. Ma sarjast väga ei mäleta, et…