Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2019 postitused

37+5 ehk tõmban kokku närvivalu hala

Nüüd on peaaegu kaks nädalat möödas sellest, kui alustasin postituse kirjutamisega. Tänaseks juba suudan elada, kind of. Magamine on küll jätkuvalt nali omaette, aga vähemalt ei ole ärkamise põhjuseks tohutu valu, vaid hoopis pidev pissihäda ja nohu. Vabastasin lõpuks Mirteli toa ka oma homemade voodist ja kolisin enda omasse tagasi. Mitte küll nagu normaalne inimene, vaid kerge aretusega, aga jumal kui hea on seal tagasi olla!  Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat.  Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus  SIIT!  Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega.  Igatahes, (üle

35+0 ehk ma olen nii väsinud närvivalust

Kui ette tiksus 30nädalat, oli täitsa hea olla. Minust olid mööda läinud kõik eelmise korra halvad hetked. Ei mingit säilitamist ja enneaegse sünnituse ohtu, ei olnud diabeeti, kõik proovid kenasti korras kogu aeg. Vererõhu mõõtmine on nii väike harjumuseks kujunenud asi, et ei saa arugi. Paks olen kogu aeg olnud, seega kõht ka just ülemäära ei sega.  Täna, viis nädalat hiljem, ma tahaks juba sünnitama minna. Jalad valutavad I K K A V E E L! Kohe kukub kaks nädalat rõõmsat piinlemist ja ma olen nii väsinud sellest. Kaks nädalat minimaalse ööunega, kaks nädalat öiste valutamistega, kaks kuradi nädalat seda tunnet, et lähen võtan kuurist sae ja lihtsalt nüsin ära need pagana jalad. Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel. Praegu ma enam ei looda ka, e

Vanad head süümekad

Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad. Miks, küsid Sa? Kohe räägin!  Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul.  Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse jalga. See

33+2 ehk väike visiit erakorralisse

Ma ärkasin täna hommikul ja kohe oli platsis mingi veider valu kõhus. Eelkõige ülakõhus ja see tekitas miljon küsimärki mu pähe. Poolteist tundi kodus ei teinud asja paremaks, seetõttu hakkasin mõtlema, et ehk peaks igaks juhuks haiglast läbi käima. Viskasin siis paar asja kotti valmis, sest parem karta kui kahetseda, eksole. Korra juba eelmise raseduse ajal tegin selle vea, et pidin Härrale telefonis seletama, kus kohas asjad on. Sõidu ajal ka ei läinud valu üle. Oli teine selline nagu lööks käe ära ja siis see üks koht on veel pikemalt ühtlaselt hell. Lapse liigutused ajasid kõhu korralikult toonusesse, samas ei olnud need kuidagi regulaarsed toonused, ja lõpuks oli juba kerge selline ärevus sees, et kas tõesti jälle mingi kamarajura? Jõudsin kohale, käisin triaažist läbi ja viidi otse osakonda. Tehti KTG, UH, arsti läbivaatus, vereproov ja uriiniproov. KTG ei näidanud kokkutõmbeid ja laps rõõmsalt tšillis omaette. Ultraheli oli ka korras, emaka aktiivsust ei tuvastatud, ema

Hello november, hello seljavalu

Etteruttavalt ütlen, et ei, ma ei tea ikka veel lapse sugu.  Nüüd kui pakilise osaga on ühel pool, lähen muu jutuga edasi.  Selle jaoks kerin aega tagasi novembri algusesse. Hakkasin tundma, et selg teeb veidi haiget. Ei hakanud üldse paanikat tekitama, sel ajal oli rasedust juba kerge 30nädalat. Ikka juhtub, et seljale mõjub. Olgem ausad, ma ju suvel tõmbasin selja ära ka, see oli ainult aja küsimus tegelikult. Ütleme nii, et nädalaga jõudsin sellest veits on kange olla, selleni, et üldse ei saanud olla. Iga astumine, istumine, tõusmine või üldse liigutamine saatis kohutava valuaistingu.  Otsustasin, et kirjutan ämmaemandale ja vaatab, mis ta ütleb edasise kohta. Kupatas mind perearstile, soovitas pissiproovi ka viia, nii igaks juhuks. Kirjutasin eelmisel teisipäeval ja kolmapäevaks leppisin pereõega kokku, et viin oma topsiku sinna ja siis vaatame edasi. Kuidagi vedas nii, et sain ka arstiga vestelda, sest pereõel oli tegemist, aga saatekirja proovi jaoks oli ju vaja. Sai

Loetud raamatud 2019: oktoober-november

Olen jälle jõudnud tagasihoidlikult aga kindlalt raamatute rüppe! Küll mitte nii usinalt, kui aasta alguses, aga siiski. Ma ju tean, kui terapeutiline see lehekülgede vahel ja teiste (väljamõeldud) eludes ekslemine on, aga ikka jääb vahel pikem paus või teen halbu lugemisvalikud. Võiks ju enda vastu vähe armastusväärsem olla. Eriti kui tean, mis mind köidab. Loodetavasti mind ei taba uuel aastal laiskuselaine ja ei eksi jälle mingisse masenduserüppe as last time, kui beebiga kodus olin. Jälle hakkan hoopis teisel teemal heietama, seega asun parem asja juurde.  Eelmised raamatupostitused on leitavad siit: Jaanuar Veebruar Märts Aprill #1 Aprill #2 Mai Suvekuud ja september 1. Jana Vagner " Vongozero ", kirjastus Varrak, 336lk, 4/5, sisututvustus leitav  siit. Selle raamatuni jõudmist ootasin ikka mitu kuud, sest kogu aeg oli välja laenutatud või siis oli mul mingi halb lugemisaeg. Tegelikult saigi see uueks tõukeks raamatukokku minna, sest tahtsin midagi lug

See müstiline rasedus- ja sünnituspuhkus

Aeg on lihtsalt lendama hakanud. Muidu venisid päevad nagu kaamli ila, aga nüüd on kaks nädalat läinud nii kiiresti, et ainult vaatan ja imestan. Mulle ikka veel meeldib see, et argipäevaõhtuti vajun magama umbes seitsme sekundiga ja mind ei sega absoluutselt rahutud jalad, ebamugavus pööramisel või see, et peas oleks sada mõtet.  Tegelikult ei põhjusta väsimust isegi mitte see, et harjun tööinimese eluga. Olgem ausad, see päriselt käib ju nii, et tee seda, mis sulle meeldib ja sa ei käi päevagi oma elust tööl. Mitu korda rohkem väsitab see, kuidas Mirtelil mingi kuues meel võtab kinni selle, kui ma pean kell 5 tõusma ja ta umbes kolm tundi jalutab öösel ringi. Nüüd jätsime ära võimaluse telefonist õhtusel ajal videosid vaadata ja ilmselt jääb talle ka nutijoonistamine vaid nädalavahetuse hommikute lõbuks. Mulle küll õudsalt meeldib, kui ta on õnnelik ja rahul, aga naaaaatuke rohkem naudin öösiti magamist. Ja kui see tähendab, et isegi 15 minutit videosid on liiga palju, siis noh,

Head uudised

GTT - glükoosi taluvuse test Eelmisel reedel käisin oma kaua "oodatud" glükoosi taluvuse testil. Aastal 2016, kui olin noor ja roheline esmakordne rase, lasin emotsioonid välja  siin postituses.  Sel korral oli kergem, ma juba teadsin, et on üks paras jama ees ootamas.  Seekord mõtlesin küll, et välja ma selle joogi seal oksendan. Täiesti hullumeelselt hakkas vastu. Kolm aastat tagasi oli ka vastik juua, aga ei meenu, et tookord oleks potti kallistada tahtnud. Iga kord kui mulksuma hakasin, keskendusin väga tugevalt joogi sees hoidmisele, sest teist  kolmandat korda, poleks soovinud seda teekonda nüüd küll ette võtta. Sees ta püsis, veri sai antud ja nüüdseks tean ka, et sel korral rasedusaegset diabeeti ei ole! Ausalt, see ei olnud isegi mitte seitsmes taevas, kus omadega olin, kui ämmaka kirja nägin. Tähendab, ma olin nii 90% kindel, et hakkan jälle Tartu vahet sõeluma ja ennast neli korda päevas torkima ja ülesse kirjutama kõike, mida vähegi suhu panen. Kahjuks on

Loetud raamatud 2019: suvekuud ja september

He he he, parem hilja kui mitte kunagi, eks?  Mul oli vahepeal lugemisest pikem paus. Paus on isegi palju öeldud, sest koduseid raamatuid ikka keerutasin üht ja teistpidi. Samas raamatukogusse ka nagu ei jõudnud, sest see oleks tähendanud terve päeva Tapal passimist ja kellel küll selle jaoks aega oli siis? Vahepeal olin trotsi täis, sest krimkad viskasid üle ja jumala eest, mul ei ole ühtegi head raamatut kodus ju!?  Noh, nüüd siis on mul jälle paar kuud igapäevaselt Tapale asja, seega leidsin vana hea raamatukogu ka ülesse. Mis omakorda tähendab, et on aeg viimased halvad neli lugemiskuud ära märgistada ja uue innuga jätkata sealt, kus maikuus pooleli jäin.  Senised nimekirjad on leitavad siit:  jaanuar ;  veebruar :  märts ;  aprill #1 ;  aprill #2  ja  mai . Kuna enamuse kohta ei ole mul enam õrna aimugi, mida arvasin, siis panen siia ülesse lihtsalt nimekirja ja netist leitud sisututvustused. Mõnel üksikul juhul, kui oli eriti meeldejääv emotsioon, lasen selle ka ku

21+0 - tõestatud valge kitli sündroom, ultraheli ja veidi muud rasedusjuttu

Eelmisel nädalal käisin rõõmsalt ämmaemanda juures kontrollis. Rääkisime vererõhust, otseloomulikult. Olen nüüd augusti algusest rõõmsalt igapäevaselt mõõtnud ja kodused tulemused on enamasti normaalsed, kohati lausa pigem madalad. Näiteks eile tundsin ennast jube väsinuna ja õhtune näit oli 115/70, pole siis imestada, et eksisteerimine raske oli (täna oli 112/61, varsti tekib hoopis sellega probleem). Kokkuvõtvalt oli ta rahul sellega, mida nägi ja palus lihtsalt edasi mõõta. Jõudis siis kätte aeg hakata kohapeal mõõtma ja voilaa, ülemine jälle 140. Rääkisime natuke siis sellest probleemist, hakkas teiselt käelt mõõtma, hops, ülemine 150. Mõõdab uuesti ja tulemus oli veel kõrgem. Tegime ära muud mõõtmised, rääkisime muud jutud, uuesti mõõtes oli ülemine 130. Pani selle kirja ja ühe soojaga kirjutas ka raseda passi, et "patsiendil on nn "valge kitli sündroom" ja peab vererõhupäevikut perearsti soovitusel". Kaasa sain käsu seda koos raseda passiga kaasas kanda igal

Seiklused vererõhuga

Ma olen selline inimene, kelle vererõhk tõuseb müstilistesse kõrgustesse, kui mõni meditsiinitöötaja seda mõõta soovib. Esimesel korral on täiesti pööraselt kõrge, teisel korral juba mitu korda madalam ja tavaliselt kolmandal korral siis saab kätte selle nö õige. Mingi imelik psühholoogiline tõrge, mille tekkepõhjustest mul ei ole aimugi. See, kui kõrge vererõhk esimesel mõõtmisel on, oleneb mitmest asjast. Esiteks see, kas ja kui tuttav ma arstiga olen; teiseks oluliseks punktiks on see, kui pikalt olen juba kabinetis olnud ja muud juttu ajanud, mis otseselt ei keerle vererõhu ümber ja kolmandaks sellest, miks üldse arsti juurde läksin. Kus kohast see probleem/tõrge tekkinud on, ma ei tea. Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli  lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma tõe

Selja update

Kui eelmisel korral olin veel täiesti suremas omadega, siis täna on juba inimlikum olla. Arst oli veidi nõutu minu osas, sest ühtegi kreemi või tabletti seljavalu leevenduseks välja kirjutada ei tahtnud. Lõpuks läksime ämmaemanda ukse taha kraapima, et nõu pidada. Kahepeale otsustati, et kinesioteip ja berocca. Ausalt naersin kõva häälega, kui sain teada, et valu vastu peaks abi andma vitamiinid.  Paar päeva oli veel täiesti võimatu olla, sest väga tugev valu käis läbi iga kord, kui vähegi liigutasin. Sealtmaalt hakkas järk-järgult paremaks minema, aga mitte meeldivaks. Tänaseks olen väiksematsorti valuga, võiks öelda, et harjunud. Aga ütlen ausalt, et nii madalal pole ma ammu olnud ja seda lausa sõna otseses mõttes. Esimesel ööl tõusin vetsumineku jaoks ülesse ja see oli pigem roomamine, sest selg sirgu ei läinud. Terve esmaspäeva kõndisin küürus ja siis käis mingi raksakas astudes uuesti läbi ja pärast seda suutsin juba selga vähe sirgemaks ka ajada. Sõbranna laenas enda seljaso

Minuga ikka juhtub

Täna hommikul mõtlesin, et peaks koristama. Iga päev oli homme, lõpuks pidi ju see täna ka kohale jõudma, millal päriselt asi kätte võtta tuleb. Oli kohe sellise võimsa naise tegutsemise tuhin. Laps oli söödetud, kõik oli tehtud. Süda ka enam paha ei ole, ma saan täiega kõigega hakkama, valluta või maailm!  Võtsin tolmuimeja. Tegin ära ühe toa, teisegi. Vahepeal toimetasin veel Mirteliga, sest tal, nagu ikka, sada probleemi, mida saab ainult emme lahendada. Muidu on ainult issi ja issi, a nii kui tegevuse leian on emme. Mis siis ikka, jõudsin lõpuks elutoani. Sättisin veidi vaipa, sest eilsest jäi veidi puusodi kahe silma vahele. Ja nii kui ma kummargil asendist püsti tõusin... Seljast käis läbi ko-hu-tav valu. Isegi ropendada ei suutnud, nii rõvedalt valus oli. Kõndisin ja nutsin, loivasin tugitooli istuma, mis siin salata, lasin veel paar pisarat. Ma lootsin, et see läheb kohe-kohe üle. Etteruttavalt võin öelda, et pole siiani läinud.  Muidugi tulevad igasugused huvitava

See ei ole elu lõpuni saladus

Ma mõtlesin alguses, et hoian suu kinni nii kaua, kuni viimased hetkel oodatavad testid kõik tehtud saavad. Siis aga mõtlesin, et sellel puudub igasugune mõte, sest olgem ausad, ma ei ole seda absoluutselt varjanud. Elus üldiselt kipub siiski nii olema, et ühele rääkides teab õhtu lõpuks vähemalt kolm tükki veel, seega leppisime Raidoga kokku, et seekord ei hakka lolli mängima või suud kinni hoidma, vaid teeme kohe asja avalikuks. Kuigi elus võib igasuguseid asju juhtuda, olen arvamusel, et teekonda koos murede ja rõõmudega tahan igal juhul jagada. Seega miks mitte kohe algusest. Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem. Veebruaris seiklesin veenipõletikuga, mis tõi kaasa beebipillidest loobumise. Arsti soovitat

Vahepealsest

Kui alguses arvasin, et mai saab olema üks kuiv ja üksluine kuu läbinisti, siis oh kuidas ma eksisin. Olgu, enamus kuust oligi, aga ühe nädala jooksul toimus mu elus nii palju ootamatuid ja samas väga oodatud sündmusi. Ma kohe ei teagi enam millisest otsast võiks alustada. Katsun need kuidagi, hoolimata väga tihedast ajalisest graafikust, järjekorda panna.  Esimene tähtis samm oli see, et Mirtel on nüüd mähkmevaba. Olgu, ööseks oleme veel pannud, aga terve päev on kenasti korras. Õnnetusi ei ole juhtunud ja mul on ütlemata hea meel, et see nii valutult läks. Kartsin küll, et haiguse räigemal perioodil läheb veits metsa, aga ei, isegi EMOs ja väga kõrge palavikuga suutis ennast kenasti kontrollida. Kergendus missugune.  Lisaks mähkmevabadusele, ootab teda sügisel ees järjekordne rühmavahetus, seega saab see olema aasta jooksul neljas. Kõlab jube julmalt ja see on ka põhjus, miks sellest kuuldes lasteaia juhataja juurde vestlemiseks aja kokku leppisin. Põhimõtteliselt jäi meile

Loetud raamatud 2019: mai

Uus kuu, uued raamatud. Jätkan, nagu eelmisel kuul, postituse pooleks jagamisega, et parem jälgida oleks. Varasemad nimekirjad on leitavad:  1.  jaanuar 2.  veebruar 3.  märts 4.  aprill #1 5.  aprill #2 1. Paula Hawkins " Tüdruk rongis ", kirjastus Helios, 320lk, 5/5, sisututvustus leitav  siit. Konkreetselt üks sellistest lugudest, kus mõtled terve aja, et tead juba, kes on süüdlane, aga lõpuks tuleb selline üllatus, et ahhetad veel tükk aega.  Jah, mind häiris kohutavalt, et lugu jutustati kolme erineva naise vaatepunktist. Tegelikult ei olnudki kõige häirivam erinevate vaatenurkade pakkumine, vaid see, et need ei olnud kronoloogilises järjekorras. Selle jaoks, et vähem end häirida, lõpetasin üldse kuupäevade lugemise ära. Siis sain keskenduda ainult loole endale ja oli vähe kergem jälgida, sest lugu ise oli ju meeles.  Ütleksin, et "Tüdruk rongis" ei ole ainult tavaline krimilugu oma pöörete ja huvitavate tegelaskujudega. Tegelikult aita