Otse põhisisu juurde

Loetud raamatud 2019: mai #1

Uus kuu, uued raamatud. Jätkan, nagu eelmisel kuul, postituse pooleks jagamisega, et parem jälgida oleks. Varasemad nimekirjad on leitavad: 
1. jaanuar
3. märts

1. Paula Hawkins "Tüdruk rongis", kirjastus Helios, 320lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Konkreetselt üks sellistest lugudest, kus mõtled terve aja, et tead juba, kes on süüdlane, aga lõpuks tuleb selline üllatus, et ahhetad veel tükk aega. 

Jah, mind häiris kohutavalt, et lugu jutustati kolme erineva naise vaatepunktist. Tegelikult ei olnudki kõige häirivam erinevate vaatenurkade pakkumine, vaid see, et need ei olnud kronoloogilises järjekorras. Selle jaoks, et vähem end häirida, lõpetasin üldse kuupäevade lugemise ära. Siis sain keskenduda ainult loole endale ja oli vähe kergem jälgida, sest lugu ise oli ju meeles. 

Ütleksin, et "Tüdruk rongis" ei ole ainult tavaline krimilugu oma pöörete ja huvitavate tegelaskujudega. Tegelikult aitab see tähelepanu juhtida ka mitmetele sotsiaalsetele probleemidele nagu alkoholism. Seda allakäiguspiraali kirjeldab Rachel oma töökaotuse, ebausaldusväärsuse jt juhtumistega, mis loos välja tulevad. Samuti on seal räägitud, vähesel määral ka perevägivallast, mis hetkel on väga aktuaalne teema. Lisaks eeltoodule, on juttu ka emaduse varjukülgedest (Anna ja tema enesekaotamine pärast lapse sündi) ning sellest, kuidas minevikuvalikud võivad mõjutada tervet inimese ülejäänud elu. Seda liini kirjeldab eelkõige Megan ja tema keerdkäigud. 

See ei olnud absoluutselt selline lugu, et loed ja pidama enam ei saa. Aga tõmbab kaasa ja lõpuks läheb väga-väga huvitavaks ja kaasakiskuvaks. Päris ülivõrdes küll ei kiidaks, aga maha ka ei laida. 
2. Koidu V.G. Ferreira "Domineeriv värv: must", 480lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Assa kurja, kui kannatamatult ma selle raamatu laenutamist ja lugemist ootasin. Õnneks ei pidanud absoluutselt pettuma. Üldiselt oli sama kütkestav ja huvitav, kui esimene osa. Iga järgneva peatükiga läheb pinge suuremaks ja kui juba tundub, et lõpuks sujuvad asjad nii nagu Cordevia soovib, tuleb mingi ootamatu pööre. Ja neid pöördeid jagub algusest täitsa lõpuni välja. Autor suudab väga hästi hoida lugejat enda lummuses, seega ootan veel suurema innuga, millal ilmuvad kolmas ja neljas osa. 

Praeguseks on mul juba tekkinud mingi idee, mis võib päris lõpuks juhtuda. Loomulikult võib autor hoopis üllatuse valmistada ja see oleks ainult positiivne. Ma üldse ei kahtle, et isegi siis, kui lugu lõppeb nii nagu praegu eeldan, siis ikkagi olen täiesti pöörases vaimustuses sellest, kuidas sinnani jõutakse. 

Eriti äge on see, et ideepoolest peaks sihtgrupiks olema noored, aga ma ei tunneta üldse, et see näkku kargaks. Seda tekitab eelkõige see, et Domineerivas värvis puudub pidev karjuv naiivsus, mis võiks kirjeldada päris mitut noorteromaani. 
3. Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke", kirjastus Draakon & Kuu OÜ, 176lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Väga omanäoline, ilmselt kõige omanäolisem raamat, mida kunagi lugenud olen. Raamat on küll väga mitmetahuline, aga põhimõtteliselt on laiemalt kaetud kolm teemat: surm, armastus ja sünd. See mõte on kirja pandud ka raamatule saateks kirjutatud tekstis, mis on tegelikult väga huvitav ja selgitav ning aitab paremini mõista autori (taga)mõtteid. Üldiselt on Soucy stiili pigem raske mõista, palju kujundlikkust ja ise mõistatamist. 

Keelekasutust kirjeldakisn ühe sõnaga - huvitav! Võib leida ülisuuri liialdusi, roppuseid, ülekantud tähendusi jne. Tegelikult on raamatu tuumikmõtteks see, et perepea läks hulluks pärast seda, kui tema naine hukkus tulekahjus, mille põhjustas nende tütar, kes mängis tikkudega. Karistus, mis lapsele anti oli täiesti ajuvaba ja ülemäära karm, aga selline oli autori otsus. Ütleksin keelelise poole pealt veel seda, et ühelt poolt see küll raskendab teosest arusaamist, aga pärast lugemist tekkis tunne, et pole kunagi varem ühtegi raamatut nii hästi mõistnud. 

Tegemist on väga sügavamõttelise raamatuga, mida tasuks kindlasti lugeda.
4. Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda", kirjastus FD Distribution, 400lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Mis ma oskan kosta. Mihkel Raud oma tuntud headuses. Pettuma otseselt ei pea, kirjutamise stiil on sama huvitav ja hästi jälgitav, kui teistes Raua raamatutes. Eneseabi funktsiooni minu puhul ei täitnud, sest ega seal väga palju midagi uut ei olnud, olen saanud omajagu erinevaid self help stiilis lektüüre käes hoidnud, sirvinud ja lugenud. 

Küll aga sai väga palju ja väga kõvasti naerda. Erinevad sündmused ja olukorrad, mis on teinud Mihkel Rauast Mihkel Raua, on väga humoorikalt kirjeldatud. Raamat on kirjutatud sõbramehega jutustamise moodi mõnusalt ja arusaadavalt. See on ju täiesti super, kui loed meelelahutuse eesmärgil ja midagi kasulikku juhtumisi külge jääb!
5. K. L. Slater "Silmapilgutus. Ära lase teda silmist", kirjastus Ersen (2017), 328lk, 2/5, sisututvustus leitav siit.
Kõige häirivamaks kujunes see tõsiasi, et päristegevus, mis peaks olema raamatu sisuks, algas alles peaaegu lõpus. Kolmveerand raamatut oli eellooks, viimane veerandik siis jõudis otsapidi sinnani, kus toimub lapserööv. See oli suur pettumus, ma eeldasin ja lootsin, et see on siiski põhiline asi, mida raamatus kirjeldatakse. Tuli välja teisiti, mis siis ikka. Tahan kohe välja tuua ka selle, et kolmveerand raamatut oli väga aeglaselt liikuv, viimane veerand see-eest liikus liiga kiiresti edasi. 

Teine asi, mis silmi kriipis, oli ajaliselt hüppamine. Autor muudkui aga sõelus tuleviku ja mineviku vahet. Keegi oli juba loo algusest haiglas ja see oli ärritav, et alles lõpus tuli välja, KES seal on. Ega see teadmine tegelikult palju targemaks ei teinud ka. Minu jaoks oli haigla lae kirjeldamine suhteliselt mõttetu osa raamatust. 

Positiivse poole pealt? Raamat oli lühike. See on ka ainuke asi, mida tahaksin välja tuua. Raamatus puudus sügavus, see oli pealiskaudne ja üldse mitte uuesti kutsuv. 
6. Souad Mekhennet "Mul kästi tulla üksi. Minu teekond džihaadi tagalasse", kirjastus Sinisukk (2018), 440lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Kuna ma ei tea islamist kui religioonist mitte midagi, andis see raamat võimaluse heita sinna imeväike pilguke. Ei, sellest ei saa täielikku aimust isalmist või inimestest, kes seda usku on. Samuti ei õpi selle abil tundma erinevaid Araabia piirkondi, aga andis uue võimaliku vaate sellele, miks toimuvad maailmas asjad, mis toimuvad. 

Autor on ajakirjanik, kes läbi oma töö ja sellega seotud erinevate olukordade kirjeldab, miks islamimaades (põhiliselt) noored radikaliseeruvad ja ei hinda lääne kultuuri. Kuna Mekhennet on ka ise muslim, on tal õnnestunud saada intervjuusid paljude džihadistide liidritega, kes üldiselt intervjuusid ei anna. 

See ei ole üldse kerge lugemine. Teema on juba oma olemuselt raske ja keeruline ning selline, et esimese valikuna ei hakkaks üldse süübima sinna. Teiseks raskuseallikaks on araabipärased nimed. Viimasena väljatoodud "raskus" on muidugi kinni lihtsalt selles, et need on ühe eestlase jaoks võõrapärased. 

Läbivalt on aru saada, et autor on ajakirjanik - keel on selge, lihtsasti mõistetav. Mekhennet oskab kirjutada väga huvitavalt ja arusaadavalt. Isegi kui korraks kaob järg, sest enam ei suuda jälgida, toob autor huvitava olukorraga jälle põnevust. 

Selles sarjas on veel terve hunnik raamatuid. Seega hakkab varsti pihta silmaringi avardamine uutel suundadel. 
7. Max Seeck "Hammurapi inglid", kirjastus Pegasus (2018), 384lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Soome autori debüütromaan. Võib öelda, et täitsa hästi õnnestunud lugu on. See on lausa hämmastavalt kaasakiskuv. Mul tekkis tõsine probleem käest ära panekuga, sest üldse ei tahtnud. Ühe jutiga oleks soovinud läbi lugeda. 

Kuigi siingi hüppab autor mineviku ja oleviku vahel, siis huvitaval kombel ei seganud siin üldse. Minevikumeenutused sobisid oma kohale ja olid pigem täiendavateks seletusteks. Mulle sobis, et erinevad liinid jooksid kiiresti kokku ja ei olnud sellist pikka venitamist. Liinid kokkusaamine tagas ka selle, et lugu sai edasi minna ainult ühes suunas ja jäi ära pidev keerutamine. 

Lõpp oli, taaskord, lahtine. Jällegi oleks tahtnud veel edasi selgust saada erinevate asjade osas. Kahjuks seda siiski ei pakutud. Erinevalt Soucy raamatust, ei pakkunud keeleliselt erilisi üllatusi, aga oli see-eest kergesti jälgitav, lihtsalt mõistetav ja täiesti piisav selle jaoks, et kõik kohale jõuaks lugejale. Üleliia suurt mõttepingutust ei tekitanud, aga soovitaksin põnevuseotsjatele kindlasti. See on lausa nii hea raamat, et ma ei tahagi sisust avaldada rohkem, kui apollo kodulehelt lugeda on võimalik. 

Ja kaanepilt! Minu meelest on see nii hästi õnnestunud. Üldiselt jätavad raamatu kaaned mind külmaks, sest vana hea, ära hinda kaane järgi, aga "Hammurapi inglid" köitis küll mu tähelepanu. 

Kommentaarid