Ja jätkan siit oma nimekirjaga. Esimene pool aprillis loetud raamatutest on leitav siit.
10. Tammara Webber "Lihtne", kirjastus Pegasus, 312lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Kokku kogunes 13 loetud raamatut, lehekülgede arvuga 3727. Kahes kõige pikemas oli võrdselt 432 lehekülge, kõige lühemas see-eest vaid 98 lehte. Eesti kirjanike teoseid oli neli ja välismaa autoreid üheksa.
8. Katrin Pauts "Marduse tänav", Varrak, 256lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Mul on selle raamatuga jälle segased tunded, sest iseenesest ei olnud nagu väga vigagi, samas ei tekkinud ka mittemingisugust emotsiooni. Tuima näoga avasin ja sama tuima näoga sulgesin, kui läbi sai. Võrdlemisi kõrge hinnang tuli eelkõige sellest, et raamat meeldis rohkem kui samanimeline seriaal, mis omalajal küll korraks tundus täitsa meeldiv, aga lõpuks oli selline meh.
Positiivne oli, et raamatus oli vähem tegelasi, kui seriaalis. Üldse oli nende kahe vahel väga suur erinevus ja lugemise tegi meeldivaks see, et ma ei teadnud tegelikult, mis järgmisena tuleb, hoolimata sellest, et sarja näinud olen. See oli mu üks suuremaid hirme, et on võrdlemisi üks-ühele, aga võta näpust. Elisabethi elu enne surma kajastati tegelikult päris palju alguses, mis oli väga suureks erinevuseks. Ma sarjast väga ei mäleta, et seal oleks näidatud midagi läbi tema silmade, olid ainult need fragmendid, mida Eeva suutis välja uurida.
Hästi meeldiv oli taaskord see, et hästi lihtne oli jälgida. Samuti oli sellel olemas lõpetus, mis ei jätnud lahtiseid otsi, vaid pigem sõlmis kinni need otsad, mis seriaaliga rippuma jäid. Samas tunnistan täiesti ausalt, et Pautsi Saarte-põnevike raamatusarja kolm raamatut meeldisid kõvasti rohkem. Pean kohe ekstra välja tooma, et kuigi Marduse tänav jättis mind üldiselt külmaks, siis Katrin Pautsi kirjutamisstiil väga-väga meeldib mulle.
9. Kate Hamer "Tüdruk punases mantlis", Eesti Raamat, 336lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Ütleme nii, et taaskord mingeid erilisi tundeid esile ei kutsunud. Samas pooleli jätmise tunnet ka ei tekitanud. Lühidalt öeldes on raamatus juttu tüdrukust, kes röövitakse usuhullu poolt ja tagasi koju saab ta mõne aasta pärast. Ülesse on raamat ehitatud nii, et vaheldumisi näidatakse elu pärast kadumist ema ja tütre seisukohtadelt. Nagu Pitsikuduja puhul, ei olnud selline asi ka siin häiriv. Nagu varemgi - põhjuseks eelkõige see, et kogu sündmuste kirjeldus toimub ühel ajahetkel ja ei pea vahepeal mitmeid kuid või aastaid edasi-tagasi mõtlema.
Mulle kuidagi eriti meeldib, kui jutu sees on tulevad emotsioonid, tunded ja läbielamised hästi välja. Et ongi kohe selline põhjalikum selgitus, mitte lihtsalt üksik "olen kurb/pettunud/misiganes" fraas ja edasi vaata ise, mida asjast arvad. Siin on oli see täiesti olemas, lisaboonuseks eluga edasimineku kasvuraskused.
Lõpuks jäi muidugi hunnik küsimus: kuidas Carmel hiljem eluga kodus kohanes? Oli ta ju ikkagi vahepeal omajagu vanemaks saanud. Kuidas Carmel ja Beth edasi liikusid oma suhtega? Vahepealsed aastad olid mõlemale toonud juurde elukogemusi, mida teisel polnud ja sellest oleks võinud kirjutada küll veel. Ma saan aru, et väga palju jäetakse lahtisi otsi, et soovi korral saaks tulevikus järgesid kirjutada, midagi edasi arendada, aga sellise soovi tekkimisel võiks lõpetada kuidagi teisiti. Näiteks "Domineeriv värv: tumepunane" lõppes nii, et mul ei jäänud küsimusi õhku rippuma, kõik, mis seal oli sai oma otsa, aga lõpp oli nii põnev, et ma väga kannatamatult ootasin, millal teise osa laenutada saan.
Raamatu tagakaanel oli kirjas noortekas ja ma ei ole kindel, et noorteka põhiliseks teemaks peaks olema leheküljepikkused seksistseenide kirjeldused iga kümne lehe tagant. Tänapäevases maailmas on niigi igal pool ja kogu aeg seksitemaatikat, milleks seda toppida raamatusses, mille sihtgrupiks võiks olla keskmine ja hiline kooliiga? Samas jah, need ei olnud nüüd nii räiged, kui võib lugeda näiteks markii de Sade raamatus "Justine", mis ei ole just päris nunna testament. Igatahes jah, see vaese mehe "Viiskümmen halli varjundit" pani mind korraks kulmu kergitama küll. Seekord nägin seda lihtsalt veidi läbi lapsevanema pilgu, mitte lihtsalt lugejana nagu omalajal Sade teost lugedes.
Kuna tegevus ise toimub ülikoolilinnakus, siis ma tegelikult ei saa üldse aru, miks seda nii väga noortekaks tahetakse lahterdada.
Peale kulmukergituse see vaese mehe viiskümmend halli varjundit emotsioone ei tekitanud. Keeleliselt oli lihtne, ehk veidi liigagi lihtne. Jutt oli loogiline ja ülemäära sõnu ei raisatud. Lõpp sobis samuti kogu ülejäänud raamatuga kokku: kõik sai kenasti tervikuks ja lisaküsimusi ei tekitanud.
11. Helga-Johanna Kuusler "Puhkus koomas", kirjastus Pilgrim (sari BestSeller), 432lk, 3/5, sisututvustus leitav siit.
Alguses ei saanud üldse vedama lugemisega; keskel oli üpris tempokas, kiiresti arenev ja huvitav, lõpp oli jälle kohutavalt veniv ning ettearvatav. Tegelikult sain juba poole raamatu pealt aru, milline see lõpp olema saab, jäi ainult küsimus, kuidas kirjanik selleni jõuab. Ütleme nii, et viimast peatükki oli täitsa kasutu lugeda, sest siis juba sai aru, kuidas.
Olgem ausad, erikoolid on julmad kohad, ma oma esimese praktika ajal oleksin tahtnud juba pärast viie minuti möödumist minema jalutada. Kõrvutades raamatu ja päriselu erikoole, siis jah, ega nad kokku väga ei klapi. Raamatus oli see elu vähe lihtsam, eelkõige külastuste ja majast minema jooksmise poolest. Kutid olid ka kõik seal sellised, kes iga hinna eest tahtsid ikka õigel ajal tagasi minna, et mitte kartsas lõpetada. Päriselt on kõigil suhteliselt suva. Või vähemalt oli viis aastat tagasi.
Mind häiris täiesti usukumatult palju, kuidas läbivalt kasutati korraga nii Saskia, kui Ralphi nime. Seda juba siis, kui hing oli teises kehas. No näiteks, et ühes lauses Saskia mõtleb ja teises lauses juba Ralph ütleb. Loo point küll jah, jõudis kohale, aga iga leheküljega kriipis see järjest rohkem silma. Ah ja veel häiris see, et kasutati palju eesti nimesid, aga tegevus ise ei olnud kuidagi Eestiga seotud minu arust. Vähemalt kohanimede järgi ütleks küll, et pigem toimub tegevus USAs. Kuigi võib ju olla täiesti reaalne,et seal töötab inimene nimega Jaan, sest välismaal ikka leidub kaasmaalasi, siis ilukirjanduslikus võtmes oli see pigem segav. Kõik muud nimed olid pigem sellised võõrapärased või rahvusvahelised.
See pool minust, mis vaimustusse ei langenud ja suhtub pigem kriitikaga sellesse loosse, ei suuda mõista, miks see sai võistlusel I koha. Ma ei ole veel lugenud teisi võistlusel äramärgitud töid ega autori teisi raamatuid, aga ega väga ei kutsu ka hetkel. Ma ei taha üldse olla vastik, ära panna või pisendada autori vaeva, mis raamatu kirjutamisele kulus, aga tunnen küll, et lugu ise jäi tahaplaanile ja pigem märkasin seda, mis üldse ei meeldinud.
12. Jean-Paul Didierlaurent "Ettelugeja 6.27-ses rongis", kirjastus Tänapäev (sari Punane raamat), 116lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Mis ma oskan kosta: lühike aga lööv. Täiesti selline raamat, kus on kirjutatud täiesti tühja koha pealt, põhimõtteliselt mittemillestki, selline lugu, mis esimesest leheküljest alates tõmbab endaga kaasa ja enne ei taha käest ära panna, kui viimane lehekülg on läbi saanud.
Lõpp sai samuti aimatavaks üsna ruttu, aga erinevalt tavapärasest, ei hakanud see siin häirima, sest autor ise kirjutab väga põnevalt ja lugejana sa lihtsalt TAHAD teada, kuidas see lõpplahendus siis autori pilgu läbi toimuma saab. Sobib väga imeliselt ühe päeva/õhtu meelelahutuseks.
Ma muidugi ei saa muudmoodi, kui pean eraldi välja tooma, et tegelased olid ülimalt veidrad, aga omamoodi huvitavad. Neil on väga iseloomulikud omadused, mis minu jaoks on pigem veidi äärmustesse kalduvad, aga eks see teebki raamatust selle, mis ta on. Ega "Ettelugeja 6.27-ses rongis" ilmaasjata saanud Prantsusmaal sensatsiooniks pärast ilmumist...
13. Liz Fenwick "Tõusuvesi", kirjastus Varrak, 352lk, 2/5, sisututvustus leitav siit.
Nagu skoorist võib arvata, siis mulle üldse ei meeldinud, kuigi Varraku ajaviiteromaanidega on mul üldiselt hästi läinud. Mõned, mis kodus olemas on, näiteks väga on meeldinud, aga ehk see on lihtsalt puhas õnn olnud seni? Tõusuvesi oli igatahes algusest lõpuni välja nii etteaimatav, kui üks raamat olla saab. See, et kohe alguses kogu edasine on ette teada, kahandas minus entusiasmi miinimumini, mis tähendab lühidalt öeldes, et lugemine venis nagu kaamli tatt.
Täiesti vabalt oleks võinud autor lihtsalt pooled kohad välja jätta, teha raamatu poole õhemaks ja ikka poleks midagi kadunud olnud. Selline heietamine ümber tulise pudru raiskab lihtsalt kõigi aega. Aega küll aitas viita, aga ma ei ole kindel, kas just positiivses võtmes. Kuigi tõesti, temaatika oli paljulubav ja ma ootasin midagi väga teistsugust.
Kommentaarid
Postita kommentaar