Aprilli kokkuvõtte aeg! Kuna seekord leidsin aega jooksvaks kirjapanekuks, siis õnnestus rohkem kui kaks lauset per raamat kirjutada ja selle tulemusena otsustasin jagada nad ka eraldi postitustesse. Lihtsalt selle jaoks, et ei tekiks kilomeetritepikkune tekst, mida teised ei jõua lugeda ja ise kirja panna. Esimesed on nüüd rõõmsalt teie ees.
1. Tommy Hellsten "Elu laps", Pilgrim kirjastus, 169lk, 3/5, sisututvustus leitav siit.
Tegemist on raamatu "Jõehobu elutoas" järjega, mis põhiliselt toob välja võimalused enese (ja teiste) aitamiseks ja paranemiseks lähisõltuvusest. Minu arvamus on võrdlemisi sama, mis esimese raamatu puhul: seal leidub vajalikku, mida endaga kaasa võtta, aga see tuleb enda jaoks ridade vahelt ülesse leida. Näiteks tooksin positiivsena välja lapsekasvatuse küsimuse. Enda jaoks sain kinnitust, et toimin väga paljudes asjades õigesti (kuigi sama ropult vahel ka eksin, olen siiski inimene).
Nüüd negatiivse juurde. Jätkuvalt ei ole raamatuga isiklikku sidet, seega kaob põhiline mõte kuhugi sügavikku ära. See andis aega märgata, kui ko-hu-ta-valt häiris usuteema sisse toomine. Ma tahaks lugeda ka teisi Hellsteni psühholoogiavaldkonna raamatuid, aga kardan, et need on samuti tugevalt religiooniga seostatud ja see pisut paneb pelgama.
Veel tooksin välja kujundliku keelekasutuse ja sõnakordused. Mul on mingi kiiks, et väga ei taha kümme korda ühte lauset lugeda, aga pidin seda korduvalt tegema, sest muidu poleks üldse aru saanud, millest juttu on. Sõnakordused tekitavad ka tahtmise appi karjuda: sünonüümid on ju olemas. Tahaks kohe nutta, kui ühes lauses on viis korda samasugust sõna/fraasi kasutatud. See on raudselt mingi kooliaja kiiks, sest mäletan väga selgesti neid jutte, kuidas sõnakordused on stiiliviga. Vot sulle viga, ma ei suuda enam normaalselt raamatuid lugeda.
Lühidalt: erialaselt mõistlik lugeda, hobikorras teist korda enam kätte ei võtaks.
2. Eesti Vaimse Tervise Ühingute Liit "Avasta tulevik. Toetuseks ja teejuhiks igaühele, kel on kokkupuuteid skisofreeniaga", 98lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Tegelikult on selle raamatuks nimetamine palju, pigem on tegemist ühe väga mahuka infovoldikuga, kuhu on koku kogutud esmane vajalik info skisofreenia kohta. Lugemise taga ei ole minu või mõne lähedase skisofreeniatunnuste avaldumine, vaid koolitöö. Tegelikult olen isegi tänulik, et sellise asja kätte pidin võtma, sest vaevalt muidu oleksin selleni jõudnud. Ma ei saa kuidagi väita, et teadmised skisofreeniast kuidagi mööda külge maha jooksevad. Vääritimõistmist on palju ja oskan ainult rõõmustada selle üle, et jälle targemaks sain.
Ülesöönud infovoldik võtab haiguse kenasti ja lihtsalt kokku. Keerulisemad, eelkõige meditsiini ja psühholoogiat puudutavad, terminid on lihtsasse keelde ümber tõlgitud, et kõigile arusaadav oleks. Lühidalt öeldes välja on toodud kõik oluline, mida haigestunud inimene või lähedased teadma peaksid: kuidas haigus avaldub, mis on ravivõimalused, kuidas need toimivad ja mil viisil annaks omastel haiget aidata. Psühholoogia on alati minu jaoks huvitav olnud, aga takerdun endiselt tihti selle otsa, et lihtsalt ei mõista kõiki erialatermineid. Hea, et vahel mõeldakse ka tavainimeste peale.
Oli üks põhiline asi, mida läbivalt raamatut lugedes tegin: ohkasin. See ei ole väga sage, et lugedes pisarad silma tikuvad, aga sel hetkel kui sain aru, mis suunas raamatu lõpp liigub, läksid silmad väga märjaks. Oli palju ootamatuid pöördeid ja, täiesti ausalt öeldes, ega enne viimaseid peatükke ei saanud aru, kuidas lugu lõppeb. Pidevalt tuli midagi uut, mis näitas tegelasi ja liine erinevas valguses.
Temaatika on muidugi ka raske: lähisuhtevägivald ja lapse surm. Kuidagi klappis kokku ka ühe ainega koolis: lähisuhtevägivald ja ohvriabi. Nii raamat, kui loengud täiendasid teineteist väga hästi, sain tõmmata paralleele ja paremini mõista, mida raamatu tegelased tunda võisid. Selles uues valguses ei imesta üldse, miks "Ema pihtimuses" käitusid inimesed ja reageerisid nii, nagu nad seda tegid.
Ühe pere lugu kõlab sobiliku kirjeldusena. Mul oli selle raamatuga veidi keeruline lugu: see ei meeldinud mulle üldse, aga käest panna ka ei saanud. Millest järeldan, et midagi ikkagi köitis. Positiivne oli, et hoolimata ebakõladest minus, lendas raamat käes ludinal.
Tegemist oli ühe ütlemata armsa ja lihtsa perekonnaga, kellel olid täiesti tavapärased probleemid ja elu keerdkäigud. Kõige rohkem häiris tegelaste rohkus. Tegemist oli keskmisest ja harjumuspärasest suurema perekonnaga, ja kuigi täitsa alguses oli välja toodud sugupuu, kadus tihti järg käest ära sellega. Lõpuks andsin alla ja lihtsalt lugesin ilma, et oleksin proovinud meenutada, kes ja kuidas omavahel siis ikkagi suguluses olid.
Ei saa välja jätta fakti, et huvitavaid pöördeid leidus siingi. Kohati selliseid, mille peale mina poleks tulla osanudki. Samas ei olnud need sellised, et juba pool raamatut tead, midagi on tulemas. Olid hoopis sellised labidaga näkku ja naudi tõde. Üleliigset jutustamist ei olnud, kirjeldused ei kestnud kümme lehekülge ja kirjutamisstiil oli ka täitsa asjalikult nauditav. Hoolimata sellest, et tegelaste rohkus ajas segadusse, ei teinud seda raamat ise. Ehk siis teksti ülesehitus oli mõistlik ja ladus.
5. Yrsa Sigurdardottir "Pärand", kirjastus Varrak, 432lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Oi oi oi, kui hea lugemine see oli. Erinevalt eelmisest Sigurdardottiri raamatust (vt veebruari nimekirja), ei olnud siin üldse nii pikki heietusi, kirjeldusi ja tühja juttu. Kõik, mis kirjas oli, sobis oma kohale hästi. Võis muidugi ka olla see, et ma lihtsalt polnud terve eelneva nädala raamatut kätte võtta saanud ja lihtsalt ei pannud tähele suures nautimises.
Läbi terve raamatu oli tunda pinge kerimist ja tegelik mõrvar tuli välja alles suhteliselt lõpus. Kusjuures, ma ei arvanudki mõrvarit ära! Olin täiesti kindel, et selleks on vahistatud mehe vend, aga võta näpust. Sel hetkel, kui uurija aru saab, kes kurjategija päriselt on, saab sellest ka lugeja aru, sest siis on vihjed juba väga tugevad. Tegelikult antakse neid ka läbivalt raamatu vältel, aga sellest sain alles pärast aru.
Mulle sobis, et kirjanik oli selle teose puhul kasutanud vähe tegelasi. Lihtne oli meelde jätta, kes oli kes ja mis rolli ta mängis. See muutis tegevusliinide jälgimise kordades meeldivamaks, kui oli eelmise "Kes teisele hauda kaevab" puhul. Kindlasti leiab Yrsa Sigurdardottiri raamatuid ka edaspidi minu riiulil lugemist ootamas!
Sihuke armas ja nunnu noortekas. Ma küll tundsin, et olen sihtgrupist väljas, aga seda õige pisut. Tegevus oli loogiline ja lihtsasti mõistetav. Ei aetud taga mingisugust oskust teha loetule süvaanalüüsi, et seda mõista. Ma ütleks pigem, et see on täiskasvanu jaoks pigem kerge meelelahutus ja paari õhtu lugemine, mis aitab aega mööda saata ja ennast tühjaks laadida päeva stressist.
Ma siinkohal ei taha üldse anda mõista, et see oleks halb lugemine. Pigem tahaksin rõhutada seda, et minu jaoks ei olnud tegu nii paeluva looga, kui mõni teine. Usun, et noortele (ja mõnele täiskasvanule) võib see tekitada hoopis rohkem emotsioone ja ehk keegi ka tunneb, et on võimalik sügavamõttelist analüüsi teha. Salata muidugi ei saa, et see, kes tahab teatavat moraali ja tarkusetera leida, seda ka ridade vahelt teeb.
Ma ootasin selle raamatu vabanemist raamatukogus niii-iiii kaua. Mulle isiklikult meeldis, hoolimata väikestest faktivigadest, autor on Austraaliast, seega annan andeks. Ega need tegelikult nii palju ei seganud ka, sest ma ei oodanud ilukirjanduslikust teosest mingisugust faktidel põhinevat ajaloolist ettekannet. Tunded see-eest olid täitsa ehedad, arvestades sellega, mis raamatus üldiselt toimus: rasked läbielamised ja kaotused olid pidevalt pildis lõpuni välja.
Mulle meeldis, et Chater hoidis tegevusliinid lihtsana. Ei pidanud eraldi paberit võtma ja ülesse kirjutama, kes ja kuidas omavahel seotud olid. Eriti lihtsaks läks siis, kui kõik tegelased olid juba kokku saanud ja jutt käis sama temaatika ümber, lihtsalt läbi erinevate silmade. Minu jaoks on loogiline ülesehitus ühe hea raamatu juures väga oluline. Siin ei olnud üleliigseid minevikumeenutusi või ühest ajastust teise hüppamist. Oli olevik ja siis oli tulevik. Lausa imeline oli vahelduseks lugeda raamatut, kus lõpp oli selgelt olemas, ilma et peaksin seda ise oma peas välja mõtlema.
Tõmbaksin siinkohal nüüd esimesele poolele joone alla. Postitus #2 on leitav siit.
Kommentaarid
Postita kommentaar