Käes on aeg märtsikuu kokkuvõtte tegemiseks. Kokku käis käest läbi 13 raamatut. Lehekülgi oli kokku 4230. Pikim raamat oli 488 lehekülge ja kõige lühemas oli 136 lehekülge. Eesti autor oli kolmel raamatul ja kümnel raamatul oli autoriks välismaa kirjanik.
Jaanuari raamatud on leitavad SIIT
Veebruari nimekiri SIIT
1. Martha Hall Kelly "Sirelitüdrukud", Päikese Kirjastus, 480lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Ütlen ausalt, see on selline raamat, et pärast lugemist on vaja hetke, et kõike seedida. Ma muidugi olin selle lugemise ajal haiglas ja üliemotsionaalne, seega see võis veidi juurde anda kogu sellele tundelisusele, mis mind tabas. Tegelikult tõotas juba kogu see sõjatemaatika raskeid hetki, aga kui sa loed inimestest vangilaagrites, lastest ja sellest, kui julmalt neid lihtsalt tapeti, siis jah, see tõmbab pisara välja. Ja kui julm võib elu olla! Operatsioonid ja see, kuidas elu hiljem edasi läks: arsti jaoks positiivselt, katsejäneste jaoks läbi raskuste. Jah, mul on hea meel, et ei elanud sel ajal ja saan praegu rahulikult oma tugitoolis kohvitassi taga ohata, et küll võis raske olla.
2. Martin Pistorius "Nähtamatu poiss", Helios kirjastus, 280lk, 5/5 sisututvustus leitav siit.
Tõsielulised lood on alati paeluvad. Esiteks oli see meelelahutuslikus väärt kätte võtmist. Teiseks, potensiaalselt võivad erivajadusega inimesed olla minu tulevaseks tööpõlluks ja see raamat avab tegelikult päris hästi puudega inimeste mõttemaailma. Kusjuures, ma olen kirjutanud oma märkmetesse, et see on julm, kui vähe arvestatakse erivajadustega täiskasvanute enda tahtmisi või kui vähe tahetakse neist aru saada, eelkõige selle kirjutise põhjal sõna võttes. Ei taha hetkel laskuda süvitsi sellesse teemase, aga tegelikult päris hea ja vajalik mõttekoht ühiskondlikus plaanis.
3. Tommy Hellsten "Jõehobu elutoas", Pilgrim, 174lk, 3/5, sisututvustus leitav siit.
Erialaselt võiks isegi kasulik olla mõistmaks lähisõltuvusega inimesi, aga.... esiteks häiris mind kohutavalt, kui palju oli mingisugust ümber nurga juttu ja arusaamatuid võrdlusi. Teiseks häiris pidev usu ja jumala teemasse toomine ning kuidagi ümber usu keerutamine. Vahepeal tundus, et autor tahaks minu poole mingi taevase ilmutuse saata, mitte valgustada lähisõltuvusest ja sellest väljatuleku kohta. Üldiselt ei hakkanud "Jõehobu elutoas" minuga kõnelema ja ilmselt paari kuu pärast ainult ähmaselt mäletan, et olen sellist asja lugenud. Sealt oleks võinud edasisse ellu nii palju kaasa võtta, aga olen hoopis veel rohkem segaduses, kui varem.
4. Heather Morris "Auschwitzi tätoveerija", kirjastus Hea lugu, 288lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Ühes raamatus kaks minu eelistatuimat temaatikat - tõsielu ja sõda. Lugesin selle ühe õhtuga läbi, sest nii huvitav oli, et ei suutnud käest ära panna. Kogu aeg mõtlesin, et nüüd on viimane peatükk, aga ühel hetkel, täiesti märkamatult oli juba tagakaas vastas ja lugu läbi. See oli hästi kirja pandud lugu ja tead, usu või mitte, aga taastas hetkeks mu usu sellesse, et päriselt on olemas nii tugev, kõikevõitev armastus. Ühelt poolt sünge kirjeldus koonduslaagri elule ja katsumustele, teiselt poolt armastuslugu. Vahepeal kippusin juba unustama, et tegu on päriselt juhtunuga, sest nii uskumatu, et midagi sellist päriselt olla saab. Mõtlen eelkõige seda armastuse osa.
5. Jüri Uljas "Eestlase keha kõneleb. Teekond parema enesetunnetuse ja teiste mõistmise juurde", kirjastus Atlex AS, 136lk, 3/5 sisututvustus leitav siit.
See raamat jõudis minuni puhtalt seetõttu, et kooli pärast pidin lugema. Mööda külgi päriselt maha ei oleks jooksnud, sest päris hea on teada neid pisikesi nüansse, millega inimesi paremini lugeda. Ma tahaks uskuda, et kui just enne seda ei oleks olnud loengut, mis sisaldas tegelikult kogu seda juttu, mis oli raamatus, siis oleks hinnang kõrgem olnud. Kuna ma siiski olin just olnud loengus, kus Jüri Uljas rääkis kümme korda huvitavamalt, kui oli tuimalt raamatust lugedes, siis oli uudsus kadunud. Kordamine muidugi on tarkuse ema, aga jään siiski arvamuse juurde, et kehakeelt ja sellest arusaamist, on palju huvitavam tundma õppida kontakttundides.
6. Bjarni Haukur Thorsson "Isa", Ajakirjade kirjastus, 232lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Tekst on loogiline, kaasahaarav. Tekitas mõningast äratundmisrõõmu ja naerda sai ka omajagu. Selle lugemise ajal mõtlesin, et pagana kahju, et see Mirteli esimesel eluaastal kätte ei sattunud. Oleks äkki abiks olnud pikkadel magamata öödel märgata läbi huumoriprisma kogu seda virr-varri, millest elu siis koosnes.
7. Leila Slimani "Hällilaul", Kirjastus Tänapäev (sari Punane raamar), 168lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
See oli julm! Palju julmem, kui ma alguses ootasin. Aga juba alguses oli väga raske käest ära panna, sest autor on kirjutanud kogu raamatu selliselt, et sa lihtsalt tahad edasi lugeda ja teada, mis saama hakkab. Plusspoolena tooksin kohe välja, et autor on olnud väga konkreetne ja ei ole kasutanud liiga palju üleliigseid sõnu. Ma enam ammu ei jõua lugeda kilomeetripikkuseid kirjeldusi maastikust või olustikust. Lihtne, kiire, konkreetne, väga mugav jälgida. Mis mind väga häiris, oli lõpp. Ma oleks tahtnud sinna lõppu saada mingisugust lühikest psühhoanalüüs, miks lapsehoidja lapsed tappis ja kuidas pere pärast eluga edasi läks. Samas saan aru ka sellest, et mõni asi peabki mõistatuseks jääma.
8. Koidu V. G. Ferreira "Domineeriv värv: tumepunane", kirjastus Varrak, 464lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Esimeste peatükkide juures mõtlesin, et see on liiga ulmekas ja mõeldud pigem nooremale publikule. Üldiselt on mu lugemismaitse siiski pisut teistsugune. Aga siis läksid peatükid edasi ja avastasin ennast mõttelt, et tahaks juba teada, mis saab edasi. Ehk siis ausalt, sobib noorele, aga ka täiskasvanule väga rõõmsalt. Fantaasiat on kasutatud palju, aga erinevalt raamatust "Vere magus lõhn" (McLeod) ei hakanud see häirima ehk polnud absoluutselt üle pakutud ja kuidagi sobis sinna väga hästi. Noh ja lõpuks kadus see tunne ära ka, et ma olen vanusegrupist väljas.
9. Jan Erik Vold "Ruth Maieri päevikud. Juudi põgenik Norras", kirjastus Tänapäev, 488lk, 2/5, sisututvustus leitav siit.
Ma õige pisut surin seesmiselt seda raamatut lugedes. Mitte, et see oleks olnud nii südantlõhestav lugu või kuidagi eriti elavalt kirja pandud. Vastupidi, viimengi huvi suri umbes kümnendal leheküljel. Aga lugesin edasi lootuses, et läheb äkki kuidagi huvitavamaks. Ei läinud. Olen väga tugeval arvamusel, et seda päevikut oleks saanud kirja panna kuidagi huvitavamalt. Kui autoril oli ikkagi kindel plaan kasutada ainult originaalkirju, siis minu arust oleks võinud valida selliseid, kus ei ole kolmes järjestikkuses ainult ühesugune sisu. See muutus lõpuks päris võimsalt tüütuks.
Teksti oli alles jäänud palju norra ja saksa keelseid lauseid. Mis ärritas mind mingil kõrgemal levelil. Kui pool lehekülge on võõrkeeles ja selle tõlge asub täitsa raamatu lõpus ning niimoodi on see umbes viis lehte järjest, siis minul tekib küll küsimus, et mis otsast seda raamatut siis lugema peaks.
Ja veel üks ärritav faktor: Vold on kirjutanud iga peatüki algusesse omapoolse eessõna, kommentaarid ja peatüki sisututvustuse. Ma ei suutnud mõista miks see on vajalik. Kuidagi keskendud juba lugemisele ja hakkad aru saama, mis toimub. Siis visatakse sulle see kommentaar sinna vahele ja hakka aga jälle uuesti pilti kokku viskama. Eriti hull oli lugu siis, kui jõudsid juba Voldi kirjatüki ära lugeda ja pidid raamatu käest panema. Vahepeal oli tükk tegu, et edasi aru saada.
10. Tom Perrotta, "Allesjäänud" kirjastus Varrak, 360lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Lõpp jäi järjekordselt minu jaoks lahtiseks. Oleks tahtnud teada, kas Tom leidis sealt hipipeolt oma tibina ülesse, kas Nora ja Kevin jätsid tibina lapse endale või. Närvi ajab kui küsimusi on nii palju ja vastuseid nii vähe. Üldiselt oli selline enam-vähem lugemine. Põnevust oli, aga mitte üleliia, samas lugema kutsus ja ei tekkinud tunnet, et raiskan enda aega.
Mind häiris veidi, et olen kunagi näinud mingit filmi, kus ka inimesed müstiliselt haihtusid, aga raamatu juurde on kirjutatud ainult see, et selle põhjal on tehtud teleseriaal. Nüüd mul muidugi jälle ei tule meelde, mis selle filmi nimi oli, aga tahaks teada, kas raamatu autor on kuidagi inspiratsiooni saanud sellest filmist.
11. Robert Bryndza "Tüdruk jääs", kirjastus Pegasus (Erika Fosteri sari), 384lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Erinevalt eelmisest raamatust, tekitas see küll alguses tunde, et raiskan oma aega. Esimesed peatükid ei olnud üldse paljutõotavad. Aga kuidagi märkamatult muutus isegi üsna huvitavaks. Kui kedagi huvitavad fucked up peresuhted, siis palun, see on ideaalne raamat. Kahju oli ainult sellest, et üsna palju enne raamatu lõppu viisin juba otsad kokku ja sain aru, kes on süüdlane.
Samas tundub, et sellel Erika Fosteri sarjal võib isegi potensiaali olla minu jaoks. Uurija isiksus on väga huvitavalt kirja pandud: kangekaelne, sihikindel ja läheks igalt poolt läbi, kui vaja oleks. Juba ainult selle pärast tahaks võtta mõne järgmise sarja raamatu kätte. Keegi, kes rohkem loeb, on ehk kokku puutunud ja oskab soovitada?
12. Katrin Pauts "Politseiniku tütar", kirjastus Varrak, 312lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Jõudsin lõpuks Saarte-põneviku sarja alguseni ka. Hea kerge lugemine, jutt jooksis libedalt ja ei pidanud palju vaeva nägema, et aru saada, kuidas erinevad liinid läbi teose liiguvad. See on ka peamine põhjus, miks see senisest kolmest sarja-raamatust kõige rohkem meeldis. Raamatus on mitmeid eetilisi dilemmasid ja paneb ka ennast tegelikult kaasa mõtlema. Just eelkõige selles osas, et mida ise sellises olukorras teeks või käituks.
Mulle üldse kuidagi eriti meeldib Pautsi kirjutamisstiil. Selline kergesti mõistetav ja..lihtne. Ma loen raamatuid lõõgastumise eesmärgil üldiselt ja eelistan, kui ma ei pea kulutama täis tööpäeva selle jaoks, et analüüsida mõne lektüüri sisu, et natukenegi aru saada, mida kirja on pandud.
13. Stephenie Meyer "Keemik", kirjastus Pegasus, 464 lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Ei valmistanud üldse pettumust. Sisaldab kogu põgenemiste ja pettuste kõrval ka armastuslugu nagu ma Meyeri puhul ootaksingi. Õnneks unustasin üsna ruttu ära, et sama autor kirjutas ka Videviku-saaga. Muide fun fact, mis üldse asjasse ei puutu: ma pole mitte kunagi oma Videviku raamatuid avanud. Seisavad ostmisest alates riiulis lihtsalt niisama, sest jõudsin enne sõbrannalt laenata ja läbi lugeda, kui enda omad sain :D
Keemik kisub endaga kaasa ja raske on käest panna. Tõesti oli huvitav jälgida, kuidas kangelased ühest halvast olukorrast teise lendasid, süsteemile vastu hakkasid ja lõpuks õnnelikult välja pääsesid olukorrast. Aga vingun jälle lõpu üle. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui need jätavad liiga palju ruumi fantaasiale. Tahaks raamatutele mingit kindlat lõpetust, et vot nüüd on siin ja siin, teevad seda ja toda, mitte selline umbmäärane aimudse andmine. Päriselt, mis komme see on tekkinud jätta kõikide filmid ja raamatute lõpud lahtiseks? Tõesti ainult selle pärast, et saaks muudkui järgesid vorpida?
Kommentaarid
Postita kommentaar