Otse põhisisu juurde

Loetud raamatud 2019: jaanuar

Olen korduvalt varemgi mõelnud, et peaks mingit statistikat pidama, mida ja kui palju aasta jooksul läbi loen. Paar korda olen alustanud, ka siinsama, mingisuguse listi koostamisega, aga alati on see pärast esimest kuud kuidagi soiku jäänud. Vahepeal jäi igasugune lugemine üldse väga soiku, aga suuremal stressiperioodil avastasin end jälle raamatute seltsis. Aitas jätkuvalt väga hästi mõtted mujale saada. Kursusetöö kirjutamise ajal leidsin end mõttelt, et oi kuidas ma tahan juba erinevaid juturaamatuid ette võtta. Siis leidsin kuidagi enda jaoks facebooki grupi Lugemise väljakutse ja sealt jäi palju erinevaid jäid teoseid silma. Sinna otsa lisandus veel seegi, et mingil veidral põhjusel ostis mu ema Maalehe aastaraamatuga, aga andis selle lõpuks mulle, sest leidis, et tal ikkagi pole midagi teha sellega. Need kolm asja andsid mulle idee, et võiks kirja panna, mida loen, kaua loen ja oma arvamuse. Aga ega ma ilmselgelt ei saa ju nii, et ainult paberil on. Seega jagan teistega ka lahkelt, äkki hakkab midagi silma, mida lugeda. Niiiiiiii tahaks, et oleks kellega erinevatest raamatutest rääkida, kogemusi ja emotsioone jagada, seega olge lahked oma kommentaare jätma. 
Pildiotsingu anatomy of a bookworm tulemus
Pilt leitud internetist
Jaanuaris lugesin läbi kümme raamatut. See sai tegelikult mingil hetkel ka eesmärgiks võetud ja mul on väga hea meel, et selle ka täita suutsin. Kuigi jah, võttes arvesse, kui väga vahepeal oli reaalsusest põgenemist vaja, siis üldse ei imesta :D Hakkan siis otsast pihta. Nummerdus ei ole meeldimise järjekorras, vaid panen nad ajalisse järjestusse. Ehk siis sellises järjekorras nagu nad teie ees on, need läbi loetud ka said. Vahemärkusena ütleksin, et hindamine on küll üks julm asi, aga kavatsen siiski enda jaoks need viiepallisüsteemis siiski ülesse märkida. 

Loetud lehekülgi kokku: 2272
Pikim 312lk, kõige lühem 128lk. Kuus raamatut olid Eesti autorite kirjutatud ja neli välismaa kirjanike sulest. 

1. Katrin Reimus "Kus tramm ei käi", kirjastus Varrak, 144lk, 3/5 

Pärast rasket lahkuminekut otsustab Margot oma elus uue lehekülje pöörata. Ja seda teeb ta endale omase põhjalikkusega. Selja taha jäävad Tallinn ja jõukas elukaaslane, ning Margot kolib elama ja töötama ühte väikesesse Eesti valda, sinna, kus tramm ei käi. 
Kuid kas endine elu on tõesti möödanik või saab minevik Margoti ka kõrvalises väikevallas kätte? Kuidas tulla toime uue tööga, kui vallaeelarve on napp, soov midagi ära teha end nii endale kui teistele tõestada aga suur? Ja kas ka väikeses maakohas on võimalik kohtuda kellegi uuega ning kuidas on sellisel juhul mõistlik edasi toimida?


Minu jaoks oli tegemist tavalise noortekaga, seda kõige paremas mõttes. Olgu, päris pubekatele ehk mitte, aga samas tundsin, et olen väga sihtgrupist väljas ja kogu teose mõte oli väga kiiresti ära aimatav. See on muidugi minu probleem, et olen mõistuselt kohati vanem kui vanuselt ja eelistan üldiselt tõsisema alatooniga raamatuid. Vägagi teistsugune kui "Sõda ja rahu", mille viimase osa kallal ragistan juba pikka aega. Samuti sain juba umbes poole peal aru, kuidas raamat lõppeb. Sellegi poolest oli üks mõnus ühe õhtu lugemine, mida oli kerge jälgida ja millest sai kergesti aru hoolimata sellest, et tegin umbes kümmet asja korraga. Aaaaaa, ja ma pean ütlema, et põlise "maakana" on väga naljakas sellist tutvustust lugeda. Jah, elu maal on võimalik, eelkõige sellises kohas, mis päriselt nagu maa alla ei kuuluks. Aga see on hoopis teine teema ja ei kuulu absoluutselt siia. 

2. Toomas-Valter Huik "Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Pätsiga ja teisi mälukilde 1938-1945", kirjastus Tammeraamat, 256lk, 4/5

Paraja poisipõnnina enne okupatsiooni ja Teist maailmasõda Eesti kahe riigivanema Konstantin Pätsi ja Otto Strandmanniga kohtunud Toomas-Valter Huigi mälukillud kirjeldavad pöördelist aega nii Eesti kui ka lapse elus. Uudishimulik poiss märkas ja tajus paljutki ning aastakümneid hiljem mõjuvad tema mälukillud läbielatust ja kogetust nii ehedalt, justkui rändaksime koos autoriga aastates 1938-1945. 1931. aastal sündinud Toomas-Valter Huik on töötanud toimetajana kirjastuses ja ajakirjanduses ning tõlkinud saksa ja vene keelest kümneid raamatuid. 

Väga minu tassike teed raamat, sest mingil veidral põhjusel võin lõputult lugeda sõjaga seotud teoseid. Eelkõige selliseid, mis räägivad tavaliste inimeste tavalisest elust sel ajal. Kuidas hakkama saada, mida nad mäletavad, see kõik on kuidagi nii ehe ja raputav, et ei suuda kuidagi jätta lugemata, kui ette satub. Olustikukirjeldused olid väga head, andis väga hästi edasi seda emotsiooni, mida sel ajal tunda võis. Lisaboonus silmaringi laiendamise osas ajaloo valdkonnas. Hinde neli saab ainult seetõttu, et seal oli kohutavalt palju nimesid, mis mulle midagi ei öelnud. Nimede loend oli küll iga peatüki lõpus olemas, aga häiriv on neid keset lugemist nii vaadata. Pärast jällegi enam ei mäletanud, miks see nimi seal olemas oli. See muidugi on nüüd rohkem eestlaslik norimine, sest üldiselt oli tegemist väga oskuslikult kirjutatud raamatuga. 

3. Mira Kirshenbaum "Liiga hea, et lahkuda, liiga halb, et jääda", kirjastus Odamees, 288lk, 2/5

Mira Kirschenbaum annab lugejale ekspertnõuandeid teie valikute võimete kohta, õpetab konkreetseid samme, mida oma olukorra parandamiseks kohe võite astuda; ja näitab teile ultimatiivset viisi tunnetamaks oma viimast piiri - ning mida te vajate, et taas õnnelik olla. Käesolev, märkimisväärselt sügav käsiraamat annab teile nõuandeid, nägemaks tõde teie suhte kohta - ja aitab teil targalt ja südamega asja juures olles tegutseda, teades, et vaatamata sellele, kas otsustate lahku minna või kokku jääda, teete enda suhtes kõige õigemini. 

Ma ei mäleta miks selline raamat üldse mu lugemislisti sai, aga ju eelkõige erialasest huvist (just saying, et keegi siit nüüd midagi rohkemat välja ei loeks :D) Ütleme nii, et kasu poleks sellest olnud ka siis, kui oleks päriselt suhte osas nõu saada tahtnud. Ko-hu-ta-valt keeruline ülesehitus ühele eneseabiõpikul. Ka sõnadevalik oli üldiselt pigem kehv, sest inimene, kes ei puutu pidevalt kokku psühholoogiasõnavaraga ei saa umbes poolest jutust üldse aru. Paljud alused on pikad ja lohisevad ning lugesin neid umbes kolm korda enne, kui PÄRISELT aru sain, mis mõeldud oli. Kirjavigu oli samuti meeletult palju, vahepeal oleks tahtnud lausa parandama hakata, sest nii väga kriipis silma. Samas, tegu oli raamatukogu raamatuga, seega jätsin selle siiski tegemata. Jah, sellega annab analüüsida oma elu ja suhet, aga ei, see ei anna sulle tegelikult vastuseid. 

4. Sheri S. Tepper "Värav naiste maale", kirjastus varrak, 312lk, 5/5

Maailma tabanud katastroofi järel on naised tõmbunud elama linnadesse ning nende käsutuses on säilinud riismed mineviku teaduse- ja kultuuripärandist. Mehed elavad karmi sõdurielu väljaspool linnu ning saavad naistega kokku üksnes laste sigitamiseks. Naiste maa varjab endas siiski veel saladusi ja ootamatusi, mida jätkub viimase leheküljeni. 

Selle kuu täielik lemmik! Alustaksin miinuse välja toomisest: kohutavalt häiris mineviku ja tuleviku kõrvutamine üle peatüki, aga arvestades, et üldiselt oli kogu kupatus kergesti arusaadav ja väga hästi andis paralleele tõmmata aegade vahel, siis oli üleelatav. Tutvustus ei valeta, lõpuni välja on põnev lugeda ja ette ennustada mina lõpplahendust õigesti ei suutnud. Jah, tegu on ühe täiesti mindfu*k teosega, aga paganas, käest panna ka ei suutnud, sest nii kaasahaarav ja huvitav oli, hoolimata sellest, et ma pole feminist (raamatu leidsin blogipostitusest, kus räägiti teostest, mis võiksid olla feministi raamaturiiulis). 

5. Duncan Fairhurst "Meie väike saladus", kirjastus Sinisukk, 304lk, 4/5

"Mu isa hakkas mind kuritarvitama, kui olin neljane. See läks üle vägistamiseks ja lõppes alles siis, kui olin neljateistkümnene - pärast seda, kui olin võtnud liiga suure annuse paratsetamooli ja mind elustati haiglas," tunnistab raamatu autor Duncan Fairhurst, keda alandati halastamatult kogu lapsepõlve vältel. Pärast aastaid kestnud võitlust alkoholi ja uimastitega, elu vilestuses, arreteerimisi narkootikumide omamise eest jne, pööras Duncan lõpuks elus uue lehekülje. Ta andis oma isa kohtusse. See on valus, kuid ka haarav jutustus poisist, kes varastatud lapsepõlvest hoolimata saavutas elus edu. 

See oli julm lugemine, väga julm, eelkõige seetõttu, et tegu on tõestisündinud looga. See teadmine, et keegi on selle reaalselt läbi elanud, muudab kogu raamatu palju sügavamaks ja emotsionaalsemaks. Esimese poole raamatust mõtlesin, et panen lihtsalt kinni ja viin otseteed raamatukokku tagasi, sest lihtsalt ei suutnud. Lugesin, tegin pausi, mõtlesin, lugesin edasi. Ma ei suuda välja mõelda, mis võib olla sellise inimese peas, kes lapsele nii teeb. See ei ole normaalne ja sellistest kogemustest lugemine teeb kurvaks. Paraku selline on elu meie ümber ja ka sellest osast peab rääkima, näitama, et pimedusest leidub väljapääs. Mul on hea meel, et võtsin end kokku ja raamatu siiski lõpuni lugesin. Teine pool läks positiivsemaks ja see on suurepärane, et autor suutis enda eluga järje peale saada. Aga veel kaua keerles mu mõte selle juures miks ometi nii tehakse nii paljudele väikestele hingedele...

6. Margus Vaher "Tee mehe südamesse. Käsiraamat naistele", kirjastu Pilgrim, 160lk, 4/5

"Armastus on ainus alkeemiline element, mida tunnen. Raamatus kirjeldan nii sõnalisi kui mittesõnalisi vahendeid, kuidas käituda ja mida teha, et mees tunneks end suhtes tõeliselt armastatuna. Kui tahad suhtesse kvalitatiivset muutust tuua, siis saavutad selle kõige tõhusamalt isikliku eeskuju kaudu. Mehel on lihtsam avarduda naiseliku armastuse, empaatia ja õrnuse tunnetamise ning kogemise kaudu. Mees võtab vastu, naudib ja peegeldab seda omakorda tagasi enda armsamale." - Margus Vaher

Pärast julma sisuga raamatut, tahtsin midagi, mis oleks kerge, lõbus ja lihtsasti mõistetav. Nagu rusikas silmaauku tuli teavitus, et reserveeringute järjekord jõudis minuni. Jah, tegemist on lihtsasti loetava kirjandusega. Jah, see on humoorikas ja nalja sai palju. Ei, ma ei nõustu sugugi kõigega ja ei hakka neid asju enda elus katsetama. Olgu, naine võiks vähem näägutada, aga for a love of god, kui see kardinapuu ikka ülesse ei saa kuude kaupa, siis ma variant 1)panen selle ise ülesse, variant 2)kui ise hakkama ei saa, kutsun mõne sõbranna appi või variant 3)jätangi üldse tähelepanuta selle fakti, et kardinapuu pole kuude kaupa ülesse saanud. Ma ei hakka mehega ninnunännutama või teda komplimentidega üle valama. Tegu on mehega, mitte jumalaga ja isegi kui oleks jumal, siis mina usuteemadesse eriti kirglikult ei suhtu.

7. Kerttu Rakke "Häbi", kirjastus Mitu juttu, 184lk, 5/5

Möödunud sajandi 0-ndate aastate keskel saabub Venemaalt Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhts kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks. 
Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

Raamat on väga mitmetahuline ja paneb mõtlema. Eelkõige sellele, mida kasvatus ja keskkond inimesega teha võivad. See on pöörane, kuidas ühe inimese pekki keeramine, keerab pekki veel mitmeid järeltulevaid põlvkondi. Loo lõpp on, eelkõige seetõttu, et see on päriselu baasil, täiesti masendav. Nii kahju hakkab, nii emana kui tulevase sotsiaaltöötajana. Mu aju hakkas automaatselt genereerima, kuidas oleks võinud toimida ja mis oleks võinud olla teisiti, kui kohe alguses oleks keegi olnud huvitatud õigest abist ja Nadka toimimismehhanismidest. Aga teised ajad, teised kombed. Ma ei ütleks, et see oli hea ja tore, pigem valus lugemine, aga sellest oleks ilmselt nii mõndagi õppida, kui avada raamat sooviga õppida teiste vigadest.

8. Katrin Pauts "Hull hobune", kirjastus Varrak, 232lk, 5/5

Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat "Hull hobune" viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider ünnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid tagasi üks nõid, kes veel tuleriidalt sajatusi pildus, siis pole see ebausk võrsunud päris tühjalt kohalt. Kuid "needuse" põhjused võivad peituda ka lähiminevikus, pealegi ei pelga mõni külaelanik ka ise üleloomulikke jõude enda teenistusse rakendada...Kui viimas raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada. Nagu Katron Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik" ja "Tulekandja. Muhumaa põnevik" (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge. 

Ütleme nii, et tutvustus juba ütleb enamuse ära. Väga kaasahaarav ja põnev, kohe üldse ei tahtnud pikka vahet lugemisse sisse jätta, vaid hea meelega oleks jutiga läbi lugenud. Mulle üldiselt meeldivad krimkad, saab natuke aju teritada ja proovida välja mõelda, kas taban ära, kes on süüdi. Päriselt küll ei tabanud, aga kerge kahtlus tekkis ja see siiski osutus õigeks, põhjused siiski mitte. Taaskord, mind häiris kohutavalt mineviku ja oleviku läbisegi esitamine. Jah, see on üleelatav, aga eelistan siiski kui lugu läheb loogilises järjekorras ja ma ei peaks hakkama peatüki alguses meenutama, kus kohas eelmine minevikuosa pooleli jäi. Raamat ise siiski sellest halvemaks ei muutu ja sain sellest motivatsiooni läbi lugeda ka teised sarjas varem ilmunud teosed ja tutvuda ka teiste nn krimikuninganna kirjutatud raamatutega. 

9. Anna Snoekstra "Ainus tütar", sarjast Harlequin, kirjastus Ersen, 264lk, 4/5

Kodu võib olla maailma kõige ohtlikum paik. Selles judinaid tekitavas psühholoogilises põnevikus muutub ühe naise sünge minevik teise tapvalt ohtlikuks tulevikuks. 
Kuueteistaastane Rebecca inter KAOB 2003. aastal. 
Ta on senimaani oma suvevaheajast rõõmu tundnud, kiirtoidukohas töötanud, ühe vanea poisi järele õhanud ja parima sõbrannaga poodides vargil käinud. Juhtuma hakkavad salapäraselt pahaendelised asjad - öösiti justkui oleks keegi tema toas, ette tuleb teadvusehetki ja tunnet, nagu keegi teda jälgiks - ent Becil pole õrna aimugi, mis teda ees ootab. 
Üksteist aastat hiljem tuleb keegi tema ASEMELE
Keegi noor  naine, kes on pärast vahistamist meeleheitel ja väidab, et tema ongi kümne aasta eest kadunud Bec.
Peagi elab petis Beci elu. Magab tema voodis. Kallistab tema ema ja isa. Õpib selgeks tema parimate sõprade nimed. Mängiv näitemängu tema nooremate vendadega. Aga Beci lahke pere ja innukad sõbrad pole päris need, kellena näivad. Kui petisel õnnestub Beci juhtumiga tegelev politseiuurija valejälgedele juhtida, hakkab ta ise tõelise Bec interi elusse süüvima - ja peagi taipab, et see, kes iganes Beci minema viis, on ikka veel vabaduses ning teda ennast ähvardab oht. 

Mulle sattus kohutavalt palju neid mineviku ja oleviku läbisegiliinidega raamatuid. Taaskord. Ja see oli eriti häiriv just seetõttu, et tegevused olid niivõrd erinevad mõlemas liinis. Põnevust on jälle täitsa lõpuni välja ja väga raske oli aru saada, kes siis tegelikult Beci kadumise taga on. Vastus on üllatav, ma ütleks. Mingist hetkest aimatav, aga siiski üllatav. Loo lõpp oli selline meh. Kogu põnevus on täiesti põhja keeratud ja siis boom, lugu läbi, the end, finito. Nii palju küsimusi jäi veel õhku, südames oleksin tahtnud, et siit oleks tegevus VEEL edasi läinud. 

10. Ketlin Priilinn "Vaim", kirjastus Tänapäev, 128lk, 5/5

Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust. 

Mind ei üllatanud, et tegemist oli järjekordse ühe õhtu lugemisega, mis on kirjutatud ladusalt ja lihtsas keeles. Mis mind aga üllatas oli see, et raamatu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul. See oli veider hetk minu elus, kui seda taipasin, sest üldiselt olen sattunud raamatutele, mis on pikema aja peale ülesse ehitatud. Samas, sellele kirjandusteosele sobis see ülesehitus väga hästi. Raamatu kirjeldused olid väga tõetruud. Lausa nii tõetruud, et ma ei julgenud mingil hetkel enam vetsugi minna ja kujutasin igasugu asju pimeduses ette. Siinkohal tahaks tänada meie kohalikke: ööpimeduses tekkinud luulut sosistavast tüdrukust; lendavaid uksi, suhkrupakke ja peegleid ning seda teksapükstes viirastust, keda kord nägin :D 

*Kaldkirjas olevad raamatukirjeldused on võetud Apollo kodulehelt! 

Kommentaarid