Nii me siin elame

Sünnipäeva puhul käisime neljapäeval arsti juures. Süsti seekord ei saanud, kaalunumber oli 6080g ja pikkust 62cm. Isegi hästi, kui arvestada, et eelmisest korrast oli möödas ainult 3 nädalat. A suurusnumber on ikka põhiliselt 56.. no kaua võib :D Vahepeal käisime Rakveres vereproovi andmas, sest Tapal labor oli rivist väljas ja nende tulemused saime ka. Proov oli pisut korrast ära, hemoglobiin oli alla normi ja  natuke oli vitamiini defitsiiti ka. Põhimõtteliselt ütles arst, et tegu on rahhiidiga, aga muretsema hetkel veel ei pea. Annan topeltkoguse d-vitamiini, ehk siis viie tilga asemel kümme. Lisaks soovitas andma hakata porgandimehu ja õunapüreed. Porgand läks hästi peale, tahtis rohkem, kui julgesin anda, aga õunaga teeme esimesi katsetusi. Ma kardan nii õudsalt gaase, et alustuseks pean oma hirmudest üle saama ja siis vaatame edasi. Kui üldiselt peaks harjutama ühe lusikaga päevas ja siis järjest suurendama kogust, siis meie peame andma iga söögikorra juurde lisa. Esime

Täna on konkreetselt selline päev, et istuks lihtsalt toanurka maha ja ootaks surma. Mitte midagi ei jõua ega taha teha. Räige kass tuli juba hommikul peale ja siiamaani ei ole ära läinud. Mul oli täiesti mitu ebaloogilist põhjust, miks mu tuju üle keskmise pekkis on: Ma ei saanud hommikul magada, kuigi Pisike seda tegi ja kõik olid kodust läinud Pisike magas liiga vähe Pisike magas liiga palju Pisike keeldus viimasest pikutamisest enne ööund ja seetõttu oli ta viril Toas oli liiga palav Ma tegin teist korda tule alla liiga vara  Ma pidin Meheraasule tegema kohvi ja süüa, kuigi ma seda üldse ei tahtnud Ma pesin ainult kaks masinatäit pesu Mu märg pesu võtab toas liiga palju ruumi Jne Ma võiks reaalselt seda nimekirja sama tobedate põhjustega jätkata hommikuni. Absoluutselt kõik tundus nii vaevaline/raske/keeruline/mõttetu. Sellist emotsionaalset ameerikamäge mäletan ma raseduse ja imetamise ajast. Aga ma ei ole rase ega imetav ema, et siis hullus much hakkab peale

Päriselt ka, sa olid tore, aga nüüd oleks veel parem, kui sind enam ei oleks. Talvel see maaelu kohe üldse ei istu mulle. Roogi lund, külm, libe, külm, küta kogu aeg, külm. Et siis, kui veel aru ei olnud saada, pagana külm on! Meil on hetkel remont tegemata kahes toas + sahvris ja no see annab nii meeletult tunda, et poolt soojustust lihtsalt ei ole olemas (see wannabe soojustus, mis maja ehitamise ajal pandi on juba päris ammu hiirte poolt ära järatud). Ma lõpetan esimese pliidikütmisringi umbes kella 13 ajal ja selleks ajaks, kui Meheraasu koju jõuab pean uuesti tule alla tegema, sest jahedaks läheb. Vot nii kiiresti kaob kogu soe!  Kõik hommikud algavad sellega, et teen Pisikesele süüa ja mõtlen, et okei, kohe saab voodisse.. ning siis mõtlen, et pekki küll, nii pagana külm, peab kütma hakkama. Ideepoolest oleks muidugi võimalik seda teha ka siis, kui ta ööunest lõplikult ärkab, aga no kuidas ma toon ta külma tuppa ja teki sees ta ka olla ei taha väljaspool voodit. Ja n

Ma olen harjunud, et Pisike tõuseb öösel poole viie paiku, ma vahetan mähkme, ta sööb ja siis on uuesti head ööd. Viimased paar ööd on ta ärganud korduvalt. Ta ei taha süüa, mähe ka ei sega, lihtsalt..kiunub. Paneme talle luti suhu, keerame teki sisse rulli ja teise teki peale ja kõik. Jääb uuesti magama. Eile õhtul juba oli uinumine keeruline. Üldiselt juhtub see kohe peale sööki. Nüüd ärkas vähemalt kolm korda enne, kui lõplikult magama jäi. Ühtegi silmnähtavat põhjust ei olnud. Nagu ülevalpool juba ütlesin, ärkas ta öösel mitu korda enda nihverdamise peale. Okei, elasin üle, see võtab minutikese, et ta uuesti magama saada, AGA kukkus kell siis pool viis ja pühade vahe. Tegin rõõmsalt söögi valmis, vahetasin mähkme, toitsin ära ja lootsin ise ka uuesti voodisse minna (kui emadus mulle midagi õpetanud on, siis seda, et öösel tuleb iga unetunni eest tänulik olla). Oh, was i wrong. Algus oli isegi paljutõotav, oli voodis vaikselt ja pani silmad kinni.. ja siis lõi registrid valla.

*Ei, ma ei räägi saatest, vaid vahelduseks inimloomadele, meie pere lemmikutest. Ma kasvasin korteris. Ema ei lubanud lemmikloomi, sest tema jaoks oli koerte/kasside elamine korteris peaaegu võrdne piinamisena ja igasuguseid närilisi on ta kartnud nii kaua kui ma mäletan. Kui me kolisime maale, siis olin kindel: meie majja ei tule ühtegi pudulojust. Noh, kassi võtmise jutt hakkas pihta põhimõtteliselt siis, kui asjad olid lahti pakitud. Ma lubasin Meheraasu maha jätta, kui kass majja tuleb. Aga elul olid teised plaanid. Maal ikka hiiri liigub eksole. Minu esimesteks "lemmikloomadeks" said neli hiirt, kes vägivaldselt sisse kolisid. Mingi piirini ma leppisin sellega, sest kassi ma ikka ei tahtnud. Viimaseks piisaks sai hetk hommikul, kui tulin vetsust ja mõlemalt poolt jooksid hiired ja nad põrkasid elutoa uksel kokku. Sel hommikul ärkasid Mudilane ja Meheraasu röökimise peale, et kurat, me võtame kassi. Meiega liitus Miki. Hiirtest saime lahti ja mina olin p

Käisime Pisikesega arsti juures ja tulemuseks oli 5340g ja 59cm. Ehk siis pikkust on kokku tulnud juurde 10cm ja kaalu 2256g. Et siis ee, on see imelik, et mu 3,5 kuune preili kannab endiselt suurust 56? Ta on ikka veel nii tillukene, et endal hakkab imelik. Nii palju ilusaid riideid seisab kapis ja ootab oma aega, sest mõni  neiu ei suvatse kasvada :D Ma ise arvasin, et tuleb peaaegu 6 kg ära, aga ilmselgelt palju lootsin. Samas, taaskord ütles arst, et 800g juurde võtta on täitsa okei. Eks osaliselt seisab kaalutõus ka selle taga, et ma alles paar nädalat tagasi hakkasin paksendatud toitu andma ja kõik eelnev tuli välja sujuvalt. Eks siis uues kontrollis ole näha, kas see aitab kaasa või ei. Kõige veidram on muidugi see, et süüa peab saama iga 2-2,5 tunni tagant. Ma muud ei teegi kui ainult keedan vett ja majandan pudeliga, aga näed sa, juurde ei võta :D Kolmanda elukuu fotoshoot Teine rota vaktsiin tehti ära ja mingi süstike tehti veel (no ausalt ei mäleta, mis täpsemalt)