Otsi blogist

teisipäev, 21. veebruar 2017

Neli kuud Pisikest

Sünnipäeva puhul käisime neljapäeval arsti juures. Süsti seekord ei saanud, kaalunumber oli 6080g ja pikkust 62cm. Isegi hästi, kui arvestada, et eelmisest korrast oli möödas ainult 3 nädalat. A suurusnumber on ikka põhiliselt 56.. no kaua võib :D

Vahepeal käisime Rakveres vereproovi andmas, sest Tapal labor oli rivist väljas ja nende tulemused saime ka. Proov oli pisut korrast ära, hemoglobiin oli alla normi ja  natuke oli vitamiini defitsiiti ka. Põhimõtteliselt ütles arst, et tegu on rahhiidiga, aga muretsema hetkel veel ei pea. Annan topeltkoguse d-vitamiini, ehk siis viie tilga asemel kümme. Lisaks soovitas andma hakata porgandimehu ja õunapüreed.

Porgand läks hästi peale, tahtis rohkem, kui julgesin anda, aga õunaga teeme esimesi katsetusi. Ma kardan nii õudsalt gaase, et alustuseks pean oma hirmudest üle saama ja siis vaatame edasi. Kui üldiselt peaks harjutama ühe lusikaga päevas ja siis järjest suurendama kogust, siis meie peame andma iga söögikorra juurde lisa. Esimestel päevadel andsin ühe lusikatäie ja noh, nüüd siis juba kaks. Enne kui arugi saan sööb juba normaalset toitu.

Märtsi alguses lähme uuesti tagasi, tehakse uus vereproov. Loodetavasti on tulemused paranenud ja me ei pea mingeid ekstreemseid katsetusi tegema hakkama, et numbrid normi saada.

Neljanda elukuu pildistamine

Kõhult selili pöörab Pisike ilusti, varbad maitsevad ka, aga seljalt kõhule ei taha üldse õnnestuda. Külili saab suhteliselt vabalt ja kiiresti, aga edasi mitte. Proovin nüüd iga päev natukene ette näidata talle, kuidas see asi käib.

No ja ma kohe ei saa üle ega ümber magamise teemast. Ööd on endiselt head (parem oleks, kui ma ei sõnunud nüüd ära), päevad on endiselt kehvad, kuigi nüüd õnnestub tihedamini ta pikemalt kui 45 mintutit korraga magama saada. Samas ei ole tal kavaski jääda magama peale seda, kui kell on saanud 16-17. Ehk siis on tavapärane, et Pisike on enne ööund järjest üleval 3-4 tundi ja see ei ole meeldiv. Ta küll jääb ruttu magama, aga viimased tund aega on täielik tsirkus. Üleeile oli vapsee selline päev, kus ta tõusis umbes pool kaks päeval, vahepeal magas 20 minutit ja oli õhtuni üleval. *teen nägu, et ei ole pahane, sest täiskasvanud naine ei suuda panna Mudilast riide ja tulla välja 40 minuti jooksul ning seetõttu pidime seisma haukuva koeraga aia taga nii kaua, et Pisike juba jõudis ärgata* How fucking fun was that, talle ei sobinud MITTE ÜKS ASI, okei, ma pea peal seismist ei proovinud veel. Õhtuks oli aju asemel kartulipudru ja pelmeeni segu ning ma ei jõudnud ära oodata, millal ise voodisse saan minna.

Ja kui ma varem vingusin, et tibi jääb magama ainult kussutades, siis nüüd on häda, sest ta jääb magama ainult oma voodis. Noh, kui kodus oleme, siis polegi probleemi, aga näiteks mu vanemate juures on see küll probleemiks. Ta lihtsalt ei uinu seal ise, ka siis mitte, kui ta kõrval olen. Ainus võimalus on lamamistoolis magama kiigutada, aga no ausalt ei jõua. Siis saan ka suure vaeva eest ainult max 1 tunni und vastu. Vankris magamisest ta ka keeldub. Üks pidev jauramine käib, sest kord ei sobi, sest ta ei näe välja, siis ei sobi see, et ta näeb välja.. appikene, ma ausõna ootan, millal ta ükskord ennast nii palju väljendada suudab, et ma normaalselt aru saan, mis tal täpselt häda on. See pidev leiutamine on kohutav :D

Ma olen kuulnud, et keha pidi andma inimesele märku, kui võiks rahulikumalt võtta. No tundub, et mu keha väga intensiivselt lausa nõuab seda. Kolm korda on mul olnud imelikud ülakõhu valud, mille ajal ma olen mõelnud, et palun lööge mind lihtsalt maha. No perearsti nõuandeliin soovitas võtta nospad ja söetabletti, toimib. Eelmisel nädalal läks mu parem käsi paiste ja valulikuks. Täiesti ilma põhjuseta (vähemalt mina ei osanud seletust leida) Ägisesin täitsa 4-5 päeva, sest isegi veekopsikut oli valus tõsta, aga vasak käsi on minu jaoks täiesti kasutu, ma lihtsalt ei oska sellega peaaegu mitte muhvigi teha. Sama ootamatult, kui valu tuli, see ka läks. Nüüd eile õhtul tundsin, et vasak näopool on kuidagi hell. Ja voilaaa, seda poolt ei kannata isegi mitte sõrmega puudutada täna. Kõrv on hell, nahk on hell, silm on hell, põsk on hell. Tegin hommikul patsi ja no juuste kammimine oli ka paras piin omaette. Suvel tõmmati mul tarkusehammas välja ja see ige on ka paistes. Miks või kuidas, mitte ei saa aru.


Pildiotsingu funny my body hurts memes tulemus

teisipäev, 14. veebruar 2017

Halan, täiega

Täna on konkreetselt selline päev, et istuks lihtsalt toanurka maha ja ootaks surma. Mitte midagi ei jõua ega taha teha. Räige kass tuli juba hommikul peale ja siiamaani ei ole ära läinud.

Mul oli täiesti mitu ebaloogilist põhjust, miks mu tuju üle keskmise pekkis on:

  • Ma ei saanud hommikul magada, kuigi Pisike seda tegi ja kõik olid kodust läinud
  • Pisike magas liiga vähe
  • Pisike magas liiga palju
  • Pisike keeldus viimasest pikutamisest enne ööund ja seetõttu oli ta viril
  • Toas oli liiga palav
  • Ma tegin teist korda tule alla liiga vara 
  • Ma pidin Meheraasule tegema kohvi ja süüa, kuigi ma seda üldse ei tahtnud
  • Ma pesin ainult kaks masinatäit pesu
  • Mu märg pesu võtab toas liiga palju ruumi
  • Jne
Ma võiks reaalselt seda nimekirja sama tobedate põhjustega jätkata hommikuni. Absoluutselt kõik tundus nii vaevaline/raske/keeruline/mõttetu. Sellist emotsionaalset ameerikamäge mäletan ma raseduse ja imetamise ajast. Aga ma ei ole rase ega imetav ema, et siis hullus much hakkab peale tulema? Ma loodan, et see on mingi beebipillide kõrvalmõju mitte mu katus ei sõida kodus istumise pärast.

Tegelikult oleks mul sõpra vaja. Noh, kedagi sellist, kes oleks piisavalt lähedal, et näiteks iga päev koos jalutamas käia või niisama titejutte rääkida ja kohvitada. Okei, titejutte ei pea rääkima, aga päris dialooge võiks küll pidada. Ma ei viitsi üldse üksinda ennast välja ajada (ja ma tean, et päriselt ma ju ei ole üksinda, aga magav laps ei ole just kõige suurem kaaslane). Aga kus sa võtad, kui ei ole võtta.

Olgu, ma tean, et see kõik läheb ühel hetkel üle, aga jube raske on oodata, millal see üks hetk kätte jõuab. Pisike on ju tore ja äge on olla ta ema. Siiani mõtlen, et uskumatu, millega ma hakkama olen saanud. Aga samas ei vähenda see fakti, et kuigi õpin kogu emadusega väga palju uut, olen kaotanud ka suure tüki endast ja see annab aeg ajalt tunda. 

Pildiotsingu funny stressed mother meme tulemus

Muideks, praegu on üle pika aja selline hetk, et Pisike magab, Meheraasu ja Mudilane ei ole veel jõudnud ja mina saan rahulikult oma õhtust kohvi juua. Ei tasu vist mainida, kui kuradi meeldiv on olla üle pika aja üksinda teadmisega, et keegi sinult midagi ei oota?

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Kallis talv, palun hakka ära minema

Päriselt ka, sa olid tore, aga nüüd oleks veel parem, kui sind enam ei oleks. Talvel see maaelu kohe üldse ei istu mulle. Roogi lund, külm, libe, külm, küta kogu aeg, külm. Et siis, kui veel aru ei olnud saada, pagana külm on!

Meil on hetkel remont tegemata kahes toas + sahvris ja no see annab nii meeletult tunda, et poolt soojustust lihtsalt ei ole olemas (see wannabe soojustus, mis maja ehitamise ajal pandi on juba päris ammu hiirte poolt ära järatud). Ma lõpetan esimese pliidikütmisringi umbes kella 13 ajal ja selleks ajaks, kui Meheraasu koju jõuab pean uuesti tule alla tegema, sest jahedaks läheb. Vot nii kiiresti kaob kogu soe!

 Kõik hommikud algavad sellega, et teen Pisikesele süüa ja mõtlen, et okei, kohe saab voodisse.. ning siis mõtlen, et pekki küll, nii pagana külm, peab kütma hakkama. Ideepoolest oleks muidugi võimalik seda teha ka siis, kui ta ööunest lõplikult ärkab, aga no kuidas ma toon ta külma tuppa ja teki sees ta ka olla ei taha väljaspool voodit.

Ja nii ma siis tõusen iga hommik kell ülivara ja hakkan sauna kütma. Ja kütmine kütmiseks, aga ma lihtsalt jälestan puude ladumist ja nende tuppa toomist, juba lapsest saadik. Ladusime novembris (better late than never eksole) 20 ruumi puid ja ma mõtlesin, et mu viimne allesjäänud terve mõistus kaob. Õnneks tulid mul ema ja sõbrad appi, aga ikkagi, ülitüütu. Varsti peaks juba uue satsi tellima.., mul vanemad hakkavad varsti tellima, siis peaks neile ka appi minema.. oh juudas, ma juba ei taha. Minu kõige huvitavam puude ladumine toimus siis, kui olin 9 kuud rase ja me kuuri korda tegime. Meil olid mingi võrgu sees ostetud ja siis olid mõned kastid klotsidega seal ning iga paari minuti tagant muudkui karjusin Meheraasule, et ta miskit tõstma tuleks :D

Tasub vist mainida, et kuigi olen terve elu elanud ahiküttega korteris, õppisin kütmise/tule tegemise ära alles aastake tagasi umbes :D

Pildiotsingu funny cold weather memes tulemus

Noh ja nagu antarktikas elamisest veel vähe oleks, siis eile öösel (jah, öösel) läks kohvimasin katki. See küttekeha või see asjandus, mis seda kohvi soendab ja miskit vist veel, noh, ma ei ole kindel, mis läks :D Meheraasu öösel igatahes vaatama ei viitsinud hakata ja lubas täna õhtul üle tsekkida, mis ja kus ning kas saab parandada (ta oskab sitast saia ka teha ja olgu muuga kuidas on, aga mul on hea meel, et ta siidinäpp ei ole). *Teen nägu, et kohv ei ole oluline osa mu päevast* Ühesõnaga, kohvi tegemine näeb nüüd välja nii, et keedan vee ära ja valan ise selle filtrist läbi. Paras nökerdamine ja soendama peab ka, aga vähemalt niigi palju. Presskannu tõmbas Miki kunagi vastu põrandat puruks ja nüüd nutan, et uut ei ostnud. Eks tuleb vist see raske poodlemaminek ette võtta.. :D 

Pildiotsingu funny broken coffee machine memes tulemus

kolmapäev, 8. veebruar 2017

No mida hommikut

Ma olen harjunud, et Pisike tõuseb öösel poole viie paiku, ma vahetan mähkme, ta sööb ja siis on uuesti head ööd. Viimased paar ööd on ta ärganud korduvalt. Ta ei taha süüa, mähe ka ei sega, lihtsalt..kiunub. Paneme talle luti suhu, keerame teki sisse rulli ja teise teki peale ja kõik. Jääb uuesti magama.

Eile õhtul juba oli uinumine keeruline. Üldiselt juhtub see kohe peale sööki. Nüüd ärkas vähemalt kolm korda enne, kui lõplikult magama jäi. Ühtegi silmnähtavat põhjust ei olnud. Nagu ülevalpool juba ütlesin, ärkas ta öösel mitu korda enda nihverdamise peale. Okei, elasin üle, see võtab minutikese, et ta uuesti magama saada, AGA kukkus kell siis pool viis ja pühade vahe. Tegin rõõmsalt söögi valmis, vahetasin mähkme, toitsin ära ja lootsin ise ka uuesti voodisse minna (kui emadus mulle midagi õpetanud on, siis seda, et öösel tuleb iga unetunni eest tänulik olla). Oh, was i wrong. Algus oli isegi paljutõotav, oli voodis vaikselt ja pani silmad kinni.. ja siis lõi registrid valla.

Ahah, käed välja udinud teki seest, panin tagasi. Oi, lutt suust väljas, panin tagasi (seda tegin tervelt pool tundi järjest. Miks kurat ma mõnitasin ennast sellega, et iga kord uuesti voodisse ronisin, ei oskagi kohe öelda). Siis tuli korraks vaikus, jõudsin juba rõõmustada. Ja siis hakkas pihta kohutav röökimine. Reaalselt, mõtle kõige hullemale kisale, mida oled oma elus kuulnud ja arvesta, et see oli vähemalt neli korda hullem. Võtsin ta sülle, kussutasin, pakkusin lutti, veendusin, et mähe ei ole nii täis, et see peaks sihukest seakisa tekitama. Ma ei osanud mitte midagi enam teha ja ajasin Meheraasu ülesse, sest tema mõistus ei olnud sellel hetkel minema röögitud. No ta siis proovis ise. Ei aidanud. Lõpuks läksin mina kohvi keetma ja tema võttis Pisikese endale kaissu, sest MITTE PAGANA MISKI MUU EI AIDANUD. Ma imestan, et terve küla ülesse ei ärganud...

Niimoodi ta siis hängis meil tunnikese voodis ja olles veendunud, et kõik on ikka liikumises, uinus rõõmsalt kella seitsme paiku. Rõõmsalt magas pärast seda 2 tundi, ärkas, sõi, magas edasi. Nüüd ka sõi ja magab. Ja mina istun siin silmad pahupidi peas, sest nii-ii uni on.

Tegelikult on tänased päevauned ka alanud nutuga. Kamistad geel aitab. He he he, vot, keset ööd selle peale ei tulnudki, et võiks seda proovida. Noh, ega pikemaid unesid kui 45-60 minti ikka välja ei võlu. Võiks need hambad juba ära lõikuda, ma iga öö küll sellist tantsu ja tralli välja kannatada ei suuda.


reede, 3. veebruar 2017

Meie pere ja muud loomad*

*Ei, ma ei räägi saatest, vaid vahelduseks inimloomadele, meie pere lemmikutest.

Ma kasvasin korteris. Ema ei lubanud lemmikloomi, sest tema jaoks oli koerte/kasside elamine korteris peaaegu võrdne piinamisena ja igasuguseid närilisi on ta kartnud nii kaua kui ma mäletan.

Kui me kolisime maale, siis olin kindel: meie majja ei tule ühtegi pudulojust. Noh, kassi võtmise jutt hakkas pihta põhimõtteliselt siis, kui asjad olid lahti pakitud. Ma lubasin Meheraasu maha jätta, kui kass majja tuleb.
Aga elul olid teised plaanid. Maal ikka hiiri liigub eksole. Minu esimesteks "lemmikloomadeks" said neli hiirt, kes vägivaldselt sisse kolisid. Mingi piirini ma leppisin sellega, sest kassi ma ikka ei tahtnud. Viimaseks piisaks sai hetk hommikul, kui tulin vetsust ja mõlemalt poolt jooksid hiired ja nad põrkasid elutoa uksel kokku. Sel hommikul ärkasid Mudilane ja Meheraasu röökimise peale, et kurat, me võtame kassi. Meiega liitus Miki.


Hiirtest saime lahti ja mina olin pööratud kassiusku. Mingi aeg otsustasime võtta teise kassi veel. Tuli Mirri. Tema oli selline elukas, kes sõna ei kuulanud ja lasi täis kõik, mis heaks arvas. Omavahel said nad hästi hakkama, nunnasid pidevalt koos. Ausalt, kui nad mõlemad toas olid, siis ainult koos. 


Teadupärast jäi nende mõlema eluke kahjuks lühikeseks. Mõtlesime, et aitab, rohkem ei võta kiisut. Ja siis tuli taaskord võimas hiirteinvasioon. Kui ma sain teada, et meiega on liitumas Pisike, leidsin, et eelistan kassi hiirtele. Nagu tellitud poegis naabri kass samal päeval, kui meie saime rasedusest teada ja vahi lopsu, Mikil oli jooksuaeg enne surma... :D Igatahes liitus meiega Miki teisik Ruudi.


Paras elukas on see. Suurem kui Pisike, eriti kaalult suurem. Vahepeal kippus ründama, aga nüüd on asi korras. Algselt oli plaan, et temast saab ainult toakass, aga elu läks juba võimatuks ja tüütu oli pidevalt jälgida, kas ta nüüd saab uksest välja või mitte. Nii kui esimese tiiru õues tegi, muutus rahulikuks. Tore, ma tegelikult teadsin seda juba ette, sest Mikiga oli sama seis. Ta on täielik sülekiisu, ainult nühiks ja nurruks. Kuna ta on nii kuradi raske, siis on öösel suht võimatu ennast keerata, kui härra on voodisse nüginud ennast :D Mudilasega nad siiani kipuvad tülli minema, aga ehk saavad nad oma erimeelsustest varsti üle :D

Paar aastat oli meil hamster Pätu, kes eelmise aasta lõpus ära suri. Triin kinkis ta Mudilasele sünnipäevaks. Minult loomulikult ennem ei küsitud, aga Meheraasu oli rõõmuga nõus, kuigi teadis, et mulle see mõte meeltmööda ei ole. Ja läkski täpselt nii nagu ma olin ennustanud: igasugune söötmine/jootmine/puhastamine jäi minu teha, kuigi suure suuga lubati, et ma ei pea midagi tegema. See kõlab nüüd koledalt, aga mu ainus lohutus algusest saadik oli, et vähemalt ei ela ta kaua. Aga mis teha, ei ole mulle seda närilise soolikat antud. Lisaks on meil elamises kass, kes tarbiks neid õhtusöögiks, kui nad väljaspool puuri oleksid. Aga ainult puuris on neid ka pisut kurvavõitu vaadata. Edaspidi selliseid elukaid meie elamisse kohe kindlasti ei tule. 

Ma seda olen kunagi maininud, et Mudilasel oli vanavanaema juures rott? Vahepeal taheti see elukas meie juurde tuua. Well, hell no! Õnneks seekord suutsin vastu panna nii kaua, et ta jõudis ennem jõuda mulda, kui meie juurde. No tõesti, siin elavad niisamagi hiired, miks ma peaks ühe veel puuri pistma, et talle pidevalt otsa vahtida? :D

Kalad olid meil ka. Või õigemini olid Mudilasel taaskord vanavanaema juures. Need tõi Meheraasu siia. Ma ütlesin kohe alguses ära, et mina süüa ei anna ja akvaariumit puhastama ei hakka. Ausalt, ma siiani ei tea, kuidas ma peaks seda tegema. Ei teagi, kas asi oli selles või siis lihtsalt ei viitsinud Meheraasu nendega tegeleda, aga nemad ei ole enam meiega. A vähemalt sai ruumi juurde. Meil oli see hullult suur akvaarium ja see võttis nii kohutavalt palju ruumi. Ainus positiivne asi selle lahmaka juures oli see, et valgustus oli öösel mõnus :D

Ma hästi pikalt tahtsin võtta koera, aga Meheraasu ei olnud nõus (vahi õiglust, hamstri toovad koju, aga mina koera ei saa). Nüüd, pärast 22 aastat ootamist, sain ma lõpuks omale karvapalli. Kahjuks mul temast veel pilti ei ole, aga küll jõuab. Ma ei saa üldse aru, miks ma olen pidanud 2 aastat pidama läbirääkimisi, enne kui aru saadi, et jah, majas võiks olla koer. 

Praeguseks ongi siis järgi jäänud ainult koer ja kass. Ma leian, et see on täiesti piisav. Kellel ikka on aega kogu aeg tõmmelda saja erineva looma vahet. Samas, vahel juba hirmutatakse nende närilistega... hoidke pöialt, et neid ei tuleks. :D



kolmapäev, 1. veebruar 2017

Mul on kodus kaalujälgija + DIY mänguasjakast

Käisime Pisikesega arsti juures ja tulemuseks oli 5340g ja 59cm. Ehk siis pikkust on kokku tulnud juurde 10cm ja kaalu 2256g. Et siis ee, on see imelik, et mu 3,5 kuune preili kannab endiselt suurust 56? Ta on ikka veel nii tillukene, et endal hakkab imelik. Nii palju ilusaid riideid seisab kapis ja ootab oma aega, sest mõni  neiu ei suvatse kasvada :D
Ma ise arvasin, et tuleb peaaegu 6 kg ära, aga ilmselgelt palju lootsin. Samas, taaskord ütles arst, et 800g juurde võtta on täitsa okei. Eks osaliselt seisab kaalutõus ka selle taga, et ma alles paar nädalat tagasi hakkasin paksendatud toitu andma ja kõik eelnev tuli välja sujuvalt. Eks siis uues kontrollis ole näha, kas see aitab kaasa või ei. Kõige veidram on muidugi see, et süüa peab saama iga 2-2,5 tunni tagant. Ma muud ei teegi kui ainult keedan vett ja majandan pudeliga, aga näed sa, juurde ei võta :D

Kolmanda elukuu fotoshoot

Teine rota vaktsiin tehti ära ja mingi süstike tehti veel (no ausalt ei mäleta, mis täpsemalt) ning taheti võtta vereproov ka igaks juhuks, aga kae nalja Tapal oli laboris mingi aparaat katki. Öeldi, et helistaksin neile sellel nädalal. Eile siis võtsin kätte ja helistasin, öeldi, et aparaat ikka katki ja helistaksin reedel uuesti või võimalusel käiksin ära Rakveres *teen nägu, et ma ei ole üldse pahur*. Muidu käiks hea meelega Rakveres ära, aga Meheraasu suutis libedaga korra kraavis käia ja kivi otsa sõita. Õnneks on kõik tema ja Mudilasega korras, aga autoga mitte ja noh, enne uue auto soetamist ei ole mingit võimalust Rakveresse minna. Ma vaevu suudan ennast Tapale sebida kui vaja on :D 

Kas ma seda juba jõudsin kuskil mainida, et Pisike otsustas oma ööunne minekut tunni võrra varasemaks lükata? Arvake ära, kes selle üle kõige rohkem rõõmustab? Mul on lõpuks ometi aega, et natukene enda jaoks ka midagi teha. Näiteks paar päeva tagasi võtsin üle nelja kuu lõpuks raamatu kätte. Kui varem ma sajatasin, et mille kuradi pärast ma selle Sõja ja rahu endale kaela võtsin, siis nüüd tundus see isegi täitsa hea (ma ei liialda, kui ütlen, et lugesin ühe õhtuga rohkem lehekülgi, kui eelmise poole aasta jooksul, mil aktiivselt lugesin, kokku :D) 

Noh, ja üleeile tegin lõpuni tema mänguasjakasti, mida mul kuu aega tagasi KOHE vaja oli :D Ma jupp aega mõtlesin, et kuhu need mänguasjad toppida, et kogu aeg jalus ei oleks ja siis juhtusin lugema Lilli blogi, kus ta rääkis, et tegi pojale ise pappkarbist. See oli minu halleluuja, teen kah :D



Paras nökerdamine oli, aga lõpuks sain hakkama. Alguses hävitasin ühe voodilina ära, et see pvaga karbi külge liimida. Kui uuesti alustasin, vihkasin juba eos mõtet sellest, et jälle see kuradi liim ja otsustasin hoopis kahepoolse teibi kasuks. Mitte, et see oleks parem/kiirem variant olnud, aga puhtam kindlasti :D Panin karbi serva riide ära.. serv jäi rõve. Mõlemalt poolt rõve, ülirõve. Õnneks leidus mingit paela, millega asja siluda. Siis avastasin, et karbi peal on mingid rõvedad liimijäljed ja selle jaoks, et need ära katta pidin veel ühed ribad sinna panema. See omakorda viis selleni, et kahe riba ristumiskoht jäi rõvedalt. Pidin panema pitsi peale. Pitsi servad jäid rõvedad... okei, panin pärlimoodi jubinad otstesse. Eks need tuleb siis ära võtta, kui Pisike hakkab rohkem huvi näitama kasti vastu :D 

Üldiselt ajutiselt käib küll, vähemalt ei vedele kuskil niisama. Ma muidugi loodan, et see ei saa olema viis aastat kestev ajutine variant :D