kolmapäev, 8. veebruar 2017

No mida hommikut

Ma olen harjunud, et Pisike tõuseb öösel poole viie paiku, ma vahetan mähkme, ta sööb ja siis on uuesti head ööd. Viimased paar ööd on ta ärganud korduvalt. Ta ei taha süüa, mähe ka ei sega, lihtsalt..kiunub. Paneme talle luti suhu, keerame teki sisse rulli ja teise teki peale ja kõik. Jääb uuesti magama.

Eile õhtul juba oli uinumine keeruline. Üldiselt juhtub see kohe peale sööki. Nüüd ärkas vähemalt kolm korda enne, kui lõplikult magama jäi. Ühtegi silmnähtavat põhjust ei olnud. Nagu ülevalpool juba ütlesin, ärkas ta öösel mitu korda enda nihverdamise peale. Okei, elasin üle, see võtab minutikese, et ta uuesti magama saada, AGA kukkus kell siis pool viis ja pühade vahe. Tegin rõõmsalt söögi valmis, vahetasin mähkme, toitsin ära ja lootsin ise ka uuesti voodisse minna (kui emadus mulle midagi õpetanud on, siis seda, et öösel tuleb iga unetunni eest tänulik olla). Oh, was i wrong. Algus oli isegi paljutõotav, oli voodis vaikselt ja pani silmad kinni.. ja siis lõi registrid valla.

Ahah, käed välja udinud teki seest, panin tagasi. Oi, lutt suust väljas, panin tagasi (seda tegin tervelt pool tundi järjest. Miks kurat ma mõnitasin ennast sellega, et iga kord uuesti voodisse ronisin, ei oskagi kohe öelda). Siis tuli korraks vaikus, jõudsin juba rõõmustada. Ja siis hakkas pihta kohutav röökimine. Reaalselt, mõtle kõige hullemale kisale, mida oled oma elus kuulnud ja arvesta, et see oli vähemalt neli korda hullem. Võtsin ta sülle, kussutasin, pakkusin lutti, veendusin, et mähe ei ole nii täis, et see peaks sihukest seakisa tekitama. Ma ei osanud mitte midagi enam teha ja ajasin Meheraasu ülesse, sest tema mõistus ei olnud sellel hetkel minema röögitud. No ta siis proovis ise. Ei aidanud. Lõpuks läksin mina kohvi keetma ja tema võttis Pisikese endale kaissu, sest MITTE PAGANA MISKI MUU EI AIDANUD. Ma imestan, et terve küla ülesse ei ärganud...

Niimoodi ta siis hängis meil tunnikese voodis ja olles veendunud, et kõik on ikka liikumises, uinus rõõmsalt kella seitsme paiku. Rõõmsalt magas pärast seda 2 tundi, ärkas, sõi, magas edasi. Nüüd ka sõi ja magab. Ja mina istun siin silmad pahupidi peas, sest nii-ii uni on.

Tegelikult on tänased päevauned ka alanud nutuga. Kamistad geel aitab. He he he, vot, keset ööd selle peale ei tulnudki, et võiks seda proovida. Noh, ega pikemaid unesid kui 45-60 minti ikka välja ei võlu. Võiks need hambad juba ära lõikuda, ma iga öö küll sellist tantsu ja tralli välja kannatada ei suuda.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar