Nii me siin elame

Ma ükspäev vaatasin külmkappi. Seal seisis mingil veidral põhjusel üks boršipõhi. Sügavkülmas nuttis omaette poolik pakk pelmeene. Mul oli kaks varianti. Esimene võimalus oli need ära visata ja teine see, et kasutan nad kuskil sees ära. Me ei ole üldse toidu äraviskamise usku, isegi siis kui tegemist on poolfabrikaatide ja valmissupiga, mis on mingi x-ringiga majja jõudnud, seega olin raudpolt kindel, et kahepeale ikka mõne idee peale tuleme. Lõpuks küll tuli tema üksi, aga see eest umbes kümne sekundiga.  Ta pakkus välja...supi. Ma küll kergitasin üllatusest kulme, aga mõttel oli jumet küll. Ma mitut toitu poleks viitsinud nii kui nii vaaritada, aga suppi ikka tuleks nii kenasti, et neljakesi söönuks saame. Ainus mure oli see, et natuke lahjaks oleks ainult pelmeenidega jäänud. Kuna mu pea ja kõrv otsustasid koostööd teha ja korraliku valu põhjustada, siis jätsin kartulikoorimise ära ning kasutasin makarone.  Lõpuks läkski supi sisse boršipõhi, pool pakki pelmee...

Ütlen kohe alguses ära, et seda suppi võib kenasti ka püreestada, kui on soovi. Samuti võib šampinjone muude seentega asenda. Oh ja otseloomulikult võib hakkliha asemel kasutada mõnd muud lihalist. Näiteks kana või peekonit või hoopis sinki.  Mulle kohe meeldib, kui toidus on vähe koostisosi. Mitte nii vähe nagu sellel  hernesupil , aga no päris kilomeetrist poenimekirja ka ju ei tahaks. Seega, ka selle supi tegemiseks on vaja ainult natuke vett, puljongikuubikut, 8-10 kartulit, 2 keskmist sibulat, väike pakk kohvikoort (või 200ml piima), maitseaineid, pakki hakkliha ja väikest karpi šampinjone.  Prae potipõhjas õlis/võis läbi hakkliha, seened ja sibul. Lisa ka maitseained. Sellele supile võib julgelt lisada ka pisikese sutsaka suhkrut, see aitab maitsed esile tuua. Kui hakkliha on valmis, lisa juurde vesi, puljongikuubik ja tükeldatud kartulid. Lase veidi podiseda ja lisa ka kohvikoor (või piim). Keeda kuni kartul on pehme. 

Kohe näha, et eriti laisaks teeb see suveke. Olin ükspäev jälle makaronide lainel. Õnneks olid kõik jälle õnnelikud. Seekord tegin juurde hakkliha-koorekastet. Ma olen märganud, et järjest vähem pean kinni sellest, mis retseptis kirjas on. Mitte, et ma enne oleks väga kogustes ja koostisosades täpselt kinni olnud, aga nüüd on kuidagi teisiti. Ma ei mäleta, millal viimati tegemise käigus ei oleks asju enda jaoks mugavdanud. Kui keegi järgmine kord küsib, kas mõtlen neid ise välja, siis saan öelda, et palju puudu ei jää, sest idee on mujalt, aga teostus (ja koostisosad) suures osas omalooming :D  Ütlen ausalt, minu jaoks on väga mitmes retseptis palju liigutusi, mis on täiesti üleliigsed. Seega jätan ma nad vahelt ära kenasti. Samuti ei kavatse ma iialgi kasutama hakata koostisosasid, mida meie majas ei sööda. Mis muud üle jääb, kui ise hoopis muud asja leiutama hakata. Pika juttu kutsus esile see, et ideepoolest oleks pidanud see olema kanapasta koorekastmes, juhuks kui keegi t...

Ma olen järjest rohkem üritanud avastada erinevaid kastmevariante. Ei jõua lõputult neid ahjuvorme vorpida. Selline hea vaheldus. Nagu teeks miskit süüa, samas nagu ei tee ka eksole :D Ma nüüd täpselt enam ei mäletagi, mida kõrvale tegin. Kaks varianti on, kas makaron või kartul, äkki oli siis kartul? Ega tegelikult väga vahet ei olegi, sobib ta mõlema juurde nii kui nii.  Kastme tegemiseks on vaja pakk hakkliha, purk valgeid konservube, purk purustatud tomateid (võid ka lihtsalt (kirss)tomateid tükeldada, aga enda elu lihtsustamiseks on purustatud tomatid hea variant), veidi vett, 1-2 sibulat, veidi õli, 2-3 küüslauguküünt, veidi tšillikastet (või törts ketšupit), maitseaineid. Soovi korral võid panna ka paprikat ning puljongikuubiku.  Alusta valmistamist sellest, et praed õlis läbi hakkliha koos tükeldatud sibula ja küüslauguga. Lisa ka maitseained. Mida ühtlasemate tükkidena jääb hakkliha, seda mugavam on süüa, samas ei ole vaja nüüd väga täpselt ühesuuruseid...

Ausalt, see oli vist kõige kiirem kook, mis kunagi teinud olen. Ei mingit küpsetamist, ahjuga jauramist. Ainus vaev oli külmkappi ruumi tekitamine, et mu pann sinna ära mahuks. Jah, lugesid õigesti. Pann, sest mul ei ole koogivormi :D Seekord tundus, et ükski kauss ka ei sobiks. Seega leidsin teise lahenduse. Õnneks jõudis paar päeva varem minuni üks sirge ja sileda põhjaga pann, mis muidu näeks välja nagu koogivorm. Ainus erinevus on see, et saba on taga. Isegi läbimõõt on sama, mis tavaliselt koogivormil!  Selle eriti magusa ja maitsva juustukoogi tegemiseks on vaja imevähe asju! 150g müslit, 400g toorjuustu, 370g kreeka jogurtit (mina kasutasin maitsestamata versiooni) ja 300g piimašokolaadi. Kui soovid võid pärast kooki kaunistada ka erinevate marjadega, või minupoolest kasvõi moosiga. Ka mandlilaastud võivad seal peal kenad välja näha.  Alustuseks võta oma vorm(ilaadne toode) ja pane sinna sisse küpsetuspaber. Seejärel kata vormi põhi müsliga, hulluks ei tasu...

Ideepoolest oleks see pidanud olema sihuke pigem "kaste", kui üks korralik hautis. Küll aga oli mul veidi kiire ja potitäie kartulite keetmise asemel otsustasin hoopis mõned kartulid sisse riivida, et tekiks selline veidi veider ja teistmoodi ühepajatoit. Kui sa retsepti lugedes leiad, et soovid kartuli välja jätta ning teha hoopis millegi kõrvale seda, siis juurde sobib hästi nii tavaline kartul, makaron kui ka riis või riisinuudlid.  Hautise tegemiseks on vaja 500ml piima, pakk hakkliha, 4 sibulat, 4 küüslauguküünt, 3 tomatit, 2 porgandit, rohelist sibulat, väike purk konservmaisi, 1tl karripulbrit, maitseaineid ja puljongikuubikut.  Alustuseks prae potipõhjas õlis/võis hakkliha koos sibula ja küüslauguga. Seejärel lisa vesi ja puljongikuubik ning riivitud kartul ja porgand. Kui tahad võid ka tükeldada, aga mulle meeldis sel päeval mõte riivitud kraamist rohkem. Jäta keema, tükelda tomat ning lisa potti. Lase kartulil ja porgandil poolpehmeks keeda ning lisa konser...

Mulle üldiselt ei meeldi endiselt praadimine. Eriti kui tegemist on kotleti või pannkoogiga. Nende tegemine võtab nii tüütult kaua aega ja üldse on pool pliiti (ja ümbrust) pärast õline. Vahel aga lihtsalt jäävad silma sellised tavalisest erinevad variandid. Kuidas ometi saan ma need proovimata jätta? Vastus on, et ega ei saagi. Seega tuleb aeg-ajalt ette sellist asja, et mõtlen kolm päeva näiteks pannkookidest, et isu tekiks ja siis hakkan katsetama. Ausalt, hoolimata sellest, et ma mõne retsepti juba ette võtan, on nende pagana praadimistega keeruline ennast lainele saada. Ka kamapannkookideni oli tee pikk ja käänuline, aga jõudsin kohale.  Sellise mõnusa koguse tegemiseks on vaja 4 muna, 400 ml keefiri, 1dl suhkrut, 2dl nisujahu, 2dl kamajahu, 1tl söögisoodat (või küpsetuspulbrit), veidi vanillisuhkrut ja soola.  Taigna tegemist alusta sellest, et segad omavahel kenasti kokku munad ja suhkru, sinna lisad keefiri. Ja kohe otsa ka nisujahu, kamajahu, soola, söögiso...

Mulle õudsalt meeldib, kui ühes toidus on korraga koos mitmeid erinevaid juurvilju. Kuskilt on meelde jäänud, et ühes toidukorras võiks olla esindatud viis värvi. Seega mida rohkem, seda uhkem. Samuti on värviline toit lapsele heaks motivaatoriks. Ma ei ole küll päris täpselt kindel miks, aga ta sööb paremini, kui toit on värvikirev. Endal on ka kohe täitsa nummi vaadata eksole :D  See supp muidugi ei saanud valitud seetõttu, et värviline on, lihtsalt ahvatles. Aga hea boonus oli. Kes on rohkem püreesupi armastaja, siis tegelikult võib seda täitsa vabalt ka lõpus ära purustada. Kuna siin oli korraga rohkem kui 1-2 koostisosa, otsustasin, et jätan selle vahele.  Antud supi jaoks on vajalik mõned kartulid (nii umbes 4-5), 2 porgandit, 1 tomat, 1-2 sibulat, 200g sulatatud juustu, pakk hakkliha, pakk riivitud peeti (okei, võid panna ka pool pakki), maitseaineid, puljongikuubikut ja vett. Kui soovid võid tomati asendada ka paprikaga. Või jätta mõlemad hoopis välja. ...

Pealkirja teist poolt tasub uskuda, sest minusugusel algajal soss- sepal küpsetajal ei võtnudki kolm päeva aega, et sellega hakkama saada. Närvirakud jäid ka kõik alles, isegi ühtegi nõud ei purustanud, vot NII lihtne oligi.  Purutaigna tegemiseks, mis läheb nii alumiseks kui ka ülemiseks kihiks, läheb vaja 500g jahu, 200g võid, 100g suhkrut ja 1tl söögisoodat. Soovi korral võid lisada ka tsutike vanillisuhkrut, aga see ei ole selline must have asi. Kohupiimakihi jaoks on vajalik 600g kohupiima, 300g hapukoort ja 6 muna.  Alustuseks pane või pliidile sulama. Mulle endale ei meeldi võid tahkel kujul vormida, seega lähen alati pigem sulatamise teed. Ta saab seal pliidiplaadil madalal kuumusel üksi hakkama küll. Sel ajal saad kenasti kaussi kokku visata jahu, suhkru ja söögisooda. Kui või on sulanud, lisa ka see, ning nüüd vormi sellest...puru. Täidisekihi tegemiseks sega kokku kohupiim, hapukoor ja munad. Kuna kohupiim on üsna tihke tükk segamiseks, on seda alguses...

Ma olen taaskord jõudnud selleni, et tekkis üks pikem paus. Seekord küll mitte seetõttu, et mingi masenduslaine oleks üle käinud, aga oli palju muid asju, mis tahtsid tegemist. Palju asju on veel plaanides, aga eks ma pean õppima paremini oma aega jagama. Ehk tuleks kasuks mingisuguse päevaplaani tegemine? Samas ma üldse ei oska sellistest kavadest kinni pidada. Aga minnes nüüd asja juurde, siis menüü teiseks roaks osutus makaronid peedi ja riivjuustuga. Ise naersin, et sellised asjad toimuvad siis, kui kohtuva makarone paluv mees ja jahuplönne mitte tahtev naine. Ellu ma jäin, sest olgem ausad, seekord tuli peedi maitse rohkem esile, kui jahu :D Kuigi mingi aeg mõtlesin, et jätaks üldse pastalaadsed toidu välja, siis sain üsna ruttu aru, kuidas ülejäänud ilma ei funktsioneeri. Korra-kaks nädala jooksul teen ja kõik on õnnelikud, vähemalt nendel päevadel :D  Vaja on, üllatus-üllatus, makaroni, peeti, riivjuustu. 4 küüslauguküünt, maitseaineid ja puljongikuubikut. Makaronik...

Teate, mul on sõpradega vedanud! Vahel sunnivad nad mind asjadega kaasa minema ja kuigi alguses turtsun, siis lõpuks saan ikka tõdeda, et vahva oli. Näiteks eile. Tulevad külla ja lajatavad: lähme valgehobusemäele! Minu esimene reaktsioon? Ei! Räägi veel, et Pisike on ei-faasis, ma ise samasugune ju :D Peaaegu iga asjaga on kohe esimene vastus ei ja siis miljon põhjendust, miks see pole parasjagu sobilik. Ilmselgelt veel üks tahk minus, millega tuleb tööd teha.  Lõpuks vaatas mulle otsa kuus nägu, kes kõik kinnitasid, et ikka lähme, kõik koos lähme. Kõigile muule suutsin vastu hakata, aga kui juba Pisike vaatas mind sellise kamoooooooon näoga, siis andsin alla. Ja hästi tegin, et andsin.  Tegelikult pidime algselt minema ainult vaatetorni, aga siis mõtlesime, et okei, lapsed käisid ronisid meiega mäest üles, las nüüd mängivad veits mänguväljakul. See oli täpselt tiigi kõrval ja seal olid vesijalgrattad... tunni aja rent maksab 10 eurot ja oma seltskonnaga tegime i...

Tegelikult hakkas uus tiir peale juba ammu, aga tegemist oli vahepeal. Nagu ikka, eks. Hakkan nüüd aga jälle otsast pihta oma toidujuttudega. Alustuseks ütlen kohe ära, et see on üks ülikiire supp. No päriselt. Mingit erilist ettevalmistust tegema ei pea, kui viinerite tükeldamine välja jätta. Kuna meil jäi poeskäik samale päevale ja pidin tõesti ülikiiresti midagi kokku keerama, siis see oli just täpselt sobilik. Luban pühalikult, et ühel päeval õpin ära, kuidas suppidest normaalseid pilte teha saab. Seniks peate leppima sellega, mida pakun :D  Lisaks vähesele ajale, ei ole ka ostunimekiri romaanimõõtu, vaid üpris pisike: pakk viinereid, natuke õli/võid, 1-2 sibulat, vähemalt 500g külmutatud herneid, puljongikuubik, meelepärased maitseained ja kui soovid, siis 100ml kohvikoort ka.  Nüüd tuleb see klassikaline osa: pane vesi kenasti keema, lisa maitseained ja puljongikuubik. Seejärel lisa sisse herned ja tükeldatud sibul. Sel ajal, kui ootad, mil hernes pehmeks ke...

Lubasin, eelmine kord, kui jutustamise soonel olin, et räägin lähemalt nendest raamatutest, mida viimasel ajal lugenud olen. Nimetan neid rõõmsalt motiveerivateks raamatuteks, kuigi õigem oleks vist liigitada enesearengu või eneseabi alla. Kuidas ma nendeni jõudsin on täitsa pikk jutt ja selle juures hetkel pikemalt peatuma ei hakka. Küll aga võin öelda, et minuni jõudsid need läbi juhuse. Ma ei ole kunagi olnud selliste teoste fänn, aga viimasel ajal olen hakanud ümber mõtlema, sest kasu on olnud küll. Kutsuge mind lolliks, kui tahate, aga usun siiralt, et varem ma lihtsalt ei olnud ise valmis arenema ja kasvama. Tahaksin väga arvata, et olin lihtsalt jõudnud sinnani, kus elu (või universum) pidas vajalikuks mind nendeni suunata.  Tegelikult alustasin hoopis raamatuga, mis jättis mind võrdlemisi külmaks.  Teadliku tarbimise jõud  Bill Quain'ilt. See võib olla õigel ajal õiges kohas üks õige lugemine, aga ma olin siis üle aasta magamata inimene, kes absoluutselt ei j...

Nädal number 10 sai kuidagi eriti..vormine. Oli üpris tüütu pidevalt ahjuga jamada. Järgmise nädala osas olin hoolsam. Kuigi ahjus on väga mugav süüa teha, siis lõpuks on ikkagi tüütu, kui muud ei ole, ainult plaadid, vormid jne. Selle ahjuvormi juures otsustasin, et ei lõika kartulitest kuubikuid, vaid hoopis viilud. Mul oli õigus, et jube tüütu on lapsele sisse sööta seda, sest mõned jäävad paratamatult liiga suured. Aga mis ei tapa teeb tugevaks :D Samas oli ülimugav, kui ei pidanud kuubikutega jamama. Eks järgmise kartulivormiga hakkan igasugu tsirkust tegema, et minul oleks mugav valmistada ja Pisikesel mõnus süüa.  Selle järjekordse kartulivormi jaoks läheb vaja, üllatus-üllatus, kartulit. Minul kulus, kui õigesti mäletan, 16tükki. Samas eks see oleneb ka kartulite suurusest. Mingeid megasuuri kulub kindlasti vähem. Lisaks on vaja karbitäis šampinjone (väike karp on okei küll, aga kui tahad rohkem seeni, siis võid võtta ka suure või rohkem), pakk (või kaks) hakkl...

Kui ma retseptikastis tuulasin, nägin porgandikooki. Vaatasin üht ja teistpidi ning meelde tuli, kuidas vanaema kunagi tegi seda. See oli nii-iiiiii hea. Ja ma tahtsin ka proovida. Eriti arvestades fakti, et viimane kord sõin seda umbes miljon aastat tagasi. Tõsi, see ei olnud päris selline. Vanaema omal ei olnud kunagi kakaokreemi peal ja mul on mingi mälestus sellest, et porgand ei olnud taigna sisse segatud. Küll aga oli koogi maitse täpselt selline nagu ma mäletasin. Esimene amps oli täielik lapsepõlv! Mida ja kui palju vanaema koogi sisse pani, ma ei tea. Küll aga tean, et sellesse kooki läks 2 suurt riivitud porgandit (või siis 5 klaasi), 2 klaasi suhkrut, 3 klaasi jahu, 4 muna, 2 supilusikatäit küpsetuspulbrit ning piima. Piima kogust ma täpselt ei tea, sest lisasin seda tunde järgi. Alguses jäi tainas selline, et segada seda ei andnud. See oli ka põhjus, miks vedelikku juurde panin. Mis ma ikka hakkan peale taignaga, mis üldse koostööd ei taha teha. Piima lisades tuleks ...