Otsi blogist

esmaspäev, 11. juuni 2018

Valgehobusemäe vesijalgrattad

Teate, mul on sõpradega vedanud! Vahel sunnivad nad mind asjadega kaasa minema ja kuigi alguses turtsun, siis lõpuks saan ikka tõdeda, et vahva oli. Näiteks eile. Tulevad külla ja lajatavad: lähme valgehobusemäele! Minu esimene reaktsioon? Ei! Räägi veel, et Pisike on ei-faasis, ma ise samasugune ju :D Peaaegu iga asjaga on kohe esimene vastus ei ja siis miljon põhjendust, miks see pole parasjagu sobilik. Ilmselgelt veel üks tahk minus, millega tuleb tööd teha. 

Lõpuks vaatas mulle otsa kuus nägu, kes kõik kinnitasid, et ikka lähme, kõik koos lähme. Kõigile muule suutsin vastu hakata, aga kui juba Pisike vaatas mind sellise kamoooooooon näoga, siis andsin alla. Ja hästi tegin, et andsin. 


Tegelikult pidime algselt minema ainult vaatetorni, aga siis mõtlesime, et okei, lapsed käisid ronisid meiega mäest üles, las nüüd mängivad veits mänguväljakul. See oli täpselt tiigi kõrval ja seal olid vesijalgrattad... tunni aja rent maksab 10 eurot ja oma seltskonnaga tegime ikka päris mitu tiiru. Lõpuks enam ei viitsinud sõita, aga aega jäi vist veel järgi ka veidi. 

Kõrgused mulle ei meeldi ja veega ka sinasõber ei ole. Torni jätsin seegi kord vahele. Ülesse minna ei olegi raske, a see pagana allatulek ei istu hästi. Juba esimene trepp oli selline okooou. Järgmisel korral lähen katsetan jälle veidi kaugemale minekut. Mine tea, äkki ühel heal päeval jõuan mõnel tornil tippu välja ka :D 


Pisikesele hullult meeldivad liumäed, aga ma ei saa aru, mis valu tal on end alati sinna selili maha visata :D 
Tegelikult tahtsin alguses vesijalgrattad ka üle lasta, sest ee vesi eksole. Kadiga seal kahekesi pirtsutasime. Aga kui tema lõpuks otsustas minna, sain aru, et minust ei saa ainus inimene seltskonnas, kes sellest osa ei võta. No kurat, ei saa ju kehvem olla. Kui see esimene hirm üle läks, tõdesin, et ei olegi nii hull ja karta polnud tegelikult midagi. See on see üks ups, kui peaaegu ära upud lapsena, no ei kliki veega, eriti kui see on võõras veekogu ja mind tahetakse sellele saata mingi plastmassjullaga.
Pisike ei olnud ka erilises vaimustuses sellest üritusest, tahtis küll, aga mismõttes ei tohi niisama vette sulpsata, vaid peab süles istuma ILMA jooksu pistmata!? Mudilane seevastu aitas isegi vändata ja nautis väga sellist vaheldust argipäeva rutiinile. 


Vaatasin praegu valgehobusemäe kodulehekülge ka (LINK), seal oli veel paar sellist vahvat asja mida võiks teinekord proovima minna. Näiteks kõlab kuidagi kutsuvalt suvine tuubirada. Hea, kui kodu lähedal on selliseid toredaid kohti, kus saab argirutiinist paariks tunniks välja astuda. Ma loodan, et selle viimase pildi eest, Triin ja Indrek mind risti ei löö. Ps, tänks Kadi, et pilte sheerisid :)


Nagu näha, siis Pisike natuke püsis, aga ega kaldast väga palju kaugemale minna ei saanud. Ega kiiret ka ei ole, inimesel alles esimene kord sellise asjaga tutvust teha. Selles mõttes, et aasta tagasi ei meeldinud talle autosõit ja magamine ka, aga nüüd need asjad hakkavad juba looma :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar