Lubasin, eelmine kord, kui jutustamise soonel olin, et räägin lähemalt nendest raamatutest, mida viimasel ajal lugenud olen. Nimetan neid rõõmsalt motiveerivateks raamatuteks, kuigi õigem oleks vist liigitada enesearengu või eneseabi alla. Kuidas ma nendeni jõudsin on täitsa pikk jutt ja selle juures hetkel pikemalt peatuma ei hakka. Küll aga võin öelda, et minuni jõudsid need läbi juhuse. Ma ei ole kunagi olnud selliste teoste fänn, aga viimasel ajal olen hakanud ümber mõtlema, sest kasu on olnud küll. Kutsuge mind lolliks, kui tahate, aga usun siiralt, et varem ma lihtsalt ei olnud ise valmis arenema ja kasvama. Tahaksin väga arvata, et olin lihtsalt jõudnud sinnani, kus elu (või universum) pidas vajalikuks mind nendeni suunata.
Tegelikult alustasin hoopis raamatuga, mis jättis mind võrdlemisi külmaks. Teadliku tarbimise jõud Bill Quain'ilt. See võib olla õigel ajal õiges kohas üks õige lugemine, aga ma olin siis üle aasta magamata inimene, kes absoluutselt ei jõudnud lugeda kümme korda selle kohta, kuidas teadlikult enese "kaubamajast" osta. Kuna ma alles hakkasin toibuma oma aastasest madalseisust, oli vaja mingit motivatsioonilaksu. Ja see tuli ära! Sest järgmisena hakkas näppu Napoleon Hilli "Mõtlemist muutes rikkaks".
Ei, ma ei hakanud mõtlema, et olen multimiljonär ja raha ei hakanud ustest-akendest sisse voolama. Küll, aga sain väga selgelt aru ühest asjast. Kui ma midagi ette ei võta, on loll loota, et midagi hakkaks toimuma. Magavale kassile teadupärast hiir suhu ei jookse. Mis minu jaoks kõige rohkem muutus? Ma sain lõpuks ometi julgust teha blogile facebooki lehekülg. See number seal ei ole küll vastavuses statistiliste numbritega, mida blogis näen, aga asi seegi. Muide, väga äge oleks, kui vajutad like nuppu lehel, kui juba siia oled jõudnud. Ma oleksin igal juhul väga tänulik :)
Minnes nüüd teema juurde tagasi, siis järgmisena hakkasin avastama raamatut pealkirjaga "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi", autoriks on Dale Carnegie. Raamatu pealkiri on küll veidi "kole", just see mõjutamise osa, aga tegelikult...tegelikult annab see lihtsaid soovitusi, kuidas paremini inimestele läheneda ja suhelda. See ei ole tegelikult vajalik mitte ainult ärilises või tööalases plaanis, vaid tuleb kasuks ka peresuhetele. Ilmselgelt olen selle raamatu tarkuseteri katsetanud hetkel pigem koduste peale. Ei, ma ei käi päev läbi ringi märkmed käes, et kuidas või mida ma peaksin tegema/ütlema. Lihtsalt panin mõned asjad kõrvataha. Nagu näiteks selle, et vahel on targem asjad ütlemata jätta ja kui midagi juba öelda, siis mõelda seda siiralt. Üleliigseid sõnu pole vaja ja vahel on väga oluline valida "lahinguid". Jah, mul viskab ka vahel kaane pealt ning närvitsen kuskil omaette (või natuke teistega ka). Oleneb olukorrast, aga sellise suurema enesekontrolli saavutamine on väga positiivne. Samuti kordan endale mitmeid kordi päevas: "pole minu tsirkus, pole minu ahvid". Naera või mitte, aga aitab päris palju maha raputada seda, mis ei ole tegelikult minu kanda. See nüüd peaks eriti hästi kasuks tulema siis, kui kunagi kooli lõpetan ja erialast tööd otsustan tegema hakata :D
Praegu on mul pooleli David J. Schwartz'i "Suurelt mõtlemise maagia". Kuna ma ei ole seda veel päris lõpuni läbi lugenud, siis ei oska ka kõike kommenteerida. Küll aga võin öelda, et selle point on panna inimest aru saama, et kõik on kinni mõtlemises. Kui sulle tundub, et elu on halb, siis ongi nii. Sa ei suudagi näha häid asju. Kui suudad aga näha head ja positiivset, on kergem välja tulla ka rasketest aegadest. Tegelikult on kõigi seniste raamatute mõte, kas otseselt või kaudselt, teha selgeks, et mõtlemises on kinni üsna suur osa sellest, kuidas ja milline su elu on ning milliseks see muutub. Uskumisel ja mõtlemisel on üllatavalt suur roll.
Siinkohal ei ütle ma üldse, et see oleks kerge. Taevas halasta, ei ole lihtne muuta harjumuspäraseid käitumismustreid. Esimene reaktsioon on ikka nii nagu alati. Samas usun, et piisava tahte korral on võimalik ennast muuta. Sellel teel tahangi nüüd edasi astuda. Ammutada endasst igasugust informatsiooni, kuidas saada ise paremaks inimeseks ning koos sellega ümbritseda ennast samasuguste inimestega. Enesearengu jaoks ei ole kunagi liiga hilja. Eriti siis, kui jõuda arusaamale, et uus on vajalik. Ilmselt ka parem ning võib seejuures avada tulevikus selliseid võimalusi, mille peale praegu veel tulla ei oskagi.
Minu kasvamise teekond on alles lapsekingades ning tagasilangusi tuleb ette tihedamini, kui tunnistada tahan. Siis lasen endal paar päeva olla, sest üsna pea tulen mõistmisele, et nii ei saa ja jätkan sealt, kus ennem pooleli jäin. Juba see näitab mulle, et olen omadega õigel teel. Paranemise esimene märk on oma vigade tunnistamine.
Kommentaarid
Postita kommentaar