esmaspäev, 10. detsember 2018

Ära mine närvi, ära mine noh...

Detsember. Mul ei ole selle kuuga üldse sooje suhteid. Peamiseks põhjuseks on paljude lemmikpüha, jõulud. Eelmisel aastal vist isegi korra vestsin sel teemal siin juttu, aga kordamine on tarkuse ema. Mulle ei meeldi kogu see päkapikutamise, kaunistamise ja kinkimise jura. Lastele võib see oluline olla, aga ma suren seest iga korda, kui kogu see jõulutrall pihta hakkab. 

Praegu on tegelikult isegi hea seis. Sellesmõttes, et 6,5aastaga olen jõudnud sellest "jumal tänatud, et sul on 24.detsember sünnipäev, ma ei pea enam jõule pidama" selleni, et mul on lausa kaks jõululinikut, üks tuluke ja lastele ostsin jõulusokid ka kardina külge. Isegi kuusele ei ole päris vastu. Kuigi ma luban selle sisse tuua ilmselt 24.12 ja välja viskan kaks päeva hiljem. Ma lihtsalt ei saa aru, mis tunnet see mulle tekitama peaks, et mingi kobakas kuuks toanurgas ruumi võtab ja okkaid korjan pool aastat hiljem kõige veidramatest kohtadest. Ühel aastal oli kuusk täpselt tugitooli juures. Teate miks see hea mõte ei olnud? Ma korjasin veel jaanipäeval ka sealt ümbrusest seda sodi. Jäi lihtsalt tugitooli pragudesse kinni, tolmuimejaga välja ei tulnud ja nii ta siis vaikselt omas tempos pudises sealt. Mingi pisike kunstkuusk kapile oleks hoopis parem lahendus. A sellele protesteeritakse nii tugevalt vastu, et tekib tunne nagu ma oleks palunud kolm sõrme otsast saagida :D 

Noh ja see päkapikutamine. Jah, sussi seest nad oma kraami hommikul leiavad, aga olen tugeval arvamusel, et Pisike võiks kasvada ülesse teadmisega, et see on traditsioon. Mille jaoks kogu seda tralli väljamõeldistega? Olgu, ma hoidsin oma moka sellel teemal üldiselt maas, aga suurem neiu jõudis alles sel aastal teadmiseni, et päkapikke pole olemas ja vanemad panevad sussi sisse asju. Olgu, ta päriselt kinnitust ei saanud, sest millegi pärast vältis Meheraasu seda teemat ja korrutas naeruse näoga, et on ikka. Mulle jäi ebaselgeks, kas ta üritas nalja teha või miks seda oli vaja öelda. Inimene ju JUBA teab, et see on pullikaka. Saaks nüüd rõõmsalt minna selle juurde edasi, et see on traditsioon. Aga see on ilmselgelt ebapopulaarne arvamus, seega üritan siin edasi jaurata, kuni for the love of god, keegi lõpuks kuuleb mu juttu. Muide! Ta ei saanud sellest traumat, et aastatepikkune alatu vale päkapikkude osas välja tuli....
Pildiotsingu told you so meme tulemus
Kas sellest üldse tasub rääkida, mis poodides toimub? Minul õnneks pole üldse raske kõiki neid ehteid ja tilu-lilusid sinna letile jätta, sest kodus juba on piisavalt ja ma pole nii rikas, et sooviksin igal aastal mingit summat selle alla panna, et saada koju asju, mis leiavad kasutust max kuu aega aastast. Oleks karjuv vajadus, siis jah läheks, vaataks ja ostaks, aga seda pole. Taevale tänu, ma õppisin ära selle ilusa asja ka, et ma suudan mitte kuulata. Varem jäi poes kostuv muusik nii tugevalt kõrvadesse, aga eks elu õpetab kõrvu "sulgema" kui vajadust on. Või siis olen lihtsalt kurdiks jäänud. See või teine, ega vahet ei ole, minu jaoks lihtsalt see jõulumuusika ei toimi ja meeleolu ei loo.

Kingitused on ka keeruline teema, ma never ei oska midagi teha, kui just ei öelda konkreetset soovi, et voh näed SEDA. See on praktiline mitte ainult selle pärast, et tegijal jääb stressi vähemaks, aga ka seetõttu, et sa ei tassi teisele inimesele mingit jama koju, mida ta ei taha. Mulle meeldib ka praktilisi kingitusi saada. Sellesmõttes, et kui ma saan mõne kruusi kingituseks, tekib küll tunne, et ee, mis teen sellega? Mul on neli riiulitäit neid ja tundsin siirast rõõmu, kui Pisike suvel kolm tükki purustas....ma vist oleks isegi vetsupaberi saamise eest tänulikum, kui tassi eest. Paberit vähemalt kasutad, mitte ta ei jää 52164892423000 aastaks seisma, kuni ehk ühel heal päeval keegi suvatseb teda kasutada. Rõhk sõnal ehk.

Olgu, ma suudan mööda vaadata sellest, et poed on jõuluasju täis, igal pool on jõululaulud, mul on mingi teatav surve, sest lapsed on majas ja ma justkui peaksin päkapikutama, kuuski tassima ja kõikjale ehteid toppima. Need on minu isiklikud eelistused ja suudan piisavalt egoismi maha suruda, et ühiskonnas toimida. Mis mind aga eriti kohutavalt on härinud ja ilmselt häirib ka edaspidi, on heategevuse sidumine jõuludega. Aastaringselt käib tegelikult annetuste kogumine ja aitamine. Ja siis järsku kuu aega aastas räägime, milline imede aeg nüüd käes on? Tegelikult ju pole. Midagi ei muutu. Abi on vaja ka siis, kui ei ole parasjagu "maagiat täis imede aeg". Olgem ausad, nende jaoks, kes vajavad abi juulis ja nad selle ka saavad, ongi see juuli imede aeg. 

Ilmselt olen jälle ebapopulaarsel arvamusel, aga minu jaoks on see eemaletõukav, kui heategevusele üles kutsuvas reklaamis tõmmatakse seosed jõuludega. Kusjuures, olete tähele pannud, kui vähe on selliseid reklaame muul ajal aastas? Siis käib enamus tööst sotsiaalmeedias. Ei, ma ei kuuluta usku ja ma ei ürita tõestada, et selline reklaamimine oleks kuidagi vale. Kui neid jätkuvalt tehakse, siis järelikult need tasuvad end ära. Mida ma tahaks on see, et inimesed mõtleksid rohkem sellele, et abi on vaja ka muul ajal. Muide, abi ei pea tingimata olema alati rahaline, vahel piisab ka sellest, kui jagada aega. Nii suur hulk on selliseid inimesi, kes ei vaja abi saamiseks seljataha suurt organisatsiooni või MTÜd. Vahel on vaja kedagi, kes viitsiks kuulata ja olemas olla. 

teisipäev, 4. detsember 2018

Komöödia pealkirjaga elu

Ma ei tea, mis asi see viimasel ajal on, aga nii paljud asjad lähevad untsu. Või noh, isegi mitte niivõrd untsu, aga täiega feil ja naeruväärne. Ööl vastu neljapäeva ma konkreetselt ei suutnud otsustada, kas naerda või nutta.

Pisike otsustas, et magamine on nõrkadele ja pool ööd jooksime Meheraasuga võidu. Kord tuli ta meile voodisse, koos umbes viie kaisukaga, siis jälle läks minema. Siis tuli tagasi, siis läks jälle ära. Ja muudkui need paganama kaisukad! Tõsimeeli, meil ei ole voodi nii suur, et sinna nii palju pehmeid loomi mahuks. Loomulikult tuli talle keset ööd meelde, et tugitoolis on neid veel ja väga raske oli end tagasi hoida, et mitte akent avada ja neid järjest välja viskama hakata....

Parim oli muidugi see, kuidas ta nii viiel korral vähemalt tekitas lootust, et uinus. Ja siis kostis läbi öise vaikuse "karu ka". Ma reaalselt mõtlesin sel hetkel, et purskan naerma, sest see olukord oli juba ajuvabaks muutunud.
Pildiotsingu funny no sleep meme tulemus
Neljapäev oli see päev, kui käisin praktikalepingutega toimetamas ja no mida ilma. Mul on vanemate juurest ülilühike tee sinna ja vahepeal juba tundus, et ma ei jõuagi kohale. Otseloomulikult unustasin mütsi emale koridori. Ma lihtsalt ei ole eriline mütsikandija ja nii ma uhkel sammul läksin, endal kõrvad otsast kukkumas. 

Kuna õues oli korralik tuul, otsustasime juba hommikul, et Meheraasu läheb ise Pisikesele lasteaeda järgi. Ei näinud mõtet temaga ilma trotsida ja külmetada jalutamisega, kui autovõimalus on ka. Kuna plaanis oli ka Triinuga kokku saada, siis tuli plaani hoopis päeval koju tulla, et tuled alla teha. 

Meil on ülihalb soojustus hetkel veel ja kuna tuulutas korralikult, siis ma ei oodanudki, et siin soe oleks, eks. Aastatega ma olen sellest naiivsest lootusest välja kasvanud 😀 Aga seda ma ka ei oodanud, et kella poole kolmeks on 14kraadi ainult. Õnneks on mul sõbrannadega vedanud, sest Triin aitas lahkelt tuled alla teha sel ajal, kui pesu kuivama panin. Jap see tore aega aastast, mil käin kas enda ema või ämma juures pesu kasimas on kätte jõudnud. Jumal tänatud, et see periood elus varsti läbi saab ja järgmisel talvel saan juba oma pesumasinat aastaringi kasutada. Ma sel hetkel muidugi ei teadnud, mis tulevikul varuks on. Esmaspäeval koju tulles oli termomeeter rõõmus üllatus. See näitas võimsad 12 soojakraadi, jap...12. 

Viskasin veel nalja, et ei tea kas julgeb üldse pesu restile riputada, äkki jäätub ära. Vana hea Murphy tuli ka appi ja vahepeal juba mõtlesin kus suunas esimene teerist on, et hing saatanale müüa ja tuli alla saada. Võimatu missioon tundus olevat. Nagu ikka, kui on kõige kiirem, süttivad närvid mitu korda kiiremini kui puud pliidi all. Kuigi vahepeal oli juba nii külm, et hakkas soe ja jalgu ka nagu ei tundnud, siis lõpp hea-kõik hea, jäime ellu ja saime sooja. 

Tuli öö vastu reedet. Pisike jälle korraldas oma väikest komöödiaetendust. Pool ööd jooksis Meheraasu, teise poole mina. Selline tunne oli, et üldse ei saanud und, vaid oligi ainult pikali ja kohe jälle püsti. Seekord ajas ka karu taga, õnneks ei kaasnenud voodite vahel jooksmist, AGA katsu sa unesegasele kahesele selgeks teha, et karu, mida ta tahab on tal kaisus juba. For real, läbi une seletas seal "emme, anna karu!. Ma tuulan terve voodi ümbruse neljakäpukil läbi ja arvake ära, kus see karu oli? Tema kaenlas! Ja nii terve minu poole ööst. See otsimisosa muidugi jäi vahele, sest võtsin õppust ja edaspidi vaatasin alguses kohe voodisse. 

Reedel kirjutasin koolitöid ja andis täiega tunda, et paar ööd oli vahelt ära jäänud. Täiesti ajuvabad kirjavead tekkisid sisse. Õnn, et lasin üle lugeda enne õppejõule saatmist 😀 päris piinlik oleks muidu olnud. Õhtul tulid Triin ja Kadi külla. Ma ei mäleta, mille peale, aga ütlesin Katsile, et ta Pisikese ära lausuks magamise osas.
Pildiotsingu funny patience meme tulemus
Ta sai oma tööga väga hästi hakkama. Pisike magas terve öö. Kui välja jätta üks kord, mil tekki peale panin talle. Ärkas alles veidi enne üheksat. Miljoniküsimus...kas mina märkasin magada? Ma arvan, et sõbrale helistama ei pea ja vastus on niisamagi selge. Loomulikult mitte! Ärkasin juba kell seitse. Pagana seitse! Pühapäeva hommikul oli sama nali. Pisike magas, mina olin üleval. Natuke nagu veider, eks, aga ma ei saa sinna midagi parata, et enam magada ei oska.

Esmaspäeval lasin sarnases rütmis edasi nagu eelmine nädal lõppes. Tulin koolist, pea paras pelmeen otsas. Mitte, et jõhkralt oleks ajutööd teinud, aga natuke ikka. Sekka ka meeldivat väsimust ja üldse pea kuidagi pulki täis. Hakkasin siis Pisikest lasteaias riidesse panema. Käte-silmade koostöö üldse ei sujunud, koordinatsioon täielik ümmargune null. Udin siis talle suure vaevaga püksid ja saapad jalga, jope selga. Siis tulid kindad. Proovisin korra, kaks, lõpuks hakkasin naerma ja ütlesin emale, et palun tee ise, ma lihtsalt ei suuda :D Ma teadsin juba päeval, et see on hea mõte ta kaasa kutsuda. 
Tegelikult oli veel paar asja, mis läks totaalselt metsa, paar head nalja samuti, aga kuna alustasin selle postituse kirjutamist umbes neli päeva tagasi, siis on need kahjuks juba oma teed matkama läinud. Lihtsalt soovin, et elaksin selle nädala üle ilma suuremate kahjudeta

Hahaha, enne kui jõudsin avalda nuppu vajutada, suutsin veel ühe feili maha panna. Mul on raamatunimekiri tehtud teostega, mida tahan jooksvalt lugeda. Samale paberile kirjutasin vanemate jõulukingi mõõdud. Meheraasu tahtis vaikselt tegema hakata, küsis mõõte. Reaalselt otsisin 10 minutit, vaatasin vihikute vahele ja kalendermärkmiku vahele. Tundus nagu oleksin seda paberit TÄNA koolis näinud. Juba tükkis pisar silma ja meeleheide peale, sest ma mäletasin ainult pooli raamatuid, mis seal kirjas olid. Mõõdud saaks iga kell uuesti võtta, aga no need pealkirjad, eks :D Lõpuks andsin alla, tõusin püsti ja siis see paber vahtis mulle teleka pealt vastu. Ei  näinud ma seda täna, hoopis eile #mybad  #oopsididitagain
Pildiotsingu bad memory meme tulemus

laupäev, 1. detsember 2018

Nädalamenüü #20: kui supist saab risoto

Ma pidin tegema ühel päeval suppi. Praegu olen vaikselt menüüsse tagasi lülitamas riisi. Vahepeal viskasin ta kõrvale, sest see ei läinud hästi peale ja mulle väga tõsiselt tundus, et riis tekitas Pisikesele ka kõhuprobleeme. Samas nüüd lasteaias on iga nädal vähemalt korra riis menüüs ja ei tundu, et midagi eriti muutuks. Seega julgesin ka kodus proovida. Minnes nüüd tagasi selle juurde, et supp pidi olema, siis seisin riisi lisamise ajal pliidi ees ja mõtlesin, et kas üks pakk või kaks pakki (meil oli see riis, mis on varem valmis tehtud ja siis on karbi sees 5-6 väiksemat pakikest, teate küll neid, eks). Otsustasin siis, et davai, panen kaks, savi, et ilmselt liiga palju. Polnudki ammu risotot teinud. 

Supi/risoto jaoks on vaja pakki hakkliha, kahte sibulat, rohelist sibulat, kolme porgandit, purki purustatud tomateid, riisi, vett, soola, teelusikatäis suhkrut, sidrunipipart, hakklihamaitseainet, ühte puljongikuubikut ja imepisike törts tšillikastet. Soovi korral sulle meelepäraseid maitseaineid/maitserohelist. 

Prae potipõhjas hakkliha koos sibula ja maitseainetega. Kui hakkliha on valmis, lisa vesi, pudista sisse puljongikuubik ja kooritud ning tükeldatud porgand. Lase porgandil keeda poolpehmeks. Seejärel lisa juurde ka roheline sibul, purustatud tomat ja riis ning törtsuke tšillikastet. Sega hoolega läbi ja keeda seni, kuni porgand ja riis on valmis. 

Rõhutan veel kord: kui tahad suppi, siis lisa vähe riisi. Kas siis üks pakike või nii umbes peotäis. Kui tahad risotot, siis lisa kaks pakki või kaks peotäit (võib muidugi ka rohkem). Tšillikaste ei ole tegelikult üldse vajalik, aga mulle isiklikult meeldib. Serveerimisel võib peale lisada ka hapukoort. Mitte, et ta väga midagi maitsele juurde annaks, aga vahel ju võib. 
PS! Risoto puhul võiks vett panna nii palju kui vaja, aga pigem vähem. Nii umbes koostisainetega samale tasemele. Supi puhul laineta nii palju kui tahad :D 

Nädalamenüü #20: seenepada lillkapsa ja suvikõrvitsaga

See ilmselgelt ei ole esimene kord, kui valmib toit, mis paneb kulme kergitama. Mitte küll kõiki inimesi, aga meie majas küll. Isegi mu ema kergitas natuke kulmu, kui rääkisin, et teen seenepada, kuhu panen muuhulgas lillkapsast ja suvikõrvitsat ning pakun seda kastmena. Üldiselt vast sobib sinna see, mis iga inimene ise heaks arvab, aga meil läksid käiku nuudlid. Mida nad ikka passivad seal kapis tühja. 

Selle jaoks, et üks mõnus seenepada/kaste valmis teha on vaja pakki hakkliha, väikest pakki šampinjone, ühte väiksemat lillkapsast, ühte väiksemat suvikõrvitsat, kahte küüslauguküünt, sibulat, rohelist sibulat, vett, puljongikuubikut, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseainet, tilli ja soovi korral ka teisi sulle meeldivaid maitseaineid või maitsetaimi.

Pane pannile hakkliha koos maitseainete, maitserohelise, küüslaugu ja sibulaga. Prae hakkliha läbi ja seejärel lisa juurde seened. Prae edasi kuni seentest on vesi välja läinud. Pane juurde puhastatud ja tükeldatud lillkapsas ja suvikõrvits ning lisa vesi. Vett pane umbes nii palju, et kõik oleks kaetud, aga jälgi, et see ei muutuks supiks. Pudista sisse ka puljongikuubik. Keeda seni, kuni lillkapsas ja suvikõrvits on pehmeks saanud. Soovi korral võid lisada ka basiilikut või spinatit. 

Nädalamenüü #20: köögivilja-hakklihasupp

Tegelikult pidi sellest saama järjekordne hakkliha-kartulisupp, aga ma vaatasin, et ega endiselt ei istu mulle see värk, kui supp koosneb hakklihast, kartulist ja sibulast. Kuna törtsuke rohelist sibulat oleks nii kui nii hulka läinud sügavkülmast, vaatasin seal veel veidi ringi ja jooksvalt lisandus päris palju supi hulka. 

Lisaks pakile hakklihale, kuuele kartulile ja veele, läks hulka ka kaks sibulat, pakike sulatatud juustu (200g), teelusikatäis suhkrut, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseainet ja puljongikuubik. Sügavkülmast viskasin sekka ka peotäie kapsast, paar peotäit porgandit ja rohelist sibulat. 

Alustuseks prae potipõhjas ära hakkliha. Lisa praadimise juurde ka kõik maitseained/maitseroheline, mida soovid kasutada ja sibul (tavaline, mitte roheline). Prae hakkliha läbi ja seejärel lisa vesi, puljongikuubik, kooritud ja tükeldatud porgand, kapsas, kartul. Keeda juurviljad peaaegu pehmeks ja lisa roheline sibul. Sega läbi ja seejärel lisa sisse sulatatud juust. Jälgi, et juust sulaks ühtlaselt, muidu jäävad sisse rõvedalt suured tükid, mis ei ole silmale ilus vaadata ega hamba all hea. Kui  juust on sulanud, lase supil uuesti keema tõusta. Supp on valmis, kui kõik juurviljad on pehmeks saanud. 

kolmapäev, 28. november 2018

Nädalamenüü #20: seene-saiavorm

Minu jaoks on saiavorm alati olnud midagi magusat. See, et panna saiale moosi asemel soolast kraami, tundus alguses väga võõras, aga lõpptulemus oli väga minu maitse järgi. 

Selle jaoks, et üks maitsev seene-saiavorm valmiks, on vaja kaks pakki hakkliha, kaks sibulat, kaks karpi šampinjone, 250g hapukoort, pakk riivjuustu, saia, rohelist sibulat, soola, sidrunipipart, tilli, hakkliha maitseainet. Sekka võib lisada ka teisi meelepäraseid maitseaineid/maitsetaimi. 

Prae panni koos sibula ja maitseainetega hakkliha. Kui see on peaaegu valmis, lisa hulka ka seened ning prae neid seni, kuni ka seened on valmis. Seejärel viska hulka roheline sibul, soovi korral veidi tšillikastet ja hapukoor. Kui kogu kupatus on ühtlaselt läbi segatud, võta pliidilt ja jäta seisma. Tükelda sai kuubikuteks ning pane need küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi põhja. Jälgi, et vormi põhi oleks ilusti kaetud. Pigem olgu kaks kuubikut rohkem, kui üks vähem. Tõsta peale hakkliha-seenesegu ja puista vorm üle riivjuustuga ning küpseta ahjus 200kraadi juures 15 minutit, ehk umbes nii kaua, kuni juust on pealt mõnusalt sulanud. 
Kui sinu jaoks on söömisel oluline, et toit hoiaks taldrikul vormi, siis parem oota söömisega. Alguses on ta hästi lödi, hiljem tahkub ära. 

Nädalamenüü #20: nuudlid porgandiga + frikadellikaste

Meil oli siin selline tore olukord, et ühel päeval tulid külalised. No hea võõrustajana peab ikka süüa ka pakkuma. Kuna mul oli tõsine õppimisepäev sellele eelnenud, ei viitsinud üldse pikalt pliidi ääres passida. Vaatasin siis valitud võimalusi ja sõelale jäid lõpuks nuudlid porgandiga. Juba menüüd kokku pannes visksin sinna kõrvale ka frikadellikastme, sest kes niisama neid va nuudleid näost sisse ajada tahab. Väikese, täiesti ebaolulise infona: nuudlite purustamine on niiiiiii tüütu töö. Lausa teisel kohal minu jaoks. Esimesel on kõrvitsa, lillkapsa ja kapsa tükeldamine... 

Nuudlid mingi raketiteadus ei ole. Kuigi-kuigi, seekord ei saa üldse alustada sellest, et keeda vesi ära. Seekord hoopis peab esimese sammuna koorima ja tükeldama porgandid, panema need vette ja ootama, kuni pehmeks lähevad. Seejärel alles saab lisada nuudlid ja needki valmis keeta. Kes soovib võib lisada ka hakkliha, see tuleks siis enne pannil ära praadida koos sibula ja maitseainetega ning lisada pärast kurnamist nuudlitele. Seega nuudlite tegemiseks on vaja pakki või kahte nuudleid, 4-5 porgandit ja soovi korral pakki hakkliha. Samuti soola, sidrunipipart, sibulat või teisi enda jaoks meeldivaid maitseained/maitsetaimi. 
Frikadellikastme jaoks on vaja natuke rohkem koostiosi: kaks 300g pakki frikadelle, väiksem karp šampinjone, rohelist sibulat, üks tavaline sibul, veidi toiduõli, umbes 500ml piima, kaks supilusikat nisujahu, soola, pipart, liha üldmaitseained, tilli ja soovi korral teisi maitseaineid/maitsetaimi. 

Pane pannile tilk õli ja vala sinna frikadellid. Koori ja tükelda sibul ning lisa see ka pannile frikadellide juurde. Kui frikadellid on poolküpsed, lisa sinna ka seened. Prae seni, kuni frikadellid ja seened on valmis ja seejärel viska hulka ka roheline sibul. Vahepeal lisa juurde ka maitseained ning seejärel jahu. Sega hoolega läbi, et ei jääks suuri jahuklompe. Kui jahu on kastme sekka ühtlaselt segatud, vala peale piim ning lase keema tõusta. 

Rõhutan siinkohal, et kui teed kastet suvel ja tahaksid kasutada metsast korjatud seeni, siis veendu, et kasutad ikka söögiseeni. Abi saad erinevatest raamatutest aga ka facebooki grupist Seenehuvilised

pühapäev, 25. november 2018

Nädalamenüü #20: mõnus supp brokoli ja lillkapsaga

Kuna mul mitte midagi tarka ei ole siia algusesse kirjutada, siis hakkame kohe otsast pihta. Sobib? Ega ma vastust ei kuulnud, aga minu arust hea plaan küll :D Nagu ikka, kiire ja lihtne. Muidugi võib elu ka keerulisemaks elada ja osta toored juurikad..., no kui keegi juhuslikult tahab end piinata vms.

Üldiselt läheb supi jaoks vaja kaks 400g porgandi-lillkapsa-brokoli segu (ma ehk olen ainus, aga mind õiiiiige pisut ärritab see fakt, et juurviljatükid on nii suured ja pean iga jumala kord väiksemaks lõikama neid. Tänamatu muidugi vinguda, niigi on elu lihtsaks tehtud, aga natuke ju võib vast. Ega ost sellest tegemata järgmine kord ei jää), tunde järgi spinatit (vali ise, kas terved lehed või teed nad väiksemaks), üks sibul, rohelist sibulat, üks puljongikuubik, karbitäis sulatatud juustu, soola ja sidrunipipart. Soovi korral ka teisi maitseaineid/maitsetaimi. 

Lisa potti külmutatud juurikad, sibul, puljongikuubik ja maitseained/maitsetaimed. Keeda need poolpehmeks ja seejärel lisa juurde roheline sibul ja spinat. Vahepeal maitse ning vajaduse korral lisa juurde maitseaineid. Lase juurviljadel valmis saada ja sega sisse sulatatud juust. Jälgi, et juust sulaks täielikult. Suured tükid ei ole silmale kenad vaadata ja ega ole hea ka sisse süüa. Sulajuustu võib ka välja jätta, tuleb väga hea. Tean, sest ma konkreetselt unustasin ära selle väikse asja nimega sulatatud juust :D 

Muide! See supp pidavat hästi sobima ka püreestamiseks. Lisaks võib sisse segada ka leivkuubikuid või neid raputada peale enne söömist, kui soovid vähe krõmpsumat ampsu. 

Nädalamenüü #20: Köögiviljasalat

Mul tuli salati isu. Üldiselt ma ei viitsi väga salateid teha, sest ajalugu on näidanud, et ma olen ainus, kes neid tarbib. Olgu, Pisike ka, aga see on tegelikult nii väike kogus, mis talle läheb, et põhimõtteliselt langeb kogu söömiskohustus mulle. Ma ka lõputult ei jõua, eks :D Teine variant oleks ära õppida, kuidas teha väiksemat kogust, aga ee, sellega vähe keerulisem teema. Alati kui mõtlen, et olgu, seekord teen vähe, jääb puudu. Ja pigem olgu siis juba rohkem. 

Salati kõrvale vali, mis sulle meeldib. Mina tegin keedetud kartuleid. Aga makaron, riis, tatar, mis iganes sulle meelepärane on, sobib sinna juurde. 

Vaja läheb purki purustatud tomateid (või pakki kirsstomateid), üks värske kurk, rohelist sibulat, kuivatatud tilli, üks väike purk marineeritud kurki, kaks sibulat, kaks väikest pakki rediseid, kolm paprikat, veidi suhkrut, soola, sidrunipipart, hapukoort ja majoneesi. 

Alustuseks keeda ära see, mille iganes juurde sa salatit soovid süüa. Sel ajal, kui pott pliidil oma tööd teeb, saad sina valmis teha salati. Selle jaoks pikka juttu pole: koori, mis seda vajab ning tükelda kõik salatikomponendid kaussi. Lisa umbes üks teelusikatäis suhkrut, natuke soola, sidrunipipart, tilli ja pane peale ka hapukoor ja majonees. Sega hoolega läbi ja suvise ilmega salat ongi valmis!

kolmapäev, 21. november 2018

Oh oleks ma ometi varem...

taibanud, kui kasulik on lugeda raamatuid! Tähendab, lugeda mulle meeldib, see ei ole mingi saladus. Praegu pean siiski seda silmas, et oleks ma ometi varem taibanud lugeda raamatuid, mis on seotud lastega ja inimloomusega!

Täiendan praegu oma kursusetööd, seega võtsin pataka raamatuid. Valiku tegin selle järgi, mis tundusid huvitavad ja kasulikud ka muuks eluks. Kui kaks aastat tagasi kevadel oma tööd kirjutasin, vaatasin lihtsalt pealiskaudselt üle, kus kohast võiks leida vajaminevat infot, aga päriselt ei süvenenud neisse. Praegu aga väga teadlikult olen valinud selle tee, et loen teosed läbi ka. Mõne kohaga nõustun, mõnel kohal tahaksin väga palju vastu vaielda. Milleni aga üsna ruttu jõudsin oli tõdemus, et ma oleks võinud neid lugeda juba siis, kui alles rase olin või kohe pärast Pisikese sündi. Mul oleks olnud aega piisavalt, hoolimata tõsiasjast, et enamus rasedusest käisin koolis. Tegelikult oleks jõudnud isegi viimase pooleteise kuuga omajagu sirvida....

Tõstan kaks kätt ülesse ja ütlen, et see oleks ära hoidnud väga palju negatiivseid emotsioone! Miks mul tookord huvi puudus? Sest millegi pärast elasin usus, et beebiga on väga tore, nad ainult söövad, magavad ja situvad. Emadus pidavat olema lust ja lillepidu ning muud ei ole kui üleliigset vaba aega. Mingil hetkel tabas mind reaalsus, et mina ei suuda tajuda seda beebiiga kui üht imeilusat roosamanna aega, mil olen nagu kevadine lilleõis ja kõik on nii-ii imeline ja uskumatult ilus.
Pildiotsingu read about motherhood meme tulemus
Mida mina tundsin? Väsimust. Üht suuuuuuuurt ja tapvat väsimust. Polnud roosamannat, polnud südantlõhestavat armastuseuima. Kui nüüd ausalt ajas tagasi mõelda, siis esimesest poolest aastast Pisikese elus mäletan põhiliselt seda, kuidas istusin öösiti tundide kaupa üleval ja mõtlesin, kui aeglaselt aeg läheb. Mul oli tunne nagu ta üldse ei kasvaks ja tõesõna, see kes ütles, et beebiiga möödub ruttu, ei istunud ööde kaupa üleval ja ei maganud püstiseistes ukse najal. Kõik sulas kokku ühtlaseks magamatuse virr-varriks.

Loomulikult olin õnnelik, et ta on terve ja rõõmus laps, aga see ei tähenda, et oleksin 24/7 istunud suur naeratus näol ja kahte kätt kokku löönud suurest rõõmust. Tegelikult ei tohtinud väga pikka aega tema kõrval isegi hingata liiga kõvasti, sest silmad olid plaksust lahti. Vaimses mõttes andsin endale palju peksa selle eest, et ma ei suutnud olla õnneuimas. Nii paljud tahavad lapsi ja ei saa. Mina sain ja mida kuradit? Sain aru küll, et see oli väsimus, mis minus rääkis, aga see ei tee olematuks neid tundeid ja mõtteid, mis tookord peast läbi käisid. Näiteks, et ta ei söö, sest mina ei saa hakkama. Ta ei jää öösiti uuesti magama, sest ma ei oska teda õigesti magama panna. Ta ei suuda kolme sekundit üksinda elutoas olla, kui köögis vett joon, sest mina ei oska talle selgeks teha, et tulen kohe tagasi. Klassikaline enesesüüdistamine. Oi kui palju halbu emotsioone, sest tundsin end halva emana. Seda "halva ema" tunnet kandsin väga pikalt endaga kaasas.
Mõned hetked vana Pisike. See on üks esimesi pilte temast, tehtud veel siis, kui polnud isegi sünnitustoast minema saanud. 
Ja siis, ühel täiesti mittemidagiütleval päeval loen ühest raamatust, mille nimi hetkel praegu ei meenu järgmist: "Asi ei ole vanemas, vaid lapses ja tema eripärades. Mittemagamine on TEMAGA seotud ja mittesöömine on TEMAGA seotud" Oota what!? 

Asi siis ei olnudki minus? Hoolimata sellest, et tundsin end tihti läbikukkujana? Hoolimata sellest, et vahel üritasid teised mind panna tundma kui läbikukkujat? Et tegelikult olin ma täiesti normaalne inimene, kes oli küll š**aks väsinud, aga t ä i e s t i   n o r m a a l n e? 

Ei olnud minus, ei olnud läbikukkuja, täitsa normaalne olin. Kõlab ehk kummaliselt, aga mingis mõttes ravis see lause mind terveks. Terveks sellest mõttes, et ma ei mõtle ajas tagasi ja ei näe end enam luuserina, kes ei saanud ei enda ega lapsega hakkama. Ma sain hakkama täpselt nii hästi, kui nendes oludes oli võimalik. Meie eripärad lihtsalt põrkusid, aga siin me nüüd oleme, elus ja terved. 

Peale selle, et sain äratuse seoses minevikuga, suudan paremini käsitleda olevikku ja, kui läheb hästi, siis ka tulevikku. Loomulikult sain juba enne aru, et praegune väike deemon, mis Pisikese aeg-ajalt välja lööb, on ealine iseärasus ja täiesti normaalne. Küll aga oli oma peaga raske välja mõelda, mis täpsemalt üht või teist asja põhjustada võib. Veel vähem seda, kuidas oleks kõige õigem mõnele asjale reageerida. Olen lihtsalt selline inimene, kes tahab huvipakkuvast teemast teada nii palju kui võimalik. Antud juhul on selleks teemaks lapse käitumine erinevatel elu- ja arenguetappidel. Usun väga tugevalt, et ega enne päriselt aru ei saa mis toimub, miks toimub, kuidas lahendada olukordi, kui pole uurinud, lugenud, vaadelnud ja lahti mõtestanud enda jaoks. Mida ei mõista, sellega ei saa ka toime tulla. Nii lihtne see ongi, vähemalt mulle. 

Tunnen, et elu läks kohe mitu korda lihtsamaks, kui suudan erinevaid hetki analüüsida põhjus-tagajärg seoses. Olukorrad saavad kiiremini lahendatud ja ma ei kaotagi umbes 100 närvirakku päevas.
7.kuune Pisike. Pilt tehtud mõnel järjekordsel "maga ise kui tahad" päeval 
Ma tahaks lihtsalt korraks väga paljudele meelde tuletada, et kuigi emadus on üks ilus ja tore asi, ei peaks seda serveerima ainult, kui lusti ja lillepidu. Jah, väga paljudele ongi, aga siis on ports inimesi, kelle jaoks see ei ole nii lihtne. Minuni jõudsid ainult sellised "mis see siis ära ei ole" jutud. Aja jooksul inimene muidugi unustab, tajun seda isegi, et kipub juba meelest minema, kui emotsioonikalt kogu see esimene aasta möödus. Aga võiks ju rääkida, et vahel mõni laps ei maga, ei võta rinda, vaevleb gaaside käes jne.Põhiliselt võiks ühele esmarasedale öelda, et vahel on kõik ilus ja tore, vahel väga kole, aga kõik need emotsioonid on täiesti normaalsed. Enamus meist siiski siiralt hoolib oma lastest, (jah, julgen öelda enamus, sest olen kohanud elus ka selliseid eksemplare, kellel siiski suht ükskõik) aga see ei tähenda, et halbu tundeid ette ei tule. 

Seejuures tuleks sellest rääkida ilma süüdistamiseta. See on eriti popp tissitamise teemadel. Nii mitmest kohast olen lugenud, kuidas emad vaevlevad kohutava süütunde käes, sest ei õnnestu lapsele rinda anda, ükskõik mis põhjusel siis. Tähendab, kas ma olen päriselt ainus inimene, kes ei nutnud öösiti looteasendis patja, sest laps sai kõhu täis? See viimane lause oli muidugi ka õige pisut hinnanguline, aga ma olen alati ja igal pool selles osas suu kinni hoidnud. Lõpuks ometi sain välja öelda, et minu jaoks vähemalt, on see okei, kui ema ei piinle kuude või aastate kaupa süümepiinades, sest imetamine jäi lühikeseks. 
11.kuune Pisike, kes hetke pärast enam ei olnud rahul, et Ruudi ta tekil magab :D 
Loodetavasti jõuab meie ühiskond varsti selleni, et on okei rääkida asjadest ausalt, ilma pideva ilustamiseta ja süüdistamiseta. Jõudu kõigile kellel praegu on raske periood. Ma tean, et see hetkel ei lohuta, aga kõik läheb mööda. Ühel päeval tulevikus, kui aega on piisavalt mööda läinud ja "haavad" paranenud, viskad ehk veel naljagi selle üle. Ja kui julgust tuleb, saad ehk mõne lapse veel, kellega see kõik uuesti läbi teha :D 

teisipäev, 20. november 2018

Nädalamenüü #19: viineri-seenepada

Nagu on juba tavaks saanud, ei täida meie majas pajaroog mitte niivõrd õhtusöögi osa, vaid pigem kastme või lisandi rolli. Olen kunagi varem juba ka öelnud: me jääks nälga, kui teha väike kogus pajarooga. Lisaks see ka, et ma võiks pea anda, kui palju kuuleksin juttu, et kartul on puudu :D Seega, kartulit ma sinna kõrvale keetsin ja kõik olid rahul, no peaaegu rahul. 

Viineri-seenepaja jaoks on vaja pakki viinereid (või hoopis vorsti, sinki, hakkliha, you name it), väike törts toiduõli, kaks sibulat, väike pakk šampinjone, kaks supilusikatäit jahu, pakike tomatipastat, veidi vett, 200ml piima, rohelist sibulat, tšillikastet, soola, sidrunipipart, tilli, peterselli, liha üldmaitseainet, ühte puljongi kuubikut. Maitseaineid võid julgelt vahetada vastavalt enda maitse-eelistustele. 

Algus on klassikaline: tükelda viinerit ning prae neid pannil koos sibulaga. Lisa ka kõik maitseained/maitserohelised. Kui viinerid on praetud nii palju, kui soovid, lisa juurde ka tükeldatud šampinjonid. Prae kuni vedelik on seentest aurustunud. Raputa peale jahu, sega korralikult (ja kiiresti) läbi. Lisa juurde väike törtsuke vett, tomatipasta, tšillikaste, roheline sibul ja puljngikuubik. Lase vaiksel tulel keema tõusta. Seejärel lisa piim ning lase uuesti keema tõusta. 

laupäev, 17. november 2018

Nädalamenüü #19: kartuli-porrulaugusupp...

...millest sai hoopis mingisugune juurvilja- ja frikadellisupi ristsugutis, sest nädal hakkas läbi saama ja mul oli sügavkülmas ikka veel hunnik asju, mida tahtsin ära kasutada, et nad seisma ei jääks. Ega nad halvaks ei oleks läinud, aga tundus veidi mõtetu hoida neid jumal-teab-kui-kaua, sest uues nädalas neid asju tegelikult vaja ei läinud. Olgu, frikadelle oleks saanud, aga kõik muu oleks lihtsalt jalgu passima jäänud.

Seega, selle huvitava supi jaoks, millele ma ei oskagi mingisugust õiget nime anda, läheb vaja järgnevat: umbes 6-10 kartulit (olenevalt sellest, kui tummist soovid ja kui suured on kartulid), Peotäis rohelist sibulat, vett, pool pakki külmutatud herneid, üks pakk (200g) sulatatud juustu, 2-3 porgandit, üks sibul ja pakk frikadelle. Lisaks veel puljongikuubik, sool, sidrunipipar, till, liha üldmaitseaine ja soovi korral võid omaltpoolt meeldivaid maitseaineid/maitsetaimi lisada. 

Ega tegemise kohta polegi muud öelda, kui et koori ja tükelda kõik, mis seda vajavad. Pane kõik koostisosad, välja arvatud sulatatud juust,  potti ja keeda, kuni nad on peaaegu valmis. Seejärel sega hulka ka sulatatud juust. Ära unusta jälgida, et juust korralikult sulaks. Suured juustutükid supis ei ole silmale ilusad vaadata ja eriti mugavad söömise ajal. Kui juust on korralikult sulanud, lase supil uuesti keema tõusta ja lase kõigil juurviljadel valmis saada. Vajadusel timmi lõpus veel korra maitseainetega. 

Raamatupidamine ajab mu hauda

Ülikoolis käimise juures on see tore asi, et saab kergemal kujul tutvuda ka paljude muude valdkondadega, mis ei ole otseselt erialaga seotud. Hoolimata sellest, et mina õpin sotsiaaltööd, saan heita pilgu ka ettevõtlusele ja majandusele. Teate, mida see tähendab? Palju keerulisi sõnu, esiteks. Teiseks aga seda, et meile tutvustatakse väga minimaalselt raamatupidamist. Taevas teab, et ma ei saa numbritega eriti läbi. Olgu, nii hull päris ei ole, aga gümnaasiumi lõputunnistusel oli see ainus kolm, mis vastu vaatas. Hoolimata sellest, et õpetaja ütles korduvalt, et potentsiaali on ja ma võiks rohkem pingutada. Kuna enamat ma siiski välja ei pigistanud, siis sain veel lõpuaktusel ka kuulda, et oleks ikka võinud ju õiiiiige pisut veel, aga see selleks (tegelikult ütles seda ka mu põhikooliaegne õpetaja, nii et võta nüüd siis kinni, kas pingutasin või mitte :D) Tõsiasi on siiski see, et reaalainetega ma läbi ei saanud toona ja ei saa nüüd ka väga.

Tulles nüüd tagasi olevikku, siis ma täna vaatasin jälle neid iseseisvaid töid, mis antud aines tegema peab. Olgu jumal tänatud, et sõbranna raamatupidamist õpib, muidu ma oleks juba nende tabelite peale läinud koolist pabereid välja võtma :D Sest noh, kuuke tagasi, kui abi palusin, vaatasin suurte silmadega, kuidas peaksin ära tabama erinevad varaliigid ja bilanssi tegema ja lihtsam tundus hiina keel selgeks saada. Põhimõtteliselt kaalusin ka seda, et ehk ei ole hilja strippariks minna, aga siis sain aru, et ega ma ei vasta välimuselt nendele kriteeriumitele, mis selles ametis vajalikud on ja pean ikkagi kuidagi läbi häda aru saama, mida ta räägib.

 ...põhimõtteliselt, sel ajal kui ta mulle bilansi tegemist õpetas, istusin seal nii: 
Pildiotsingu i understand nothing meme tulemus
Pilt võetud internetist
Oh seda õnne, kui pärast mitut seletamist, mille jooksul ta kaotas ilmselt nii mõnegi närviraku, sest ma suutsin esitada väga rumalaid küsimusi, jooksid asjad omavahel klappima. Saan väga hästi aru, et elus üldiselt raamatupidamine ja sellest arusaamine mööda külge maha ei jookse. See ongi põhiline põhjus, miks ma tahan nii väga ISE aru saada, kuidas ühe või teise asja paigutama pean või kuidas asju arvutatakse. Põhikooliaegne ajalooõpetaja armastas öelda: "Spikerdamine on nagu püksi pissimine: alguses on soe ja mõnus, pärast märg ja külm." Ilmselt jättis see minusse suurema jälje, kui toona arvasin, sest hoolimata tõsiasjast, et Triin oleks võinud minu eest teha, ajasin mina meid mõlemaid hulluks :D 

Pärast selle töö lõpetamist tuli paus, sest teisi asju tuli väga palju peale. Nüüd aga on aeg ringiga jõudnud nii kaugele, et tuleks teine iseseisev töö ka ära teha. Pean praegu väga oluliseks mainida, et  minu jaoks on töötasu arvutamine viis korda hullem, kui bilansitabeli tegemine :D Õnneks Triin hoidis jälle mu kätt ja rääkis nagu esimese klassi lapsele kõik üksipulgi läbi. Mitte, et ma oleks aru saanud, aga pärast esimese ülesande tegemist on ikka lihtsam edasi minna. Küll ma lõpuks välja mõtlen, kuidas need ülejäänud ka ära teha, aga päriselt, miks selle jaoks, et arvutada välja number x, pean leidma ka y, z, a, b, c ja siis nendega peab liitma, lahutama, korrutama, jagama, seisma pea peal ja jätma kolm tilka verd nelja tee ristumiskohta. 
Pildiotsingu ohshit gif tulemus
Korra mõtlesin, et pusiks täna Pisikese lõunaune ajal, aga siis sain aru, et pole mõtet. Mine tea, millal ärkab ja selline pinge ei tee head mu ajule :D Jumal tänatud, (isegi usklik ei ole, aga muudkui jumaldan #piinlik)et täna on laupäev ja ma saan veel terve homse ka seda edasi lükata ilma süümepiinadeta. Siis on hea esmaspäeva hommikul kohvi juua, ükskõik kellele halada, kuidas ma aru ei saa ja vajadusel ka mõnes heas soojas nurgas looteasendis natuke nutta tihkuda ilma, et keegi näeks. 

reede, 16. november 2018

Nädalamenüü #19: koorene värskekapsahautis riivjuustuga

See ei ole mingi saladus, et vahel on hea pöörduda tagasi vana hea toidu juurde. Seegi kord leidis tee lauale värskekapsahautis. Aga olen varemgi öelnud, et ega mulle ei meeldi, kui kõik on ainult vana hea. Mingi põnevus peab ka säilima, muidu läheb pliidi taga igavaks. 

Lisaks tavapärasele kapsale (mis võiks olla selline keskmine. Samas oleneb see ka sellest, millised on sinu pere vajadused. Ega üle ei tasu pingutada. Samas võib ülejäägi ka veidikeseks sügavkülma panna tükeldatud kujul, hea kohe võtta, kui tuju tuleb ja on plaanis seda ära kasutada mõnes muus toidus) on vaja ka pakki riivjuustu, kahte sibulat, tunde järgi piima (tunde järgi, sest vedelik ise võiks minna veidi heledamaks, aga mul tõesti ei ole õrna aimugi palju sinna sisse lõpuks panin :D), pakk või kaks hakkliha, lisaks ka üks puljongikuubik, maitseained (sool, sidrunipipar, hakklihamaitseaine), maitsetaimed. Soovi korral ka muid sulle meelepäraseid maitseaineid. 

Kõigepealt pane potipõhja hakkliha, maitseained ja maitsetaimed. Sel ajal kui hakkliha valmib, tükelda kapsas. Eriti ajasäästlik oleks see kapsas muidugi varem ära tükeldada, ei raiska süüa tehes nii palju aega. Kui hakkliha on valmis, lisa sisse kapsas, veidi vett, piima ja puljongikuubik. Vedelikke lisades arvesta sellega, et koguseliselt ei tohiks sellega priisata. Seega pane vett ja piima kokku nii palju, et kapsas oleks peaaegu kaetud. Sealt tuleb keemise ajal lisa. Keeda kuni kapsas on pehme. Seejärel lisa juurde pakk riivjuustu ja lase uuesti keema. 

Riivjuustu võib asendada ka näiteks sinihallitusjuustuga, või mõne muu juustuga. Samuti võib juustukogust suurendada või lisada hoopis mitut erinevat, katsetamise asi! 

Nädalamenüü #19: viineripada makaroniga

Ma ei saa aru, mis toimub, aga no üldse ei saa joonele oma postitamistega :D Aga see selleks, kes tasa sõuab, see kaugele jõuab ja eks ma siin vaikselt ikka üritan elule järgi jõuda. Vahet pole, et ainult nädala jagu vähemalt olen retseptidega maas ja no muud postitused ka. Vähemalt on, millest kirjutada. Aga mis siin enam ikka sissejuhatusele aega raisata, parem kohe pihta hakata. 

See kiiresti valmiv makaroniroog sai valituks selle õhtu tarbeks, kui olin oodatud õhtul sõbranna juurde, et natuke juttu rääkida. Kuna päev oli kiire-kiire-kiire, aga näljased näod vaatasid vastu, pidi midagi ju tegema. Kuna meie kena elektrisüsteem absoluutselt koostööd ei tee, kui pesu pesta, siis  jah, muud asjad pidid ootama. Aga see elektrijutt on sihuke pikk lugu, et üldse ei hakka siin ja praegu vaevama ennast. 

Olgu nüüd tuli ikka üks eriti pikk sissejuhatus :D

Selle jaoks on vaja makarone (ilmselgelt ja nii umbes 1,5 pakki), lisaks veel pakk viinereid, kaks sibulat, kahte paprikat, õige pisike sortsuke toiduõli, purk (või soovi korral kaks) maisi, purk purustatud tomateid, törts tšillikastet, üks puljongikuubik ja maitseaineid/maitsetaimi (mina kasutasin soola, sidrunipipart, liha üldmaitseainet ja tilli).

Algust tee sellega, et pane makaronid keema. Lisa vette ka sool ja puljongikuubik. See annab piisavalt vaba aega selle jaoks, et viineripada valmis teha. Makaron eriti palju tähelepanu nii kui nii ei taha. Paja jaoks koori ja tükelda sibul ja pane see koos tükeldatud viineriga pannile. Lisa ka törts õli ja maitseained/maitsetaimed. Prae viiner kenasti läbi ja seejärel lisa pannile ka paprika, mais ja purustatud tomatid. Konserveeritud maisi lisades ära unusta vedelikku ära kurnata. Lisa veel ka veidike tšillikastet. Lase pajal keeda nii kaua, et paprika muutuks ka pehmeks. Vajadusel võid lisada pannil ka vett, aga pead seejuures jälgima, et see jõuaks ära aurustuda. 
Selleks ajaks, kui pannil on kõik valmis, peaks olema valminud ka makaron. Kurna see ning sega ka viinerisegu sinna hulka. 
Ma ise tookord söömiseni ei jõudnud, aga nii palju kui kuulsin, olevat olnud täitsa hea ja söödav :D 

teisipäev, 13. november 2018

"Sa oled ka mingiks....roheliseks hakanud või?"

Eelmise nädala tihedasse koolivahet sõelumisse, sattus sekka ka üks vaba päev. Kui üldiselt tõid need kaks õppekavade muudatust ainult häda ja viletsust, siis üks positiivne külg oli ka. Mina olen juba läbinud aine nimega õigusrikkujate resotsialiseerimine, seega sinna minema ei pidanud. Veetsin selle kenasti Tapal. Kuna mul oli paari asja vaja, otsustasin minna realiseerimiskeskusesse. Lööge mind või maha, aga mulle väga meeldib see pood. Seega jah, läksin. Laenasin veel isalt kotti, et ostma ei peaks. Lõpuks muidugi pidin ostma, sest üht oli vaja ja teist oli vaja ning see kotike, mis kaasa sai, oli kahjuks liiga väike. Tulin siis koju ja hakkasin mossitama, et näääh, tahtsin head aga läks ikka nii nagu alati. Selle peale küsis mu isa, pooleldi naljatledes, et kas ma olen ka mingiks roheliseks hakanud või?
Pildiotsingu world cleaning day memes tulemus
Pilt leitud google otsingut kasutades
Ma jäin hetkeks täitsa vait. Siis sain aru, et ega ta ei mõelnud seda kuidagi mõnitavalt või halvaga. Ikkagi haritud inimene, kes mõistab, et maailmas on probleeme. Sattusime siis arutlema selle üle. Ütlesin kohe ära, et tead, ma saan kerged südametunnistuse piinad, kui poest kilekoti ostan. Kodus on neid juba niigi palju, hoolimata sellest, et ma üritan vältida nende koju tassimist. Olgem ausad, eks ma üritan neid siis juba kuidagi ära ka kasutada, kui nad seal on. Mitte, et ma oskaks neile nii palju erinevaid kasutusviise leida, kui vaja oleks, arvestades seda kogust. Nii ja siis ma põrkun aeg-ajalt ikka sellega kokku, millest kunagi juba olen juttu teinud. Näiteks küüslaugu ostmine. Kes kurat paneb üksikule küüslaugule kilekoti ümber? Või banaanikobarale? Või suvikõrvitsale? Või paprikale? Käisin just uue nädalamenüü jaoks kraami ostmas ja seisin nagu lollakas otsides lahtist paprikat. Mis te arvate, kas leidsin? Sama oli lillkapsaga. Kõik olid kenasti ÜKSIKULT toidukilesse tõmmatud. Ma oleks jälle tahtnud küsida miks ometi?

Sama vestluse ajal rääkis paps seda ka, et seoses oma tööga näeb ta palju sellist, mis paneb kulmu kergitama. Päris paljudele on põhiline lihtsalt lahti saada oma sodist, seejuures on täiesti ebaoluline kuidas ja kuhu. Näiteks rääkis ta sellest, kuidas lehtede äraveo ajal on sekka puistatud ka kassiliivaga täidetud prügikotte.. Kõduneb ju kõik. Lõpuks, kunagi, kuskil. Olgu, positiivne on see, et vähemalt need kotid jää vähemalt lihtsalt kuhugi vedelema. Aga mis toimub nende peas, kes lihtsalt lähevad ja laovad oma rämpsu kuhugi metsa alla? Meil külavahel leiti ka mingi aeg prügihunnik. Muuhulgas olid ka erinevad arved ja paberid, lausa inimese nimega. Et siis isegi nii palju ei viitsinud vaeva näha, et otsida välja dokumendid, kus su enda andmed kirjas on!? Või teine näide. Kunagi kooliajal käisime Teeme ära raames Tapal üht metsa koristamas. Sellest, mis sealt välja tuli, oleks võinud ehitada maja ja auto takkapihta. Kusjuures! Mitte ainult maja, vaid sisustuse oleks ka saanud. 

Ma saan ise ka aru, et see minu vahutamine ei muuda maailmas oluliselt mitte midagi. Aga õhtul silmi kinni pannes tean, et olen vähemalt midagi ülitillukest teinud selle nimel, et oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Ei ole ju tegelikult raske taaskasutada asju, saata endale mittesobivat uuele ringile või vormida võimaluse korral see, mida vajad. Iga päev ei pea uut veepudelit ostma ja jumala eest ei pea KÕIGELE Kilekotti ümber toppima. Zero waste elustiili ma ilmselgelt ei harrasta, aga teadlikumaks võiks saada. Ma siiralt loodan, et mul õnnestub Pisikest kasvatada nii, et ta suudab teha loodust hoidvaid valikuid. Ikka selle heaks, et mõnekümne aasta pärast oleks veel loodust, mida nautida. 
Pildiotsingu world cleaning day memes tulemus
Pilt leitud google otsingut kasutades
Otsisin ülesse ka mõned faktid prügi kohta üldiselt. Need on leitavad Maailmakoristuspäeva kodulehelt (link!)
  • Keskmine eestlane tootis 2016. aastal 376 kilo olmejäätmed.
  • Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) tõi 2017. aastal riigimetsast välja 281 tonni jäätmeid. RMK hoole all on 47 protsenti Eesti metsamaast. Metsa jäetava prügi kogused pole viimase kümne aastaga kahanenud. Enim viiakse metsa prügi Harjumaa, Ida-Virumaal, Läänemaal ja Raplamaal. Metsa viidav prügi liigitub nelja rühma – olmejäätmed, ehitusjäätmed, mööbel ja kompost.
  • Kodumajapidamistes tekib igal aastal olmejäätmeid ligi 430 000 tonni.
  • Eestlased soetavad aastas ligi 300 miljonit kilekotti, keskmine eluiga kilekotil on aga 20 minutit – aeg, mis kulub poest koju jõudmiseni.
  • Inimesed on alates viiekümnendatest aastatest, mil algas masstootmine, tekitanud 8,3 miljardit tonni (umbes 1400 Giza püramiiditäit) plastikut. Suurem osa sellest, täpsemalt 6,3 miljardit tonni, on lõpetanud prügina.
  • Hinnanguliselt tarbitakse maailmas igal aastal 1-5 triljonit kilekotti. Viis triljonit tähendab ligi 10 miljonit kilekotti minutis. Kui need kokku siduda, saaks nendega planeedi ühe tunni jooksul seitse korda ära pakkida. Kui plasti tootmise kasv jätkub praegusel kiirusel, võib 2050. aastaks plastitööstus moodustada 20 protsenti kogu maailma naftatarbimisest.
Kes tahab/viitsib võib rohkem lugeda sealt leheküljelt, mis üleval lingitud on. Aga ka need numbrid, mis ma siia kopisin võiksid ju veidi mõtlema võtta...? 

Nädalamenüü #19: juustune kõrvitsasupp õuntega

Nagu juba eelmise kõrvitsasupi juures ütlesin: ma vaimustusin. Kuigi pärast seda kolmandat varianti võtsin vastu otsuse, et aitab nüüd natukeseks ajaks küll. Muidu varsti öeldakse, et võta oma kõrvits ja pista kassi saab alla.
Supi jaoks on vajalik vähemalt 700g kõrvitsat. Mina võtsin lihtsalt ühe, mis tundus olevat sobivas suuruses. Mitte grammide järgi, aga meie söögikogusele sobivas mõõdus. Mis oli umbes poolevõrra suurem. Lisaks oleks vaja 6-7 väiksemat õuna või nii umbes neli suuremat, kaks porgandit, kolm sibulat, puljongikuubik, pakk sulatatud juustu (võib olla nii klassikaline kui ka mingisuguse maitsega), pakk riivjuustu, soola, sidrunipipart. Soovi korral võib lisada ka teisi meeldivaid maitseaineid/maitsetaimi või erinevaid seemneid. 

Koori ja tükelda kõik, mis seda vajab ehk siis kõrvits, õun, sibul ja porgand. Pane potti, lisa vesi, puljongikuubik ning maitseained/maitsetaimed. Keeda kõik koostisosad enam-vähem pehmeks. Seejärel sega hulka sulatatud juust. Jälgi, et see sulaks korralikult ära. Selle jaoks võib vaja minna vähe rohkem segamist, aga tulemus on seda väärt. Kui see on sulanud, lisa ka riivjuust, sega korralikult ning lase uuesti keema tõusta. Serveerimisel võib peale puistada erinevaid seemneid nagu näiteks kõrvitsaseemned või päevalilleseemned. See aga ei ole kohustus. 

Kui sa ei ole eriline juustusõber, võib ka juustud välja jätta. Sellest midagi halba ei juhtu. Kui kardad, et jääb liiga juustune võib ühe kahest, kas riivjuustu või sulatatud juustu, välja jätta. Supp on sobilik ka püreestamiseks. 

esmaspäev, 12. november 2018

Nädalamenüü #19: spagetid tomati-hakklihakastmega

Ma vist ei pea ütlema, kuidas spagette keetma peab, eks? Sest see on täiesti esimene asi, mida selle toidu juures tegema pead. Lased vee keema, lisa sinna soola ja puljongikuubiku ning seejärel pudistad sisse pakitäie spagette. Tegelikult võib need ilma purustamata ka ära keeta, aga mul endal puudub huvi pikki spagette kaheaastasele sisse sööta :D 

Selle jaoks, et teha tomati-hakklihakastet, läheb vaja pakki hakkiliha, ühte purki purustatud tomateid, ühte sibulat, kahte küüslauguküünt, ühte väikest karpi šampinjone, pakki riivjuustu, soola, sidrunipipart, tšillikastet, rohelist sibulat, hakklihamaitseainet või teisi meeldivaid maitseaineid/maitsetaimi. 

Alustuseks pane pannile hakkliha, sibul ja küüslauk. Prae seni, kuni hakkliha on peaaegu valmis ning seejärel lisa juurde tükeldatud šampinjonid ja maitseained/maitseroheline. Nüüd prae seni, kuni hakkliha on valmis ning seentest enamus vedelikku aurustunud. Sega hulka ka purustatud tomatid ja väike törtsuke tšillikastet. Lase kastmel keema tõsuta ning raputa peale riivjuust. Sega läbi, lase uuesti keema minna enne, kui tulelt võtad. Selle aja peale, kui kaste on valmis, peaksid ka spagetid olema valminud. Kurna need ning serveeri koos kastmega. 
Ma ei saa aru, mis see nüüd siis juhtunud on, et kõik pildid nii jamasti välja on tulnud :D Telefonis tundusid täitsa normaalsed, aga laen siia ja pekkis. 

Nädalamenüü #19: frikadellisupp

Oi, frikadellisupid toredad. Kerge teha, maitsevad hästi. Väga raske on mööda panna, kui koostisosadeks on kõik head juuriviljad. Olgu, maitsestades annab ikka pange panna, aga no üldiselt ikkagi üpris keeruline feilida. 

Vaja läheb vett, kahte puljongikuubikut, ühte sibulat, kuute kartulit, kolme porgandit, veidi suhkrut, sidrunipipart, soola, kahte väikest pakki (300g) frikadelle, pool pakki külmutatud herneid, peotäis rohelist sibulat ja tilli või muud maitserohelist. Soovi korral võib omal vabal valikult lisada ka muid maitseaineid, näiteks lihaüldmaitseainet. 

Lähme lõbusa osa juurde. Mäletate ma ütlesin, et frikadellisuppi on kerge teha? Kohe tõestan! Koori ja tükelda kõik, mis seda vajab (sibul, kartul, porgand) ning pane potti. Lisa sinna ka frikadellid, herned, roheline sibul, puljongikuubikud ja maitseained/maitseroheline. Keeda kuni kõik koostisosad on pehmeks saanud. Vajadusel timmi lõpus maitseainetega. Suhkruga ära liialda, muidu saad ühe kena magusa supi. Seda peaks panema maksimum ühe teelusikatäie - maitsed toob rohkem esile, aga samas ei lähe liiga läilaks. Lõppu ka üks superkvaliteediga pilt, kus kõik on fookusest väljas.

Eelmisest nädalast

Oh kuidas ma igatsesin seda, et saaks lihtsalt arvuti taha istuda ja veidi kirjutada. Seljatatud sai teine õppesessioon, mis tähendab, et neid on järgi jäänud veel neli, enne kui saan öelda, et nendega ongi päriselt ühelpool. Isegi juhul, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja lõpp kevadel ikkagi ametlikult kätte ei jõua, saavad loengud siiski läbitud. Veidi on kurb, rohkem siiski rõõmus, ilmselgelt.
Üldiselt ei olnudki hullu. Koormus ei ole tappev, aga täiesti ausalt: mul olid reedeks reied juba haiged istumisest. Praktikakohta ka veel endiselt ei ole, aga see eest sain lõpueksami avalduse ära anda, mis tähendab jälle üht asja vähem, millele mõtlema peab hetkel. Varem olen ka öelnud, et proovin erinevaid olukordi võtta nii, et ju need on siis millegi jaoks head. Sellel nädalal sain lõpuks aru, miks kogu see seiklus akadeemilise puhkusega vajalik oli. Need kaks aastat, mil kodus olin, arendasid märkamatult neid külgi, mis arendamist vajasid. Esiteks, ei tule mul enam nii suurt blokki ette teistega suhtlemisel. Siin võib muidugi asi selles ka olla, et tunnen ennast kuidagi eriti mugavalt praeguses grupis. Teine oluline asi, mida märkasin oli see, et esinedes ma ei värisenud. See oli räigelt suur probleem varem. Mul oli täiesti paaniline hirm teiste ees esinemise osas. Gümnaasiumis oli veel eriti kohutav, aga ega esimesed kaks aastat ülikoolis asja palju paremaks ei teinud. Nüüd käisin reedel ettekannet tegemas ja, kujutate te ette, ma ei värisenud. Korraks võttis kergelt võbelema, aga enne kui arugi sain, oli asi tehtud. Isegi näost ei läinud punaseks, mis on täiesti vana hea reaktsioon avalikule esinemisele. 
Mis mulle koolis käimise juures kõige rohkem pinda käib, on bussisõit. Asi ei olegi üldse liikumisvahendis, vaid selles, et see kuramus väljub Tapalt juba kell 6.55 hommikul. Lisaks siis see ka, et parimatel päevadel saan bussisõitu harrastada lausa neljal korral. Kaks korda hommikul ja kaks korda õhtul. Minu jaoks tähendab see äratust kell 5, hiljemalt pool 6. Saaks ka kell kuus, tegelikult, aga ma eelistan rahulikult hommikukohvi juua. Tõsi, eelmisel nädalal ei õnnestunud mitte kordagi äratuskella helina peale tõusta, sest Pisike ärkas IGA jumala öö umbes pool viis, jauras kümme minutit ja magas siis edasi. Tore talle, halb mulle, sest üldiselt ajasin endale siis jalad alla ka. Ei näinud lihtsalt mõtet niisama voodis vedeleda. Kuna õhtune voodisseminek jäi endiseks, tekkis räige unevõlg. Nii pagana raske oli silmi lahti hoida. Paaril päeval käisid emotsioonid ühest seinast teise ja neljapäev oli üldse selline päev, et isegi pinginaaber ei tahtnud juttu teha :D Laupäeval suutis Meheraasu mind nii kõvasti välja vihastada, et enamus päevast pilt oli, aga häält ei olnud. Täielik trots tuli sisse, sest planeeritud asjad lükkusid edasi. Järgmisel päeval tulid igakuised külalised kohale ja siis made sense küll, miks mul mingi bitchmode sees oli. Pühapäeval said kõik laupäevale planeeritud asjad tehtud ja ilmselgelt läks hormonaalne tujutsemine selleks korraks üle #sorri. 

Väike offtopic: alati kui tuleb kellegagi juttu, et Pisike läheb magama hiljemalt kell 21, öeldakse, et oi nii vahva, sul jääb ju veel nii palju aega, et oma asju teha. Jah, tõsi, ma ei saa kurta selle üle. Tõesti saan veidi teha oma asju. Aga mingid piirid siiski on. Esiteks, ma olen hommikuti produktiivne. See tähendab seda, et kõik kooliasjade tegemised või blogimised jäävad enamasti sinna aega. Õhtuti lihtsalt silm ja mõte vajuvad kinni. Teiseks, varajane magamaminek tähendab ka varajast ärkamist. Ehk nädalavahetuseti, sel ajal kui teised alles magavad, seisab minul kell kuus, hiljemalt seitse voodi kõrval üks naeratav laps, kes lehvitab riietega ja nõuab hambapesu :D 
Tänaseks plaanisin tegelikult suurema õppimismaratoni, sest uus sessioon on juba detsembri alguses ja omajagu on jälle tegemist vajavaid töid. Õnneks sain ühe aine järgi vastatud ning sellel nädalal lisandub ka teine. Kolmandaga läheb veidi kauem aega, aga ei ole hullu. Juba 2/3 tõstab tuju päris kõvasti. Tegelikult pidingi täna tegema õppimispäeva. Aga pesu tahtis kappi saada ja siis otsustasin juurviljad ära tükeldada, et oleks õhtuti veidi lihtsam söögitegemisega. Mõtlesin, et lõunani teen, siis jõuan veel ehk miskit vaadata. Lõpetasin kell kaks, seega see rong tänaseks läks. Vähemalt said kõik paprikad, porgandid, seened ja muu kraam ära töödeldud. Õnneks on homme ka päev. Pean lausa plaani minna vanemate juurde. Kodus leian kogu aeg miljon asja, mida peaks ära tegema. Seal on hea, ma pole perenaine, ehk teen seda, mida emme-issi käsivad. Enamasti nad siiski ei ütle, et siin on kodutööde nimekiri, hakka pihta, seega seal saab rahus õppimisele keskenduda ilma selleta, et tolmulapp kutsuks, must pesu karjuks või kuivatusrest jalgu jääks :D

Ah, mitte, et see oluline oleks, aga mul õnnestus jälle hakkimisest vill saada. Kuidas pagana pihta see ometi võimalik saab olla. See minu siidinäpuks olemine on vana nali juba. Reha kasutades lõpetan alati villiga, sama lugu siis, kui pinalitäie pliiatseid ära teritan, aga nuga. NUGA!? Peaaegu iga päev on kasutuses ja IKKA suudan ma villi saada :D 

kolmapäev, 31. oktoober 2018

Nädalamenüü #18: kõrvitsasupp riivjuustuga

See, et ühte nädalasse sattus lausa kaks kõrvitsasuppi, oli puhas juhus. See, et uude nädalasse ka üks kõrvitsasupp sattus, ei olnud enam juhus, selle otsuse tegin teadlikult. Ma ju ütlesin, et mulle hakkas meeldima! :D Kuidas see #18 juhus juhtus? Tunnistan ausalt, et ma enamasti ei loe valikut tehes läbi retsepte. Ma vaatan, mis mind nime järgi kõnetab ja siis teen oma muudatused. Vahel saan alles hiljem aru, et pekki, suht sama asi ju :D 

Selle supi jaoks on vaja ühte sibulat, kolme porgandit, 400g kõrvitsat, pakk riivjuustu, 200ml piima, üks puljongikuubik, pakk hakkliha, rohelist sibulat, karp kirsstomateid, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseained ja soovi korral teisi meelepäraseid maitseaineid. 

Pane hakkliha potti ja prae see potipõhjas läbi. Lisa praadimise juurde ka sibul ja maitseained. Kui hakkliha on valmis, lisa vesi, puljongikuubik ja tükeldatud porgand, kõrvits. Keeda kuni köögiviljad on poolpehmed ja seejärel lisa juurde tükeldatud kirsstomatid, roheline sibul ja piim. Lase uuesti keema tõusta nind keeda kuni kõik koostisosad on pehmed. 
Supp sobib ideaalselt ka püreestamiseks, kui kellelgi peaks soovi olema. 

Nädalamenüü #18: hakklihapasta pastakastmega

Ütlen täiesti ausalt, et see kaste jääks tavalise, ilma lisanditega makaroni/spagettidega parem. Parem selles mõttes, et maitseomadused tuleksid palju paremini esile ja päriselt saaksid ka aru, et tegu on ikkagi kastmega. Kui makaron on lisanditega, siis kaob kaste sinna vahele täitsa ära ja üldiselt oleksin võinud selle lihtsalt kõik ühte suurde potti valada. Otsustasin siiski kangekaelselt seda kastmena pakkuda :D

Pasta jaoks on vaja pakki hakkliha, pakk või poolteist makarone, 200ml piima, kaks küüslauguküünt, karp kirsstomateid, üks sibul, veidi rohelist sibulat, pakk riivjuustu, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseainet, tilli ja ühte puljongikuubikut. Soovi korral võib lisada ka teisi meelepäraseid maitseaineid. 

Pane makaron potti keema soolaga maitsestatud vette. Lisa sinna ka puljongikuubik. Sel ajal kui makaron omaette toimetab, pane pannile hakkliha. Lisa sinna ka kooritud ja tükeldatud sibul, küüslauk ja prae seni, kuni hakkliha on valmis saanud. Seejärel lisa juurde ka tükeldatud kirsstomatid, roheline sibul ja piim. Lase keema tõusta. Kui makaron on valmis, kurna see ning vala sinna pannil olev hakklihasegu. Vala juurde ka pakk riivjuustu. Sega hoolega läbi, et makaron ja hakklihasegu oleksid ühtlased. 

Kastme jaoks on vaja praadimiseks veidi õli, ühte sibulat, kahte paprikat, purki purustatud tomateid, kahte küüslauguküünt, veidi tšillikastet, soola, sidrunipipart, tilli või soovi korral muid meelepäraseid maitseaineid. 

Tükelda paprika, sibul, küüslauk ning lisa pannile. Vala sinna ka purustatud tomatid ja kõik muud maitseained/komponendid. Pane ka törts vett, et kaste ei oleks liiga paks. Keeda, kuni kõik koostisosad on pehmeks keenud. Muide! See kaste on sobilik ka purki panemiseks, et talvel leks hea võtta, kui kiire on. 

teisipäev, 30. oktoober 2018

Võit Photopointist

Ma vahel ikka osalen nendes loosimistes, mis tehakse erinevates blogides ja facebookis. Varem tihedamini, nüüd harvem. Enamasti muidugi siis, kui jääb silma midagi lahedat lapsele. Vahel ka siis, kui midagi lahedat endale. Mõnda aega tagasi loosis lipsuke oma blogis välja 4x100 tasuta pilti photopoint lehelt. Ma seal kommentaariumis kirjutasin, et see on täielik universumi märk, sest ma juba niiiii pikka aega heietan seda mõtet, et peaks hakkama ilmutama. Muidu on ühel hetkel terve hunnik neid. Lõpuks tuli välja, et mina osutusin üheks õnnelikus võitjaks. Aiiiii, kui hea meel mul oli selle üle! 
See oli üldse hea päev piltidele. Lisaks võiduteatele sain sõnumi selle kohta, et Pisikese lasteaiapildid on tellimiseks valmis. Neid muidugi veel kätte saanud ei ole, aga no varsti. Mulle ikka tohutult meeldib see tänapäevane elu, et ei tule sulle patakat pilte koju kätte, vaid saad sõnumi, logid sisse, mõtled-vaatad, teed paar klikki, siis maksad ära ja voilaa, varsti juba pildid käes. Jääb ära see tüütu ühe käest teise kätte ja teise käest kolmanda kätte. Aga see selleks, ma tahtsin muust rääkida. 

Sain siis teada võidust ja tõesti olin õhinas, ma ei jõudnud õhtut üldse ära oodata, et saaks vaatama ja valima hakata. Tahtsin muidu samal õhtul kohe teha, aga avastasin, et pildid on välisel kõvakettal ikka väga sorteerimata. Seega võtsin hoopis selle ette. Lõpuks muidugi pooled pildid valisin välja. Teise poole võtsin järgmine päev ette. Kuna ma päris igast sessioonist ei tahtnud kõiki pilte, siis lõpuks mahtus 100 pildi hulka esimesed pool aastat Pisikese elust. 
Mis muidugi jätab mulle veel 1,5 aastat, mis tuleks lähiajal ilmutusse saata. Lihtsalt seetõttu, et ma ühel hetkel ei avasta, et peaksin välja laskma mingi seitsme aasta jagu pilte. Albumiga olid sellised huvitavad lood, et alguses see üldse ei sümpatiseerinud mulle. See ei ole selline tavaline taskutega variant, vaid hoopis kleebitav. Need kiled käivad pealt ära, paberi pind on liimine ja sinna peab siis pildid ja sildid paika panema. Kui kõik on sätitud, tuleb kile lihtsalt ilusti peale tagasi asetada. Kuigi ma ei olnud vaimustuses albumist, siis meeldis mulle kohutavalt kaanepilt. Ja tegelikult, kui lõpuks olin valmis saanud, siis täitsa hakkas meeldima juba. Ei ole ebameeldiv vaadata või katsuda või misiganes. Selline veidi omamoodi armas. Sildid tegin samuti ise. Mõõtsin, joonistasin, lõikasin ja kirjutasin. Ma olin pärast 100 pildi taha kirjutamist niigi tüdinud. Siis aga sain aru, et pean sildid ka tegema.... võttis ohkama küll, aga ära tegin :D Rõõmustasin veel, et õnneks ainult 100 pilti, mitte 1000 korraga. Igaks juhuks mainin, et hoolimata liimisest paberist, saab nii pildid, kui ka sildid kenasti kätte. Seega ei pea kartma, et need päris igaveseks nüüd just SELLESSE albumisse jätma peab. Ostsin ma selle ilusa pildiga isendi Tapa kohalikust raamatupoest puhtalt seetõttu, et välimus jäi silma ja meeldis.

Päris kõike, mis tahtsin ei saanudki, osad pildid olid liiga halva kvaliteediga selle jaoks. Elu seisma muidugi ei jäänud, võtsin järgmised. Mulle hullult meeldis see süsteem, kuidas photopointis tellida on. Kuidagi nii lihtne ja arusaadav. Isegi mulle, kes ma netist tellin umbes ühe asja aasta jooksul :D Mind valged ääred häirima ei hakanud, seega vajutasin iga pildi juures mahuta. See tundus ka kõige parem mõte, et vältida peadest ilma jäämist või muud huvitavat pulli, mis võib valesti minna. Muideks, ma olin megaüllatunud, et laupäeval tellisin ja juba teisipäeva hommikul olid nad pakiautomaadis! Väga kiire värk, isiklikult ootasin, et sellega läheb veidi kauem.
Me siiani vaidleme, et kas kass on pirakas või oli laps ülitilluke :D Arvestades faktiga, et Meheraasu käed mahuvad kenasti täpselt ümber lapse kokku, siis ilmselt ikka oli asi tema kasvus ja suuruses. Mulle väga meeldib vaadata albumeid. Arvutis vahel vaatan muidugi ka pilte, aga paberil on ikkagi hoopis midagi muud. Mitte, et mul oleks mingi komme kindlate aegade tagant vaatama hakata, aga vahel lihtsalt tuleb tunne peale, et võiks meenutada ja heietada. Liiga palju muidugi heietada ei saa, siis tuleb jälle titeisu :D Ma enda piltidega olen jõudnud sinnani, et nad võivad HETKEL olla rahus omal kohal. Kuigi nendega peaks ka hakkama uuesti tegelema. Tähendab pildid on korras, aga albumid said kahjustada Pisikese käte läbi, kui suurem uurimisperiood oli :D 

Kusjuures, kui vahepeal tundus, et see sada pilti ei mahugi albumisse ära, siis lõpuks jäi 1-2 pildi jagu veel ruumi üle ka. Oleksin ma algusest peale targemalt paigutanud, oleks rohkemate jaoks ruumi jäänud, aga see selleks. Poole pealt enam ei viitsinud uuesti kõike lahti lapata ja nii on ka hea. Nüüd muidugi pean järgmise satsi jätma sinna perioodi, mil viitsin jalad alla võtta ja poodi minna uuesti, et uus album osta. Tahaks midagi samas stiilis. Mitte, et see mingi must have asi oleks, aga ikka ilusam, kui on sarnased, mitte 10 erinevat. Aga aitab küll nüüd diivanil tagumiku laiaks istumisest. On aeg minna kööki, et oleks järgmisel nädalal jälle mõni retsept letti laduda :D 

Nädalamenüü #18: kõrvitsasupp rohelise sibula ja hakklihaga

Kui olin ära ekselnud kõik need pajast saab supp ja supist saab pada seiklused, sain lõpuks jaole ka ühele supile, mis normaalselt välja ka tuli :D Muideks, olen teinud edusammu. Kui üldiselt lasin Meheraasul end ikka ära rääkida, et mis me sellest toorest kõrvitsast ikka ostama, võtame valmis salati! Siis nüüd lõpetasin selle pulli ära. Mul lihtsalt oli vaja võrdlemisi palju kõrvitsat menüü nr18 ajal ja tundus ikka räige priiskamisena osta purgi sees valmis asja, mille eest oleksin maksnud mitu korda rohkem, kui 1,6kg toore kõrvitsa eest. 

Muidu kartsin, et tükeldamine/koorimine on tüütud ja raudselt keeb kaua ka. Aga mis välja tuli? Valmimine ei võta üldse üle mõistuse kaua aega. Siinkohal muidugi toimib jälle see loogika ka, et mida väiksemad tükid, seda kiiremini küpseks saavad. Tükeldamine muidugi oli täpselt nii nõme ja tüütu, kui arvasin.... Aga see selleks. 

Kõrvitsasupi jaoks läheb vaja nii umbes 800g kõrvitsat, vett, ühte sibulat, mõned varred rohelist sibulat, klaasitäis piima, soola, sidrunipipart, pakk hakkliha, pakitäis leivakuubikuid ja ühte puljongikuubikut. 

Tükelda sibul ning pane see koos hakkliha ja maitseainetega potipõhja praadima. Sel ajal, kui hakkliha praeb, koori ja tükelda kõrvits. Lisa need hakklihale, kui see on valmis. Seejärel lisa potti ka vesi, klaasitäis piima ja puljongikuubik. Keeda seni, kuni kõrvits on peaaegu pehme. Nüüd on paras hetk, mil lõigata sisse mõned varred rohelist sibulat ning valada sisse ka leivakuubikud. Need viimased võib tegelikult sisse susata ka siis, kui serveerid, aga kuna ma eelistasin, et nad veidi pehmeneksid enne söömist, tegin niipidi. Edasi lase supil podiseda, kuni kõrvits on pehmeks saanud.
Muideks! See supp sobib kenasti ka püreestamiseks, kui keegi soovib. 

Nädalamenüü #18: kartulivorm riivjuustu ja sibulaga

Ma polnud ammu teinud ühtegi vormirooga. Kuigi mulle sügaval südames ei meeldi see vana vorminärakas, mida kasutan ja veel vähem meeldib mulle pärast selle pesemise ajal joogapoose võtta, et kõik kohad ei oleks vett täis, aga pann saaks puhtaks, otsustasin ikkagi vahelduse mõttes miskit ahjus teha. 

Vaja on väga väheseid asju (nagu peaaegu kõigis retseptides, mis siia kirja on saanud panna): mõned kartulid, no nii umbes 11-15 tükki, oleneb, kui suured nad sul on. Lisaks sellele on vaja pakki riivjuustu, piima, vähemalt kahte sibulat, tilli, soola ja sidrunipipart. 

Koori kartulid ja lõika nendest õhukesed kettad. Mida õhemad kettad teed, seda kiiremini toit valmib. Lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi esimeseks kihiks kartulid. Proovi laduda nii, et põhja eriti näha ei jääks. Selle jaoks pane üks kartuliviil otsakuti teise peale ja nii läbivalt kogu viilude asetamise ajal. Kui kartulikiht on laotud, puista sinna peale maitseained (sool, sidrunipipar, till), tükeldatud sibul ja pool riivjuustupakist. Seejärel lao uuesti kartulikiht. Nüüd pane jälle kartulite peale maitseained, sibul ja teine osa riivjuustust. Viimaseks kihiks lao taas kartulid. Kui mõni üksik kartuliviil veel järgi jääb, võid selle vabalt sinna peale panna. Ei ole mõtet ära visata. Ka viimasele kihile võid lisada maitseained. Nüüd tuleb piimavalamise koht. Piima võiks panna umbes nii palju, et vaid viimane kartulikiht oleks väljas. Kui soovid ülemist kihti saada krõbedaks, määri sellele toiduõli. Kui ettevalmistused on tehtud, pane vorm ahju ja küpseta 200kraadi juures seni, kuni kartulid on pehmed. Lisaks tavalisele sibulale (või selle asemel) võib kasutada ka rohelist sibulat. 

Nädalamenüü #18: hakkliha-juustupada gone wrong ehk välja kukkus supp

Ma tahtsin teha pajarooga, tõesti tahtsin. Aga poole keetmise pealt vaatasin, et vett läks liiga palju. Variant üks oleks olnud kõik valmis keeta ja seejärel üleliigne vesi kurnata. Variant kaks oli jätta vesi alles ja kujutada ette, et tahtsin algusest peale suppi teha. Võitis teine variant. Nii kui nii läks spagettidega frikadellisupp veidi aia taha ja supipäeva asemel tuli praepäev :D Eks huvilised saavad siis ise valida, kas tahavad hakklihasuppi või pajarooga. 

Vajalike asjade nimekiri on mõlemas üks: pakk hakkliha (või vorsti, sinki), kaks-kolm porgandit (oleneb nende suurusest), kuus kartulit, vajadusel veidi toiduõli praadimiseks, pakk riivjuustu, 250ml piima, soola, sidrunipipart, tilli, hakklihamaitseained või teisi maitseaineid, mis sulle meeldivad. Samuti võib lisada sibulat ja rohelist sibulat ning üks puljongikuubik.

Pane hakkliha (ja kui kasutad sibulat, siis see ka) potipõhja. Lisa juurde maitseained ja maitseroheline ning prae läbi. Sel ajal kui hakkliha toimetab, tükelda porgand ja kartul. Valmis hakklihale vala peale vesi ja juurviljad. Viska hulka ka puljongkuubik. Lase keema tõusta ja lisa juurde riivjuust ja piim ning kui soovid, siis ka roheline sibul. Lase uuesti keema tõusta ning keeda, kuni kõik koostisosad on pehmed. Meenutan veel korra: kui tahad suppi, lisa vett julgelt. Kui soovid pajarooga nagu see oleks pidanud olema, siis pane vett nii palju, et kartul ja porgand normaalselt valmida saaksid. 

pühapäev, 28. oktoober 2018

Nädalamenüü #18: frikadellisupp spagettidega

See supp aitas kinnistada mõtet, et liialdused ei ole elus üldse head. Seekord juhtus kogemata kombel selline huvitav lugu, et neid va spagette läks veits palju. Kui veel ei olnud aru saada, siis jah, supp läks liiga paksuks, sest spagetid imesid kogu vedeliku endasse. Lõpuks sain mõnusa spagetid frikadellidega :D Natukene olin pettunud, sest ma ju tahtsin suppi. Õnneks leevendas pahameelt see, et järgmisest toidust sai ootamatult supp. Nädala lõpuks win-win olukord, eks! :D

Nii, jõuame nüüd asjani. Supi (või sellelaadse toote) jaoks on vaja kahte pakki frikadelle (300g pakk), pool pakki (või õige pisut vähem) spagette, vett, pakk tomatipastat, üks sibul, purk purustatud tomateid, pakk riivjuustu, pool teelusikatäit suhkrut, sidrunipipart, üks puljongikuubik, veidi tšillikastet ja tilli. 

Pane potipõhja õõõõõrnalt õli. Prae seal sees mõned hetked sibulat ja frikadelle koos maitseainetega (suhkur, sidrunipipar, till). Kui frikadellid on nii umbes kümmekond minutit praadimist saanud, lisa juurde tomatipasta ja purustatud tomatid. Sega hoolikalt läbi ja lisa tunde järgi vett. Sulpsata sisse ka puljongikuubik. Lase veel keema minna ja seejärel lisa potti ka lühemaks murtud spagetid. Supp (või sellelaadne toode) on valmis, kui kõik koostisosad on söömiskõlbulikuks saanud. Enne tulelt võtmist, lisa törts tšillikastet ja vajadusel timmi maitseainetega. 

laupäev, 20. oktoober 2018

Nädalamenüü #18: Kartulipudru kõrvitsaga+viinerikaste

Mul on jätkuv vaimustus kartulipudru osas. Nii hea, no nii hea. Seda ei arva ainult mina, sest see on jätkuvalt üks nendest roogadest, mis kaob potist nii kiiresti, et ma ei saa arugi enne, kui kõik läinud on ja nukralt mõtlen, kuidas homme jälle õhtusööki vaaritama peab. Ohoo, oleks võinud veidi veel kirjutada ja eelmisest lausest oleks võinud saada maailma pikim. 

Seekord otsustasin lisad kartulipudru hulka kõrvitsat. Jätsin konservid või marineeritud versioonid kõrvale ja liikusin õige, toore kõrvitsa juurde. Algselt selle pärast, et nädala jooksul läks veel paari toidu sisse nii kui nii vaja. Tundus mõistlik investeerida pigem ühte tervesse kõrvitsasse, kui osta mitu purgitäit. Lõpuks ostsin ühe, 1600g kõrvitsa ja sellega siis hakkasin toimetama. Selle, mis ära ei kulunud, paigutasin külmkappi säilituskarbiga seisma. 

Üldiselt kulub kartulipudru tegemiseks 200g kõrvitsat (minu puhul siis veerand kõrvitsat), 10-15 kartulit (olenevalt suurusest), võid, piima, vett, soola, puljongikuubik, sidrunipipar, till. Soovi korral veel maitseaineid/maitserohelist vastavalt oma maitsele. 

Puhasta, tükelda kõrvits ja kartul ning keeda pehmeks. Lisa keeduvette ka puljongikuubik ja maitseained. Kui juurviljad on pehmed, vala enamus veest ära. Lisa potti piim ja või ning püreesta ära (saumikser, blender või kartulitamp). Vajadusel lisa maitseained. Seejuures ära unusta, et kaste tuleb ka juurde, mis annab samuti maitsekust juurde. 
Viinerikaste on ka tegelikult ülimalt lihtne valmistada. Ma ei ole üldiselt elus eriti kastmeid teinud, aga siin ma olin, tegin ja jäime kõik ellu, seega ei midagi ületamatut Selle jaoks on vaja ühte pakki viinereid, ühte sibulat, veidi toiduõli praadimiseks, tunde järgi rohelist sibulat, üks purk purustatud tomateid, veidi vett, tšillikastet, törtsuke hapukoort, maitseained/maitseroheline (sool, sidrunipipar, till või omal valikul midagi muud)

Tükelda viiner ning pane see pannile. Pane juurde ka sibul, maitseained, maitseroheline ja tsutike õli, et viiner pannipõhja kinni ei hakkaks. Prae viinerid kergelt läbi ning kui oled tulemusega rahul, lisa pannile veidi vett, purustatud tomatid ja roheline sibul. Sega sisse ka tšillikaste. Kui kaste jääb liiga paksuks, võid veel vett lisada. Kui kaste jääb liiga vedel, võid proovida lisada jahu, see peaks aitama paksendada. Lase kastmel keema tõusta ning lisa hapukoort (nii umbes 100g). Podista veel mõni hetk, nii umbes minut kuni kaks, ja võta kaste tulelt. Vajadusel timmi maitseainetega maitseid. 

kolmapäev, 17. oktoober 2018

Hipp-hipp-hurraa

Meite mail on täna tähtis päev. Preili Pisikesel on sünnipäev. Või peaks ütlema, et oli, sest tema jaoks lõppes õhtu juba üle tunni aja tagasi :D Täna sattus meile ka arstiaeg, seega sai ta sealt sünnipäevakingiks süsti. Kahjuks kattus see visiit ajaliselt lõunaunega ja selle kogupikkuseks sai võimsad 20 minutit. See oli ilmselgelt liiga vähe ja pole imestada, et täna tuli ööuni varem kui tavaliselt. Ma üldiselt ei kurda, kuigi kuidagi ekstraveider on olla ja väga midagi tarka ei oskagi nagu peale hakata :D Lisaks süstile saime teada, et preili pikkus on 88cm ja kaalu kenad 13060g, ei midagi üllatuslikku. 
Arvestades faktiga, et täna on kolmapäev võib juba eeldada, et mingit erilist pidu me ei korraldanud. Küll aga käisid külalised laupäeval. Samuti on juba saabuv laupäev broneeritud, seega täitsa peotuks laps ei jäänud. Midagi suurt ei korraldanud ka siis, jah. Natuke süüa, kooki ja kohvi. Ma jätkuvalt ei näinud mõtet minna mõnda mängutuppa vms, sest noh, mina seal mängima ei hakka ja ega eriti palju lapsi ka ümberringi pole. Kui nüüd aus olla, siis lõpuks ükski laps ei jõudnudki pidamise päeval siia :D Õnneks tundus, et ta oli rahul ka ainult täiskasvanud seltsilistega. Vanavanemad said ka, niivõrd-kuivõrd, koogiga kostitatud laupäevase ja tänase vahel. Nüüd peame plaani vanavanaemale koogiga külla minna. 

Täna viisime lasteaeda ka kooki. Korra mõtlesin, et teen ise. Siis mõtlesin, et ikka ei jõua. Eile õhtul oli nii räige väsimus peal, et uinusin juba pool 10. Aga see ei ole see, millest rääkida tahtsin. Igatahes, otsustasin valmistoote kasuks. Kommi nagu ei tahtnud viia. Ragistasin siis ajusid, et mis võiks selline normaalne asi olla. Lasteaiast öeldi, et tooge, mida tahate, mis väga abiks tegelikult ei olnud :D Lõpuks jõudsime mingit pidi võileivatordini, mida kuskil ei olnud. Seega jäi lõpuks ikkagi üks kohupiimakook, millega ma üldse rahul ei olnud. Tähendab koogil endal ei olnud midagi häda ja Pisike oli kindlasti õnnelik, sest temast on saanud koogimaniakk, aga ise oleks tahtnud millegi parema peale tulla. Parema selles mõttes, et ei oleks suhkrut täis megamagus asi. 

Miks tal on tekkinud teema koogiga, ma ei tea, aga vähemalt korra päevas läheb ta külmkapi ukse juurde, teeb selle lahti ja seletab seejuures KOOKI KOOKI KOOKI. Üldiselt meil ei leia seda kapist iga päev, seega vaene laps peab leppima sellega, et pärast pidustusi tuleb kõvem koogipaus :D 

Lasteaiast sai ta kingiks vesivärvid. Siiani on sellised mökerdamised meil pigem olemata olnud. Aga täna mõtlesin, et ah las olla. Ammu võiks juba lasta tal nendega väheke toimetada. Ta ise ka kuidagi nii väga tahtis. Hoidis käes nagu kõige kallimat vara ja nuias paberit. Harjutamise eesmärgil siiski sai ta hetkel veel ühed natuke vanemad värvid, mis nii kui nii peaks kellegi pool kasutatud saama :D Ta ise oli rahul, seega olime kõik õnnelikud. See praegu meenutab mulle, et peaks üldse üle vaatama, mis kunstitarbed kapis peidus on. Peaks nad kuidagi ära selekteerima ja paigutama, et oleks ühes kohas (ja seejuures võiks ju kuidagi ruumisäästlikult paigutada). Samuti võiksid mingid vildikad/pliiatsid/markerid olla normaalse välimusega topsis. Mis mind tundes lõppeb purkide, pitside ja liimidega...
Hmm, mida veel võiks tuleviku tarbeks tallele panna Pisikese kohta? Noh, sööb kenasti kõike ja väga isukalt. Kohe VÄGA isukalt. Mille üle mul on ainult hea meel. On seltsiv, sõbralik ja üldiselt väga jutukas. Kui välja jätad need korrad, mil viibime seltskonnas, mis ei ole harjumuspärane. Siis võtab sulandumine veidi aega. "Kohutava kahese" perioodi pole ka peale tulnud. Vähemalt mitte nii, et liigitaksin selle sinna. Omad tujud on ikka, selle vastu ei saa. Päevad ei ole vennad. Endalgi tekib vahel jonnituju, ega ma seetõttu kohutav kahene ole. Magamisega on vot sellised lood, et seda on ja samas ei ole. Enamasti siiski läheb hästi ja see on pigem harv, et ta enda ja meie voodi vahet jookseb. Aga vähemalt ei röögi, vaid tuleb kaissu ja jääb uuesti magama, kuniks üle viskab ja oma voodi tagasi komberdab :D

Rääkimise osas jõudsin vahepeal muretsema hakata. Mitmest blogist lugesin, kuidas enam-vähem samavanad lapsed käisid arstide ja logopeedide juures, sest sõnu oli vähevõitu. Kuigi võrdlemini on üks kole asi, siis paratamatult hakkasin ise ka mõtlema sellele, kas kõik on ikka normaalsel tasemel. Veel kuu aega tagasi oli sõnu ikka väga vähe. Siis järsku hakkas iga päev midagi uut tulema ja murede väljamõtlemise lõpetasin sel hetkel, kui lapse suust tuli "ei ole minu". Okei, suudab tahtmise korral kolmesõnalist lauset moodustada, see peaks olema hea. Veidi uurisin ringi ka ja teadmine, et enne kolmandat eluaastat ei peagi sealt pikka juttu tulema, tegi olemise veel paremaks. Eks aja jooksul paistab muidugi täpsemalt. Ei kavatse praegu liiga palju põdema hakata jälle. 

Selle asemel tegeleme veel teadlikumalt erinevate arendavate mängudega. Põhiline lemmik on hetkel tähekaartid. Mitte, et väga hoolega tähti õpiks, aga laseme pilte ülesse otsida ja sõnu korrata. Ma kusjuures olin üllatunud, et esimest korda proovides suutis ta umbes pooled üles leida. Taaskord, minul on selle üle ainult rõõm. Tegelikult tahaksin neid kaarte siin ka näidata, aga millal selleni ükskord jõuan, kes teab. Varem ka ikka lasime tal raamatutest otsida erinevaid objekte, tegime hääli, vestlesime ja tegelesime, aga see praegune on kuidagi hoopis teisiti. Teadlikumad valikud, mitte möödaminnes või ainult siis, kui laps huvi tunneb. Lihtne on tegeleda siis, kui laps tunneb huvi, hoopis raskem on huvi tekitada. Õnneks on ta selles osas väga minu moodi, et nö õppimistegevus pakub vägagi pinget. Vanemad ikka räägivad, et istusin ka juba täitsa noorena tähtede ja numbrite taga ning tavalisest tilulilust eriti palju ei hoolinud. Üldiselt on nii raske seletada arusaadavalt seda,  mis on muutunud, aga ise saan vahest aru. Kunagi korralikult ära sõnastan enda jaoks selle erinevuse, annan teada :D 
Ah issand, peaaegu oleks unustanud ühe väga olulise fakti, mida ma kavatsen kindlasti 20 aasta pärast Pisikesele meelde tuletada! See laps ei ütle emme! :D Ta teab kuidas seda öelda, teab et mina olen emme, aga ta lihtsalt ei ütle seda. Issi siin, issi seal, issi igal pool. Kõik on issid. Isegi õpetajad on issid :D Pidavat olema lasteaia ajaloo esimene laps, kes emme ei ütle. Küll aga pidavat ta seal "mama" ütlema, seega äkki ma lihtsalt ootan vales keeles seda emmetamist :D Teine asi, mida ta ei ütle on onu. Kui keegi näiteks ukse taga on, siis see on tädi. Vahet ei ole, kas külaline on mees või naine, kõik on tädid. Vahel olen täitsa segaduses kogu sellest tädimajandusest :D

Eelmisel aastal ma veel ei saanud aru, miks inimesed ütlevad, et aastad lähevad kiiresti, kui lapsed majas on. Mulle tõesti tundus, väga mitmel põhjusel, nagu esimene eluaasta oleks kestnud väga-väga-väga pikalt. Tegelikult oli asi ainult selles, et ööd olid pikad. Aastad on lühikesed. Jätkuvalt.