Otsi blogist

teisipäev, 18. september 2018

Kaks nädalat lasteaeda - kuidas Pisikesel läheb?

Alguses mõtlesin, et heietaks veidi veel lasteaiast, aga sain üsna ruttu aru, et ega mul midagi eriti öelda ei ole selle kohta. Pärast esimese nädala paari karjuvat hommikut, on kõik läinud kenasti positiivselt edasi. Eelmisel nädalal jõuti nii kaugele, et Pisike on valmis olema terve päeva seal. Ma väga põdesin magamise osa, sest noh, tema lühikese elu jooksul on uinumine valmistanud peavalu rohkem, kui ühel korral. Aga ilmselgelt mõtlesin jälle lihtsalt üle, sest magab nagu miška seal, ka ilma oma tudutekita. Üldiselt on mul hea meel, et mul oli eelmine nädal vaja terved päevad koolis olla, muidu oleksin kõvasti jälle üle muretsenud :D 
Seotud kujutis
Pilt võetud internetist
Õhtused emotsioonipursked on ka tagasi tõmmanud. Annab tunda, et julgeb end lasteaias ka juba välja elada ja ei korja kõike endasse. Ja söömine! Issand, ta sööb seal ise. Kodus sööb ka ise. Õigemini, sööb ise siis, kui mind ei ole silmapiiril. Peamegi Meheraasuga pead kokku panema ja välja mõtlema, kuidas see söömine meite majas nüüd korraldatud peaks saama. Pisikesega just ükspäev oli meil huvitav vestlus:

Ma: kuule tibu, sa ju oskad ise süüa?
Ta: jaa
Ma: praegu ka kavatsed näidata mulle, et oskad ise süüa?
Ta: eiiiiii!
Ma: aga issiga ju sööd ise?
Ta: jaa
Ma: miks sa siis minuga ise ei taha süüa? tahad veel titabeebit mängida?
Ta: *hästi rõõmsalt* JAAA! 

Mis ma siis ikka temaga peale hakkan, kui tahab titat mängida. Ega inimest nälga ju ei jäta. Küll see väike probleem lõpuks laheneb. Täpselt nagu kõik muud suured mured, mis aja jooksul on olnud. Muide, ma pean lausa mainima, et mul on nii hea meel, selle üle, et saan lõpuks oma lapsega midagi dialoogi ja normaalse vestluse sarnast pidada :D Ma nii ootasin seda aega, mil ta asjadest aru saab ja sealt tuleb vastuseid ka. 

Mida ma ei jõudnud ära imestada on see, kui palju ta nädalaga arenes! Jälle! Ta üldiselt oli selline laiskloom-teadis, et tema eest tehakse asjad ära. Nüüd tahab ise ka ikka toimetada. Pole mingit probleemi, kui on vaja jalanõud jalga panna või jope selga või... seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Ta on kogu aeg selline asjalik olnud, aga viimasel ajal tuleb seda iseseisvust järjest juurde ja mul on selle üle ainult hea meel. Või siis ei ole, sest vahel on täitsa veider, et ta juba nii suur on. Alles oli karjuv beebi, kes mind ööde kaupa üleval hoidis, nüüd läheneb teine sünnipäev. See on ikka tõsijutt, et aeg lausa lendab, kui lapsed majas on :D Teine lause samast sarjast, mis mulle hullult meeldib kõlab nii: ööd on pikad, aga aastad lühikesed. 

Rääkides öödest, siis nüüd on kindel uneaeg kenasti kell 21, mis tähendab seda, et igal õhtul sügan kukalt, sest mida ma kogu selle ajaga tegema peaksin!? :D No üldse ei ole harjunud. Praegu, ptüi, ptüi, ptüi, on ööuni ka rahulikumaks jäänud. Taaskord liigitan selle sinna alla, et julgeb end lasteaias väljendada. Ilmselt aitab see ka, et ma igal õhtul küsin palju erinevaid küsimusi päeva kohta. Eriti sisukamaid vastuseid ei tule, kui jah/ei, aga ju see aitab kaasa sellele, et saab end maha laadida ja öösel on vähem, mida välja elada. Hommikul on tal ka kenasti varakult silmad lahti. Nädalavahetusel ma selle üle just eriti õnnelik ei ole, et ta enne seitset kapi kõrval riideid nõuab, aga eks ma elan üle. Vähemalt ei ole muret, et inimene hommikuti voodist välja ei saa ja õnneks on juba varakult aru saanud, et pärast ärkamist tuleb riideid vahetada :D Mina tegin iseendaga varajase ärkamise asjus rahu. Küll ühel päeval magan pikemalt ka. Ja kui mitte enne, siis pärast surma on aega magada maa ja ilm. Ega ma enam ei jõua kaua üleval ka olla. Kell kümme hakkan juba vaikselt tiksuma ja kell 23 rooman juba voodisse. Mis muud öelda, kui et elu, noh :D 

Reedel õnnestus mul ka enne kooli tormamist hommikul lasteaeda põigata. Vaatasin, et joonistused on üleval. Esimene selline "päris" pilt, millel on mingi mõte ka juures, mitte lihtsalt, et näe siin on pliiats ja paber, teeme miskit. Jälle oli sihuke "išššššššand jumal, mu beebi on suureks saanud" tunne. 
Tee või veel üks laps. Hahah, tegelt mitte. Ma just olen normaalseks inimeseks saamas, kelle elu ei ole ainult mähkmed, pudelid ja lapse järgi jooksmised. Täitsa äge oli koolis pidada vestlusi ja liigutada oma aju neid osasid, mis nii pikalt vindusid ja oma aega ootasid. Aga see on juba mõne teise postituse jutt :D Olgu, see lõik kõlab natukene halvasti. Ma olen tõesti rõõmus ja tänulik, et mul on nii tubli ja tore laps, aga eneseteostus on samuti oluline. Mõnes varasemas postituses olen natuke avaldanud oma mõtteid ja tundeid, mis tekkisid pärast sünnitust. Ilmselt teen seda tulevikus veel, aga praegu, taaskord, ei ole see koht. Ma olen lihtsalt väga rõõmus, et mul on jälle tekkinud mõned omad tegevused, mingi teatav vabadus ja võimalused. Mulle meeldib selline rütm, kus pidevalt on vaja kuskil olla, midagi teha. Muidu muutun pahuraks koduperenaiseks. Kui mingi kellaaeg või kuupäev pidevalt jalaga tagumenti peksab ei ole lihtsalt aega igast väiksest asjast närvi minna, üle mõelda või välja mõelda :D 

Vaadates, kui pikk postitus tuli sellest, et mul mitte midagi eriti öelda ei ole, pole imestada, et ametikeele õppejõule kirjutasin enesetutvustusse: "olen kirjalikus eneseväljenduses parem kui suulises" :D 

esmaspäev, 17. september 2018

Nädalamenüü #16: suvikõrvitsa-šampinjonikaste

Tõstan käed ülesse ja ütlen, et ideepoolest oleks sellest pidanud saama suvikõrvitsa-šampinjonipada, aga ma jälle priiskasin veega, seega otsustasin, et davai, sellest saab kaste. See küll tekitas mulle veidi lisatööd, sest ega kastet niisama ei paku, eks. Seega võtsin enda viitsimisraasud kokku ja keetsin kartuleid ka juurde. 

Kastme jaoks on vaja 3-4 suvikõrvitsat, 2 karpi šampinjone, vett, 150g sulatatud juustu (või toorjuustu, kumba ise eelistad), maitseaineid, maitserohelist ja üks puljongikuubik ei teeks ka paha. 

Koori ja tükelda suvikõrvits, pane potti. Tükelda ka šampinjonid, lisa potti. Vala peale vesi, noh nii tunde järgi. Sekka suska ka maitseained, maitseroheline ja puljongikuubik. Kui soovid võid lisada ka sibula. Ma ei väsi kordamast, haigustehooajal ei tee sibula ja küüslaugu kasutamine üldse paha. Keeda kuni suvikõrvits on pehme ja seejärel sega hulka ka sulatatud juust. Jällegi, jälgi, et juust sulaks kenasti ühtlaselt ära. Suured tükid keset sööki ei ole silmale eriti ilus vaadata. Ega süüagi ei ole eriti mõnus. Sulatatud juust annab mõnusa kreemise väljanägemise ja hea maitse. Eriti kaval oleks kasutada mõnd maitsega varianti, aga klassikaline ajab ka asja ära. Selle jaoks, et kastet paksendada võib kasutada paari lusikatäit jahu. 

Nädalamenüü #16: "päikesepaistesupp" ehk maakeeli kõrvitsasupp

Kuna ilm ei taha, et ma õues toimetada saaks, võtan hoopis veel ühe tassi kohvi, seega siin ma jälle olen :D Seekord sai valituks "päikesepaistesupp" ehk maakeeli kõrvitsasupp. Kena kollane-oranž-punane oli ta küll, kas ma just nii peenelt end edaspidises elus väljendaksin sellest supist rääkides? Vaevalt küll. See selleks, lähme nüüd asja juurde, muidu jääb vihm järgi ja ma ei jõuagi sellega siin valmis :D

Antud supis võib kasutada eraldi kõrvitsat ja porgandit, sellist head värsket kraami. Aga võib kasutada ka juba kellegi tehtud tööd, ehk osta poest valmiskraami. Mina näiteks läksin seda teed, et ostsin selle va salatikese, kus n kõrvits ja porgand koos. Tahtsin otsida e-maximast ülesse ka selle, aga no elu hurdib ja ma ei leidnud seda sealt :D Igal juhul, kui kasutad värsket toorainet, siis kulub umbes 0,5kg kõrvitsat ja 2-3 porgandit. Kui kasutad laiska versiooni, läheb 2-3 purki salatisegu. Lisaks tuleks sinna lisada 2 sibulat, 5 küüslauguküünt (haigustehooajal ekstra vajalik), poole sidruni mahl ja riivitud koor, pakk kirsstomateid, maitseaineid, maitserohelist ja üks puljongikuubik.

Vahemärkusena ütlen, et kui kasutad tooreid aineid, siis keeda need ikka pehmeks eks. Kuna see ei olnud minu versioon, soovin edu katsetamisel :D Aaaaga, minnes nüüd selle juurde, millest ma oskan rääkida: alustuseks koori ja tükelda sibul, küüslauk ning pane need kenasti potti. Tühjenda sinna juurde ka need kolm purgitäit salatisegu, lisa peale vesi, puljongikuubik ja maitseained/maitseroheline. Jäta ta pliidile omaette podisema ning tükelda ära kirsstomatid (kui soovid, võid need asendada ka 2 kollase paprikaga. Kes varem on siia sattunud, need teavad, et meie majas pole paprika eriti teretulnud :D) Kui tomatid on lõigatud, lisa ka need supile. Nirista peale poole sidruni mahl ja riivi hulka ka sidrunikoort. Kuna midagi ei olnud vaja "valmis" keeta, lase supil keema tõusta ja lase hea maitsta. 
Ps. kindlasti nõruta salatisegu vedelikust enne, kui potti paned. 

Nädalamenüü #16: väikese lisandiga värskekapsahautis

Kuigi lubasin kunagi suure suuga, et esimesel päeval, kui Pisike päriselt lasteaiaga harjunud on ja ma saan kodus olla, ei liiguta ma lillegi ja lihtsalt magan päeva õhtusse, siis reaalsus on teine. Päris täpselt ei tea, kus kohast, aga minuni jõudis mingi motivatsioonipakett. See tähendab seda, et nädalavahetusel ladusin ära puud ja värvisin kuuri. Kuna päris kõike ikkagi värvitud ei saanud, otsustasin täna selle tööga ühele poole saada. But first, let me take a coffee ja mida muud hommikukohvi kõrvale ikka teha, kui paar rida kirja panna. 

Värskekapsahautis-vana hea, ma ütleks. Lihtne teha ja maitseb hästi. Seda kapsa-hakkliha kooslust olen söönud nii kaua, kui ajas tagasi meenutada suudan. Küll aga läks seekord sinna sekka ka väike lisand, mille kohta mu ema ilmselt ütleks, et solgin toitu. Ma ütleks, et kui ta vaid teaks... :D

Mida siis vaja on? Pakk hakkliha, 2 sibulat, veidi toiduõli, 2 väiksemat suvikõrvitsat, 1 väiksem või pool keskmise suurusega kapsast, maitseained ja soovi korral ka maitserohelist. Ka puljongikuubiku võib lisada. 

Hakkliha võib praadida ka eraldi pannil. Aga oleme rohelised ja raiskame vähem vett: ka potipõhjas saab hakkliha edukalt läbi praadida. Seda tegin ka mina. Alustuseks panin potti hakkliha, sibula ja maitseained/maitserohelise ning madalal kuumusel praadisin läbi. Madalal seetõttu, et sel ajal oli hea kapsast tükeldada. Kui hakkliha on praetud ja kapsas ka tükeldatud, lisa see potti ja vala peale vesi. Ära priiska veega, kapsast endast tuleb ka vedelikku. Lisa potti ka puljongikuubik ja jäta kogu kupatus pliidile podisema. Nüüd on paras aeg ära koorida ja tükeldada suvikõrvits. Ideepoolest võib seda ka riivida, aga ma leidsin, et kuubikud on veidi suupärasemad. Lisa ka need potti ja keeda seni, kuni kapsas on valmis saanud. Kõrvale sobib hästi keedetud kartul (ma ju ütlesin, et vana hea) :D 

kolmapäev, 5. september 2018

Tere, lasteaed

Esmaspäevast alates on Pisikesest saanud lasteaialaps. See on väga veider. Alles ta sündis, nüüd juba lasteaias. Tean, et tal oli kodus megaigav, sest ma ei ole just kõige vingem seltsiline enam talle. Selliseks kurvastuse tundmiseks eriti aega muidugi ei ole, sest kasutan neid poolikud lasteaiapäevi selle jaoks, et teha kõiki neid toimetusi, mis on oma aega oodanud. Veidi tüütu muidugi on iga päev kolistada Tapale mingi räige hunniku asjadega, aga pole hullu. Järgmisest nädalast hakkan ise ka koolivahet sõeluma, seega jah, tema harjub lasteaiaga ja mina õpin uuesti normaalse inimese moodi wordi vormistama ja koolitükke tegema :D 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis esimestest päevadest muljetada. Esmaspäeval läks kõik väga hästi. Ta jäi kohe üksi rühma. Ta on nii elav ja seltsiv, et minu kohalolu oleks olnud ainult segav faktor. Leppisime kasvatajatega kokku, et kui tuleb draama, siis lähen järgi, aga muidu võib ta olla lõunani. Terve aja istusin telefon kõrval, sest olin jumala kindel, et kohe helistatakse. Tegelikult jäingi seda kõnet ootama, sest järgi minnes öeldi ainult seda, et Pisike oli tubli ja tragi, mängis ilusti ja nutnud üldse. 

Kõik need emotsioonid lõid muidugi kodu tuttavas keskkonnas välja. Siis mõtlesin küll, et halllleluuuuuja, mis nüüd toimub. Ise nagu tean, et kogu see kisa ja kära, mis esmaspäeva õhtul meid saatis, tulenes sellest, et ta ei oska rääkida ning see on tema ainus viis emotsioone välja elada. See muidugi ei tähendanud seda, et minu kõrvad lõpuks valutama ei hakanud. See laps oskab täiesti uskumatut häält teha, kui ainult tahab :D
Teisipäeva hommikul oli kõik ilus ja kena. Ärkas ilusti ülesse, hoolimata sellest, et öösel kaks tundi jumal teab, mis põhjusel üleval oli. Kui ütlesin, et lasteaeda minekuks peab ülesse tõusma ja riidesse panema, tuli sealt üks eriti armas "oeh, jaa" ning saime kohe ilma draamata tegutsema hakata. Rühma läks ka ise täitsa rõõmsalt. Jäi lausa lõunasöögiks juba ka. Aga teine päev ilma nututa siiski ei möödunud. Olevat natukene ikkagi vahepeal tujust ära olnud. Kasvataja sõnutsi läks tusatuju üldiselt ruttu üle ja siis oli vana hea Pisike jälle tagasi. Mängis rõõmsalt teistega, eriti meeldis talle õues, milline üllatus :D Kodus vana laiskvorst väldib ise söömist, aga aias pidavat täitsa normaalselt sööma. Ikka aidatakse ja natuke üritab mugavamalt läbi saada, aga enamuse osa söömisest pidavat ise hakkama saama. Eriti libedalt pidi minema magustoiduga..., taaskord, kui üllatav :D 

Eilse nututuju kohta ütles kasvataja, et selliste väikeste nutmiste vastu üldiselt ei saa ja need tuleb lihtsalt ära nutta. Mulle küll ei meeldi, kui ma ei saa teda lohutada nutu korral, aga samas ei taha ülehoolitsev kanaema ka olla. Loogiliselt võttes, taaskord, saan aru, et see on paratamatus. Tema jaoks on ka olukord uus ja esimese päeva vaimustus ei kesta ju igavesti. Mingil määral on tema emotsioonide väljaelamine aias isegi positiivne. See tähendab, et ta tunneb end piisavalt mugavalt eneseväljenduse jaoks. Ka õhtus kajastus see, et kõik emotsioonid ei olnud pool päeva kinni hoitud. Saime läbi juba oluliselt vähema jorinaga. Uneaeg on ka sujuvalt varasemaks liikunud, mille üle mul on ainult hea meel. Muidu ikka vaevasin pead sellega, et ta ehk ei puhka välja, kui vana ööunne mineku aeg jääb. Pole ta varem pidanud ju kellaajaliselt ärkama, sai rahus põõnata kuni uni otsa sai. Vähemalt see taak läks kergelt mööda :D Sel ööl taevas halastas, ja ta ei ärganud. Küll aga nägi ta unes midagi, mis teda räigelt närvi ajas, sest täiega sõimles ja vehkis läbi une. 
Täna on siis kolmas päev. Mina isiklikult olen jõudnud nii kaugele, et enam ei tammu mööda elamist, sest ei oska midagi peale hakata. Aga telefoni hoian endiselt läheduses. Hommikul oli tal natuke nadi tuju vist, sest kuigi ta väga rõõmsalt kilkas, kui lasteaia juurde jõudsime, siis rühma minnes tuli väike nutuvõru ümber suu. Helistatud siiski ei ole veel ja varsti on juba järgimineku aeg ka. Seega hetkel veel usun õndsalt, et kõik läks siiski edukalt. Eks mõnes järgmises postituses saan lähemalt rääkida, kuidas meil see harjutamine edasi sujub. 

Kui siin juba lasteaia teema käib, siis mõtlesin, et räägin veidi sellest ka, mis talle kaasa sai pandud. Mitte, et see nimekiri eriti pikk oleks, aga parem kui mitte midagi. 
Esimesed asjad, mis läksid olid vahetusriided. Mõned püksid, särgid, seelik ja kleit. No nii igaks juhuks, kunagi ei tea, kui palju ta peale ajab/valab. Seejuures olen pigem arvamusel, et las olla üks ese rohkem, kui vähem. Samas päris hulluks ka läinud. Mütsi, kindad ja salli panin ka. Mitte, et sallihooaeg praegu oleks, aga siis ise tean, see on seal olemas ja korras. Sama lugu oli ka kombeka ja jopega. Siin never ei tea, mis ilm päeva peale tuleb. Parem karta, kui hiljem kahetseda, et paganas lapsel polnud õigeid riideid, mida selga panna. 

Kuigi ta veel seal lõunaund ei tee, viisin ära ka tuduriided. Praeguse seisuga ei maga ta aias vähemalt selle nädala lõpuni. Uuel nädalal vaatame, kuidas tal sujub, asjadest ei tasu ette rutata. Kui ta ikkagi ei ole veel valmis paar tundi kauem olema, siis peale pressima ka ei hakka. See lõunauneaeg muidugi tekitab selle küsimuse, et kas ma peaks sinna tema fliisteki viima või mitte. Kodus on ta oma tekikese järgi lausa hull. Samas, kodus ta ei söö ka ise, eks. Mõtlen, et kuna tal ei ole seal teki harjumust, ehk siis magab seal ka ilma kenasti? Ja kui näeb, et teistel on ka samasugune tekk nagu tal, siis ehk kambavaimus läheb sujuvalt... Ilmselt panen kotiga kapi otsa ja ütlen kasvatajatele, et juhul kui ta muidu ei uinu, siis sellest võib abi olla :D Mähkmed panin ka kaasa, sest kuigi meil oli masterplan Pisike mähkuvabaks 2018, siis suure tõenäosusega seda siiski päris veel ei juhtu. Samas, aasta lõpuni on veel mõni kuu aega, äkki käib klikk ära. 

Jalanõusid on ka mitut sorti. Sisekateks sobivaid on juba kaks. Lihtsalt selle pärast, et ta kipub papusid pidevalt ära võtma, siis on hea ühtesid otsides teised jalga tõmmata :D Tossud peesitavad seal ja täna hommikul viisin kummikud ka. Nagu ma juba ütlesin, iialgi ei tea, mis ilm on. Parem las olla olemas. 
Eraldi mingisuguseid nimesilte ostma ei hakanud. Omadest kogemustest tean, et silte annab ära lõigata ja pastakas näiteks kulub väga kenasti maha. Nii sildilt, kui ka riidelt. Eriti riidelt. Sildi peal läheb ta nii heledaks, et ilusti annab üle kirjutada, kui kellelgi kunagi peaks selle jaoks vajadus olema. Ka marker kulub pestes lõpuks maha, kui see just veekindel ei ole. Mingil aastal kirjutasin Mudilase asjadel mitmeid kordi ühe õppeaasta jooksul nime, sest see kulus ära vahepeal. Pastakaga muidugi on see oht, et kui kiri on naha vastas, võib lõpuks laps ka sinine olla :D 

Kuna ma selles lapse lasteaeda harjutamises ei ole just ekspert, siis kas kellelgi oleks paar head soovitust, kuidas see lapse jaoks kergemaks teha? Kas ma peaksin andma talle nädalas mõne vaba päeva või mõjuks see harjutades pigem halvasti? Kas järgmine nädal lõunaunne jätta oleks liiga vara? Nii palju küsimus, nii vähe vastuseid :D 

Nädalamenüü #16: peedisupp riivjuustuga 3

Kuna eelmine kord oli peedisupp täielik hitt ja kõigile meeldis ning ma juhuslikult leidsin veel ühe variandi sellest, otsustasin, et midagi kaotada ei ole. Seega ei jäänud seekord nii pikka vahet (ja see meeldib ikka veel kõigile, nii vahva). 

Seekordse peedisupi sisse tuleks lisada kaks pakki riivitud peeti, tunde järgi rohelist sibulat, 1 tavaline sibul, 2 küüslauguküünt, veidi vett, 1 puljongikuubik, poole sidruni mahl, pakk riivjuustu, maitseaineid ja maitserohelist.

Alustuseks pane peet potti. Kui kasutad juba varem riivitud peeti, on elu lihtne. Kui sul siiski ei õnnestu seda leida, kasuta siis vähemalt sellist peeti, mis on juba varem keedetud. Peedi riivimine on niigi jama töö. hakka siis veel keetmisele aega raiskama. Just in case mainin ära, et ei tasu väga peenikest riivi kasutada, see jätab tükid liiga väikeseks ja lõpptulemus on pigem püreelaadne, kui üks korralik supp. 
Igatahes, kui see peet on potti jõudnud, pane sinna ka vesi, sibul, küüslauk, maitseained ja puljongikuubik. Lase veidi aega podiseda ja lõika sisse ka roheline sibul. Seejärel pigista sisse ka poole sidruni mahl. Lase keema tõusta ja lisa sisse ka pakk riivjuustu. Nüüd jääb üle veel ainult oodata, et juust veidi sulaks. See peaks võtma kümmekond minutit. Seega lase supil umbes nii kaua veel omaette pliidil podiseda.

Sidrunimahla võib asendada ka laimimahlaga ja riivjuustu asemel võib sisse susata ka sinihallitusjuustu.

Nädalamenüü #15: kartulisupp kodujuustuga + kotlet

Mitte, et need kaks oleksid omavahel seotud olnud, aga ma ohmakas unustasin pilti teha kotletikestest, seega ei taha nagu eraldi postitust ka teha ja surun hoopis siia juurde selle retsepti ka. Tegin neid tegelikult täitsa menüüväliselt, sest mõtlesin enne uut poetiiru külmikutühjendust teha. Seega kotleti kõrvale sobisid praekapsas ja kartul täitsa hästi. 

Alustuseks teeksin juttu siiski kartulisupist, millega lasin fantaasial lennata jälle. Ideepoolest oleks pidanud põhilise osa moodustama kartul ja kodujuust. Kuna see tundus natuke lahjaks jääma (ja nii kui nii oli külmikutühjendus meeles mõlkumas), tegin omapoolseid lisamisi. Seega lõpuks on kartulisupi jaoks vaja 6-10 kartulit, 2-3 sibulat, vett, üks puljongikuubik, 2 küüslauguküünt, 2dl piima, 2 karpi kodujuustu, maitseaineid, maitserohelist. Omaltpoolt lisasin juurde jupi vorsti, mis nii kurvalt vastu vaatas ja ühe porgandi. Muidu oleks porgandi osas vähe julgem olnud, aga see oli mingi gigantporks, seega piisas ühest ka. 

Algus on nagu ikka, koori ja tükelda kartul ning porgand. Haki ka sibul ja küüslauk. Pane vette keema, lisa maitseained ja puljongikuubik. Keeda seni, kuni kõik koostisained on peaaegu pehmed. Siis on paras aeg lisada hulka ka vorstikuubikud, törts piima ja kodujuust. Seejärel keeda juurviljad täiesti valmis. Supile võib lisada ka sellerit või rohelist sibulat. 
Nüüd siis nende juhuslikult tehtud kotletide juurde. Need on täiesti tavalised, ilma ühegi uhke tule või vileta. Aga nagu paar postitust tagasi ütlesin: mis ühele on lihtne, on teisele tuumafüüsika, seega kirja panduda ta praegu saab. 

Vaja on kaks pakki hakkliha, 3 väiksemat sibulat, 1tl kartulitärklist, 3 muna, veidi soola ja pipart, törtsuke (nii umbes 100ml) piima ja tunde järgi riivsaia. Haki sibul ja sega kõik koostisained ühtlaseks massiks kokku. Vormi endale sobiva suurusega pallid, ja prae õlis kenasti pruuniks. Enne praadimist paneeri pallikesi riivsaias. Maakeeli öeldes keeruta neid riivsaias, et kogu pall kenasti kaetud oleks. Enne pannile panekut võid neid ka natuke ovaalsemaks vajutada. 

Nädalamenüü #15: grillvorsti-pastavorm

Vahepeal tuli grillvorsti isu. Aga mulle üldse ei meeldi grillimine. Tähendab oleneb kõik ajastusest, aga üldiselt on nii tüütu lihtsalt seal kõrval istuda. Mingil ürituse raames on jah tore ja ei saa arugi, et see võtab kaua aega. Suvalise päeva õhtusöögiks ma siiski grilli põlema ei viitsinud panna. Seega leidsin teise lahenduse! Kuna tegu on muuhulgas ka makaronivormiga, siis valmistamine ilmselgelt ülemäära kaua aega ei võta. Mis on täielik plusspunkt. Mul ju nii busy life, eks :D 
Vaja on selle jaoks pakki grillvorste, pakk kirsstomateid, 1-2 sibulat, 2 küüslauguküünt, pakk kuni kaks makaroni (minu tavaline kogus on tegelikult 1,5 pakki), pakk riivjuustu, 5 muna, vett, maitseaineid, maitserohelist ja üks puljongikuubik. 

Alustuseks viska makaron soolaga maitsestatud vette keema, lisa sinna ka puljongikuubik. Sel ajal, kui see omaette podiseb haki tomat, sibul, küüslauk ja grillvorst. Pane need panile ja prae nii umbes 10-15 minutit. Krõbedaks ei pea vorste praadima, aga soe peaks mõnusalt läbi käima. Kui makaron on valmis, kurna see ja vala hulka pannil olev segu. Sega hästi läbi ja vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi. Peale tuleb valada munasegu. Selle jaoks klopi lahti munad, lisa sinna nii umbes 100ml vett. Vee võib muidugi asendada ka piimaga. Maitsesta õrnalt. Vala vorm munaseguga ühtlaselt üle, raputa peale ka riivjuustu ning seejärel küpseta ahjus 200kraadi juures umbes 20 minutit, ehk seni, kuni juust on mõnusalt ära sulanud. 

teisipäev, 4. september 2018

Nädalamenüü #15: viineri-kartuli munaroog kodujuustuga

See on üksjärjekordne selline kiire õhtusöök, mida annab teha nii keetes, kui praadides. Selle all mõtlen, siis just kartulit. Mina otsustasin keedukartuli kasuks. Lihtsalt seetõttu, et tõesti ei olnud üldse tahtmist jaurata vähemalt kolme panniga, et normaalne kogus saada. Kes ei pea sõjaväele süüa tegema, saab hakkama ka praadides. 
Vaja on selle roa jaoks 15-20 kartulit, 1-2 sibulat, 2 pakki viinereid, veidi õli, 4dl piima, 2-3 karpi kodujuustu, 4 muna, veidi tšillikastet, maitseaineid, soovi korral maitserohelist ja üks puljongikuubik. Vastavalt vajadusele võib koostisosade koguseid vähendada. 

Kes tahab praadida, peab kõik koostisosad vastavalt valmimise kiirusel panema pannile. Ehk siis alustuseks kartul, siis viiner, sibul, maitseained, maitseroheline, muna, kodujuust ja viimasena piim. 
Kes soovib keedetud kartuliga varianti, alustab sellest, et koorib ja tükeldab kartuli ning paneb selle keema. Vette tuleks lisada ka puljongikuubik ja sool. Sel ajal, kui kartul pehmeneb, tükelda viiner ja sibul ning pane need pannile. Prae kergelt läbi. Lisa ka maitseained, maitseroheline ja törts tšillikastet. Kui viiner on veidi pruunistunud, lisa juurde ka muna. Sega läbi. Kui muna on hüübinud, lisa piim ning mõne hetke pärast ka kodujuust. Hoia pliidil nii kaua, kuni piim keema läheb, siis on soe piisavalt kõigest läbi käinud. 
Kui kartul on samuti valmis saanud, kurna see ning vala potti ka panni sisu. Sega korralikult läbi. 
Kõrvale võib pakkuda ka salatit. Eriti maitsev jääb kurgi-tomatisalat, millele võib juurde lisada ka rohelist sibulat või sellerit ja maitserohelist.

Nädalamenüü #15: köögivilja-seenepada*

*Millest sai hoopis köögivilja-makaronipada, sest nende va seentega läks natuke kehvasti. Aga teadke siis, et kuigi ma siin kasutan makaroni, siis tegelikult peaks selle asemel olema hoopis seened, mida võib (aga ei pea enne lisamist veidi läbi praadida) :D 

Üldiselt vajab see pada 1 sibulat, 1-2 küüslauguküünt, pakk kirsstomateid, vett, puljongikuubikut, kaks pakki šampinjone (või siis kui oled minusugune udupea ja võtad alguses uuemad seened, mis tähendab, et vanemad lähevad lõpuks käest ära, kasuta poolt pakki makarone), pakk külmutatud köögiviljasegu (kui ma nüüd ei eksi, oli meil taaskord boršipõhi, tänks Meheraasu), 2spl nisujahu, 200ml piima, maitseaineid ja soovi korral maitserohelist ka. 
Tükelda sibul ja küüslauk, samuti kirsstomatid ja seened (noh, kui saad eks :D) ja sega need potis kokku külmutatud köögiviljadega. Lisa vesi, maitseained, maitseroheline ja puljongikuubik. Lase kenasti keema. Kui said hakkama seentega, siis keeda lihtsalt kõik koostisained pehmeks. Kui pidi minu moodi makaroni lisama, pane need hulka siis, kui kõik ained on pehmed, ning keeda ka makaron valmis. Sel ajal kui toit kenasti podiseb pliidil, tee valmis ka "kaste". Selle jaoks sega jahu külma piimaga ja kuumuta kausis paksuks kastmeks. Ära unusta pidevalt segada. Piimale ja jahule mõlemale meeldib põhja kõrbeda. Kui kaste on keema läinud ja ka teises potis on kõik pehmeks keenud, vala kaste köögiviljadele ja sega hoolikalt läbi. 
Muide, sellele toidule jättis väga hea meki, kui kasutada ka törtsuke pitsamaitseainet. 

Kohupiima-kondenspiimakook

Alguses pidin seda kooki pakkuma oma sünnipäeval. Aga kui peopidamise päeva hommikul külmkappi vaatasin, oli seal juba neli erinevat kooki/torti. Mõtlesin, et viienda tegemine oleks juba puhas priiskamine. Seega lükkus see edasi. Lükkus lausa paar nädalat edasi. Endalgi häbi tunnistada, et päris mitu tuubi kohupiimapastat lendas prügikasti, sest kogemata lasin üle kuupäeva. Vist olen seda varem ka öelnud, aga piimatoodete puhul ma nalja väga ei mõista. On olnud piisavalt halbu kogemusi. Kuna lähenemas oli juba kolmanda paari pasta kõlblik kuni kuupäev, otsustasin mingil hetkel, et saagu mis saab, ära peab ta tegema. 
Kuna ma, vana mats, pole ikka endale koogivormi ostnud, kasutasin tavalist ahjuvormi. Suurus peaks tal olema miskit 25x30 ehk. Pead ei anna, ega teil sellega midagi peale ei olegi hakata, aga miskipärast on meeles sellised mõõdud.

Umbes sellises suuruses ahjuvormi täitmise jaoks on vaja 6dl nisujahu, 2tl küpsetuspulbrit, 3sl suhkrut, 175g võid, 3sl vett, 150g klassikalise maitsega toorjuustu, 1 purk kondenspiima, kaks tuubi kohupiimapastat (minul oli kasutusel maasikamaitseline), 5 muna ja 2tl vanillisuhkrut. 

Kõige esimesena pane või pliidile sulama. Sel ajal, kui või omaette toimetab, sega kokku jahu, küpsetuspulber ja suhkrud. Kui või on sulanud, lisa ka see kuivainete kaussi ja näpi segu purutaoliseks passiks. Lisa kolm supilusikatäit vett ja sega tainas ühtlaseks massiks. 
Nüüd suru tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi. Suru ta sinna võimalikult ühtlaselt. Alguses võib tunduda, et taignast ei jätku, aga mudides ja näppides katab kenasti põhja ära. Võib öelda, et veidi jääb põhi isegi liiga paksuks. See ei ole küll otseselt probleem, sest tooreks see siiski ei jää. Kui põhi on kenasti kaetud, aseta vorm ahju ja küpseta 200kraadi juures 10 minutit. 

Sel ajal, kui põhi esimest ringi ahjus küpseb, sega kokku täidis. Selle jaoks klopi alustuseks lahti munad. Seejärel sega munade juurde ka toorjuust, kondenspiim ja kohupiimapasta. Sega hoolega läbi. Toorjuust võiks olla pigem toasoe, siis on see kergemini segatav. Otseselt ei ole küll vahet, kui sinna jäävad ka suuremad tükid, aga see tähendab ka seda, et toorjuust ei jaotu ühtlaselt. 

Kui põhi on 10 minutit ahjus olnud ja ka täidis on valmis saanud, võta ahjuvorm välja ning vala täidis koogipõhjale. Küpseta veel 45 minutit 180kraadi juures. Kui kook on valmis, lase tal enne söömist veidi jahtuda. Maitse jääb parem ning kuna see on saanud ka tahkuda, seisab kogu tükk paremini koos. 

Nädalamenüü #15: köögiviljasupp hakkliha

Just muigasin mõned hetked tagasi, et üliveider on sellisel kellaajal arvuti taga istuda nii, et keegi ei ürita KÕIKI nuppe toksida :D Aga kasutan juhust ja kui hästi läheb, saan kunagi järje peale ka oma postitustega. Ma nüüd praegu enam ei mäletagi, mitmes see nädalas oli, aga kirja ta nüüd igatahes saab :D 

Köögiviljasupi jaoks too koju kuus kartulit, 4 porgandit, 2 sibulat, üks väiksem lillkapsas, 150g küüslauguga toorjuustu, 2dl piima, pakk hakkliha, puljongikuubik, maitseained ja soovi korral ka maitseroheline. Siia sobib hästi ka basiilik. Kes soovib, võib hakkliha asendada ka singiga. Ja kui oled eriti laisk, võid juurviljade asemel kasutada ka külmutatud juurviljasegu. Kuigi jah, ma veel külmutatud kartulit ei ole kohanud, seega mõnda asja lihtsamaks teha ei saa :D 

Nagu ikka, alusta sellest, et praed potipõhjas läbi hakkliha. Lisa sinna hulka ka sibul ja maitseained/maitseroheline. Kui hakkliha on valmis, lisa juurde ka vesi, puljongikuubik, tükeldatud kartul, porgand ja lillkapsas. Lase juurikatel kenasti pehmeks keeda ja kui see on tehtud, sega supi hulka toorjuust. Ideepoolest vist võiks osta ka tavalist toorjuustu ja lihtsalt supi hulka lisada veidi küüslauku. Samas hinna poolest ei ole vahet, kas tavaline või küüslauguga. Toorjuustu sisse segades jälgi, et kõik tükid sulaksid kenasti ära. Kui tundub, et see on kenasti segunenud, lase supil veel paar hetke rahulikult pliidil podiseda enne, kui tulelt ära võtad. 

reede, 31. august 2018

Nädalamenüü #15: tomatine hakklihakaste + kartulipudru

Mul juhtus parajasti sõbranna külas olema, kui kartuliputru tegema hakkasin. Naersime alguses koos, et see on ikka naljakas, kuidas isegi NII lihtsate ja võrdlemisi igapäevaste toitude jaoks retsepte kirja pannakse. Veidi edasi arutledes tõdesime, et teisest küljest vaadatuna...kõik ei ole söögitegemisega sina peal. Elu esimest kartuliputru tehes istusin telefoni otsas, et ema juhendaks, kui palju läheb võid ja piima jne. Kui esimest korda hakklihakastet tegin, ägisesin Meheraasule telefoni otsa, et ma ei saaa-aaa aru, millal hakkliha valmis on. Praegu mõtlen, et olukord oli pehmeltöeldes #piinlik, aga kõike ei saagi kohe osata. 

Kartulipudru on sihuke võrdlemisi lihtne asi, seega ei hakka üldse pikalt sellele aega kulutama. Keeda kartulid, keeduvette lisa soola ja puljongikuubik. Hiljem lisa veidi võid ja piima ning püreesta ära. Kes siiski tahab leida mõne põhjalikuma retsepti, siis kasuta lahkelt otsingut, sest olen siia blogisse varem paar erinevat kirja pannud ka, üks näiteks on selline porgandiga. Muide, kiitke mind! Täitsa ise sain blogi lehele otsingu lisamisega hakkama! :D 


Hakklihakastme jaoks too koju pakk hakkliha, 2 sibulat, 1 küüslauguküüs, veidi toiduõli, pakk tomatipastat, veidi vett, 3 spl jahu, 2dl piima, maitseaineid ja soovi korral maitserohelist. Mina kasutasin juba klassikaliseks muutuvat peterselli. 

Pane hakkliha koos tükeldatud sibula, küüslaugu, maitseainete ja maitserohelisega pannile ja prae läbi. Kui hakkliha on valmis, lisa tomatipasta. Selle asemel võib vajadusel kasutada ka ketšupit. Sel ajal, kui tomatipasta ja hakkliha pliidil podisevad, sega omavahel kokku piim ja nisujahu. Sega korralikult läbi, siis on endal lihtsam ning kastmesse ei teki tükke. Vala samuti pannile. Sega korralikult läbi, lase keema. Kaste võiks nii minut-paar rahulikult podisedes keeda, enne kui pliidilt ära võtad. 

kolmapäev, 29. august 2018

Nädalamenüü #15: seenesupp

Kuigi mul on sees täielik elevus ja ärevus korraga ning osa minust tahaks hoopis seda välja elada, võtan ennast siiski kokku ja hakkan kirja panema uusi retsepte. Mis ma ikka kirjutan kümmet postitust ühe ja sama sisuga :D Seega teen otsa lahti ja alustan...seenesupiga. 

Seentena võib kasutada tegelikult ka metsaseeni, näiteks kukeseened oleksid päris hea variant. Ma ise ei ole suurem asi metsas käia, seega läksin poodi ja ostsin kaks karpi šampinjone. Sekka panin ka 5 kartulit, 2 sibulat, õli, 3 spl jahu, vett, veidi piima, karp sulatatud juustu (100-150g), ühe puljongikuubiku, maitseaineid ja maitserohelist. 

Esimese asjana tükelda seened ja sibul ning prae need potipõhjas kergelt ära. Seejärel lisa jahu ja sega korralikult läbi. Koori ja tükelda ka kartul ning lisa potti. Pane juurde ka vesi, maitseained, maitseroheline ja puljongikuubik. Samuti vala supi hulka törts piima, nii tunde järgi. Kui kartul on peaaegu pehme, sega hulka sulatatud juust. See võib olla nii klassikaline, kui ka näiteks ürtidega või kukeseenemaitseline. Sulata juust kenasti supi sisse ära. Jälgi, et tükke sisse ei jääks. Nüüd keeda suppi seni, kuni kartul on kenasti pehme. Head isu! 

neljapäev, 23. august 2018

Sünnipäev, suurpuhastus, pildid

Vahepeal sain jälle aasta vanemaks. Veidi imelik on mõelda, et juba 24. Alles eile olin 15 ja 20, nüüd kuidagi juba nii vanaks saanud :D Kui eelmisel aastal ei olnud eriti sellist tunnet, et tahaks tähistada ja olla, siis sellel aastal oli vastupidi. Ühel sõbrannal on järgmisel päeval sünnipäev ja nii me kokku leppisime, et ühendame käed (ja sünnipäevad) ning peame koos väikest pidu. Esimest korda oli mul kuidagi stress-free see sünnipäevake. Üldse ei põdenud söögi ja joogi pärast, lasin lebolt minna. Pisike muidugi koostööd teha ei tahtnud. Muidu oli kõik tore ja kena, aga tal oli see periood jälle, mil ta öösel magada ei tahtnud. Nii me seal kordamööda siis käisime ja üritasime. Lõpuks vajus ta uuesti magama kell 3 öösel, kui hakkasime ise ka voodisse ära sättima. Vist ei tahtnud lõbust ilma jääda, aga uneajaga siin majas eriti nalja ei ole. Ta jõuab neid õhtuseid istumisi veel küll pidada :D 
Pilte ma kahjuks ei teinud, aga kujutage siis ette väikest punti inimesi, kes grillivad ja räägivad juttu. See peaks suht hea ettekujutuse andma sellest, milline meie istumine oli :D 
Ma siia, kahe jutu vahele, mainin ära, et nendel piltidel me tegelikult ei tapnud seda vilja nii palju, kui võib tunduda. Isegi Pisike tegi koostööd ja seisis ühe koha peal. Olgu, tegelikult ta oli veits ehmunud, sest ega ta varem pole vilja eriti näppida saanud, veel vähem seal sees olnud :D Teda on hea paigutada mullase osa peale, väikeste jalgade eelised. Ülemised otsad lükkasime lihtsalt veidi eemal. Ma enda piltidel näen ka sellepärast veidi veider välja, et kõigest väest üritasin mitte vastu minna ja sättida end vilja säästvalt. Vast läks hästi :D
Ma tegelikult isegi ei saa aru, miks veetsin terve lõigu end vabandades, aga no olen kuulnud, et ega põllumehed väga ei hinda selliseid piltide tegemisi. Olgu siis öeldud, et me olime korralikud ja ei tegelenud arutu retsimise ja tallamisega. 
Võõpasin vahepeal juukseotsad siniseks. Kahjuks kõigest mahapestava värviga ja tänaseks on see juba minevik. Mulle hakkas niiiiiii meeldima. Natuke nagu tahaks uuesti, aga ma ei ole päris kindel, et see kogu muu eluga eriti kokku sobiks. Väga hästi ei kujuta ette, et lähen ametnikupraktikat tegema, endal juuksed peas kirjud :D Otsisin ühe parema pildi ka, kus on paremini näha. Tegelikult siin jäi veel poolikuks ja ei olnud veel üldse nii hea. Hiljem värvisime teist korda veel üle ja siis jäin küll väga rahule. Sellel ülemisel pildil on siis see, kuidas lõpuks jäi. 
Pidustused said läbi ja hakkasin vaikselt heietama mõtet, et no nii tahaks suurpuhastust teha. Jätkuvalt eksole, sest ma juba miljon aastat räägin sellel teemal, aga PÄRISELT kuhugi jõudnud ei ole. Aga siis tuli Triin jutuga, et kas ma äkki tahaksin aurupesuriga vaibad üle teha. Ja kui juba tegemiseks läheks, oli ta lahkelt nõus aitama ka kardinate vahetuse, aknapesu ja kõige muuga. Lõpuks aurupesur eriti kasutust ei saanud, aga puhtaks said need vaibad nühitud :D Viimane jäi veel vihma kätte ja täna alles sain tuppa tuua. Naersin vahepeal, et nüüd on see puhtam, kui ostes. Lõpuks pesin viimase akna puhtaks...kell üheksa õhtul. Mõtlesin küll, et püha mooses, TERVE päev läks aega ühe väikese elamisega. Aga siis lohutasin ennast mõttega, et sinna sekka mahtus ka pesupesemine ja söögi tegemine. Rääkimata siis muudest asjadest, mis ikka tegemist vajavad. Lõpuks jäin rahule ja ei tasu vist mainida, et öösel magasin nagu karu talveund :D 
See on konkreetselt ainus pilt, mis sel ajal tehtud sai. Mul ei ole roosa värviga üldse soojad suhted, aga lasin Triinul kardinad ja lina valida. Lilled sain sünnipäevaks ja need on ka mõlemad võrdlemisi roosad. Alguses tundus jube roosamanna, aga nüüd enam nii hull ei paista. Või siis harjusin lihtsalt ära. Lase veel roosasõber asja kallale. Et ma ka kunagi ei õpi :D Ärge eriti seksikat kilekotti nurgas tähele pange. Kuhugi pidime ju pesemist vajavad asjad toppima seniks, kuni masin töötas :D 

Kogu see koristamine andis motivatsiooni edasi ka toimetada. Ma ikka oma kappidega. Nüüd sorteerisin voodipesu oma ära, seega esimene samm on tehtud. Olin täitsa karm ja välja lendas kõik, millel oli kasvõi väike täpike, mis pesus maha ei ole tulnud või nõelutud koht kuskil servas. Kuna see hunnik sai võrdlemisi pirakas, tekkisid väikesed süümepiinad. Mida rõõmsalt aitab tagasi tõmmata mu ema. Mul tekkis paar ideed, mida nendest teha võiks, aga ise tean õmblusmasinast täpselt nii palju, et see on õmblusmasin. Aga ta oli lahkelt nõus kaasa lööma, kui kogu eeltöö ära teen. Seega veedan nüüd paar järgmist õhtut lõigates, mõõtes ja traageldades. Kõik ülla eesmärgi nimel olla säästlikum, nii rahakoti kui ka looduse vastu. 
Mis muidugi tähendab seda, et ma pean edasi lükkama kõik muud toredad asjad, mis plaanis olid. Näiteks tahtsin lugeda. Sain vanaema käest hunniku raamatuid, mis kõik on nii ahvatlevad. Retseptides võiks korda luua veits. Laudlinad ja kardinad ootavad veel sorteerimist. Samuti peaks Mudilase suurte asjade kapi(d) üle vaatama, ehk on midagi juba õiges mõõdus. Pisikese kapis võiks ka inventuuri jälle teha. Praegu aga ilmselt lükkan selle rõõmsalt mõtetest välja veel paariks päevaks. Lasteaia jaoks peab hakkama nii kui nii varsti asju kokku panema, eks ajastan need kaks asja siis ühte auku. Wannabe lillepeenrast peaks veel enne sügist korra üle käima. Tõime mu vanaema juurest vaarikaid ka, need tahavad istutamist saada. Aga see koht, kuhu panna tahan, eeldab natuke eeltööd. Noh ja puukuuri peaks ka veel enne talve üle võõpama ja Triin ootab oma tikandit kannatlikult...
Ma jälle vabandan, seekord oma seljapeki pärast ja et te, vaesed inimesed, seda praegu vaatama peate. Aga see pilt on nii mõnus kuidagi. Hoolimata minu vormitusest :D Ma pole praegu eriti aktiivne olnud liigutamise osas ja vaevalt, et talveperioodilgi olen, arvestades kooli tagasiminekut, aga viimane mõõtmine näitas -10cm, alates eee veebruari lõpust, mille üle ma olen rõõmus. Aga samas mine tea, Pisike on lasteaias ja mul ju aega siis niiiiiiii laialt käes, savi, et ilmselt käin umbes kõigi kursustega koos loengutes :D  Äkki ikka leian aja piisavalt tahtmist, et end kätte võtta lõpuks ometi. Koolist ja tagasiminekust kavatsen pärast esimest õppesessiooni pikemalt rääkida, seega ei hakka üldse praegu sellel osal pikemalt peatuma. Trenni osas ka lubadusi ei anna. Mida vähem luban, seda väiksem on pettumus, kui neid ei täida ja seda väiksem on halb enesetunne.

Nagu näha, siis Pisike jätkuvalt tahab kanda suurte tüdrukute riideid. Ma ei hakanud keelama ka, nägi teine nii palju vaeva, et selga saada ilusti. Ise olin süüdi muidugi, et kohe kappi ära ei pannud, aga kellelegi see mõnikümmend minutit liiga ei teinud :D Rääkides riietumisest, siis hommikul pidi pisar silma tulema, sest mu beebi pani ennast ise riidesse. Ok, mis siis teen, kui esimest korda ise potile läheb, nutan silmad peast välja?
Arstitädi muidugi viibutas näppu veidi, sest laps ei käi potil. Aga ausalt, ma ei saa sinna mitte midagi teha. Tõenäosus, et midagi teeb potti on 50-50, juhul, kui me ta ise sinna paneme. Enamasti tahab ta lihtsalt potile istuda ja püsti tõusta. Nii umbes 48765454687465416541 korda järjest. Perearst soovitas lõpuks, et mõnel soojal päeval võiksime lasta tal õues ilma mähkuta joosta, äkki siis saab aru, et võiks potile minna. Mul oli täiesti õigus, et tal on savi sellest, kui end täis laseb. Ta rahumeeli tegi oma toimetusi edasi. Ma nagu ei oskagi kohe seisukohta võtta enam selles osas. Loodan lihtsalt, et lasteaias kuidagi see kambavaim aitab kaasa. Ühes olen kindel, mingit mega peale pressimist tegema ei hakka. Õnneks on mähe ka ainus asi, millest meil siiski ei õnnestu enne aeda lahti saada. Kõik muud eesmärgid olen suutnud täita. Pean siis silmas lutivabadust ja ise uinumist.
Jutustab ka õudsalt palju. Enamasti küll omas keeles, aga sekka ka täitsa arusaadavat värki. Eriti hästi on selge sõna issi. See on lausa nii selge, et ma olen ka issi. Enamus täiskasvanuid on. Ma saan varsti kerge soolise identiteedikriisi sellest pidevast issitamisest. Ta ütleb inglise keeles no ja hispaania keeles si, aga no emmet sealt suust välja ei pressi :D Viskangi siin nalja, et huvitav mitmes keeles ta õpib ei ütlema enne, kui suvatseb mind emmeks nimetama hakata.

Olgu, pidin tegema lühikese jutu, aga läks jälle kohutavaks mokalaadaks kätte ära. Ma üritan ennast kokku võtta ja tihedamini teha selliseid jutupostitusi, aga alati kui oleks millest rääkida, läheb õige hetk kuidagi mööda. Või siis ei ole mul muud öelda, kui umbes viis lauset. Selline asi eriti mõtekas kahjuks ei tundu. Kasutan kohe võimalust: kui kellelgi on mõni hea idee lajatada, millest võiksin kirjutada, siis olen üks suur kõrv.

Igatahes, soovige siis mulle edu ja pidage meeles, et akadeemilisele puhkusele ei tasu minna, kui õppekavasid muutma hakatakse :D

Ps, oskab keegi midagi kasulikku soovitada seoses potitamisega? Ma umbes iga kord küsin seda, kui juba juttu teen sel teemal, aga paganas, vastuseid ei saa :D 

Nädalamenüü #14: ahjupasta hakklihaga

Ehk siis maakeeli tegelikult lihtsalt üks järjekordne makaronivorm, mis peidab end uhke nime taha :D Ilmselgelt ei ole see üldse esmakordne sellistsorti vorm. Hoopistükkis....viies. Esimene sai tehtud kolmanda nädalamenüü ajal, leitav on siit. Üheksanda nädalamenüü ajal valmis tomatitega makaronivorm. Kaks nädalat tagasi valmis üks hakklihaga makaronivorm, mis on üpris sarnane sellele, millest siin juttu tuleb. Kõige viimasena oli ahjuomlett, mis minu meelest oli pigem makaronivorm, seega sobib samuti siia nimekirja. 


Käesoleva vormi jaoks on vaja pastalist. Mina kasutasin umbes poolteist pakki tavalisi makarone. Aga ilmselt oleksid ka spagetid asja ära ajanud. Lisaks makaronidele on vaja 1 sibulat, kahte pakki hakkliha, pakk riivjuustu, veidi tšillikastet, 2 muna, 2dl piima, maitseaineid, maitserohelist ja ühte puljongikuubikut. 

Keeda makaronid ära. Lisa vette ka sool ja puljongikuubik. Samal ajal pane pannile hakkliha ja sibul ning prae kenasti läbi. Maitsesta ja lisa ka maitseroheline. Kui makaron on valmis, kurna ja lisa potti hakkliha ja törts tšillikastet. Sega klopi munad piimaga koos lahti ja maitsesta kergelt. Lisa ka see segu makaronide hulka. Kata ahjuvorm küpsetuspaberiga ja vala poti sisu sinna sisse. Peale raputa riivjuustu ja pane ahju. Küpseta 180-200kraadi juures umbes 25 minutit. 

Makaronide hulka võib lisada ka riivitud suitsujuustu või pakike tavalist riivjuustu. Oleneb, kui suur juustusõber oled. 

teisipäev, 21. august 2018

Nädalamenüü #14: suvikõrvitsasupp riivjuustuga 3

Mul oli mingi eriti hea kommentaar selle supi kohta lisada. Kahjuks ma ei kirjutanud seda ülesse, kui pähe plahvatas tegemise käigus. Praeguseks on see muidugi juba kümme korda meelest läinud :D Võiks ju juba ükskord meelde jätta, et asjad ei jää niisama lihtsalt meelde. Ilmselt peaks selle ka muuhulgas kirja panema. Aga, praegu meenus, et suvikõrvitsasupp on varem ka lauale sattunud. Eelnevad on leitavad siit ja siit. Viimane on veel pikk nädalamenüü, seega seal tuleb hoolega allapoole kerida. 

Aga supi selle versiooni jaoks on vaja 4-5 keskmist suvikõrvitsat, 2 sibulat, 2-3 küüslauguküünt, natuke tšillikastet, 800g (kaks purki) purustatud tomateid, puljongikuubik, 150g küüslaugumaitselist toorjuustu, poole sidruni mahl, pakk riivjuustu, maitseaineid ja maitserohelist (till ja petersell on alati hea valik). 

Võta pott ja pane sinna tükeldatud suvikõrvitsad. Lisa ka sibul, küüslauk, vesi, maitseained, maitseroheline ja puljongikuubik. Lase peaaegu keema ja lisa juurde purustatud tomatid ja törtsuke tšillikastet. Lase keema minna. Nüüd on paras aeg selleks, et segada supi hulka toorjuust. Ole hoolikas ja vaata, et toorjuust kenasti ikka ära sulaks supi hulka. Muidu jäävad sellised rõvedad tükid sisse ja see ei näe eriti isuäratav välja. Kui toorjuust on sulanud, pigista supi sisse poole sidruni mahl ja kõige lõpus riivjuust. Lase veel veidi pliidil podiseda, enne kui sööma asud. Serveerides võib (aga ei pea) lisada hapukoort.

Nädalamenüü #14: aedviljavorm hakklihaga

Nimekirjas järgmine õnnelik oli aedviljavorm, milles võib hakkliha vabalt asendada ka singiga. Või vorstiga, viineriga, ükskõik millise lihalisega. Kui kasutad vorsti või sinki, siis seda ei pea ennem valmis praadima. Seega on üks samm vähem vaja teha. Hakkliha otsustasin aga varem läbi praadida. Aga kõigest kenasti nüüd järjekorras. 


Alustuseks, nagu ikka, nimekiri vajaminevatest koostisosadest. Kaks pakki hakkliha (või oma äranägemist järgi muud vorstilist/lihalist), üks-kaks pakki külmutatud aedviljasegu. (Muide, ukraina borši külmutatud põhi ajab ka asja ära. Tean seda, sest Meheraasu tõi mulle tavapärase segu asemel selle :D), pakk riivjuustu, maitseained (sool, pipar, üldmaitseaine. Siia sobib hästi ka pune, kes soovib), 2-3 muna, 2dl piima (või kohvikoort), 1 sibul. 

Pane hakkliha koos sibulaga pannile ja prae läbi. Lisa ka kõik maitseained, mis vajalikud on/vajalikuks pead. Kui hakkliha on valmis, sega see kokku aedviljaseguga ja seejärel pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi. Klopi munad lahti, lisa muna hulka ka piim ja riivjuust ning vala see vormile. Sega pealmist kihti natuke lusikaga läbi. Nii ei jää riivjuust ainult pealispinnale, vaid seguneb veidi muu toiduga ka. Küpseta ahjus 45 minutit 200kraadi juures. Vajadusel isegi pisut kauem. Üldiselt lihtsalt nii kaua, kuni aedviljad on pehmed. Enne söömist lase veidi seista, siis hangub vorm kenasti ära. 

neljapäev, 16. august 2018

Nädalamenüü #14: kõrvitsasupp riivjuustuga

Kõrvitsasupp tundus selline huvitav ja...teistsugune. See oli elus täitsa esimene kord, kui lisasin korraga toidu hulka soola, pipart, kaneeli ja mett. Sügasin küll veidi kukalt, sest tundus pehmeltöeldes huvitav kooslus. Lõõpisin veel, et kui hästi läheb, siis näeme järgmist päeva, aga kui ei lähe, vabandan siiralt :D Ellu jäime kenasti ja otsa sai ka ootamatult ruttu. Mulle eriti meeldis see, et tegemine võttis veel vähem, kui söömine. 

Sellesse suppi oleks ideepoolest vaja osta nii kõrvitsat (vähemalt 400g) kui ka porgandit (3-4). Ma teadsin, et mingisugust suurt kõrvitsat ma koju ostma ei hakka, seega otsisin poest tavalist purki pandud varianti. Õnnestus aga leida lausa kõrvitsasalat porgandiga. Purk oli 400g ja kahest piisas täiesti. Vedeliku kurnasin ennem välja ning sain kaks ühes. Ehk ühe ostuga sain lahti suurest vaevast porgandi ja kõrvitsaga. Kes siiski soovib nendega mässata, siis olge lahked. Lisaks kõrvitsale ja porgandile on vaja veidi võid, 2spl mett, veidi kaneeli, 5 kartulit, vett, pakk riivjuustu, 1dl kohvikoort või piima, maitseaineid, maitserohelist ja üht puljongikuubikut. 

Hea meel on öelda, et kõige hullem osa, ehk meega möglamine, saab kaelast ära kohe alguses. Seega pane potti võid, nii umbes 50g ja lisa sinna maitseained (sool, pipar, kaneel jms), maitseroheline ning kõige lõpuks ka mesi. Kuumuta mõni minut. Seejärel lisa vesi, puljongikuubik ja tükeldatud kartul. Kui kasutad toorest kõrvitsat, porgandit, lisa ka need kuubikud koos kartuliga vette. Kui oled minusugune laiskloom, lisa purgis olevad kõrvitsa ja porgand siis, kui kartul on pehme. Kui supp on keema läinud, lisa hulka kohvikoor (või piim) ja riivjuust. Sega hoolega läbi ning kui poti sisu on uuesti korralikult keema läinud, saab ka supp valmis. 

Ps, see supp sobib ka püreestamiseks, juhul kui keegi eelistab püreesuppe. 

kolmapäev, 15. august 2018

Nädalamenüü #14: ahjuomlett spagettidega

Ühtpidi ja teistpidi ikka tõstsin seda ahjuomletti edasi-tagasi. Lõpuks mõtlesin, et huvi on, tahtmine on, omletti pole nii kui nii miljon aastat söönud. Siis vaatlesin, et see saab veel ekstra kiiresti ju valmis ka! See viimane võitis ja nii ta ühel õhtul ahjus oligi. Ma ütleks, et maitses pigem nagu makaronivorm, kui omlett, aga ehk oleks munade kogus liiga väike võrreldes spagetikogusega.


Ahjuomleti tegemiseks on vaja pakki spagette, vähemalt 4 muna, vähemal 1,5dl piima (aga võib ka rohkem, kui tundub vajalik olema), kuivatatud tilli/peterselli, pakk riivitud juustu, pakk kirsstomateid ja maitseaineid. 

Alustuseks pane purustatud spagetid keema. Sel ajal, kui nad pliidil omaette toimetavad, võta kauss. Pane sinna munad ja klopi need piimaga koos lahti. Lisa maitseroheline, maitseained, riivjuust, ja kirsstomatid. Sega kenasti läbi. Kui spagetid on valmis, kurna. Seejärel lisa ka need kaussi ja sega uuesti korralikult läbi. Vajadusel timmi maitseid soola, pipraga. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi ja pane 20 minutiks 200kraadi juures ahju. Ideepoolest peaks olema omlett peaaegu hüübinud, kui selle ahjust välja võtad. Enne söömist lase veidi tahkuda. Kõrvale sobib hästi värske salat. 

Nädalamenüü #14: leiva-panniroog + hakklihakaste punapeediga

Ma alguses väga sügavalt kahtlesin, kas tasub teha kastet sinna kõrvale või mitte. Siis otsustasin, et las olla, saabki koguseliselt rohkem ja ei pea järgmise päeva lõuna ajal muret tundma, mida lastele ette anda. Lõpuks olin väga õnnelik, et just sellise käigu ette võtsin, sest ilma kastmeta oleks see leivaroog jäänud väga kehva väljanägemisega. Mitte, et ta kastmega koos eriti palju parem välja oleks näinud, aga abiks ikka. Nägi lausa nii halb välja, et kutsusin toitu hellitusnimega apetiitne okse. Maitse õnneks oli hea. Kõigile, mina kaasaarvatud, väga meeldis. Silmad kinni oleks olnud lausa lust seda süüa. Allapoole lisan pildi ka, mitte, et see seal hea paistaks, aga no lihtsalt, illustratsiooni mõtteks. Ma olen üpris kindel, et silmailu oleks rohkem pakkunud see, kui leib oleks jäänud kenasti kuubikutena, aga mingi ime läbi suutsin selle hoopis pudruks praadida :D 

Ma loodan, et teistel katsetajatel on rohkem õnne. Kes soovib proovida, siis vaja on leiba. Mina kasutasin ära terve pooliku leiva (hahahahah, üliväärkas sõnastus, ma vabandan), veidi võid/õli, soola, 4 munavalget, pakk hakkliha ja pakk riivjuustu (või siis suitsukana ja mozzarellakirsse, sinu valik). 

Alustuseks lõika leivaviilud kuubikuteks ja pruunista pannil. Seejärel lisa hakkliha (või linnuliha). Sel ajal, kui hakkliha valmib võta munavalged ja maitsesta need soolaga. Valmis hakkliha-leivasegule vala munasegu peale. Sega kuni muna on hüübinud. Seejärel lisa riivjuust (või väiksemateks tükkideks lõigatud mozzarellakirsid) ja lase neil sulada. Kõrvale sobib hästi ka värske salat. 


Nagu eespool juba ütlesin, valisin värske salati asemel hakklihakastme peediga. Käib ta üldiselt nagu tavalise kastme tegemine. Vaja läheb pakki hakkliha, pakki peeti (ikka jätkuvalt kasutasin juba riivitud ja keedetud varianti), veidi toiduõli, 2 sibulat, 5dl piima, 2spl nisujahu, maitseaineid ja maitserohelist. 

Alustuseks pane pannile sibul, hakkliha. Maitsesta ja lisa ka maitseroheline. Kui hakkliha on valmis, lisa peet. Peedi võib ideepoolest sisse panna ka siis, kui hakkliha on alles pooleldi valmis. Ma nii hea tunnetusega ei ole, et peediga segatuna aru saaksin, millal valmis on :D Sega korralikult läbi ja sega sisse jahu. Pärast paari hetkelist kuumutamist vala peale ka piim ning lase kaste keema. Seda vist ei pea ütlema, et serveeri neid koos? :D 

teisipäev, 14. august 2018

Küpsisetort pudingu ja vaarikatega

Mõtlesin vahepeal, et olen jätnud unarusse muude asjade tegemise. Keskendusin nii võimsalt ainult sellele, et õhtusöök oleks laual, aga sihuke magustoit ja meelehea läks jäi kuhugi kaugele. Lõpuks muutus tung mõni kook valmis teha nii suureks, et ei olnud enam mõtet üldse vastu punnidagi. Kuna ma eeldasin juba, et küpsetamiseks mul väga aega ei jaguks, sai valituks küpsisetort. Mis on tegelikult ju üks lihtsamini tehtavaid kooke üldse. Pean ütlema, et kuumalaine aeg ei ole valmistamiseks just parim hetk. Ma konkreetselt pidin koogi vahepeal panema külmkappi tahkuma, et kihid minema ei voolaks. Viimase osa pudingust panin lausa peadpidi külmikus olles peale. Ja siis käisin iga mõne hetke tagant küpsiseid kokku tagasi lükkamas :D Viimistluse tegin täitsa õhtul, et ikka kindel oleks. Aga tort oli oma vaeva väärt. 


Vaja läheb kaks pakki vanilliküpsiseid, 1 pakk šokolaadiküpsiseid, 2 karpi vanillipudingut, 1 karp kakaopudingut, veidi maasikamoosi, väike tahvel šokolaadi ja mõned vaarikad. Tegelikult võivad küpsised ja puding olla ka kõik ühte sorti. Mina aru ei saanud, et šokolaadiküpsis või kakaopuding midagi eriti palju juurde oleks andnud. Samas mine tea, ehk teebki just maitsete väikene erinevus koogi nii imeheaks. Aga seda ütlen küll, et olge ettevaatlik. Kindlasti peab olema kolm pakki küpsiseid ja neist ei tohi vahepeal ühtegi ära süüa. Mul Pisike lasi ühe šokolaadiküpsise rotti, kui kullipilguga ei jälginud ja TÄPSELT 1 jäi puudu. Asendasin selle ümmarguse küpsisega, mis küll välja tegelikult ei paista, aga mind seesimiselt kohutavalt häiris :D 

Lao alusele üks kiht küpsiseid. Mina tegin 3x4 mõõdus ja seega tõesti oli kolmest pakist küll. Kui tahad suuremat, siis pead ise arvutama, mitu pakki kulub :D Selle peale määri vanillipudingukiht. Nüüd tuleb teine kiht küpsiseid, need määri maasikamoosiga (või mõne muu meeldiva moosiga, mis maitsetega sobib). Taaskord pane kiht küpsiseid ja nende peale pane kakaopuding. Seejärel tuleb viimane kiht küpsiseid ja need kata omakorda vanillipudinguga. Lase veidi tahkuda ja seejärel riivi šokolaad jämeda riiviga otse koogile. Muidugi võib šokolaadi ka sulatada ja sellega mingi muster tordile teha, kuna ma pole selles osav, läksin lihtsama vastupanu teed. šokolaadi riivi ikka selline mõnus kiht, et hammas ei põruks, eks. Kõige lõpuks kaunista marjadega. Kasutasin oma vanaema aiast korjatud vaarikaid. Alguses tahtsin ikka mõnuga täis laduda. Õnneks tuli mõistus koju tagasi ja sain aru, et less is more sellel korral ja piirdusin ühega igal tükikesel. Siin võib olla täitsa loominguline. Praegu tuli miljon mõtet, kuidas oleks võinud erinevaid sõstraid sinna peale panna vaarikate ja maasikatega vaheldumisi.... :D Ah, mis siin ikka heietada, mida oleks võinud. Ma lõpetuseks panen ühe mitte eriti hästi välja tulnud pildi sellest, milline näeb välja koogi sisemus. Ürita veel pilti teha, kui ühelt poolt nügib kass, sest arvab, et midagi pakutakse talle, ja teiselt poolt laps, kes ei jõua ära oodata, et ampsu saada :D 

Nädalamenüü #14: peedisupp 2

Peedisupiga on siin majas olnud mitmekuuline paus. Kuna õppisin lõpuks ometi bloggeris otsingut kasutama, siis sain teada, et lausa pooleaastane paus. Viimati tegin üht versiooni teise nädalamenüü ajal. Kes tahab vaatab järgi, aga üldiselt lisasin tookord sinna ka hakkliha ja kapsast. Seekord oli tegemist väga kiire versiooniga, mis väga palju vaeva ei nõudnud. 

Kapsast ja hakkliha ei lisanud, küll aga läks sinna sisse üks pakk riivitud peeti (teate küll see laisa inimese variant, kus sinu eest on kõik juba ära tehtud. Ma mõtlen siis juba keedetud ja riivitud). Ma ei väsi kordamast, et ilus aeg see 21.sajand, elu on nii mugavaks tehtud :D Lisaks peedile oleks vajalik lisada 3 küüslauguküünt, üks sibul, puljongikuubik, 1-2 loorberilehte, poole sidruni mahla, maitserohelist ja maitseaineid. Selle kirjutamine praegu tuletas meelde, et mul sai kuivatatud till otsa, masendav. 

Kuna kasutasin juba valmis peeti, jäi sellega majandamine ära. Panin ta lihtsalt lebolt potti, lisasin ka tükeldatud sibula ja küüslaugu, vee ja puljongikuubiku. Samuti otsustasin kohe ära lisada maitseained ja maitserohelise. Mis alguses tehtud see lõpus hooleta. Jätsin nad rõõmsalt podisema. Kui supp oli keema minemas, lisasin ka poolest sidrunist pigistatud mahla. Ootasin kenasti mõne hetke, kuni toit läks keema ja valmis ta oligi. Kes kasutab toorest peeti, siis peaks ideepoolest keetma seni, kuni peet on valmis. Serveerimisel võib (aga ei pea) lisada ka hapukoort. Mina otsustasin seekord kena päiksekese peale teha. Läks tuju lõbusamaks küll :D




esmaspäev, 6. august 2018

Nädalamenüü #13: üks pekki läinud ratatouille, millest sai hea kaste

aka Prantsuse köögiviljahautis. Meie majas tuntud ka kui suvaline kaste, mis ei vääri oma õiget nime. Süüdi selles olen ikka ainult ise. Esimeseks hädaks oli see, et ma unustasin varem, et suvikõrvitsat oleks siin ka vaja. Olgu, mõtlesin, et las jääda. Aga siis avastasin, et pagana baklažaan oli saba andnud külmkapis. Seega jäi ka see välja. Mis lõppkokkuvõttes põhjustas selle, et ma ei osanudki enam asjale  nime panna. Ratatouille ta enam nagu ei olnud. Pigem selline eriti tomatine kaste :D 

Minu pekki läinud toidu jaoks oli vaja õli/võid, 2 sibulat, 1 väiksem baklažaan, 3 küüslauguküünt, karp kirsstomateid (või üks paprika), üks purk purustatud tomateid, üks purk kõrvitsaid, 1 väike suvikõrvits, tšillikastet, maitseaineid ja maitserohelist. 


Alustuseks lähevad (haude)potti, pannile sibulad ja küüslauk. Prae neid veidi. Lisa baklažaan ja lase veel veidi haududa. Umbes 10 minutit peale baklažaani, lisa ka (paprika) tükeldatud kirsstomatid, purustatud tomatid, kõrvits ja suvikõrvits. Samuti maitseained, tšillikaste ning veidi enne pliidilt ära võtmist ka maitseroheline. Ilma suvikõrvitsa ja baklažaanita saab ta üliruttu valmis. Ma kahjuks üldiselt ei oska öelda, kui kaua võtab aega baklažaani valmimine. Eraldiseisva toiduna ma seda ilmselgelt kasutada ei saanud, seega panin veidi vett ja tegin ta kastmeks. See muidugi tähendas seda, et kõrvale pidin kartulit keetma. Aga pretty nice save :D Imekombel oli isegi täitsa söödav värk. 

Mina ise sügasin kukalt, kui toidu nime lugesin. Ratatouille, was ist das? Ma siis jagan kenasti infot, et minusugused mitteteadjad ka targemaks saaksid. Tegu on Lõuna-Prantsusmaa köögiviljatoiduga, mille põhikomponentideks on tomat ja baklažaan. Valmistamisviise on mitmeid, aga kõige lihtsam on lisada koostisosad vastavalt sellele, kui kaua nad küpsevad. Kuulu järgi olevat päris ratatouille eriti hea grillitud kala ja lihaga. Meie pere kõhud täitis, nagu juba öeldud, ka tavalise keedukartuliga koos. 

Nädalamenüü #13: kartuligratään

See oli üks sellistest toredatest roogadest, millega lasin täiega fantaasia lendama! Mitte, et algupärasel versioonil midagi häda oleks olnud, aga tundus kuidagi veidi pläss värk. Noh, ja sellerit võttes öeldi õnnetul häälel, et äkki ma oleksin nõus hoopis rohelise sibulaga. Pärast dramaatilist ohet olin nõus :D

Seega improved versiooni jaoks on sul vaja umbes 15-20 kartulit (olenevalt nende suurusest), piima (või suurt pakki kohvikoort), 3 muna, mõnusat pundart rohelist sibulat, tilli, peterselli, 4 tomatit ja muid maitseaineid. Otseloomulikult võib sisse panna ka muid asju, näiteks hakkliha või hoopis juurvilju. Selle kartulivormi juurde sobib, lisaks soolale ja piprale, maitsestamiseks ka jahvatatud muskaatpähkel ja tüümian. 

Koori kartulid nind viiluta ratasteks. Siinkohal oleks täitsa hea, kui need oleksid enam-vähem ühepaksused. Küpsevad kenasti ühtlaselt. Paha pärast süüa, kui mõni on tooreks jäänud. Küpsetuspaberiga kaetud vormi põhja läheb esimeseks kihiks kartuliviilud. Need tuleks, nagu ikka, laduda nii, et vormi põhja näha ei jääks. Selle peale pane maitseained ja hakitud (lõigatud) roheline sibul. Seejärel uuesti kartuliviilud, mille peale maitseained ja roheline sibul. Siis uuesti kartul. Ja maitseained. Ja roheline sibul. Ning nüüd lisa tomatid ka. Mina lõikasin tomati ka viiludeks, lihtsalt seetõttu, et neid vähem kuluks :D Ideepoolest võib neist ka kuubikud lõigata. Kõige peale tuleb jälle kartulikiht. Kui tahad vahele lisada veel juurvilju või hakkliha, või ükskõik mida, leia ise sobiv kartulikihtide vahe :D
Kui vorm on valmis laotud, tuleb see üle valada munaseguga. Selle jaoks klopi muna lahti koos piima või kohvikoorega. Kui tundub, et piima jääb väheks, võid panna tunde järgi rohkem, kui siin kirjas on. Ka maitserohelise võib segada munasegu hulka. Samas võib seda ka lihtsalt kartulikihi peale raputada. Nagu pildilt on näha, tegin mina selle viimase lause järgi. Küpseta 225kraadises ahjus umbes 45 minutit, ehk nii kaua, kuni kartul on valmis. 

pühapäev, 5. august 2018

Nädalamenüü #13: hakklihasupp ja lisaboonusena mõned soovitused ka!

Selle supi tagaküljele on minu ema kirjutanud mõned näpunäited/soovitused, mis köögis vajalikud võivad  olla. Mõtlesin, et mis ma neid siin ikka ainult endale hoian, jagan teistele ka. Mine tea, äkki kuluvad kunagi ära. 
  • Liha läheb keema külma vette.
  • Lihale lisatakse soola keetmise lõpul.
  • Aedvili pannakse keema kuuma vette.
  • Aedviljale lisatakse soola kohe. 
  • Oad ja herned lähevad keema kuuma vette.
  • Makaronid paneme kuuma vette ja soola lisatakse kohe.
  • Magussuppidele lisatakse suhkrut kohe. 
  • Toitu pakutakse vasakult poolt. 
  • Valmis portsjonid asetatakse ja mustad nõud võetakse paremalt poolt.
  • Kala keetes, lisatakse vette 1tl äädikat, sest siis jäävad kalatükid terveks ja neil on parem maitse. 
Ma päriselt ei tea, kas see viimane nüüd tõele vastab, sest ega ma siin majas eriti kala keetnud pole. Tähendab...ei olegi. Mina ja Pisike oleme ainsad, kes kala söövad. Ja sedagi mitte eriti palju. Seda väikest sutsakat ma pigem ostan poest, kui hakkan ise vaeva nägema :D Aaaaga, äkki keegi teab, toimib see äädikavärk? 


Aga minnes nüüd kenasti teema juurde, siis hakklihasupi jaoks on vaja vett, 5 kartulit, 2 keskmist porgandit, 1 sibul, pakk hakkliha, veidi õli/võid, Pakk külmutatud herneid, purk hapukurki, maitseained, üks puljongikuubik ja maitserohelist (till, petersell, murulauk). Eriti kaval oleks selles supis kasutada purgis olevat salatikurki. Vedeliku saab ära kurnata ja aja kokkuhoid on silmnähtav. Kellele muidugi meeldib hapukurki hakkida, siis laske käia! 

Prae potipõhjas väikse tilga õliga hakkliha ja sibul. Lisa ka maitseained ja maitseroheline. Kui hakkliha on valmis, lisa vesi, puljongikuubik ja tükeldatud porgand, kartul. Keeda kuni need on peaaegu pehmed. Siis on paras aeg potti panna ka külmutatud herned ja kurgikuubikud. Keeda kõik koostisosad pehmeks ning serveerimisel lisa ka törts hapukoort. 

reede, 3. august 2018

Nädalamenüü #13: suvikõrvitsa-porgandipasta - tiheda päeva kiirõhtusöök

Viimasel ajal on kuidagi eriti teemaks olnud makaron. Kuulsin lausa juttu, et siin majas muud ei söödagi. Kuna mulle pakkus see veidi nalja, siis pühendan selle makaroniroa ekstra nendele, kes end jutuvestjana ära tundsid :D Nali naljaks, kehavedelik kaljaks, ma siiski kavatsen vähemalt korra menüü jooksul oma pipardajatele ( ja endale) rõõmu valmistada. See on kindla peale minek ja mul on ainult hea meel, kui üks söögikord möödub vigisemata. Seega, jõudu juttudeks, ma jätkan samas vaimus :D 


Antud toidu jaoks on vaja väike karp šampinjone, 3-4 porgandit, üks suvikõrvits, 1dl piima, pakk hakkliha, 1 sibul, maitseaineid, tilli, peterselli, üks puljongikuubik ja võid/õli. 

Võta pann ja pane sinna hakkliha. Lisa ka tükeldatud seened, sibul. Samuti riivitud porgand ja suvikõrvits. Küpseta kogu kupatust õlis/võis. Ära unusta lisada ka maitseaineid ja tilli/peterselli. Prae nii kaua, kuni hakkliha on valmis. Seejärel lisa piim ja hoia panni tulel, kuni koostisosad on pehmed. Samal ajal keeda ära ka makaronid. Lisa keeduveele ka puljongikuubik ja  maitseained. Kui makaron ja hakklihasegu on mõlemad valmis, sega need potis kokku ja naudi oma eriti kiiresti valminud õhtueinet :D 

Selle toidu juures võib kasutada ka tüümiani ja päevalilleseemneid. Viimaseid peaks enne toidu peale raputamist kuival pannil röstima. Tavalise piima asemel võib kasutada ka kookospiima. 

neljapäev, 2. august 2018

Nädalamenüü #13: tomatisupp

Retsept lubas, et see on eriti hea ja tummine supp, eriti sobilik külmade ilmade ajal. Kas ma teda just eriti tummisena kirjeldaksin, aga sobis soojal ajal ka. Mitte, et soe söök ÜLDSE eriti alla läheks, aga ma ei anna valikut :D Kuna nii kui nii ajab higistama, siis ega küll küllale liiga ei tee, eks. 


Tomatisupi jaoks on vaja 1 sibulat, punt rohelist sibulat, 2-4 porgandit (oleneb nende suurusest), pakk hakkliha, veidi tšillikastet, 2 purki purustatud tomateid, puljongikuubik, pakk riivjuustu, veidi makarone, maitseaineid ja maitserohelist. 
Alles hiljem mõtlesin, et olin loll, kui makaroni lisasin. Kartul oleks sama hästi sobinud, aga poleks vedelikku endasse tõmmanud. Mis rõõm on supi tegemisest, kui järgmisel päeval saad hoopis korraliku prae. Ahjaa, ideepoolest oleksin tahtnud panna sinna sisse hoopis purustatud tomateid basiilikuga, aga ilmselgelt on aju juba ülekuumenenud ja poes käies arvasin, et ilgelt hea mõte oleks minna mõnda teise, mitte sinna, kus alati. Ja seal poes ei olnud seda, mida vaja. Seega pidin leppima veidi muu kraamiga ja lõpuks lisasin sinna ühe paki suvalisi purustatud tomateid ja ühe paki tomatipüreed. Nüüd muidugi tekib küsimus, et kas siis tegu on üldse tomatisupiga..? Ütleme, et on. Selline vähese tomatiga tomatisupp :D 

Alusta sellest, et võtad potikese ja paned sinna põhja törts õli/võid ja hakkad praadima. Esimesena läheb sisse hakkliha koos sibulaga. Kui hakkliha on peaaegu valmis, lisa potti ka porgand, roheline sibul, maitseained ja maitseroheline. Mina kasutasin vanu lemmikud tilli ja peterselli. Kui hakkliha on valmis saanud on aeg lisada veidi vett, puljongikuubik, tšillikaste ja purustatud tomatid (koos tomatipüreega, kui seda kasutad). Eelviimasena lisa riivjuust ning sinna otsa kohe makaron. Supp on valmis, kui makaron on pehme. Maitse timmimiseks võid kasutada ka sidrunimahla. Kartulit kasutades lisa see potti pärast seda, kui hakkliha on valmis. Purustatud tomatid ja riivjuust lisa siis, kui kartul on põhimõtteliselt pehme.

esmaspäev, 30. juuli 2018

Nädalamenüü #13: suvikõrvitsavorm hakklihaga 2

Tegin pimeloosi oma nädala valikute hulgast ja selle tulemusena sai järgmiseks õnnelikuks suvikõrvitsavorm hakklihaga. Vägisi kiskus liiga kõrvitsaliseks, aga mõtlesin, et las jääda. Nii kui nii oleks tulnud see ühel hetkel ära teha. Meheraasu ütles, et tema oleks eelistanud suvikõrvitsaviilude asemel kartuliviile ja kõrvitsa oleks võinud panna tükeldatud kujul hakklihamassi hulka. Mis oleks põhimõtteliselt teinud sellest heal juhul kartuli-suvikõrvitsa vormi. Kes sellisest toidust muidu huvitatud on, siis korra olen teinud ning see on leitav siit


Vaja on kolme suvikõrvitsat, kaks pakki hakkliha, 1 sibul, 3 küüslauguküünt, 2 porgandit, veidi kirsstomateid (või üks paprika), purk tomatipastat või purustatud tomateid, 1 spl jahu, 1 tl suhkrut,  veidi tšillikastet, maitseaineid ja maitserohelist (till, petersell. Eriti hästi sobib siia juurde ka basiilik ja pune). Katte tegemiseks on vaja 1 spl võid, 2 spl jahu, 2,5dl piima, pakk riivjuustu ja soola. 

Alustuseks pane pannile hakitud sibul, küüslauk, tomat, riivitud porgand ja hakkliha. Maitsesta ning küpseta kuni hakkliha on valmis. Ära unusta lisada veidi suhkrut, see toob maitsed paremini esile. Seejärel vala üle tomatipastaga ja lisa maitseroheline ja tšillikaste. Sega hoolega läbi ning sega juurde ka 1 spl jahu. Tõsta ootele. 
Võta ahjuvorm, vooderda küpsetuspaberiga. Koori suvikõrvits ning viiluta see võimalikult õhukesteks viiludeks. Lao alumiseks kihiks suvikõrvitsasrattad. Tee seda nii, et ahjuvormi põhja ei oleks näha. Lao suvikõrvitsaviilud ka vormi külgedele. Nüüd on paras aeg panna vormi hakklihasegu ning selle peale laduda veel üks kiht suvikõrvitsaviile. Küpseta ahjus 175kraadi juures umbes 45minutit. Mina panin peale ka fooliumi, aga olen täiesti kindel, et see on ebavajalik. Suvikõrvits lihtsalt ei lähe pehmeks. Kuigi tal ei ole häda midagi ka veidi krõmpsuvana, siis eelistan pehmet ja veidi pruunikamat. Seega fooliumi pealepanek ei ole kohustuslik. 

Sel ajal kui vorm on esimest ringi ahjus, keeda valmis kate. Selle jaoks pane või sulama. Kui see on valmis, lisa sisse jahu ning kuumuta veidi jahu võis. Pärast mõnda minutit kuumutamist, lisa juurde ka piim ning lase segul keema tõusta. Maitsesta natukese soolaga. Kui vorm on ahjus ära olnud, tõsta see välja, vala peale kate, raputa üle riivjuustuga ning pane uuesti ahju. Seekord 200kraadi juures ja umbes 15 minutit. Lihtsamalt öeldes nii kauaks, kuni juust on sulanud.