neljapäev, 21. juuni 2018

Üks eriti magus juustukook

Ausalt, see oli vist kõige kiirem kook, mis kunagi teinud olen. Ei mingit küpsetamist, ahjuga jauramist. Ainus vaev oli külmkappi ruumi tekitamine, et mu pann sinna ära mahuks. Jah, lugesid õigesti. Pann, sest mul ei ole koogivormi :D Seekord tundus, et ükski kauss ka ei sobiks. Seega leidsin teise lahenduse. Õnneks jõudis paar päeva varem minuni üks sirge ja sileda põhjaga pann, mis muidu näeks välja nagu koogivorm. Ainus erinevus on see, et saba on taga. Isegi läbimõõt on sama, mis tavaliselt koogivormil! 


Selle eriti magusa ja maitsva juustukoogi tegemiseks on vaja imevähe asju! 150g müslit, 400g toorjuustu, 370g kreeka jogurtit (mina kasutasin maitsestamata versiooni) ja 300g piimašokolaadi. Kui soovid võid pärast kooki kaunistada ka erinevate marjadega, või minupoolest kasvõi moosiga. Ka mandlilaastud võivad seal peal kenad välja näha. 

Alustuseks võta oma vorm(ilaadne toode) ja pane sinna sisse küpsetuspaber. Seejärel kata vormi põhi müsliga, hulluks ei tasu minna, vaid põhi peaks olema kergelt kaetud. Paberit ei tohiks alt näha olla, samas ei tasuks ka 5cm müslit sinna valada. Järgmiseks etapiks on toorjuustu ja jogurti kokku segamine. Siin peaksid alustama sellest, et segad toorjuustu läbi ja alles seejärel lisad kreeka jogurti. Sulata ka šokolaad ning lisa seegi toorjuustusegu hulka. Viimasena lisa juurde veel veidi müslit. Sega kenasti ühtlaseks. Kui toorjuust ei ole toasoe, võib tema käsitlemine veidi kauem aega võtta. Lõpetuseks vala segu vormi müslipuru peale ning pane paariks tunniks külmkappi tahenema. Kui soovid, võid kaunistada. 
Muide, ma pean ütlema, et mida kauem kook seisab külmikus, seda paremini ta maitseb! 


NB! Mina kasutasin šokolaaditükkidega müslit. Samas arvan, et siia sobib ideaalselt ka mõni muu müslivariant. 
NB! Kui soovid, võid lisada ka törtsu vanillisuhkurt või tavalist suhkurt. Aga hoiatan, et kook tuleb niigi magus. 

Nädalamenüü #11: hakklihahautis karriga

Ideepoolest oleks see pidanud olema sihuke pigem "kaste", kui üks korralik hautis. Küll aga oli mul veidi kiire ja potitäie kartulite keetmise asemel otsustasin hoopis mõned kartulid sisse riivida, et tekiks selline veidi veider ja teistmoodi ühepajatoit. Kui sa retsepti lugedes leiad, et soovid kartuli välja jätta ning teha hoopis millegi kõrvale seda, siis juurde sobib hästi nii tavaline kartul, makaron kui ka riis või riisinuudlid. 

Hautise tegemiseks on vaja 500ml piima, pakk hakkliha, 4 sibulat, 4 küüslauguküünt, 3 tomatit, 2 porgandit, rohelist sibulat, väike purk konservmaisi, 1tl karripulbrit, maitseaineid ja puljongikuubikut. 

Alustuseks prae potipõhjas õlis/võis hakkliha koos sibula ja küüslauguga. Seejärel lisa vesi ja puljongikuubik ning riivitud kartul ja porgand. Kui tahad võid ka tükeldada, aga mulle meeldis sel päeval mõte riivitud kraamist rohkem. Jäta keema, tükelda tomat ning lisa potti. Lase kartulil ja porgandil poolpehmeks keeda ning lisa konservmais, roheline sibul, maitseained, karripulber ja piim. Oota kuni kõik koostisosad on kenasti pehmeks saanud ja lase hea maitsta. Serveerimisel võid soovi korral peale raputada ka seesamiseemneid. 


kolmapäev, 20. juuni 2018

Teistmoodi koogid - kamapannkoogid

Mulle üldiselt ei meeldi endiselt praadimine. Eriti kui tegemist on kotleti või pannkoogiga. Nende tegemine võtab nii tüütult kaua aega ja üldse on pool pliiti (ja ümbrust) pärast õline. Vahel aga lihtsalt jäävad silma sellised tavalisest erinevad variandid. Kuidas ometi saan ma need proovimata jätta? Vastus on, et ega ei saagi. Seega tuleb aeg-ajalt ette sellist asja, et mõtlen kolm päeva näiteks pannkookidest, et isu tekiks ja siis hakkan katsetama. Ausalt, hoolimata sellest, et ma mõne retsepti juba ette võtan, on nende pagana praadimistega keeruline ennast lainele saada. Ka kamapannkookideni oli tee pikk ja käänuline, aga jõudsin kohale. 


Sellise mõnusa koguse tegemiseks on vaja 4 muna, 400 ml keefiri, 1dl suhkrut, 2dl nisujahu, 2dl kamajahu, 1tl söögisoodat (või küpsetuspulbrit), veidi vanillisuhkrut ja soola. 
Taigna tegemist alusta sellest, et segad omavahel kenasti kokku munad ja suhkru, sinna lisad keefiri. Ja kohe otsa ka nisujahu, kamajahu, soola, söögisooda (küpsetuspulbri) ja vanillisuhkru. Sega ilusti ühtlaseks massiks. Kui tainas tundub veidi liiga paks lisa törts keefiri juurde. Seejuures jälgi, et tainas ei läheks liiga vedelaks. Olen kindel, et minu koogid oleksid tulnud veidi paremad, kui tainas ei oleks jäänud liiga vedelaks. Ühe nõuande annaksin veel: küpseta väiksemad koogid. Alguses üritasin teha peaaegu ülepannikooke. Ikka selliseid mõnusaid suuri, aga need lagunesid pööramisel laiali. Seejuures ei olnud vahet, kui kaua üks külg oli küpseda saanud. Väikesed lagunesid ka õige pisut, neid oli aga hoopis mugavam pöörata. Samas....see lagunemine võis samuti olla põhjustatud vedelast taignast. Mainin ka selle ära, et kamapannukad on soojana, kohe peale pannilt võtmist kõige paremini. Eks nad kõlbavad ka järgmisel päeval süüa, aga esimese hetke maitsete vastu ei saa. 


NB! Hea oleks, kui lased taignal mõned minutid seista enne küpsetamist. Siis jõuab jahu veidi paisuda. 
NB! Maitse lisamiseks lisa serveerimisel mõnda meelepärast moosi. 

Nädalamenüü #11: köögiviljasupp punapeediga

Mulle õudsalt meeldib, kui ühes toidus on korraga koos mitmeid erinevaid juurvilju. Kuskilt on meelde jäänud, et ühes toidukorras võiks olla esindatud viis värvi. Seega mida rohkem, seda uhkem. Samuti on värviline toit lapsele heaks motivaatoriks. Ma ei ole küll päris täpselt kindel miks, aga ta sööb paremini, kui toit on värvikirev. Endal on ka kohe täitsa nummi vaadata eksole :D 


See supp muidugi ei saanud valitud seetõttu, et värviline on, lihtsalt ahvatles. Aga hea boonus oli. Kes on rohkem püreesupi armastaja, siis tegelikult võib seda täitsa vabalt ka lõpus ära purustada. Kuna siin oli korraga rohkem kui 1-2 koostisosa, otsustasin, et jätan selle vahele. 
Antud supi jaoks on vajalik mõned kartulid (nii umbes 4-5), 2 porgandit, 1 tomat, 1-2 sibulat, 200g sulatatud juustu, pakk hakkliha, pakk riivitud peeti (okei, võid panna ka pool pakki), maitseaineid, puljongikuubikut ja vett. Kui soovid võid tomati asendada ka paprikaga. Või jätta mõlemad hoopis välja. 

Alustuseks prae potipõhjas õlis/võis ära hakkliha koos sibulaga. Mina panin siin ära ka kõik maitseained, sest kipun muidu unustama. Kasutasin veidi soola, pipart ja üldmaitseainet. Kasutan maitsestamise juures põhimõtet vähem on rohkem. Juurde panna saab alati, aga katsu pärast ära võtta. 
Kui oled hakklihaga lõpetanud, lisa vesi ja puljongikuubik ning pane potti tükeldatud (või riivitud) kartulid ja porgandid. Lase neil veidi podiseda ja lisa tomat (paprika). Lase supp keema ning seejärel pane potti riivitud peet. Kuna kasutasin juba eelnevalt keedetud peeti, ei pidanud see kaua potis olema. Pärast peeti lisa ka sulatatud juust. Supp on valmis, kui juust on sulanud. Kui otsustad püreestada, siis nüüd on õige hetk see ära teha. Püreestamist võib teha ka enne sulatatud juustu lisamist, aga mina jaoks on see pigem häiriv olnud alati. 

esmaspäev, 18. juuni 2018

Kohupiima-purukook, mis sobib hästi ka algajale küpsetajale

Pealkirja teist poolt tasub uskuda, sest minusugusel algajal soss-sepalküpsetajal ei võtnudki kolm päeva aega, et sellega hakkama saada. Närvirakud jäid ka kõik alles, isegi ühtegi nõud ei purustanud, vot NII lihtne oligi. 

Purutaigna tegemiseks, mis läheb nii alumiseks kui ka ülemiseks kihiks, läheb vaja 500g jahu, 200g võid, 100g suhkrut ja 1tl söögisoodat. Soovi korral võid lisada ka tsutike vanillisuhkrut, aga see ei ole selline must have asi. Kohupiimakihi jaoks on vajalik 600g kohupiima, 300g hapukoort ja 6 muna. 


Alustuseks pane või pliidile sulama. Mulle endale ei meeldi võid tahkel kujul vormida, seega lähen alati pigem sulatamise teed. Ta saab seal pliidiplaadil madalal kuumusel üksi hakkama küll. Sel ajal saad kenasti kaussi kokku visata jahu, suhkru ja söögisooda. Kui või on sulanud, lisa ka see, ning nüüd vormi sellest...puru. Täidisekihi tegemiseks sega kokku kohupiim, hapukoor ja munad. Kuna kohupiim on üsna tihke tükk segamiseks, on seda alguses lihtsam teha kahvliga. Või siis leia mõni endale sobiv moodus.


Nüüd on paras aeg võtta välja oma ahjuplaadike, katta see küpsetuspaberiga ning hakata koogi kihte peale laduma. Alustuseks võta ette purutainas ja pane pool sellest alumiseks kihiks. Võid veidi kokku pressida, et oleks lihtsam kohupiima panna, samas ei tohiks väga ühtlaseks vormida. Üldiselt peaks kohupiimasegu kogus olema nii suur, et väga palju lusikaga nügimist ja sättimist tegema ei pea, vaid ainult kergelt lükkad servade poole. Seega ei mängi rolli ka see, kas surud tainast kokku või mitte. 
Kuna siin see kohupiima jutt juba tuli, siis on sul ka paras aeg koogile see peale panna. Ja viimasena raputa peale ülejäänud purutainas. 

Kook peaks ahjus olema 180kraadi juures umbes 30 minutit. Küll aga soovitaksin jälgida, et kook ikka päriselt valmis saaks. Hea kontrollimiseviis on näiteks (hamba)tiku torkamine kooki. Kui tikk jääb kuivaks on kook valmis. Vahel tundub see keeruline, siis aitab ka see, kui tundub, et kohupiim ei ole enam vedel ning kook ise pealt kenasti kuldpruun. 


NB! Etteantud kogustest piisab ühele tavalisele ahjuplaadile, mille suuruseks on umbes 32x35 sentimeetrit. 
NB! Juhul, kui ma ei ole ainus inimene, kellel puudub kodus köögikaal ja peab leiutama gramme näiteks milliliitritesse, siis google on hea abimees. Vihjeks ütlen, et 200ml=120g jahu. Suhkru panin umbestäpselt sisetunde järgi. 

Nädalamenüü #11: makaron peedi ja riivjuustuga

Ma olen taaskord jõudnud selleni, et tekkis üks pikem paus. Seekord küll mitte seetõttu, et mingi masenduslaine oleks üle käinud, aga oli palju muid asju, mis tahtsid tegemist. Palju asju on veel plaanides, aga eks ma pean õppima paremini oma aega jagama. Ehk tuleks kasuks mingisuguse päevaplaani tegemine? Samas ma üldse ei oska sellistest kavadest kinni pidada.

Aga minnes nüüd asja juurde, siis menüü teiseks roaks osutus makaronid peedi ja riivjuustuga. Ise naersin, et sellised asjad toimuvad siis, kui kohtuva makarone paluv mees ja jahuplönne mitte tahtev naine. Ellu ma jäin, sest olgem ausad, seekord tuli peedi maitse rohkem esile, kui jahu :D Kuigi mingi aeg mõtlesin, et jätaks üldse pastalaadsed toidu välja, siis sain üsna ruttu aru, kuidas ülejäänud ilma ei funktsioneeri. Korra-kaks nädala jooksul teen ja kõik on õnnelikud, vähemalt nendel päevadel :D 

Vaja on, üllatus-üllatus, makaroni, peeti, riivjuustu. 4 küüslauguküünt, maitseaineid ja puljongikuubikut. Makaronikogus võta vastavalt enda vajadustele, sama kehtib ka riivjuustu ja peedi kohta. 

Alustuseks keeda makaron (või spagetid) soola ja puljongikuubikuga maitsestatud vees pehmeks. Samasse potti lisa ka küüslauk (juhul, kui sa just ei kasuta toorest peeti. Sellisel juhul läheb küüslauk koos peediga pannile). Kurna. Mina kasutasin juba valmis keedetud ja riivitud peeti, seega läks edasine väga lihtsalt. Lisasin makaronile paki riivitud peeti ja paki riivjuustu, segasin läbi ja valmis see õhtusöök oligi. 


Nüüd tuleb see osa, mida peaksid tegema juhul, kui kasutad toorest peeti. Haki küüslauk, prae kergelt pannil läbi. Lisa peale riivitud peet ning kuumuta, kuni see on söömiskõlbulik. Raputa peale riivjuust, ning vala makaronidele ja sega läbi. Kui sul on suur pann, võid spagetid läbisegamiseks ka pannile valada ning kõiki koostisosi veel veidi kuumutada. 

esmaspäev, 11. juuni 2018

Valgehobusemäe vesijalgrattad

Teate, mul on sõpradega vedanud! Vahel sunnivad nad mind asjadega kaasa minema ja kuigi alguses turtsun, siis lõpuks saan ikka tõdeda, et vahva oli. Näiteks eile. Tulevad külla ja lajatavad: lähme valgehobusemäele! Minu esimene reaktsioon? Ei! Räägi veel, et Pisike on ei-faasis, ma ise samasugune ju :D Peaaegu iga asjaga on kohe esimene vastus ei ja siis miljon põhjendust, miks see pole parasjagu sobilik. Ilmselgelt veel üks tahk minus, millega tuleb tööd teha. 

Lõpuks vaatas mulle otsa kuus nägu, kes kõik kinnitasid, et ikka lähme, kõik koos lähme. Kõigile muule suutsin vastu hakata, aga kui juba Pisike vaatas mind sellise kamoooooooon näoga, siis andsin alla. Ja hästi tegin, et andsin. 


Tegelikult pidime algselt minema ainult vaatetorni, aga siis mõtlesime, et okei, lapsed käisid ronisid meiega mäest üles, las nüüd mängivad veits mänguväljakul. See oli täpselt tiigi kõrval ja seal olid vesijalgrattad... tunni aja rent maksab 10 eurot ja oma seltskonnaga tegime ikka päris mitu tiiru. Lõpuks enam ei viitsinud sõita, aga aega jäi vist veel järgi ka veidi. 

Kõrgused mulle ei meeldi ja veega ka sinasõber ei ole. Torni jätsin seegi kord vahele. Ülesse minna ei olegi raske, a see pagana allatulek ei istu hästi. Juba esimene trepp oli selline okooou. Järgmisel korral lähen katsetan jälle veidi kaugemale minekut. Mine tea, äkki ühel heal päeval jõuan mõnel tornil tippu välja ka :D 


Pisikesele hullult meeldivad liumäed, aga ma ei saa aru, mis valu tal on end alati sinna selili maha visata :D 
Tegelikult tahtsin alguses vesijalgrattad ka üle lasta, sest ee vesi eksole. Kadiga seal kahekesi pirtsutasime. Aga kui tema lõpuks otsustas minna, sain aru, et minust ei saa ainus inimene seltskonnas, kes sellest osa ei võta. No kurat, ei saa ju kehvem olla. Kui see esimene hirm üle läks, tõdesin, et ei olegi nii hull ja karta polnud tegelikult midagi. See on see üks ups, kui peaaegu ära upud lapsena, no ei kliki veega, eriti kui see on võõras veekogu ja mind tahetakse sellele saata mingi plastmassjullaga.
Pisike ei olnud ka erilises vaimustuses sellest üritusest, tahtis küll, aga mismõttes ei tohi niisama vette sulpsata, vaid peab süles istuma ILMA jooksu pistmata!? Mudilane seevastu aitas isegi vändata ja nautis väga sellist vaheldust argipäeva rutiinile. 


Vaatasin praegu valgehobusemäe kodulehekülge ka (LINK), seal oli veel paar sellist vahvat asja mida võiks teinekord proovima minna. Näiteks kõlab kuidagi kutsuvalt suvine tuubirada. Hea, kui kodu lähedal on selliseid toredaid kohti, kus saab argirutiinist paariks tunniks välja astuda. Ma loodan, et selle viimase pildi eest, Triin ja Indrek mind risti ei löö. Ps, tänks Kadi, et pilte sheerisid :)


Nagu näha, siis Pisike natuke püsis, aga ega kaldast väga palju kaugemale minna ei saanud. Ega kiiret ka ei ole, inimesel alles esimene kord sellise asjaga tutvust teha. Selles mõttes, et aasta tagasi ei meeldinud talle autosõit ja magamine ka, aga nüüd need asjad hakkavad juba looma :D 

Nädalamenüü #11: hernepüreesupp praetud viineritega

Tegelikult hakkas uus tiir peale juba ammu, aga tegemist oli vahepeal. Nagu ikka, eks. Hakkan nüüd aga jälle otsast pihta oma toidujuttudega. Alustuseks ütlen kohe ära, et see on üks ülikiire supp. No päriselt. Mingit erilist ettevalmistust tegema ei pea, kui viinerite tükeldamine välja jätta. Kuna meil jäi poeskäik samale päevale ja pidin tõesti ülikiiresti midagi kokku keerama, siis see oli just täpselt sobilik. Luban pühalikult, et ühel päeval õpin ära, kuidas suppidest normaalseid pilte teha saab. Seniks peate leppima sellega, mida pakun :D 


Lisaks vähesele ajale, ei ole ka ostunimekiri romaanimõõtu, vaid üpris pisike: pakk viinereid, natuke õli/võid, 1-2 sibulat, vähemalt 500g külmutatud herneid, puljongikuubik, meelepärased maitseained ja kui soovid, siis 100ml kohvikoort ka. 

Nüüd tuleb see klassikaline osa: pane vesi kenasti keema, lisa maitseained ja puljongikuubik. Seejärel lisa sisse herned ja tükeldatud sibul. Sel ajal, kui ootad, mil hernes pehmeks keeb, tükelda viinerid ning prae need pannil õlis/võis läbi. Kui hernes on valmis, vaata üle vedeliku kogus. Seda ei tohiks olla liiga palju, eriti, kui lisad ka kohvikoore. Hea, kui oleks ühel tasandil hernestega. Seejärel püreesta poti sisu ära ning serveerimisel lisa viineritükid. Tegelikult võib viinerid ka otse potti panna pärast läbi suristamist. Minu jaoks teeb elu lihtsamaks, kui kõik on kohe potis olemas, mis siin ikka peenutseda. Lisaks sellele ei oskaks ma seda kogust jagada ka kuidagi :D 


NB! Kui kellelegi meeldib süüa hunnikus hernest ja sibulat, siis otseselt ei pea püreestama. Kui arvestada, et sinna läheb lisaks veel praeviiner ning võib panna ka krutoone, siis ehk maitseks hea küll. Mina siiski eelistasin sellel korral püreestamist, sest muidu tundus veider. 

kolmapäev, 6. juuni 2018

Enesearengu lainel

Lubasin, eelmine kord, kui jutustamise soonel olin, et räägin lähemalt nendest raamatutest, mida viimasel ajal lugenud olen. Nimetan neid rõõmsalt motiveerivateks raamatuteks, kuigi õigem oleks vist liigitada enesearengu või eneseabi alla. Kuidas ma nendeni jõudsin on täitsa pikk jutt ja selle juures hetkel pikemalt peatuma ei hakka. Küll aga võin öelda, et minuni jõudsid need läbi juhuse. Ma ei ole kunagi olnud selliste teoste fänn, aga viimasel ajal olen hakanud ümber mõtlema, sest kasu on olnud küll. Kutsuge mind lolliks, kui tahate, aga usun siiralt, et varem ma lihtsalt ei olnud ise valmis arenema ja kasvama. Tahaksin väga arvata, et olin lihtsalt jõudnud sinnani, kus elu (või universum) pidas vajalikuks mind nendeni suunata. 

Tegelikult alustasin hoopis raamatuga, mis jättis mind võrdlemisi külmaks. Teadliku tarbimise jõud Bill Quain'ilt. See võib olla õigel ajal õiges kohas üks õige lugemine, aga ma olin siis üle aasta magamata inimene, kes absoluutselt ei jõudnud lugeda kümme korda selle kohta, kuidas teadlikult enese "kaubamajast" osta. Kuna ma alles hakkasin toibuma oma aastasest madalseisust, oli vaja mingit motivatsioonilaksu. Ja see tuli ära! Sest järgmisena hakkas näppu Napoleon Hilli "Mõtlemist muutes rikkaks"

Pildiotsingu motivational quotes tulemus

Ei, ma ei hakanud mõtlema, et olen multimiljonär ja raha ei hakanud ustest-akendest sisse voolama. Küll, aga sain väga selgelt aru ühest asjast. Kui ma midagi ette ei võta, on loll loota, et midagi hakkaks toimuma. Magavale kassile teadupärast hiir suhu ei jookse. Mis minu jaoks kõige rohkem muutus? Ma sain lõpuks ometi julgust teha blogile facebooki lehekülg. See number seal ei ole küll vastavuses statistiliste numbritega, mida blogis näen, aga asi seegi. Muide, väga äge oleks, kui vajutad like nuppu lehel, kui juba siia oled jõudnud. Ma oleksin igal juhul väga tänulik :)

Minnes nüüd teema juurde tagasi, siis järgmisena hakkasin avastama raamatut pealkirjaga "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi", autoriks on Dale Carnegie. Raamatu pealkiri on küll veidi "kole", just see mõjutamise osa, aga tegelikult...tegelikult annab see lihtsaid soovitusi, kuidas paremini inimestele läheneda ja suhelda. See ei ole tegelikult vajalik mitte ainult ärilises või tööalases plaanis, vaid tuleb kasuks ka peresuhetele. Ilmselgelt olen selle raamatu tarkuseteri katsetanud hetkel pigem koduste peale. Ei, ma ei käi päev läbi ringi märkmed käes, et kuidas või mida ma peaksin tegema/ütlema. Lihtsalt panin mõned asjad kõrvataha. Nagu näiteks selle, et vahel on targem asjad ütlemata jätta ja kui midagi juba öelda, siis mõelda seda siiralt. Üleliigseid sõnu pole vaja ja vahel on väga oluline valida "lahinguid". Jah, mul viskab ka vahel kaane pealt ning närvitsen kuskil omaette (või natuke teistega ka). Oleneb olukorrast, aga sellise suurema enesekontrolli saavutamine on väga positiivne. Samuti kordan endale mitmeid kordi päevas: "pole minu tsirkus, pole minu ahvid". Naera või mitte, aga aitab päris palju maha raputada seda, mis ei ole tegelikult minu kanda. See nüüd peaks eriti hästi kasuks tulema siis, kui kunagi kooli lõpetan ja erialast tööd otsustan tegema hakata :D

Praegu on mul pooleli David J. Schwartz'i "Suurelt mõtlemise maagia". Kuna ma ei ole seda veel päris lõpuni läbi lugenud, siis ei oska ka kõike kommenteerida. Küll aga võin öelda, et selle point on panna inimest aru saama, et kõik on kinni mõtlemises. Kui sulle tundub, et elu on halb, siis ongi nii. Sa ei suudagi näha häid asju. Kui suudad aga näha head ja positiivset, on kergem välja tulla ka rasketest aegadest. Tegelikult on kõigi seniste raamatute mõte, kas otseselt või kaudselt, teha selgeks, et mõtlemises on kinni üsna suur osa sellest, kuidas ja milline su elu on ning milliseks see muutub. Uskumisel ja mõtlemisel on üllatavalt suur roll. 

Pildiotsingu motivational quotes tulemus

Siinkohal ei ütle ma üldse, et see oleks kerge. Taevas halasta, ei ole lihtne muuta harjumuspäraseid käitumismustreid. Esimene reaktsioon on ikka nii nagu alati. Samas usun, et piisava tahte korral on võimalik ennast muuta. Sellel teel tahangi nüüd edasi astuda. Ammutada endasst igasugust informatsiooni, kuidas saada ise paremaks inimeseks ning koos sellega ümbritseda ennast samasuguste inimestega. Enesearengu jaoks ei ole kunagi liiga hilja. Eriti siis, kui jõuda arusaamale, et uus on vajalik. Ilmselt ka parem ning võib seejuures avada tulevikus selliseid võimalusi, mille peale praegu veel tulla ei oskagi. 

Minu kasvamise teekond on alles lapsekingades ning tagasilangusi tuleb ette tihedamini, kui tunnistada tahan. Siis lasen endal paar päeva olla, sest üsna pea tulen mõistmisele, et nii ei saa ja jätkan sealt, kus ennem pooleli jäin. Juba see näitab mulle, et olen omadega õigel teel. Paranemise esimene märk on oma vigade tunnistamine.

teisipäev, 5. juuni 2018

Nädalamenüü #10: kartulivorm šampinjonide ja hakklihaga

Nädal number 10 sai kuidagi eriti..vormine. Oli üpris tüütu pidevalt ahjuga jamada. Järgmise nädala osas olin hoolsam. Kuigi ahjus on väga mugav süüa teha, siis lõpuks on ikkagi tüütu, kui muud ei ole, ainult plaadid, vormid jne.

Selle ahjuvormi juures otsustasin, et ei lõika kartulitest kuubikuid, vaid hoopis viilud. Mul oli õigus, et jube tüütu on lapsele sisse sööta seda, sest mõned jäävad paratamatult liiga suured. Aga mis ei tapa teeb tugevaks :D Samas oli ülimugav, kui ei pidanud kuubikutega jamama. Eks järgmise kartulivormiga hakkan igasugu tsirkust tegema, et minul oleks mugav valmistada ja Pisikesel mõnus süüa. 


Selle järjekordse kartulivormi jaoks läheb vaja, üllatus-üllatus, kartulit. Minul kulus, kui õigesti mäletan, 16tükki. Samas eks see oleneb ka kartulite suurusest. Mingeid megasuuri kulub kindlasti vähem. Lisaks on vaja karbitäis šampinjone (väike karp on okei küll, aga kui tahad rohkem seeni, siis võid võtta ka suure või rohkem), pakk (või kaks) hakkliha, 2 sibulat, maitseaineid, piima (4dl), 3 muna, juustu (kas riivjuustu või tavalist, vali ise. Mina kasutasin tavalist viilutatud juustu) ja toiduõli. 

Alustuseks prae ära hakkliha koos sibula, maitseainete ja tükeldatud seentega. Kuna hakkliha eritab ise ka vedelikku, siis palju õli ei ole vaja. Mina selle koha pealt vist ei võta kunagi õppust :D Kui pannil olev kraam on valmis, tõsta see kõrvale seisma. Nüüd koori ja viiluta kartulid. Küpsetuspaberiga kaetud (või rasvainega määritud) ahjuvormi põhja lähevad kõigepealt kartuliviilud. Hea oleks need panna otsakuti üksteise peale, sest siis jäävad nad kenasti nii, et vormipõhja pole näha. Mina olin esimese kihiga veidi rumal ja panin täpselt kõrvuti. Sellepärast pidin lisama veel teise kihi ja oli üldse palju ebavajalikku jahmerdamist. 

Kartulikihi peale tõsta pool hakkliha-seenesegu. Siinkohal soovitan jälle kasutada kas väga suurt panni või hoopis kahte väiksemat. Endal on palju mugavam keerata, kui on selle jaoks ruumi ka. Kolmandaks kihiks pane juust. Jätkuvalt, vahet ei ole, kas riivjuust või tavaline viilutatud. Oma töö teevad ära mõlemad. Nüüd algab ringi otsast peale: kartuliviilud, hakkliha-seenesegu-juust ja kõige peale veel üks kiht kartuleid. 

Kui vorm on kenasti täidetud, on aeg teha muna-piimasegu, mis täidab kastme rolli. Selle jaoks pead lihtsalt munad lahti kloppima ja piimaga segama. Paha ei tee ka natuke soolaga maitsestamist. Vala see vormile peale. Ideepoolest peaks piimasegu olema nii palju, et katmata jääks vaid kõige ülemine kartulirida. Minu kogemus näitas, et piima tuli otse vormile juurde valada, sest kogus 4dl piima kattis ära umbes pool sellest, mis vaja oli. Kõige pealmise kihi võid õliga üle võõbata, siis jäävad need mõnusalt krõbedad. 

Kui piimatase on normis, pane vorm eelkuumutatud ahju ning küpseta 200kraadi juures 30 minutit või nii kaua, kuni kartul on valmis. Toit on eriti hea mõne külma hapukoore-või kodujuustukastmega. Samas sobiks siia hästi ka mõni salatilaadne toode. 


NB! Ära õliga laiuta, minul läks jälle veidi palju. Mitte, et selles midagi katastroofiliselt halba oleks, aga mulle isiklikult ei meeldi, kui igal pool õli on. Kui sina eelistad väga rasvast kraami, siis lisa palju kulub. 
NB! Šampinjonide asemel võib kasutada ka metsaseeni. 

laupäev, 2. juuni 2018

Porgandikook ehk väike retk lapsepõlve

Kui ma retseptikastis tuulasin, nägin porgandikooki. Vaatasin üht ja teistpidi ning meelde tuli, kuidas vanaema kunagi tegi seda. See oli nii-iiiiii hea. Ja ma tahtsin ka proovida. Eriti arvestades fakti, et viimane kord sõin seda umbes miljon aastat tagasi. Tõsi, see ei olnud päris selline. Vanaema omal ei olnud kunagi kakaokreemi peal ja mul on mingi mälestus sellest, et porgand ei olnud taigna sisse segatud. Küll aga oli koogi maitse täpselt selline nagu ma mäletasin. Esimene amps oli täielik lapsepõlv!


Mida ja kui palju vanaema koogi sisse pani, ma ei tea. Küll aga tean, et sellesse kooki läks 2 suurt riivitud porgandit (või siis 5 klaasi), 2 klaasi suhkrut, 3 klaasi jahu, 4 muna, 2 supilusikatäit küpsetuspulbrit ning piima. Piima kogust ma täpselt ei tea, sest lisasin seda tunde järgi. Alguses jäi tainas selline, et segada seda ei andnud. See oli ka põhjus, miks vedelikku juurde panin. Mis ma ikka hakkan peale taignaga, mis üldse koostööd ei taha teha. Piima lisades tuleks jälgida, et tainas liiga vedelaks ei muutuks. 
Kakaokreemi, või siis peenemalt öeldes, glasuuri jaoks läheb vaja 3 sl suhkrut, 3 sl kakaopulbrit ja 10 sl hapukoort. 

Alustuseks klopi lahti munad. Päris ära vahustama ei pea, aga selline korralik läbisegamine. Lisa suhkur, jahu ja küpsetuspulber. Viimasena lisa porgand, ning kui ka sulle tundub, et tainas on paks, pane julgelt piima juurde. Sega korralikult läbi ja pane ahjuvormi või ahjuplaadile. Küpseta 35 minutit 175kraadi juures. Enne kakaokreemi pealepanekut lase koogil maha jahtuda. 


Mulle tundus alguses, et antud kogustest tuleb tainast liiga vähe. Ka plaadile pannes tundus, et asi ei saa õige olla. Plaadi põhjas oli ainult õige õrn kiht ja otsustasin, et lükkan kogu taigna ainult poolele plaadile. Minu mure koogi pärast lahenes aga õige peatselt, sest ahjus toimus kerkimine ja liikumine ning lõpuks oli mul korralik plaaditäis kooki. Tegelikult oleks mulle meeldinud pigem väheke...paksem kook, aga kahjuks tulin liiga hilja selle peale, et panna hoopis ahjuvormi. Pole hullu, järgmine kord on võimalik teisiti teha ja vaadata, kas olen siis rohkem rahul. 

neljapäev, 31. mai 2018

Nädalamenüü #10: hakklihasupp (kartuli ja) juustuga 2

Üht versiooni hakklihasuppi tegin ka eelmisel menüüringil. See on leitav SIIT. Miks hakklihasupp taaskord valituks osutus? Esiteks pean vajalikuks, et menüüs üldse oleks suppe. Minu isa on juba sellest ajast saadik, kui väike olin öelnud, et suppi peab sööma, siis kõht ei tolma :D Teiseks oli see versioon erinev eelmisest. Ehk siis nimi on (peaaegu) sama, aga sisu erinev. Seega miks mitte. 

Ah et mis erinevused, sa küsid? Sellel korral ei olnud supi sees maisi, hernest ja makaroni. Küll aga oli seal pakk hakkliha, 2 sibulat, pakk sulatatud juustu, pakk kirsstomateid, vähemalt 6 kartulit (alati võib ka rohkem), puljongikuubik, sool, pool teelusikatäis suhkrut ja soovi korral muid maitseained/maitsetaimi. 


Alusta sellest, et praed potipõhjas läbi hakkliha koos sibula ja maitseainetega. Seejärel vala peale vesi ning pane juurde kooritud/tükeldatud kartulid ja puljongikuubik. Lase kartulil rahulikult potis muliseda ja samal ajal tükelda tomatid. Lisa ka need supi hulka. Kui kartul on valmis, sega hulka sulatatud juust. Supitegu on lõppenud, kui juust on täielikult sulanud. 


NB! Sulatatud juust ei pea olema naturaalne. Minul oli lõhemaitseline, aga lõpptulemuses seda tunda ei olnud. Ehk siis võid vabalt valida vastavalt oma soovidele.
NB! Maitseainena on selle toidu juures sobilik kasutada ka supilusikatäis rohelise pipra terasid.
NB! Kui soovid juustusemat suppi, lisa serveerimisel riivjuustu.

Nädalamenüü #10: kartuli-küüslauguvorm

Kui laupäeval sõbrad külla tulid, olid nad kõik rohkemal või vähemal määral jalutada saanud. See on see meeldiv asi, kui sõltud bussidest. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, kraamisin oma potid, pannid ja muud ained välja ja hakkasin süüa tegema. Lõpliku otsuse lasin neil teha ning õnnelikuks osutus kartuli-küüslauguvorm. 


Selle jaoks, et vormi teha, on vaja kartuleid, küüslauku (meil läks, kui õigesti mäletan, kokku 10 küünt), 3dl kohvikoort ja maitseaineid. Kuna viimasel ajal olen igale poole, kus vähegi võimalik lisanud ka sibulat, ei olnud seegi vorm erand. 

Alustuseks koori ja tükelda kartulid. Siinkohal vali ise, kas teed kuubikud või hoopis viilutad. Toimib mõlemat pidi. Kuigi tehes eriti õhukesed viilud, valmib ilmselt kiiremini. Ahjuvormi läheb esimeseks kihiks kartul, selle peale küüslauk, sibul ja maitseained. Siis jälle kartulid, küüslauk, sibul, maitseained, jätka, kuni sul on vorm täis või piisav kogus. Kõige peale peaks jääma kartulikiht. Vorm vala üle kohvikoorega. Kui tahad, et pealmine kiht muutuks krõbedaks, võid selle määrida üle õliga. Ideepoolest peaks vorm olema ahjus 180kraadi juures 45 minutit. Minu katsetus aga näitas, et tegelikult kulus aega poole rohkem. Ehk siis küpseta lihtsalt nii kaua, kuni kartul on valmis saanud. 


NB! Kartuli-küüslauguvormi kõrvale sobib väga hästi pakkuda näiteks kala või liha. 
NB! Kihtide vahele võib panna ka tomateid või hakkliha. Lähene loovalt ning vastavalt oma maitsemeeltele. 
NB! Ahjuvorm jääb eriti hea, kui teed selle valmis eelmisel päeval. Siis saab koor kenasti ära tahkuda. Samas ei olnud maitsel häda ka kohe süües. Hoolimata sellest, et koor oli vedel. 

kolmapäev, 30. mai 2018

Nädalamenüü #10: porgandipüreesupp

Nädalavahetusel võtsin ette porgandisupi tegemise. Südames oli mul hea meel, et vedas ja veel mõni vähest ettevalmistust vajav toit oli järjekorras. Noh, ütleme nii, et Meheraasu peaks õnnelik olema oma eemalviibimise pärast. Ta oleks ilmselt eelistanud nälgida :D Õnneks lapsed ikkagi sõid. Hoolimata sellest, et mulle meenutas valmis roog pigem beebi mähkme sisu, kui meeldivat õhtusööki. Mudilane ja Pisike pole muidugi mähkmevahetust pidanud tegema, seega neil selline seos õnneks puudus :D See on ka põhjus, miks siin ei saa olema sellest pilti. Mulle lihtsalt ei meeldinud. Samas kirja panemata ka ei taha jätta. Tuleviku tarbeks hea teada, et ei tasu jamada sellega. 

A tahad proovida, et ehk tuleb paremini ja kenamalt välja? Ole lahke. Selle jaoks too koju porgandit (kogus vali ise olenevalt porgandite suurusest ja sellest, kui suurt kogust suppi tahad. Mina kasutasin ühe paki porgandeid. Teate küll neid kenasti juba eelnevalt pestud porkse), kimp rohelist sibulat (või sellerivars. Taaskord ütlen, et pane nii palju kui ise soovid), puljongikuubik ja veidi karrit. Supi juurde sobivad hästi ka krutoonid, samas ei ole need esmatähtsad. 

Koori ja tükelda porgand ning pane vette keema. Lisa ka tükeldatud roheline sibul (või sellerivars) ja puljongikuubik. Lisa karri (ära priiska!) ja muud maitseained. Keeda kuni porgand on pehme. Veetase võiks olla köögiviljadega samal tasandil. Üleliigne kurna ära. Püreesta blenderis või saumikseris. Kui kasutad krutoone, lisa need serveerimisel supile. 

Lõppversioonist küll pilti ei teinud, aga jagan teiega seda, mis sai tehtud täitsa algusjärgus. Mulle nii kohutavalt meeldis, kuidas porgand ja roheline sibul omavahel kokku klappisid. Vähemalt värvide poolest :D 

teisipäev, 29. mai 2018

Vahelduseks muud juttu ka

Lõpuks ometi on aega maha istuda ja lihtsalt jutustada veidi. Eks sellega ole ikka nii, et aega peab võtma, ise ei teki teda kunagi. Praegu siis vägivaldselt võtan selle aja. Kuigi võiksin hoopis naadi, tähendab lillepeenart, rohida. Aga ma olen hästi õppinud silma kinni pigistama selle koha pealt.... ausalt hakkan ühel päeval tubliks ja teen ära. Või siis võtan lõpuks trimmeri :D

Kevadepoole mõtlesin, et topiks igast asju maha, teeks ja värki, aga lõpuks sinnamaani ei jõudnudki omadega. Ju siis polnud seekord projekt nimega aialapike minu jaoks mõeldud. Küll aga õnnestus mul maasikad maha panna. Kärusse panna. Keeldusin igasugusest uue peenra tegemisest, sest ei näinud sellel mõtet. Kasutasime ära hoopis ühe vana aiakäru, millega enam eriti edukalt tööd teha ei saanud. Maasikataimi polnud samuti väga palju, seega win-win olukord. 


Korraks tekkis kartus, et need taimed on omadega õhtul, sest noh, ma unustasin need sõbranna juurde koridori ja kätte sain nad alles järgmisel päeval. Õnneks väike vee sees olemine äratas nad elule ja praegu on käsil vilgas õitsemine. #joppas Tegelikult praeguseks on näha, et üks taim vist ikkagi ei elanud neid seiklusi üle, aga pole hullu. 

Veidi rohkem motivatsiooni on tekkinud trenniga. Okei, trenniks on seda palju nimetada, aga liikumisega üldiselt. Kui aasta alguses ostsin uue telefoni, siis seal sees oli samsung health app ja olen hakanud viimasel ajal seda teadlikult kasutama. Esialgu olen jätnud sammude ja päevase aktiivsuse eesmärgid kõige minimaalsemale tasemele, mis automaatselt olid olemas. Samas tuleb sealt iga päev teavitus, et eesmärgid täidetud, äkki soovin suurendada. Eks varsti võtan selle ette ka. Tore on nii näha oma edusamme. Kuigi jube raske on meeles pidada seda, et pean telefoni taskusse panema, kui õue astun.

Pisikesele ka õudsalt meeldib see, et saab palju õues olla. See muidugi ei meeldi, et ma teda vankrisse topin, kui pikemale jalutamisele lähen, aga iga päevaga läheb järjest paremaks. Lööge mind või risti kui tahate selle eest, aga muud moodi ei ole võimalik natukenegi rohkem liigutada. Ta küll jõuab juba üpris pikka maad kõndida, aga 5km järjest on tema jaoks veel veidi palju ja pigem panen ta vankrisse, kui tassin süles. See võib ideaalses maailmas kõlada julmalt, aga vahel tahaks normaalses tempos ka kõndida, et PÄRISELT mingit kasutegurit oleks. Hoovi peal on aega ja ruumi joosta küll ning tunnike kärus ei ole maailma lõpp. Enamus päevast oleme nii kui nii jalamehed ja kaevandame hoovi ülesse. Jah, ME, sest ega ma kaevamisest ei pääse...


Täitsa suure tüdruku moodi juba. Ma ei väsi kordamast, et saaks vaid sellest lutist lahti ükskord ometi. Samas ma näen, et ta ei ole veel valmis loobuma. Ma võiks teha katse nr2, aga suure tõenäosusega oleks tulemus ikka mitte midagi. Õigemini oleks tulemuseks suur kisa ja stressis pereliikmed. Kellel seda jama vaja on. "Avalikkuse" ees on ta ilma, las siis kodus õhtuti olla see rõõm veel. Ma olen seda usku, et ühel heal päeval ei tule see talle enam meeldegi. Või siis läheb asi iga päevaga hullemaks ja lõpuks ikka võtan vägisi ära. Eks seda ole siis mingil hetkel näha. Mind lohutab teadmine, et iga päevaga saab ta rohkem asjadest aru. Ehk annab lõpuks läbirääkimisi pidada. Okei, ta on nii pagana minu moodi, et ilmselt ei anna :D 

Aga halleluuja, potitamisega on edasiminek. Jõudsin ära oodata selle hetke, kui ta enam ei tõuse karjudes püsti ja pista jooksu. Täitsa lõbusalt istub. Suurel potil meeldib muidugi rohkem, aga hommikul kell kuus ma temaga sinna tõesti ei jookse. Nüüd ootan seda aega, millal ma hakkan ükskord aru saama, kui tal häda on. Päriselt, seletage lollile, kuidas ma peaksin seda mõistma, kui ta üldse välja ei näita. Oleks, et võtab poti ja tuleb minu juurde. Või hakkaks pükse jalast võtma poti juures. Või ütleks piss-piss. Nope, mitte midagi. Saa siis aru, kui selgeltnägija ei ole :D Mulle soovitati, et laseksin tal ilma mähkmeta ringi käia, äkki hakkab ebamugav. Ja kui pott on ligiduses siis ehk läheb sinna, sest pükse ta jalast juba oskab võtta. Või siis laseb läbi pükste, ega seegi nüüd ÜLIHALB variant ei oleks. Vähemalt teeks potti midagi. Aga ma olen kahetisel seisukohal sellega. Jah, see võib toimida. Samas võib olla jälle nii nagu eelmine kord: hunnik täislastud asju ja kohti ning laps, kes ei tee väljagi, et kõik kohad märjad on :D 


Mul on siin viimasel ajal olnud probleeme iseendaga. Pigem oleks õigem öelda, et ma oma mõtetega tekitan neid probleeme. Mitte, et mul oleks meeletult palju liikumisvabadust juurde tulnud (ikka on selles osas teistest sõltumisest kopp ees), või oleks midagi väga palju muus osas muutunud, aga ma üritan leida positiivset. Tegelikult olen ju võimeline tegema palju rohkemat, kui ise arvata oskan. Näiteks arvasin, et mitu päeva kahe lapsega üksi olla on max killer. Ellu jäin :D Jah, kohati oli keeruline hakkama saada sellega, et mind oli vähem, kui lapsi, aga niiiiiii hull ka ei olnud, kui kartsin. Minu jaoks oli suureks plussiks see, et päris üksi ma ei pidanud olema. Seda, et passin terve nädalavahetuse TÄIESTI üksi koos lastega...ma vist ei taha mõeldagi selle peale :D

Paari aasta pärast ehk. Või hoopis linnas. Hahahah, ma ei taha sellest linnaelust üldse praegu rääkima hakata. Siis tundub jälle, et seal on rohi rohelisem, taevas sinisem ja päike paistab soojemalt. Alati on ju seal parem, kus sa ei ole. Kaks varianti: mul on lihtsalt mingi selline faas peal, mis läheb lõpuks üle...või siis ei lähe :D Näed, ikka jõudsin lõpuks sinna, kuhu ei tahtnud. Ma ikka pean seda  positiivset nooti hoidma enda jaoks. Muidu on kõik viimasel paaril kuul loetud raamatute kasutegur vastu taevast lennanud. 

Pidev stressamine ja muretsemine ei anna mulle nii kui nii mitte midagi. Pigem siis mõelda häid ja positiivseid mõtteid. See on ka põhjus, miks hetkel jätsin ilukirjanduslikud teosed mõneks ajaks kõrvale ja loen raamatuid, millest võib enesearengule kasu olla. Kuna praegune postitus hakkab pikaks venima, siis tõmban hetkel joone alla. Küll aga kavatsen järgmises postituses vähe täpsemalt kirja panna, milliste teostega olen oma aega sisustanud ja kuidas on need mind aidanud/suunanud. 

pühapäev, 27. mai 2018

Mustsõstra-kohupiimakook

Nädala sees juhtus selline imelugu, et ühel hommikul tundsin, et tahaks kooki teha. Okei, see ei ole oluline, et kohupiima viimane taks hakkas kukkuma ja naaatuke nagu hakkas kiireks minema. Piimatooted on selline kraam, mille säilivusajaga ma eriti nagu ei taha jamada. Eespool mainitud ime oli see, et ma ei oodanud Meheraasu kojujõudmist, vaid tegin kenasti Pisikesega koos. 


Selle koogiga oli lõpuks selline lugu, et...esiteks sain üsna ruttu aru, et ahjuvorm jääb liiga suureks. Väiksemat koogivormi mul endal ei ole kodus ja teisele poolele otsima ka ei viitsinud minna, kuigi ma korra vist olen seal silmanud küll ühte. Pisikest pärast tuppa tagasi saada oleks olnud räigem ettevõtmine, seega pidin muu lahenduse leidma. Jah, ideepoolest oleks saanud lihtsalt koguseid suurendada, aga kuna see oli minu esimene selline katsetus, otsustasin mitte riskida. Lõpuks kasutasin üht kaussi. Muidu oli kõik ilus ja kena, ainult üks pisike probleemike. Kook jäi ju ka kausikujuliseks. Muidu otseselt ei olekski nagu mure olnud, aga näiteks ilusat pilti oli pea võimatu saada. Olgu, ma lõpuks enam ei üritanudki :D Ühesõnaga, kuna koogitükk ikkagi vajus oma esialgsest kujust välja, ei olnud see silmale kõige ilusam vaade. 

Taigna tegemiseks on vaja 100g võid, 2,5dl jahu ja 1 muna. Täidiseks 600g kohupiima, 2 muna, 2sl suhkrut, 3tl vanillisuhkrut ja 3dl mustsõstraid (või muid marju). 

Põhja tegemist alusta sellega, et sulatad või. Seejärel sega see jahu ja munaga ning tee ühtlane tainas. Suru tainas koogivormi (või kausi) põhja ja äärtele. Proovi teha nii, et põhi oleks enam-vähem ühepaksune igalt poolt. Nüüd on paras aeg teha täidis. Selle jaoks pane kokku kohupiim, munad, suhkur, vanillisuhkur ning marjad. Sega hoolikalt ning vala see taignapõhjale. Küpset 200kraadises ahjus 30 minutit. 


NB! Kindlasti lase koogil veidi aega tahkuda enne, kui sööma hakkad. Veel parem oleks, kui ta saaks lausa külmikus taheneda paar tundi, sest muidu on olukord vedel. Ülemisel pildil on kook paar tundi lihtsalt laual seisnud ja sisu oli ikka veidi ujuv. Alumisel pildil oli ta mõned tunnid seisnud külmikus ja kenasti tahkunud. 
NB! Mustsõstarde asemel võid kasutada ka muid marju. Näiteks mustikaid või maasikaid. 

Nädalamenüü #10: makaroni-hakklihavorm

Korra nädalas halastan inimestele enda ümber ja pakun makarone. Seegi nädal ei olnud mingi erand, sest näppu hakkas makaroni-hakklihavorm. Kui eelmine kord tegin tomatitega versiooni, siis seekord jäi asi täitsa lihtsaks. Meheraasu oli lausa veidi pettunud, kui nägi, et topin ahju ka veel, sest ta oma väidete kohaselt igatseb korraks tavalist keedetud makaroni ja hakkliha kombot. Las ootab sügiseni, siis pean korra kuus nädal aega kiireid asju vorpima, küll jõuab järg ka nendeni :D


Kuidas feikida, et teed uhket makaronirooga? Alustuseks on sul vaja makarone (no nii 1-2 pakki), veidi õli, 1-2 sibulat, 3 küüslauguküünt, pakk hakkliha, pisut ketšupit, maitseaineid/maitsetaimed. Vormi peale tuleb valada ka kooresegu. Selle jaoks on vaja koju muretseda 6 muna, 2,5dl vahukoort, pakk riivjuustu ja soola/pipart. 


Alustuseks keeda ära makaron, kasuta ka maitseaineid ja puljongikuubikut. Kui need on pehmed, kurna. Nüüd on paras aeg panna pannile sibul, küüslauk ja hakkliha ning need läbi praadida. Kui hakkliha on peaaegu valmis, lisa hulka ka ketšup (tunde järgi, eks) ning soovi korral ka paprika/tomat. Maitsesta. Mina kasutasin veidi soola, pipart ja üldmaitseainet, aga hästi sobib ka pune. 

Vala hakklihasegu makaronide juurde potti ning valmista munasegu. Selle jaoks klopi munad, koor ja riivjuust segamini. Maitsesta pisut. Seejuures ära unusta, et ka kõigele muule on maitseainet lisatud ja priisata ei ole mõtet. Oleneb muidugi, kui suur soolaarmastaja sa oled, aga lihtsam on olla tagasihoidlik, sest juurde lisada annab alati ka hiljem. Vala ka munasegu potti teiste koostisainete juurde, sega kenasti läbi ja vala ahjuvormi. Ideepoolest võid ahjupanekuks kasutada ka muffinivorme. Mulle endale tundus see veidi...kilplase mängimisena. Ei tundunud väga vajalikuna neid niimoodi eraldi valmistada, kui saab kogu toidu korraga valmis teha. Ahjus peaks vorm olema 200kraadi juures umbes 20 minutit. Kui aga tundub, et muna on veel toores, hoia julgelt kauem. 


NB! Ketšupi asemel võid panna ka tomati-tšillikastet või mõnd muud sarnases stiilis kastet. 
NB! Soovi korral lisa paprikat või tomatit hakklihasegu hulka. 
NB! Makaroni asemel võid kasutada ka spagette või teisi pastatooteid.

neljapäev, 24. mai 2018

Nädalamenüü #10: suvikõrvitsa-kartulivorm hakklihaga

Juba sellest ajast, kui selle välja võtsin on tunne, et olen varasemalt midagi sarnast teinud. Kahjuks praegu ei õnnestunud kiiresti leida. Ega otseselt vahet ei olegi, aga lihtsalt oleks hea olnud linkida sarnasele retseptile. Ma arvan, et see on peidus mõnes pikas nädalamenüü postituses. Kellel huvi, siis saate ise vaadata :) 


Selle konkreetse versiooni jaoks läheb vaja kahte suuremat suvikõrvitsat (või siis 3-4 väiksemat, eks igaüks teab ise palju tema pannitäie jaoks täpselt kulub), kartulit (taaskord, vastavalt oma ahjuvorrmi suurusele. Minul kulus 16 väiksemat kartulit), kaks sibulat, kaks küüslauguküünt, pakk hakkliha (või kaks, oleneb, kui palju hakkliha soovid), neli suuremat tomatit, pakk riivjuustu, soola, pipart või muid maitseaineid. 


Alustuseks pese ja koori suvikõrvits ja kartul. Kuna suvikõrvits on vormi kõige alumiseks kihiks, haki (või viiluta) ning pane ahjuvormi. Järgmiseks haki (või viiluta) kartul ning pane see suvikõrvitsa peale. Nüüd võta sibul ja küüslauk ning tükelda need pannile. Lisa ka hakkliha ning maitseained ja prae pannil läbi. Kui hakkliha on peaaegu valmis, lisa juurde ka tükeldatud tomatid ning lase mõni minut veel pliidil haududa. 


Kui hakkliha-tomatisegu on valmis, vala pool sellest kartulitele. Nüüd pane veel üks kiht suvikõrvitsat, selle peale kartul ning kõige pealmiseks kihiks jäta teine pool hakklihast. Pane ahju ning küpseta 200kraadi juures umbes 40 minutit või kuni kartulid on pehmed. Veidi enne ahjust välja võtmist lisa peale riivjuust. Kui kartul on pehme ning juust sulanud, võid sööma hakata. 


NB! Selle toidu maitsestamiseks on sobilik ka tex-mex maitseaine või kartuliglasuur. Mina kasutasin lihtsalt veidike soola, pipart ja üldmaitseainet. 
NB2! Suvikõrvitsat ja kartulit ei pea tükeldama kuubikuteks, vaid need võib jätta ka 0,5cm paksusteks viiludeks ning sellistena vormi laduda. 
NB3! Hakkliha asemel võib kasutada ka seeni. 

Nädalamenüü #10: kiire ja lihtne sibulasupp

Meheraasu on mitu korda öelnud, et võiksin teha sibulasuppi. Minu senine reaktsioon oli lihtsalt meh. No kurat, mis pagana sibulasupp? Aeg läks mööda ja kuhugi kuklasse ikka jäi tiksuma see sibulasupi soov. Mingil hetkel tõstsin selle virna, millest valin, mida teha. Nüüd kui viimati otsuseid tegin, mõtlesin, et pekki kah. 
Just in case valisin päeva, kui sõbranna grillima tahtis hakata ja ise muffineid tegin. Vähemalt teadsin, et saan kõhu muust kraamist ka täis süüa, mitte ei sõltu supist :D 

Tahad proovida? Lippa poodi ja too endale 4 suurt sibulat, veidi võid/õli, jahu (supile kulub 2spl) ja pakk riivjuustu. Kui soovid võid lisada ka puljongikuubiku. 

Alustuseks koori ja haki sibul ning prae seda poti põhjas võis/õlis kuni värv muutub pruunikaks. Seejärel lisa jahu ja sega korralikult läbi. Soovitatav oleks mitte lasta kõrbema. Nüüd on paras aeg lisada vett. Nii umbes 1-1,5 liitrit. Mina panin oma neljale, pigem väiksele sibulale, liitri ja supp jäi parajalt paks. Või vedel, vahet pole mispidi vaadata. Kui tahad lisada puljongikuubiku ka, siis just nüüd on õige hetk. Lase supp kenasti keema. Minut paar võib ta seal kenasti podiseda ja nüüd supsata sisse pakk riivjuustu. Supp on valmis, kui juust on sulanud. 


NB! Sibula kogus ei pea tingimata olema neli suurt või väikest. Kasuta nii palju ja nii suuri, kui sulle sobilik on. 
NB2! Ka juustu võid lisada rohkem/vähem, kui üks pakk. Oleneb, kui suur juustusõber oled. 
NB3! Supi juurde sobivad hästi ka krutoonid. 

Muide! Maitse ei olnudki nii halb, kui ma oma peas ette kujutasin. Mis kõige tähtsam, mu väike sibulasõber sai vist vahelduseks sibulast isu täis :D 

teisipäev, 22. mai 2018

Nädalamenüü #10: maasika-juustumuffinid

Suure suuga küll lubasin, et enam mitte kunagi ei tee maasikamuffineid. Aga inimese mälu on mõne koha pealt lühike. Seega rabasin jälle endale ühe sealt va retseptikastist. Oi, kus ma sajatasin lõpuks, sest halloo, ma ei saa läbi maasikamuffinitega ju! Seekord ka ei saanud, aga kuna kasutasin pulbrit taigna tegemiseks, siis nii vihane enda peale ei olnud, kui eelmine kord. Õiget kuju ei suutnud ka seekord neist välja võluda, aga pole hullu. Maitse ise oli hea ja keegi stiilipunkte ei jaganud :D


Kahe plaaditäie tegemiseks on sul vaja ühte pakki muffinipulbrit (mina kasutasin šokolaadimuffini oma, aga sa saad ise valida), pakk sulatatud juustu, 1dl suhkrut, 1 muna, 1tl vanillisuhkrut ja pakk maasikaid (300g pakist piisab täiesti, kui soovid rohkem, siis vast pole ka hullul).
Muide, sulatatud juust võiks olla ilma maitseta. Samas ei ole väga hullu ka, kui satub maitsega olema. Võtsin kogemata lõhemaitselise sulajuustu, aga lõpptulemuse maitses seda tunda ei ole. 


Alustuseks valmista tainas vastavalt pakil olevale õpetusele. Kiri on paras kirbu...., aga suuretõenäosusega on seal kirjas, et lisama peab 200ml vett ja 100ml õli. Edasi on kaks varianti. Kas minu moodi, et viskad kõik koostisosad ilusti taignasse, segad ühtlaseks ja paned vormi või teed nii, et alustuseks paned mingi osa taignast muffinivormide põhja, sinna peale viilutad veidi maasikaid, siis lisad maasikatele törtsu sulatatud juustu ja kõige lõpuks paned peale jälle taigna. 


See teine variant tundus mulle nii tüütu ja keeruline, et otsustasin mitte jamama hakata. Aga samas see võis olla ka ebaõnnestumise põhjus, et kõik kokku toppisin. Eks see ole jälle katsetamise asi. Minu jaoks jääb müsteeriumiks, sest jah NÜÜD jäi küll viimaseks maasikatega jamamiseks mul :D Küpsetama peaks 180kraadi juures pool tundi. Või siis 200kraadi juures 25minutit. See viimane aeg ja kraad on kirjas muffinipulbri pakil. Ilmselt on mõistlikum kasutada seda aja- ja temperatuurimõõdustikku, mis on kirjas taignapakil. See on siiski kõige rohkem valmimist vajav. 

pühapäev, 20. mai 2018

Nädalamenüü #9: ühed eriti pirakad kaeraküpsised

Šokolaad, mida pidin kasutama nendes küpsistes seisis kaks nädalat ja muudkui vähenes. Ikka iga päev väike jupike. Emadepäeva puhul sain ühe tahvli veel, õnneks oli see tume šokolaad, mida ma niisama ei söö. See oli vihje universumi poolt! Kuna eelmine nädal oli emotsionaalselt ikka kohutavalt madal, teadsin, et lõpuks läheb see tume "mitte söödav" ka käiku. Seega otsustasin ühel õhtupoolikul, et kasutan ära, enne kui ei saagi. Lisaks olid küpsised palju parem lohutussöök, kui šokolaad. Või noh, neid jätkus pisut kauemaks, kui tunnikeseks. 


Kuidas teha neid eriti nämmasid pirakaid lohutusküpsiseid? No alustuseks sea sammud poe poole ja too endale vähemalt (rõhutan seda sõna, sest alati võib koguseid topelt panna ja rohkem teha) 90g võid, 2 muna, 100g suhkrut, 1tl vanillisuhkrut, 230g kaerahelbeid, 70g nisujahu, 2tl küpsetuspulbrit, 75g sarapuupähkleid ja 75g šokolaadi. 


Alustuseks haki šokolaad ja pähklid. Aseta need kaussi. Seejärel sega omavahel kokku kõik kuivained. Nüüd on aeg seltsi lisada sulatatud või ning lahti klopitud munad. Sega ilusti ühtlaseks massiks.
Veereta tainast pallid ning suru neid veidi lapikumaks. Või siis ära tee palle, vaid vajuta kohe lapikuks. Oma lapikud pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Keskmine suurus võiks olla ideepoolest 10-12cm ja poole sentimeetri paksused. Samas ei juhtu midagi, kui mõõdulindiga üle ei mõõda.


Küpseta neid ahjus 210kraadi juures 8-10 minutit. Või siis tee minu moodi: pane ahi 250kraadi peale ja küpseta nii kaua, kuni nad on ilusti pruunid. Nii tehes ära unusta neid pidevalt jälgida, sest see hetk saabub võrdlemisi ruttu, kui juba kõrbema hakkavad. Minulgi õnnestus üks sats ära kõrvetada servadest. Katki küll polnud midagi. Pärast servade ära lõikamist ei olnud arugi saada, et midagi nässu oleks läinud.

Oh, peaaegu oleksin unustanud! Kui tainast plaadile paned, jäta normaalne ruum paisumiseks. Minul jäid vahed väikesed, sest arvasin rumala peaga, et suurus ei muutu. Suhteliselt ruttu siiski sai selgeks, et nendest tulevad ühed eriti suured (ja alguses ka kokku jäänud) maiused. Et siis lihtsalt teadmiseks-ka väiksemat sorti küpsised lõpetavad lõpuks "normaalsuuruses".


NB! Šokolaad võib olla nii tume, valge kui ka piima. Samuti võib olla erineva maitsega. Minul oli sidrunimaitseline tume šokolaad.
NB2! Kui soovid, võid juurde lisada ka rosinaid või muid pähklisorte. 

laupäev, 19. mai 2018

Nädalamenüü #9: hakklihasupp juustuga

Viimstel päevadel olen oma kirjutamisega õige "pisut" jänni jäänud. See on ka põhjus, miks siin praegu olen kerge saripostitaja. Lohutan teid mõttega, et kohe-kohe on kõik, sest nädal numbriga 9 on lõppenud ning kirja panna on jäänud veel viimased paar vaprat. 
Eelviimasena, lubage esitleda, hakklihasupp sulatatud juustuga. 


Ütlen kohe ära, et vahelduseks juhtus meie majas olukord, mil kõigile teistele meeldis, aga mind jättis külmaks. Tundub kuidagi vähevõitu neid koostisosi seal sees. Ah, ehk oleks pidanud lihtsalt rohkem makaroni lisama. Praegu tundub küll, et tegin mingisuguse maisi-herne segusupi :D 
Selle supi jaoks pead poest tooma paki hakkliha, natuke makarone, 1 sibula, veidi toiduõli, hernest ja maisi, 100g sulatatud juustu, maitseaineid/maitsetaimi. 


Alustuseks tegele sibulaga. Koori ning haki ja pane potti. Potipõhjas prae sibul ja hakkliha läbi. Vali ise, kas (ning millises) õlis või hoopistükkis võis. Sibul võiks muutuda klaasjaks, aga see ei ole tegelikult eriti oluline. Vala juurde vesi, lisa puljongikuubik ning lase natuke aega haududa. Mina ootasin nii kaua, kuni kuubik ära lahustus. 

Järgmisena lisa köögiviljad. Ükskõik, millise variandi sa valisid. Lase kenasti keema. Külmutatud viljade puhul keeda need poolpehmeks. Siis on paras aeg lisada makaron ning sulatatud juust. Nüüd pole enam muud teha, kui oodata, millal köögiviljad/makaron valmis saavad ning juust ära sulab ja valmis ta ongi. Ära unusta maitsestada. Kõige lihtsam on maitseained ära panna juba siis, kui hakkliha praed. Mis alguses tehtud, see hiljem hooleta.


NB! Hernes ja mais võivad olla nii konserveeritud, kui ka külmutatud. Vali ise kumb rohkem meeldib. Samuti võib valida hoopis külmutatud herne-maisi-paprikasegu. Või mõnd muud supisegu, kus on sees hernes ja mais. Konservtooteid kasutades ära unusta neid nõrutada. Vedelik ei ole supi sisse vajalik. 

NB2! Sulatatud juust võib olla ka mingi lisandiga, mitte naturaalne. Näiteks kasutasin mina oma supis kukeseenemaitselist-ürtidega sulajuustu.

NB3! Makaroni asemel võid kasutada ka spagette või muidu pastalisi. Spagette kasutades murra need enne pooleks.