esmaspäev, 12. november 2018

Eelmisest nädalast

Oh kuidas ma igatsesin seda, et saaks lihtsalt arvuti taha istuda ja veidi kirjutada. Seljatatud sai teine õppesessioon, mis tähendab, et neid on järgi jäänud veel neli, enne kui saan öelda, et nendega ongi päriselt ühelpool. Isegi juhul, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja lõpp kevadel ikkagi ametlikult kätte ei jõua, saavad loengud siiski läbitud. Veidi on kurb, rohkem siiski rõõmus, ilmselgelt.
Üldiselt ei olnudki hullu. Koormus ei ole tappev, aga täiesti ausalt: mul olid reedeks reied juba haiged istumisest. Praktikakohta ka veel endiselt ei ole, aga see eest sain lõpueksami avalduse ära anda, mis tähendab jälle üht asja vähem, millele mõtlema peab hetkel. Varem olen ka öelnud, et proovin erinevaid olukordi võtta nii, et ju need on siis millegi jaoks head. Sellel nädalal sain lõpuks aru, miks kogu see seiklus akadeemilise puhkusega vajalik oli. Need kaks aastat, mil kodus olin, arendasid märkamatult neid külgi, mis arendamist vajasid. Esiteks, ei tule mul enam nii suurt blokki ette teistega suhtlemisel. Siin võib muidugi asi selles ka olla, et tunnen ennast kuidagi eriti mugavalt praeguses grupis. Teine oluline asi, mida märkasin oli see, et esinedes ma ei värisenud. See oli räigelt suur probleem varem. Mul oli täiesti paaniline hirm teiste ees esinemise osas. Gümnaasiumis oli veel eriti kohutav, aga ega esimesed kaks aastat ülikoolis asja palju paremaks ei teinud. Nüüd käisin reedel ettekannet tegemas ja, kujutate te ette, ma ei värisenud. Korraks võttis kergelt võbelema, aga enne kui arugi sain, oli asi tehtud. Isegi näost ei läinud punaseks, mis on täiesti vana hea reaktsioon avalikule esinemisele. 
Mis mulle koolis käimise juures kõige rohkem pinda käib, on bussisõit. Asi ei olegi üldse liikumisvahendis, vaid selles, et see kuramus väljub Tapalt juba kell 6.55 hommikul. Lisaks siis see ka, et parimatel päevadel saan bussisõitu harrastada lausa neljal korral. Kaks korda hommikul ja kaks korda õhtul. Minu jaoks tähendab see äratust kell 5, hiljemalt pool 6. Saaks ka kell kuus, tegelikult, aga ma eelistan rahulikult hommikukohvi juua. Tõsi, eelmisel nädalal ei õnnestunud mitte kordagi äratuskella helina peale tõusta, sest Pisike ärkas IGA jumala öö umbes pool viis, jauras kümme minutit ja magas siis edasi. Tore talle, halb mulle, sest üldiselt ajasin endale siis jalad alla ka. Ei näinud lihtsalt mõtet niisama voodis vedeleda. Kuna õhtune voodisseminek jäi endiseks, tekkis räige unevõlg. Nii pagana raske oli silmi lahti hoida. Paaril päeval käisid emotsioonid ühest seinast teise ja neljapäev oli üldse selline päev, et isegi pinginaaber ei tahtnud juttu teha :D Laupäeval suutis Meheraasu mind nii kõvasti välja vihastada, et enamus päevast pilt oli, aga häält ei olnud. Täielik trots tuli sisse, sest planeeritud asjad lükkusid edasi. Järgmisel päeval tulid igakuised külalised kohale ja siis made sense küll, miks mul mingi bitchmode sees oli. Pühapäeval said kõik laupäevale planeeritud asjad tehtud ja ilmselgelt läks hormonaalne tujutsemine selleks korraks üle #sorri. 

Väike offtopic: alati kui tuleb kellegagi juttu, et Pisike läheb magama hiljemalt kell 21, öeldakse, et oi nii vahva, sul jääb ju veel nii palju aega, et oma asju teha. Jah, tõsi, ma ei saa kurta selle üle. Tõesti saan veidi teha oma asju. Aga mingid piirid siiski on. Esiteks, ma olen hommikuti produktiivne. See tähendab seda, et kõik kooliasjade tegemised või blogimised jäävad enamasti sinna aega. Õhtuti lihtsalt silm ja mõte vajuvad kinni. Teiseks, varajane magamaminek tähendab ka varajast ärkamist. Ehk nädalavahetuseti, sel ajal kui teised alles magavad, seisab minul kell kuus, hiljemalt seitse voodi kõrval üks naeratav laps, kes lehvitab riietega ja nõuab hambapesu :D 
Tänaseks plaanisin tegelikult suurema õppimismaratoni, sest uus sessioon on juba detsembri alguses ja omajagu on jälle tegemist vajavaid töid. Õnneks sain ühe aine järgi vastatud ning sellel nädalal lisandub ka teine. Kolmandaga läheb veidi kauem aega, aga ei ole hullu. Juba 2/3 tõstab tuju päris kõvasti. Tegelikult pidingi täna tegema õppimispäeva. Aga pesu tahtis kappi saada ja siis otsustasin juurviljad ära tükeldada, et oleks õhtuti veidi lihtsam söögitegemisega. Mõtlesin, et lõunani teen, siis jõuan veel ehk miskit vaadata. Lõpetasin kell kaks, seega see rong tänaseks läks. Vähemalt said kõik paprikad, porgandid, seened ja muu kraam ära töödeldud. Õnneks on homme ka päev. Pean lausa plaani minna vanemate juurde. Kodus leian kogu aeg miljon asja, mida peaks ära tegema. Seal on hea, ma pole perenaine, ehk teen seda, mida emme-issi käsivad. Enamasti nad siiski ei ütle, et siin on kodutööde nimekiri, hakka pihta, seega seal saab rahus õppimisele keskenduda ilma selleta, et tolmulapp kutsuks, must pesu karjuks või kuivatusrest jalgu jääks :D

Ah, mitte, et see oluline oleks, aga mul õnnestus jälle hakkimisest vill saada. Kuidas pagana pihta see ometi võimalik saab olla. See minu siidinäpuks olemine on vana nali juba. Reha kasutades lõpetan alati villiga, sama lugu siis, kui pinalitäie pliiatseid ära teritan, aga nuga. NUGA!? Peaaegu iga päev on kasutuses ja IKKA suudan ma villi saada :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar