kolmapäev, 21. november 2018

Oh oleks ma ometi varem...

taibanud, kui kasulik on lugeda raamatuid! Tähendab, lugeda mulle meeldib, see ei ole mingi saladus. Praegu pean siiski seda silmas, et oleks ma ometi varem taibanud lugeda raamatuid, mis on seotud lastega ja inimloomusega!

Täiendan praegu oma kursusetööd, seega võtsin pataka raamatuid. Valiku tegin selle järgi, mis tundusid huvitavad ja kasulikud ka muuks eluks. Kui kaks aastat tagasi kevadel oma tööd kirjutasin, vaatasin lihtsalt pealiskaudselt üle, kus kohast võiks leida vajaminevat infot, aga päriselt ei süvenenud neisse. Praegu aga väga teadlikult olen valinud selle tee, et loen teosed läbi ka. Mõne kohaga nõustun, mõnel kohal tahaksin väga palju vastu vaielda. Milleni aga üsna ruttu jõudsin oli tõdemus, et ma oleks võinud neid lugeda juba siis, kui alles rase olin või kohe pärast Pisikese sündi. Mul oleks olnud aega piisavalt, hoolimata tõsiasjast, et enamus rasedusest käisin koolis. Tegelikult oleks jõudnud isegi viimase pooleteise kuuga omajagu sirvida....

Tõstan kaks kätt ülesse ja ütlen, et see oleks ära hoidnud väga palju negatiivseid emotsioone! Miks mul tookord huvi puudus? Sest millegi pärast elasin usus, et beebiga on väga tore, nad ainult söövad, magavad ja situvad. Emadus pidavat olema lust ja lillepidu ning muud ei ole kui üleliigset vaba aega. Mingil hetkel tabas mind reaalsus, et mina ei suuda tajuda seda beebiiga kui üht imeilusat roosamanna aega, mil olen nagu kevadine lilleõis ja kõik on nii-ii imeline ja uskumatult ilus.
Pildiotsingu read about motherhood meme tulemus
Mida mina tundsin? Väsimust. Üht suuuuuuuurt ja tapvat väsimust. Polnud roosamannat, polnud südantlõhestavat armastuseuima. Kui nüüd ausalt ajas tagasi mõelda, siis esimesest poolest aastast Pisikese elus mäletan põhiliselt seda, kuidas istusin öösiti tundide kaupa üleval ja mõtlesin, kui aeglaselt aeg läheb. Mul oli tunne nagu ta üldse ei kasvaks ja tõesõna, see kes ütles, et beebiiga möödub ruttu, ei istunud ööde kaupa üleval ja ei maganud püstiseistes ukse najal. Kõik sulas kokku ühtlaseks magamatuse virr-varriks.

Loomulikult olin õnnelik, et ta on terve ja rõõmus laps, aga see ei tähenda, et oleksin 24/7 istunud suur naeratus näol ja kahte kätt kokku löönud suurest rõõmust. Tegelikult ei tohtinud väga pikka aega tema kõrval isegi hingata liiga kõvasti, sest silmad olid plaksust lahti. Vaimses mõttes andsin endale palju peksa selle eest, et ma ei suutnud olla õnneuimas. Nii paljud tahavad lapsi ja ei saa. Mina sain ja mida kuradit? Sain aru küll, et see oli väsimus, mis minus rääkis, aga see ei tee olematuks neid tundeid ja mõtteid, mis tookord peast läbi käisid. Näiteks, et ta ei söö, sest mina ei saa hakkama. Ta ei jää öösiti uuesti magama, sest ma ei oska teda õigesti magama panna. Ta ei suuda kolme sekundit üksinda elutoas olla, kui köögis vett joon, sest mina ei oska talle selgeks teha, et tulen kohe tagasi. Klassikaline enesesüüdistamine. Oi kui palju halbu emotsioone, sest tundsin end halva emana. Seda "halva ema" tunnet kandsin väga pikalt endaga kaasas.
Mõned hetked vana Pisike. See on üks esimesi pilte temast, tehtud veel siis, kui polnud isegi sünnitustoast minema saanud. 
Ja siis, ühel täiesti mittemidagiütleval päeval loen ühest raamatust, mille nimi hetkel praegu ei meenu järgmist: "Asi ei ole vanemas, vaid lapses ja tema eripärades. Mittemagamine on TEMAGA seotud ja mittesöömine on TEMAGA seotud" Oota what!? 

Asi siis ei olnudki minus? Hoolimata sellest, et tundsin end tihti läbikukkujana? Hoolimata sellest, et vahel üritasid teised mind panna tundma kui läbikukkujat? Et tegelikult olin ma täiesti normaalne inimene, kes oli küll š**aks väsinud, aga t ä i e s t i   n o r m a a l n e? 

Ei olnud minus, ei olnud läbikukkuja, täitsa normaalne olin. Kõlab ehk kummaliselt, aga mingis mõttes ravis see lause mind terveks. Terveks sellest mõttes, et ma ei mõtle ajas tagasi ja ei näe end enam luuserina, kes ei saanud ei enda ega lapsega hakkama. Ma sain hakkama täpselt nii hästi, kui nendes oludes oli võimalik. Meie eripärad lihtsalt põrkusid, aga siin me nüüd oleme, elus ja terved. 

Peale selle, et sain äratuse seoses minevikuga, suudan paremini käsitleda olevikku ja, kui läheb hästi, siis ka tulevikku. Loomulikult sain juba enne aru, et praegune väike deemon, mis Pisikese aeg-ajalt välja lööb, on ealine iseärasus ja täiesti normaalne. Küll aga oli oma peaga raske välja mõelda, mis täpsemalt üht või teist asja põhjustada võib. Veel vähem seda, kuidas oleks kõige õigem mõnele asjale reageerida. Olen lihtsalt selline inimene, kes tahab huvipakkuvast teemast teada nii palju kui võimalik. Antud juhul on selleks teemaks lapse käitumine erinevatel elu- ja arenguetappidel. Usun väga tugevalt, et ega enne päriselt aru ei saa mis toimub, miks toimub, kuidas lahendada olukordi, kui pole uurinud, lugenud, vaadelnud ja lahti mõtestanud enda jaoks. Mida ei mõista, sellega ei saa ka toime tulla. Nii lihtne see ongi, vähemalt mulle. 

Tunnen, et elu läks kohe mitu korda lihtsamaks, kui suudan erinevaid hetki analüüsida põhjus-tagajärg seoses. Olukorrad saavad kiiremini lahendatud ja ma ei kaotagi umbes 100 närvirakku päevas.
7.kuune Pisike. Pilt tehtud mõnel järjekordsel "maga ise kui tahad" päeval 
Ma tahaks lihtsalt korraks väga paljudele meelde tuletada, et kuigi emadus on üks ilus ja tore asi, ei peaks seda serveerima ainult, kui lusti ja lillepidu. Jah, väga paljudele ongi, aga siis on ports inimesi, kelle jaoks see ei ole nii lihtne. Minuni jõudsid ainult sellised "mis see siis ära ei ole" jutud. Aja jooksul inimene muidugi unustab, tajun seda isegi, et kipub juba meelest minema, kui emotsioonikalt kogu see esimene aasta möödus. Aga võiks ju rääkida, et vahel mõni laps ei maga, ei võta rinda, vaevleb gaaside käes jne.Põhiliselt võiks ühele esmarasedale öelda, et vahel on kõik ilus ja tore, vahel väga kole, aga kõik need emotsioonid on täiesti normaalsed. Enamus meist siiski siiralt hoolib oma lastest, (jah, julgen öelda enamus, sest olen kohanud elus ka selliseid eksemplare, kellel siiski suht ükskõik) aga see ei tähenda, et halbu tundeid ette ei tule. 

Seejuures tuleks sellest rääkida ilma süüdistamiseta. See on eriti popp tissitamise teemadel. Nii mitmest kohast olen lugenud, kuidas emad vaevlevad kohutava süütunde käes, sest ei õnnestu lapsele rinda anda, ükskõik mis põhjusel siis. Tähendab, kas ma olen päriselt ainus inimene, kes ei nutnud öösiti looteasendis patja, sest laps sai kõhu täis? See viimane lause oli muidugi ka õige pisut hinnanguline, aga ma olen alati ja igal pool selles osas suu kinni hoidnud. Lõpuks ometi sain välja öelda, et minu jaoks vähemalt, on see okei, kui ema ei piinle kuude või aastate kaupa süümepiinades, sest imetamine jäi lühikeseks. 
11.kuune Pisike, kes hetke pärast enam ei olnud rahul, et Ruudi ta tekil magab :D 
Loodetavasti jõuab meie ühiskond varsti selleni, et on okei rääkida asjadest ausalt, ilma pideva ilustamiseta ja süüdistamiseta. Jõudu kõigile kellel praegu on raske periood. Ma tean, et see hetkel ei lohuta, aga kõik läheb mööda. Ühel päeval tulevikus, kui aega on piisavalt mööda läinud ja "haavad" paranenud, viskad ehk veel naljagi selle üle. Ja kui julgust tuleb, saad ehk mõne lapse veel, kellega see kõik uuesti läbi teha :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar