Raamatupidamine ajab mu hauda

Ülikoolis käimise juures on see tore asi, et saab kergemal kujul tutvuda ka paljude muude valdkondadega, mis ei ole otseselt erialaga seotud. Hoolimata sellest, et mina õpin sotsiaaltööd, saan heita pilgu ka ettevõtlusele ja majandusele. Teate, mida see tähendab? Palju keerulisi sõnu, esiteks. Teiseks aga seda, et meile tutvustatakse väga minimaalselt raamatupidamist. Taevas teab, et ma ei saa numbritega eriti läbi. Olgu, nii hull päris ei ole, aga gümnaasiumi lõputunnistusel oli see ainus kolm, mis vastu vaatas. Hoolimata sellest, et õpetaja ütles korduvalt, et potentsiaali on ja ma võiks rohkem pingutada. Kuna enamat ma siiski välja ei pigistanud, siis sain veel lõpuaktusel ka kuulda, et oleks ikka võinud ju õiiiiige pisut veel, aga see selleks (tegelikult ütles seda ka mu põhikooliaegne õpetaja, nii et võta nüüd siis kinni, kas pingutasin või mitte :D) Tõsiasi on siiski see, et reaalainetega ma läbi ei saanud toona ja ei saa nüüd ka väga.

Tulles nüüd tagasi olevikku, siis ma täna vaatasin jälle neid iseseisvaid töid, mis antud aines tegema peab. Olgu jumal tänatud, et sõbranna raamatupidamist õpib, muidu ma oleks juba nende tabelite peale läinud koolist pabereid välja võtma :D Sest noh, kuuke tagasi, kui abi palusin, vaatasin suurte silmadega, kuidas peaksin ära tabama erinevad varaliigid ja bilanssi tegema ja lihtsam tundus hiina keel selgeks saada. Põhimõtteliselt kaalusin ka seda, et ehk ei ole hilja strippariks minna, aga siis sain aru, et ega ma ei vasta välimuselt nendele kriteeriumitele, mis selles ametis vajalikud on ja pean ikkagi kuidagi läbi häda aru saama, mida ta räägib.

 ...põhimõtteliselt, sel ajal kui ta mulle bilansi tegemist õpetas, istusin seal nii: 

Pilt võetud internetist

Oh seda õnne, kui pärast mitut seletamist, mille jooksul ta kaotas ilmselt nii mõnegi närviraku, sest ma suutsin esitada väga rumalaid küsimusi, jooksid asjad omavahel klappima. Saan väga hästi aru, et elus üldiselt raamatupidamine ja sellest arusaamine mööda külge maha ei jookse. See ongi põhiline põhjus, miks ma tahan nii väga ISE aru saada, kuidas ühe või teise asja paigutama pean või kuidas asju arvutatakse. Põhikooliaegne ajalooõpetaja armastas öelda: "Spikerdamine on nagu püksi pissimine: alguses on soe ja mõnus, pärast märg ja külm." Ilmselt jättis see minusse suurema jälje, kui toona arvasin, sest hoolimata tõsiasjast, et Triin oleks võinud minu eest teha, ajasin mina meid mõlemaid hulluks :D 

Pärast selle töö lõpetamist tuli paus, sest teisi asju tuli väga palju peale. Nüüd aga on aeg ringiga jõudnud nii kaugele, et tuleks teine iseseisev töö ka ära teha. Pean praegu väga oluliseks mainida, et  minu jaoks on töötasu arvutamine viis korda hullem, kui bilansitabeli tegemine :D Õnneks Triin hoidis jälle mu kätt ja rääkis nagu esimese klassi lapsele kõik üksipulgi läbi. Mitte, et ma oleks aru saanud, aga pärast esimese ülesande tegemist on ikka lihtsam edasi minna. Küll ma lõpuks välja mõtlen, kuidas need ülejäänud ka ära teha, aga päriselt, miks selle jaoks, et arvutada välja number x, pean leidma ka y, z, a, b, c ja siis nendega peab liitma, lahutama, korrutama, jagama, seisma pea peal ja jätma kolm tilka verd nelja tee ristumiskohta. 

Korra mõtlesin, et pusiks täna Pisikese lõunaune ajal, aga siis sain aru, et pole mõtet. Mine tea, millal ärkab ja selline pinge ei tee head mu ajule :D Jumal tänatud, (isegi usklik ei ole, aga muudkui jumaldan #piinlik)et täna on laupäev ja ma saan veel terve homse ka seda edasi lükata ilma süümepiinadeta. Siis on hea esmaspäeva hommikul kohvi juua, ükskõik kellele halada, kuidas ma aru ei saa ja vajadusel ka mõnes heas soojas nurgas looteasendis natuke nutta tihkuda ilma, et keegi näeks.