Oppa, kui kiiresti aeg läheb. Alles nutsin, kuidas rasedus ei saagi kunagi läbi ja nüüd oleme juba kuu aega elanud hullumajas kolme lapsega. Mõni päev on selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud ja õhtu ei jõuagi kohale. Järgmisel hetkel juba vaatan, kuidas mu beebid magada nohisevad ja heldin end voodisse, et järgmisel hommikul otsast peale hakata. Nüüd, teisel ringil, hakkan alles aru saama, mida räägitakse beebiaja nautimisest. See annab tõesti päris palju juurde, kui laps magada märkab. Henri on öösiti täielik musterbeebi, ärkab ainult söömiseks ja magab edasi juba selleks ajaks, kui pudeli* pestud saan. Päeval on ta rohkem üleval ja eks siis ole natuke vahel ka nuttu, aga sellist väsimust, et magaks püstijalu vastu ust, nagu kolm aastat tagasi vahel juhtus, ei ole. *Tissitamisega läks suhteliselt sama rada, mis Mirteliga. Haiglas oli kõik veel hästi, kaalukaotus oli väike, lisa juurde ei andnud. Olin lausa optimistlik, et ehk läheb nüüd paremini. Esimene kontroll perearst