Nii me siin elame

Olen korduvalt varemgi mõelnud, et peaks mingit statistikat pidama, mida ja kui palju aasta jooksul läbi loen. Paar korda olen alustanud, ka siinsama, mingisuguse listi koostamisega, aga alati on see pärast esimest kuud kuidagi soiku jäänud. Vahepeal jäi igasugune lugemine üldse väga soiku, aga suuremal stressiperioodil avastasin end jälle raamatute seltsis. Aitas jätkuvalt väga hästi mõtted mujale saada. Kursusetöö kirjutamise ajal leidsin end mõttelt, et oi kuidas ma tahan juba erinevaid juturaamatuid ette võtta. Siis leidsin kuidagi enda jaoks facebooki grupi Lugemise väljakutse ja sealt jäi palju erinevaid jäid teoseid silma. Sinna otsa lisandus veel seegi, et mingil veidral põhjusel ostis mu ema Maalehe aastaraamatuga, aga andis selle lõpuks mulle, sest leidis, et tal ikkagi pole midagi teha sellega. Need kolm asja andsid mulle idee, et võiks kirja panna, mida loen, kaua loen ja oma arvamuse. Aga ega ma ilmselgelt ei saa ju nii, et ainult paberil on. Seega jagan teistega ka lahke...

Ma ei mäleta, kuidas enda jaoks ahjuomletid avastasin, aga tean, et need ei kao ilmselt niipea kuhugi. Pole küll mingi gurmeerestorani maitseelamus, aga valmib kiiresti ja on tegelikult hea vaheldus kartuli-makaroni-riisiringile. Seega, minu elust ei kao see retsept ilmselt niipea, vaid jõuan pidevalt millegi sarnase juurde tagasi. Omleti juures on ju tegelikult see hea asi, et pane sisse, mida tahad ja ikka on hea.  Selle ahjuomleti tegemiseks on vaja vähemalt viite muna, 250ml piima (sellega peab ettevaatlik olema, sest liiga suure piimakogusega läheb omlett suht lödiks. Mina ei ajanud niiväga välimust taga, aga oli aru saada, et paljuks läks), purk purustatud tomateid, pakk riivjuustu, veidi sidrunimahla, veidi suhkrut, paras peotäis spinatit, rohelist sibulat, üks tavaline sibul ja maitseained vastavalt omadele soovidele.  Võta üks suurem kauss ja pane sinna kõik koostisosad, ka maitseained. Sega hoolikalt, et tekiks mõnus ühtlane mass. Seejärel võta ahjuvorm, pan...

Mulle hullult meeldis see riisivorm! Mirtel küll sama ei arvanud, tal on mingi herneste boikoteerimine tekkinud, mis on ülimalt veider. Suvel vitsutas kahe suupoolega, aga toidu sees ei taha. Maisiga on sama lugu ja porgandiga. Olgu, porgandiga on see teema, et see peab olema TÄIESTI valmis. Kui on natukenegi kõva, siis sülitab välja. Mis muide viib mind jälle mõttele, et kuidas ta suudab suus selekteerida nii. Konkreetselt sööb muu kraami ära ja porgandi, herne või maisi poetab kuhugi. Ta võib seda paari kuubikut suus hoida terve söömise aja ja siis lõpuks sülitab kaussi tagasi. Nagu whaaaat?  Okei, see on tegelt hoopis teine teema, seega lendan nüüd selle va riisivormi juurde tagasi. Valmistamise jaoks on vaja 2-3 pakikest riisi (seda riisi, mis on müügil väikeste kotikestena, 8 tki pakis. Mitte helbeid 3 pakki, see kisuks paljuks :D), kolm muna, pakk riivjuustu, ühte sibulat, ühte suvikõrvitsat, ühte paprikat, veidi külmutatud herneid ja rohelist sibulat. Maitseained tuleks...

Lubasin suure suuga, et jätan retseptid suures osas minevikku, aga jagan oma lemmikuid. Aeg läks ja läks ja läks, nüüd siis lõpuks jõuan selleni, et midagi sellelt rindelt jagada ka. Parem hilja, kui mitte kunagi ma ütleks selle peale.  Kõrvitsavormi tegin...jumal teab millal. Ma tahaks uskuda, et see ootab juba eelmisest aastast kirjapanekut. Ma eeldan, et see oli selline roog, mis mulle tõesti maitses, sest muidu ta, ilmselgelt praegu siia kirja ei saaks. Kahjuks on kõik muud emotsioonid juba kustunud. Isegi see, et kõrvitsa ettevalmistus on jätkuvalt maksimaalselt jura tegevus.  Vormi jaoks on vaja ühte kõrvitsat (jah, tervet kõrvitsat, suurus vali ise), pakk riivjuustu, veidi tšillikastet, pakk või kaks hakkliha, puljongikuubikut, sibulat ja teisi maitseaineid omadel soovidel (mina kasutasin soola, sidrunipipart, tilli, peterselli ja hakklihamaitseainet. Aga näiteks basiilikut oleks ka hea siin kasutada, ma lihtsalt sel ajal veel ei olnud seda avastanud enda jaoks)...

Ja tere tulemast nunnaelu, mõneks ajaks.  Eile oli see tore õhtu, kui seadsin oma sammud kirurgi juurde, et lõpuks teada saada, mis seitse surmatõbe mul küljes on. Ma ikkagi tegin selle vea päeval, et googeldasin ja olin valmis kuulma, et mul on lipoom või hematoom või mõni muu kasvaja seal. Aga selle jaoks, mis tegelikult oli, ma valmis polnud. Kuigi oleks võinud, sest beebipillide infolehel on kenasti kirjas, mida need organismis kõike põhjustada võivad. Mis ma diagnoosiks sain?  Tromboflebiit ehk pindmine veenipõletik! Suure tõenäosusega põhjustatud beebipillide tarvitamisest. Keda huvitab, siis täpsemalt saab sellest lugeda  siit!  Kes ei viitsi, siis põhimõtteliselt on tegemist nahaaluse veenilaiendiga, mis on seal moodustanud trombilaadse asja ja verevool on piirkonnas häiritud. Kuna minu puhul on tegemist pindmise veenipõletikuga, siis õnneks ei ole ohtu, et see võiks verevarustusega edasi liikuda. Seda küll võib ette tulla, aga vähemalt hetkel tundub, ...

Jah, ma tõstan käed ülesse ja tunnistan, et käin siin viimasel ajal ainult vingumas. Ma üritan veebruaris ennast kokku võtta ja millegi rõõmsama jaoks ka aega leida. Praegu jooksevad kõik asjad kuidagi kokku ja tahaks pingeid välja elada. Kus mujal seda ikka teha kui mitte siin. Praegu tulevad riburadapidi kõik tähtsamad koolitööd ja mu jalg hakkab värisema juba mõttest, et ülehomme on vaja kursusetööd kaitsta. Mitte, et ma seda väristamist väga endale lubada saaks, sest püha jeesus, kuidas mu jalg valutab. See trall hakkas pihta tegelikult juba rohkem kui nädal tagasi. Alguses oli lihtsalt veidi valulik. Teisel päeval tegi kõndides haiget. Siis läks punaseks ja lõpuks tuli kõva tükk sisse. Tegin saatusliku vea ja googeldasin. Noh, vastus oli trombist ära löömiseni. Kuna mul mõtetes oli juba surm silme ees, panin arstile aja. Reedel liipasin kohale (kirsiks tordil oli mõlema! Lapse haigestumine neljapäeval, aga sellest ehk hiljem). Arst siis vaatas ühtpidi ja teistpidi, sügas ku...

Alustuseks sooviks viisaka inimese kombel ilusat uut aastat! Mingu teil kõik hästi ja paremini, kui eelmisel aastal.  Ma küll ei tea, kas see on vajalik, aga millegi pärast tahaks ikka vabandada, et siin nii pikk vaikusepaus on olnud. Kümmekond postitust seisab mustandina rivis, aga no ei leia ülesse seda motivatsiooni, et kirjutama hakata. Nüüdseks on muidugi paljude postituste "aeg" lootusetult hiljaks jäänud, seega kadus ära mõte teha igast teemast eraldi kirjatükk, võtan hoopis ühte kohta mitu tükki kokku.  Alustuseks, viimases postituses kirjutasin ühest raamatust, millest tundus abi olevat öisele magamiseprobleemile. Noh, ma ilmselgelt sõnusin ära, sest põhimõtteliselt kohe pärast seda tuli Mirtelil kahepäevane okseralli, mis õnneks tõsisemaid pöördeid ei võtnud ja saime kummeliteega asja korda. Perearsti nõuandeliinilt soovitati anda teelusikatäis kummeliteed iga kümne minutit tagant ja minna EMOsse, kui see sees ei püsi. Õnneks püsis ja sinna minema ei pidanu...