neljapäev, 29. oktoober 2015

Kardinad talveks ette

Me oleme aasta otsa rõõmsalt elanud siin niimoodi, et köök oli täitsa kardinavaba. Alguses jäi remondile ette, siis tulid teised tegemised, vahepeal unustasime üldse ära, et kardinaid vaja oleks sinna ja mingi ajaperioodi oli võimatu missioon üldse minna poodi otsima seda (isegi kui läksime, siis õiget ikka ei olnud). Aeglast tegutsemist soodustas muidugi see ka, et aknad on hoovi pool ja no ega siin naljalt keegi aknast sisse piilumas ei käi :D Vahepeal mõtlesime ruloo peale ka, mingis poes seda isegi soovitati, aga ma olen hull kardinaarmastaja (tänks mamps) ja sinnapaika see asi jäigi.

Lõpuks aga aitas naljast ja vedasin meheraasu poolvägisi Bauhofi ja K-Rautasse, et asjad lõpuks ära osta. Vaja oli siis tapeediliimi ja pva'd (no ei taha see paganama tapeedijunn seina jääda, juba kolmandat korda liimisin üle), neli nurka põrandaliistude jaoks ja aknanurkadele ka neid plastmassist liiste. Näed sa, kardinapuu unustasin juba nimekirjast ära! :D

Nalja sai muidugi nende valgete plastmassliistudega. Bauhofis maksid 5€ sentidega üks liist. K-Rautast saime kaks tükki pmts euri odavamalt. Ei mina aru saanud, millest tulenes see hinnaerinevus ja kuidas üldse saab küsida tükikese plastmassi eest küsida sellist summat.

Igatahes, eile õhtul kui K'l eelkool läbi sai, tulime koju, sõime ja hakkasime sehkendama. Meheraas pani kardinapuu ülesse ja mina siis tapeetisin, pesin, küürisin, pesin veel veidi, pühkisin põrandat, panin kardinad ette. Siis imetlesin mõnda aega, lükkasin laua tagasi paika ja panin sinna lina ka veel peale, et armsam oleks. Siis virisesin meheraasu kallal veidi, et ta tuleks, vaataks ja kiidaks mind :D



Niisugune ta mul siis jäigi. Pildi kvaliteet on taaskord lihtsalt ülivõimas. Plusspunktid saan muidugi selle eest, et vastu valgust tegin, aga päeval parem pildistada kui õhtul pimedas ja lambivalgusega. Üleüldse peaksin hakkama vaatama kaamerat endale, ei jõua enam telefoniga lolli mängida.
Noh, ja kõige tähtsam osa, mu kauaoodatud kardinad, jäid ilusti peale! :D

teisipäev, 27. oktoober 2015

Motivatsioonipuudus

Ma ei saa aru, mis toimub. Mitte midagi ei taha teha. Kahe nädala pärast hakkab uus sess, ma pole essugi teinud veel. Kodune elu on samasugune, no ei taha liigutada ennast. Iga liigutus on meeletu sundimine. Tahaks ainult istuda ja ulguda selle üle kui saamatu olen, et midagi tehtud ei saa.

Õppida on vaja, suurpuhastust tuleks teha, remont ootab. Absoluutselt kõik ootab. A vot ma ei taha, viitsi ega suuda. Kõik tundub nii keerulise ja raskena, tegelikkuses on ainult vaja tegutsema hakata. Peaks praktika ja kursusetööga tegelema, tööd peaks ka aktiivsemalt otsima Üldiselt tuleks oma alusetutest hirmudest üle saada, aga no mis teed ära.

No ei ole lihtne iseendast sotti ja võitu saada. Kurb on see, et ükski asi ei suuda tuju tõsta. Kogu aeg on maa külmund ja kärss kärnas. Ja max uni. Ma ei saa korralikult magada öösiti, voodi ei sobi mulle ja allergia lööb välja. Üldse on jälle kõik sitt ja paha.


Ma väga loodan, et see on mingisugune sügismasendus ja kujutan ainult asju endale ette. Eks mingi hetk peab ju paremaks ka minema!

esmaspäev, 19. oktoober 2015

One does not simply stay motivated

Kirjutasin mingi aeg tagasi, et hakkan oma toitumist kontrollima ja proovin kaalu alandada (LINK). Pean tunnistama, et läks jälle nii nagu alati. Kõigepealt hakkas pudru vastukarva käima, siis ei viitsinud enam mässata eriti söökidega ja lõpuks tuli kool peale. (Tegelikult algas hädaorg sellega, et hakkasin endale sisestama lauseid ei viitsi, pole hullu ja kõige halvem: HOMME olen korralik)


Terve eelmise õppeaasta oli ka söömine paigast ära, sest no ei viitsinud kogu aeg endale mingit söögipoolist kaasa tassida ja koolist süüa osta tundus kuidagi eriti mõttetu, kuna hinna-koguse suhe ei ole üldse paigas. Lasin siis nädala ainult õunte peal päev otsa ja õhtul kodus oli selline tunne, et võiksin terve elevandi ära õgida.

Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et ehk peaks uuesti proovima, aga no ei ole motivatsiooni jälle. Ma saan väga hästi aru, et olen praegu juba ette alla andnud ja sellise suhtumisega ei jõuagi kuhugi, aga ma ei oska sinna väga midagi parata ka. Eks pean hakkama jälle otsast peale ennast sundima kuni esimesed tulemused hakkavad paistma, vast siis tuleb rohkem motivatsiooni ka.

Hoidke siis pöidlad pihus, et uuel ringil läheks paremini :)

reede, 16. oktoober 2015

1 Miss Million ripsmetušš

Mitu päeva võtan juba hoogu, et kirjutada oma viimasest ostust. Sessi ajal skoorisin endale uue ripsmeka. Üks kursaõde oli tellinud (tegeleb facebookis ostmise ja müümisega, kui oled huvitatud küsi julgelt linki!) ja ma alguses vaatasin lihtsalt kõrvalt, kuidas teised ostsid ja kommenteerisid. Ühel hetkel aga hakkasin mõtlema, et no mul olekski vaja uut ja D ütles, et ta oli lugenud positiivset tagasisidet selle kohta. Hind oli ka ainult 3.50€ ja ma polnud nii kui nii ammu endale mõnd uut asja soetanud.
Aga välimuselt on see üks ilusaim, mida omanud olen (tegin täna uued küüned endale, need ka jäid max nunnud :D).


Hari on natukene suurem kui mulle meeldiks, olen lihtsalt harjunud mitte nii jämedatega ja tušš on suhteliselt vedel ka. Esimesel korral tekkis tunne nagu ma teeks seda elus esimest korda, aga nüüd hakkan asja käppa saama jälle. Eks see olegi harjumise asi. Positiivne on see, et lõhn on ülihea! Pean tunnistama, et esimesed kaks päeva käisin lihtsalt nuusutamas seda :D


Tegin siis ühe pildi silmast pärast kasutamist. Kvaliteet pole muidugi kiita, aga kaamerat njetu ja telefoniga paremat ei saa noh :D Veidi häirib, et ripsmed kuidagi imelikult hoidma jäävad. Olen seda teiste tuššide puhul ka vahel märganud, aga sellega on kohe eriti silma jäänud see. Nad nagu kleepuksid üksteise külge. Kas ma teen ise midagi valesti? Panen liiga palju (mis on muidugi kummaline, sest märkan seda juba pärast esimest tõmmet) või on häda ripsmetuššides? (Kui leidub kedagi, kes oskab nõu anda, siis palun skoori oma teadmistega kommentaarides. Ma olen tõesti hädas).


Üldises plaanis olen ostuga rahul. Ega ma tegelt poleks uut ostma jooksnud siis ka kui väga rahul ei oleks olnud :D Julgen soovitada inimesele, kellele meeldivad paksu harjasega vedelad ripsmetuššid, mis hästi lõhnavad.

teisipäev, 13. oktoober 2015

Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega!

Olin siis vahepeal tubli laps ja käisin nädal aega koolis. Päevad olid kohati jube pikad, aga parem kui poolikud päevad nädalate kaupa. Kuigi neljapäeval, kui loengud kell pool 6 õhtul lõppesid, oli mul raskusi isegi oma nime ütlemisega :D

Grupp on täitsa tore. Kuulsin natuke päevaõppe uudiseid ka ja no pidin naeru kätte otsad andma. Ma tõesti ei saan nüüd aru, kas tegu on ülikooli II kursuse või 6. klassiga. Pean tunnistama, et ma ei mäleta isegi enda põhikoolist sellist käitumist. Et siis jah, tulevased sotsiaaltöötajad.
Enivei, alguses põdesin, aga väga hullu ei olnudki. Kõik on kuidagi nii abivalmid ja üldse on vahva noh! Nii palju küsimusi ja lisainformatsiooni.

Õppida muidugi jäi korralikult, aga ma olengi rohkem omaette nokitseja ja vast saab hakkama. Ainus tõsine probleem ja peamurdmine on vene keel. Ma ennevanadel aegadel ei viitsinud väga vaeva näha sellega ja leidsin muid lahendusi, kuidas tööd ära teha (loe: õppisin eespingis spikerdama). Nüüd on otseloomulikult tulemus käes ja ma ei kujuta ettegi, mis sellest saama hakkab. Päris umbkeelne ma muidugi ei ole ning mustal turul mind maha müüa ei saa, aga ega keeletesti ikkagi üle A taseme ei tee. Ma loodan lihtsalt, et elan selle õppeaasta kuidagi üle ja saan asjad tehtud (loe: jooksen emme ja issi juurde õppima)

Nädala lõpuks oli igasugusest suhtlemisest suht kopp ees. Reedeks olin omaenda mõtetega saanud veeta kokku vast umbes 10 minti. Mul on alati olnud vaja aega endale, et saaks lihtsalt istuda ja mõelda omi mõtteid. Kogu aeg on vaja midagi teha, kuhugi minna, kellegagi koos olla. Ja ma ei funktsioneeri niimoodi (nädala pärast vingun kui sitt on ikka üksi olla kogu aeg :D). Õnneks oli ühel õppejõul vaja varem ära lõpetada ja saime juba kell 2 koju. Kuidagi õnnestus mul õigeks ajaks ka bussile jõuda Tapal ja koju sõita. Vot see 25 minti jalutamist oli täpselt see, mida mul vaja oli, et jälle inimeseks saada.

Avastasin end ka sellelt mõttelt, et KUIDAS OMETI suutsin TERVE õppeaasta tegeleda paralleelselt kooli ja koduga? Juba kolmapäevaks olin omadega nii läbi sellest sehkendamisest. Uskumatu, et elamine aasta jooksul kokku ei kukkunud :D Ema muidugi ütles, et eelmine aasta olid lühemad päevad ja ehk sellepärast ma ei olnudki nii väss ja tülpinud, aga lõppkokkuvõttes jõudsin alati samal ajal koju kui nüüd. Ehk olen lihtsalt liiga ära harjunud sellega, et enamus ajast kodus olen ja saan oma aega veidi vabamalt planeerida.

Nüüd tuleb aga ennast kokku võtta ja vaikselt õppima hakata. Ega hing ei luba asju liiga vabalt võtta.