Otse põhisisu juurde

Uus kuu, vana loba

Oppa, kui kiiresti aeg läheb. Alles nutsin, kuidas rasedus ei saagi kunagi läbi ja nüüd oleme juba kuu aega elanud hullumajas kolme lapsega. Mõni päev on selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud ja õhtu ei jõuagi kohale. Järgmisel hetkel juba vaatan, kuidas mu beebid magada nohisevad ja heldin end voodisse, et järgmisel hommikul otsast peale hakata.

Nüüd, teisel ringil, hakkan alles aru saama, mida räägitakse beebiaja nautimisest. See annab tõesti päris palju juurde, kui laps magada märkab. Henri on öösiti täielik musterbeebi, ärkab ainult söömiseks ja magab edasi juba selleks ajaks, kui pudeli* pestud saan. Päeval on ta rohkem üleval ja eks siis ole natuke vahel ka nuttu, aga sellist väsimust, et magaks püstijalu vastu ust, nagu kolm aastat tagasi vahel juhtus, ei ole.

*Tissitamisega läks suhteliselt sama rada, mis Mirteliga. Haiglas oli kõik veel hästi, kaalukaotus oli väike, lisa juurde ei andnud. Olin lausa optimistlik, et ehk läheb nüüd paremini. Esimene kontroll perearsti juures viis selleni, et saime käsu anda lisatoitu juurde, sest kaal oli hoopis veel veidi langenud. Arst küll otseselt probleemi ei teinud, aga kutsus nädala pärast tagasi. Uuel kaalumisel oli seis parem, juurde oli tulnud 144g, aga seda oli endiselt arsti arvates natuke vähe, seega jätkasime edasi lisa andmisega. Praegu on kaaluga korras, aga piim on rinnast põhimõtteliselt läinud. Väga vähe ja väga harva õnnestub last rinnale saada, aga eks see ole ikka parem kui mitte midagi. Samas, täiesti ausalt ütlen, et Henri rinnale saamine on täielik tsirkus, sest mina võin ju üritada, aga tema pistab karjuma. Ta tahaks kohe ja kiiresti, nii nagu pudelis, aga ei õnnestu. Seega vaikselt vist võib hakata seda etappi lõppenuks lugema. Jah, ma tarbisin palju vedelikku, sealhulgas ka (imetava ema) teed, toitusin normaalselt, panin last rinnale nii tihti ja nii kauaks kui tahtis. Ma teadsin, et pudel ilmselt keerab pekki, aga kui pean valima, siis võidab iga kell täis kõhuga õnnelik laps.

Praegu ei lase ma end enam kõigutada teiste arvamusest selles osas, mida mu laps sööb. Olen juba kuulnud kõiki neid fantaasiamaailma kalduvaid jutte selle kohta, kuidas asendajat saanud lapsed on rohkem haiged, arenevad aeglasemalt jne. Mul on ette näitada üks piimapulbril kasvanud laps, kes on igati tubli ja tragi ning võõras ei saa kohe kindlasti peale vaadates aru, et esimesel eluaastal ei olnud põhitoiduks rinnapiim. Lapse areng, tervis ja kiindumussuhe vanemaga sõltub ikkagi paljudest muudest teguritest. Näiteks mina isiklikult kaisutan, paitan, musitan ja kallistan oma lapsi siis ka, kui nad parasjagu ei ole suuga mu nibude küljes.
Kuna praegu on jälle raske leida kodus tegevust ja motivatsiooni, et end liigutada ja üldse tuleb ving peale, siis ma ausalt ei jõua ära oodata, millal tööle tagasi mineku aeg kätte jõuab. Pidev tegutsemine mitmel rindel aitab väga hästi kujuteldavate probleemide korral. Mul on imeline võime muutuda kurjaks, tujukaks ja tekitada pseudoprobleeme rahulolematuse korral. See muide on lihtne tekkima, kui eneseteostus jääb ainult koduseinte vahele. Rahutus tekib ka siis, kui tegelikult kõik on korras, lihtsalt mul on igav ja see tõmbab alla igasuguse tahtmise tegutseda. Kes palju teeb, see palju jõuab, käib kohe kindlasti minu kohta. Kui on vaja sahmida mitmes kaares, saavad kõik asjad tehtud kiiresti ja õigeaegselt. Praegu on pidevalt selline "ei saa", "ei jõua" või "ei taha". Õnneks hakkab järgmisel nädalal koolitus, olen õnnelik või jaa, et on põhjust end karukoopast välja ajada.

Üldiselt keegi imelikult ei ole vaadanud, et Raido koduseks jääb. Aga neid ägedaid esmaseid reaktsioone olen küll näinud. Eriti hea küsimus on see, et kes siis lapsega koju jääb. Mis mõttes kes jääb? Ikka teine lapsevanem, keda ma muide ei sundinud selleks relva ähvardusel. Ta oli vabatahtlikult nõus. See on täiesti teadlikult tehtud otsus pärast plusside ja miinuste kaalumist. Siinkohal ei ole võit mitte ainult rahaline. Lisaks saan mina hoida oma tassi täis; minu tööpäevad on lühemad, kui härral, mis tähendab, et kodune koormus jaotub võrdsemalt ja saame mõlemad lastega rohkem aega veeta. Kasud on sees ka Mirtelil ja Kaisal, sest üks hakkab saama lühemaid lasteaiapäevi ja teine ei pea peale kooli/trenni istuma minu vanemate juures kuni autojuht töölt tuleb.

Jah, ma olen kohutavalt elevil ja loodan südamest, et plaanitu hakkab ka korralikult toimima. 

Kommentaarid