Nii me siin elame

Lõpetasin just Anna Bõkova raamatu "Iseseisev laps ehk kuidas saada "laisaks emaks"" lugemise. Esmane emotsioon? Ma küll ei ole päris helikoptervanem, aga väga tahan päriselt laisaks emaks! Raamatus on korduvalt välja toodud, et arendama peaks laste iseseisvust ja oskuseid, samas ei tohi jätta neid abita, kui see on tõesti vajalik. Arendada saab seda aga vaid siis, kui lapsel on huvi selle vastu. Kui huvi tekkimise perioodi ära ei kasuta, võib see kaduda ja siis on juba keerulisem iseseisvuse poole liikuda. Olen ju isegi kogenud, et iseseisvus ei olegi nii meeldiv. Alguses oli pisut raske kohaneda sellega, et päriselt olengi ise vastutav selle eest, et puhtad riided oleksid kapis ja söök laual. Söögiga oli veel eriti keeruline, sest väga pikka aega oli mul suhteliselt suva olnud köögis vaaritamisest. Sellel on otsene seos faktiga, et mind lihtsalt ei lastud selle tegemise juurde, kui olin väike. Alati oli kas köögis vähe ruumi, väga kiire või mõni teine põhjus. ...

Kolmas nädal tööd sai läbi. Ausalt, jube mõnus on. Pool aastat kodus olemist oli päris pingeline. Kuigi väga suur hulk inimesi seda külge minus ei tea (ja ei saagi teadma), siis mulle meeldib olla tegus, suhelda ja soov midagi teha on hästi tugev. Ma olin kodus hullumise äärel juba mõned aastad tagasi ja selles osas ei ole muutuseid vahepeal tekkinud. Seda enam, et karantiini tõttu pidi päevakavasse mahutama ka õpetamise ja ausalt ei kujutaks ette üksinda olla selles rollis kuni kooliaasta lõpuni. Ilmselt oleks see olnud suht actual footage of me igal õhtul: Praegune korraldus tagab selle, et koduseid kohustusi annab paremini jagada. Olgem ausad, kõva vahe on sees 40 töötunnil ja 12 töötunnil nädalas. See viimane oli minu töökoormus esimesel nädalal... Alguses kartsin, et on keeruline pendeldada kodu, töö ja kooli vahet, aga (hetkel veel) ei tundu ületamatu. Õnneks on koolis praegu seis selline, et enamus õppematerjalist on mul juba läbitud sotsiaaltööd õppides, seega on see pige...

Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad. Miks, küsid Sa? Kohe räägin!  Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul.  Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse j...

Aeg on lihtsalt lendama hakanud. Muidu venisid päevad nagu kaamli ila, aga nüüd on kaks nädalat läinud nii kiiresti, et ainult vaatan ja imestan. Mulle ikka veel meeldib see, et argipäevaõhtuti vajun magama umbes seitsme sekundiga ja mind ei sega absoluutselt rahutud jalad, ebamugavus pööramisel või see, et peas oleks sada mõtet.  Tegelikult ei põhjusta väsimust isegi mitte see, et harjun tööinimese eluga. Olgem ausad, see päriselt käib ju nii, et tee seda, mis sulle meeldib ja sa ei käi päevagi oma elust tööl. Mitu korda rohkem väsitab see, kuidas Mirtelil mingi kuues meel võtab kinni selle, kui ma pean kell 5 tõusma ja ta umbes kolm tundi jalutab öösel ringi. Nüüd jätsime ära võimaluse telefonist õhtusel ajal videosid vaadata ja ilmselt jääb talle ka nutijoonistamine vaid nädalavahetuse hommikute lõbuks. Mulle küll õudsalt meeldib, kui ta on õnnelik ja rahul, aga naaaaatuke rohkem naudin öösiti magamist. Ja kui see tähendab, et isegi 15 minutit videosid on liiga palju, siis ...

Kui alguses arvasin, et mai saab olema üks kuiv ja üksluine kuu läbinisti, siis oh kuidas ma eksisin. Olgu, enamus kuust oligi, aga ühe nädala jooksul toimus mu elus nii palju ootamatuid ja samas väga oodatud sündmusi. Ma kohe ei teagi enam millisest otsast võiks alustada. Katsun need kuidagi, hoolimata väga tihedast ajalisest graafikust, järjekorda panna.  Esimene tähtis samm oli see, et Mirtel on nüüd mähkmevaba. Olgu, ööseks oleme veel pannud, aga terve päev on kenasti korras. Õnnetusi ei ole juhtunud ja mul on ütlemata hea meel, et see nii valutult läks. Kartsin küll, et haiguse räigemal perioodil läheb veits metsa, aga ei, isegi EMOs ja väga kõrge palavikuga suutis ennast kenasti kontrollida. Kergendus missugune.  Lisaks mähkmevabadusele, ootab teda sügisel ees järjekordne rühmavahetus, seega saab see olema aasta jooksul neljas. Kõlab jube julmalt ja see on ka põhjus, miks sellest kuuldes lasteaia juhataja juurde vestlemiseks aja kokku leppisin. Põhimõtteliselt j...

Ja tere tulemast nunnaelu, mõneks ajaks.  Eile oli see tore õhtu, kui seadsin oma sammud kirurgi juurde, et lõpuks teada saada, mis seitse surmatõbe mul küljes on. Ma ikkagi tegin selle vea päeval, et googeldasin ja olin valmis kuulma, et mul on lipoom või hematoom või mõni muu kasvaja seal. Aga selle jaoks, mis tegelikult oli, ma valmis polnud. Kuigi oleks võinud, sest beebipillide infolehel on kenasti kirjas, mida need organismis kõike põhjustada võivad. Mis ma diagnoosiks sain?  Tromboflebiit ehk pindmine veenipõletik! Suure tõenäosusega põhjustatud beebipillide tarvitamisest. Keda huvitab, siis täpsemalt saab sellest lugeda  siit!  Kes ei viitsi, siis põhimõtteliselt on tegemist nahaaluse veenilaiendiga, mis on seal moodustanud trombilaadse asja ja verevool on piirkonnas häiritud. Kuna minu puhul on tegemist pindmise veenipõletikuga, siis õnneks ei ole ohtu, et see võiks verevarustusega edasi liikuda. Seda küll võib ette tulla, aga vähemalt hetkel tundub, ...

Jah, ma tõstan käed ülesse ja tunnistan, et käin siin viimasel ajal ainult vingumas. Ma üritan veebruaris ennast kokku võtta ja millegi rõõmsama jaoks ka aega leida. Praegu jooksevad kõik asjad kuidagi kokku ja tahaks pingeid välja elada. Kus mujal seda ikka teha kui mitte siin. Praegu tulevad riburadapidi kõik tähtsamad koolitööd ja mu jalg hakkab värisema juba mõttest, et ülehomme on vaja kursusetööd kaitsta. Mitte, et ma seda väristamist väga endale lubada saaks, sest püha jeesus, kuidas mu jalg valutab. See trall hakkas pihta tegelikult juba rohkem kui nädal tagasi. Alguses oli lihtsalt veidi valulik. Teisel päeval tegi kõndides haiget. Siis läks punaseks ja lõpuks tuli kõva tükk sisse. Tegin saatusliku vea ja googeldasin. Noh, vastus oli trombist ära löömiseni. Kuna mul mõtetes oli juba surm silme ees, panin arstile aja. Reedel liipasin kohale (kirsiks tordil oli mõlema! Lapse haigestumine neljapäeval, aga sellest ehk hiljem). Arst siis vaatas ühtpidi ja teistpidi, sügas ku...

Alustuseks sooviks viisaka inimese kombel ilusat uut aastat! Mingu teil kõik hästi ja paremini, kui eelmisel aastal.  Ma küll ei tea, kas see on vajalik, aga millegi pärast tahaks ikka vabandada, et siin nii pikk vaikusepaus on olnud. Kümmekond postitust seisab mustandina rivis, aga no ei leia ülesse seda motivatsiooni, et kirjutama hakata. Nüüdseks on muidugi paljude postituste "aeg" lootusetult hiljaks jäänud, seega kadus ära mõte teha igast teemast eraldi kirjatükk, võtan hoopis ühte kohta mitu tükki kokku.  Alustuseks, viimases postituses kirjutasin ühest raamatust, millest tundus abi olevat öisele magamiseprobleemile. Noh, ma ilmselgelt sõnusin ära, sest põhimõtteliselt kohe pärast seda tuli Mirtelil kahepäevane okseralli, mis õnneks tõsisemaid pöördeid ei võtnud ja saime kummeliteega asja korda. Perearsti nõuandeliinilt soovitati anda teelusikatäis kummeliteed iga kümne minutit tagant ja minna EMOsse, kui see sees ei püsi. Õnneks püsis ja sinna minema ei pidanu...

Kuigi oma töö sain valmis kirjutatud, tundsin soovi läbi lugeda ka need raamatud, mis veel olid käes, aga seal ei kajastu. Üheks selliseks oli  Laura Markham'i Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed . Eelmises raamatupostituses ilmselt kirjutasin ka, et kasvatusalaseid raamatuid vaadates ei kirjuta ma ilmselgelt ülesse erinevaid punktikesi, vaid lasen loodusel teha oma töö ja võtan kaasa selle, mis meelde jääb.  Selles raamatus pöörati eriti palju tähelepanu sellele, kui oluline on õige kiitmine. Õige selles mõttes, et kui laps tuleb pildiga, siis ei tohiks kiita mitte seda pilti, vaid seda, et laps üldse joonistas. Näiteks: "oi, tubli, see on väga ilus pilt" asemel võiks öelda, et "sa nägid kõvasti vaeva, räägi mulle, mis pildil on". Laps saab kiituse selle eest, et nägi vaeva mitte selle eest, et ta joonistas. Lõpptulemuse kiitmine tekitab lapses lõpuks tunde, et ta on tubli ainult siis kui asi on hästi välja tulnud. Lapsevanema ülesanne võiks pigem olla t...

Seiklen siin ikka hambaarsti vahet oma tagumise hambaga. Eile oli eelviimane kord ja minuga juhtus midagi huvitavat. Olgu-olgu, huvitavat on palju öeldud, sest hambaarsti jaoks oli see suht igav olukord ja kellelgi lõug maani ei vajunud, kui rääkisin. Mulle aga oli see täiesti vau hetk, sest olen ma seal toolis varem ka istunud, aga tuimestuseta pole hammaste ravimist veel ette võetud.  Eile pärast arsti sain muidugi aru, et tuimestuse tegemine oleks olnud üpris mõtetu raha raiskamine. Närvid suretas arst ära juba esimesel visiidil, et üldse midagi teha saaks. Räägin sellest seiklusest täpsemalt  siin , kui kedagi peaks huvitama. See, et paaril üksikul korral käis valusähvakas läbi, oli täiesti üleelatav. Selles mõttes, et siin ma ju olen.  Ma tegelikult ise raudselt kutsusin seda issaristikest endale kaela, sest mitu päeva muud ei rääkinud, kui seda, et üldse ei taha süsti. Esimene tuimestus on niisamagi üpris ebamugav, aga kui seda tehakse täitsa taha, siis jah...

Detsember. Mul ei ole selle kuuga üldse sooje suhteid. Peamiseks põhjuseks on paljude lemmikpüha, jõulud. Eelmisel aastal vist isegi korra vestsin sel teemal siin juttu, aga kordamine on tarkuse ema. Mulle ei meeldi kogu see päkapikutamise, kaunistamise ja kinkimise jura. Lastele võib see oluline olla, aga ma suren seest iga korda, kui kogu see jõulutrall pihta hakkab.  Praegu on tegelikult isegi hea seis. Sellesmõttes, et 6,5aastaga olen jõudnud sellest "jumal tänatud, et sul on 24.detsember sünnipäev, ma ei pea enam jõule pidama" selleni, et mul on lausa kaks jõululinikut, üks tuluke ja lastele ostsin jõulusokid ka kardina külge. Isegi kuusele ei ole päris vastu. Kuigi ma luban selle sisse tuua ilmselt 24.12 ja välja viskan kaks päeva hiljem. Ma lihtsalt ei saa aru, mis tunnet see mulle tekitama peaks, et mingi kobakas kuuks toanurgas ruumi võtab ja okkaid korjan pool aastat hiljem kõige veidramatest kohtadest. Ühel aastal oli kuusk täpselt tugitooli juures. Teate miks...

Ma ei tea, mis asi see viimasel ajal on, aga nii paljud asjad lähevad untsu. Või noh, isegi mitte niivõrd untsu, aga täiega feil ja naeruväärne. Ööl vastu neljapäeva ma konkreetselt ei suutnud otsustada, kas naerda või nutta. Pisike otsustas, et magamine on nõrkadele ja pool ööd jooksime Meheraasuga võidu. Kord tuli ta meile voodisse, koos umbes viie kaisukaga, siis jälle läks minema. Siis tuli tagasi, siis läks jälle ära. Ja muudkui need paganama kaisukad! Tõsimeeli, meil ei ole voodi nii suur, et sinna nii palju pehmeid loomi mahuks. Loomulikult tuli talle keset ööd meelde, et tugitoolis on neid veel ja väga raske oli end tagasi hoida, et mitte akent avada ja neid järjest välja viskama hakata.... Parim oli muidugi see, kuidas ta nii viiel korral vähemalt tekitas lootust, et uinus. Ja siis kostis läbi öise vaikuse "karu ka". Ma reaalselt mõtlesin sel hetkel, et purskan naerma, sest see olukord oli juba ajuvabaks muutunud. Neljapäev oli see päev, kui käisin prak...

Ülikoolis käimise juures on see tore asi, et saab kergemal kujul tutvuda ka paljude muude valdkondadega, mis ei ole otseselt erialaga seotud. Hoolimata sellest, et mina õpin sotsiaaltööd, saan heita pilgu ka ettevõtlusele ja majandusele. Teate, mida see tähendab? Palju keerulisi sõnu, esiteks. Teiseks aga seda, et meile tutvustatakse väga minimaalselt raamatupidamist. Taevas teab, et ma ei saa numbritega eriti läbi. Olgu, nii hull päris ei ole, aga gümnaasiumi lõputunnistusel oli see ainus kolm, mis vastu vaatas. Hoolimata sellest, et õpetaja ütles korduvalt, et potentsiaali on ja ma võiks rohkem pingutada. Kuna enamat ma siiski välja ei pigistanud, siis sain veel lõpuaktusel ka kuulda, et oleks ikka võinud ju õiiiiige pisut veel, aga see selleks (tegelikult ütles seda ka mu põhikooliaegne õpetaja, nii et võta nüüd siis kinni, kas pingutasin või mitte :D) Tõsiasi on siiski see, et reaalainetega ma läbi ei saanud toona ja ei saa nüüd ka väga. Tulles nüüd tagasi olevikku, siis ma täna...

Eelmise nädala tihedasse koolivahet sõelumisse, sattus sekka ka üks vaba päev. Kui üldiselt tõid need kaks õppekavade muudatust ainult häda ja viletsust, siis üks positiivne külg oli ka. Mina olen juba läbinud aine nimega õigusrikkujate resotsialiseerimine, seega sinna minema ei pidanud. Veetsin selle kenasti Tapal. Kuna mul oli paari asja vaja, otsustasin minna realiseerimiskeskusesse. Lööge mind või maha, aga mulle väga meeldib see pood. Seega jah, läksin. Laenasin veel isalt kotti, et ostma ei peaks. Lõpuks muidugi pidin ostma, sest üht oli vaja ja teist oli vaja ning see kotike, mis kaasa sai, oli kahjuks liiga väike. Tulin siis koju ja hakkasin mossitama, et näääh, tahtsin head aga läks ikka nii nagu alati. Selle peale küsis mu isa, pooleldi naljatledes, et kas ma olen ka mingiks roheliseks hakanud või? Pilt leitud google otsingut kasutades Ma jäin hetkeks täitsa vait. Siis sain aru, et ega ta ei mõelnud seda kuidagi mõnitavalt või halvaga. Ikkagi haritud inimene, kes mõist...

Oh kuidas ma igatsesin seda, et saaks lihtsalt arvuti taha istuda ja veidi kirjutada. Seljatatud sai teine õppesessioon, mis tähendab, et neid on järgi jäänud veel neli, enne kui saan öelda, et nendega ongi päriselt ühelpool. Isegi juhul, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja lõpp kevadel ikkagi ametlikult kätte ei jõua, saavad loengud siiski läbitud. Veidi on kurb, rohkem siiski rõõmus, ilmselgelt. Üldiselt ei olnudki hullu. Koormus ei ole tappev, aga täiesti ausalt: mul olid reedeks reied juba haiged istumisest. Praktikakohta ka veel endiselt ei ole, aga see eest sain lõpueksami avalduse ära anda, mis tähendab jälle üht asja vähem, millele mõtlema peab hetkel. Varem olen ka öelnud, et proovin erinevaid olukordi võtta nii, et ju need on siis millegi jaoks head. Sellel nädalal sain lõpuks aru, miks kogu see seiklus akadeemilise puhkusega vajalik oli. Need kaks aastat, mil kodus olin, arendasid märkamatult neid külgi, mis arendamist vajasid. Esiteks, ei tule mul enam nii suurt blokki et...

Ma vahel ikka osalen nendes loosimistes, mis tehakse erinevates blogides ja facebookis. Varem tihedamini, nüüd harvem. Enamasti muidugi siis, kui jääb silma midagi lahedat lapsele. Vahel ka siis, kui midagi lahedat endale. Mõnda aega tagasi loosis  lipsuke  oma blogis välja 4x100 tasuta pilti  photopoint  lehelt. Ma seal kommentaariumis kirjutasin, et see on täielik universumi märk, sest ma juba niiiii pikka aega heietan seda mõtet, et peaks hakkama ilmutama. Muidu on ühel hetkel terve hunnik neid. Lõpuks tuli välja, et mina osutusin üheks õnnelikus võitjaks. Aiiiii, kui hea meel mul oli selle üle!  See oli üldse hea päev piltidele. Lisaks võiduteatele sain sõnumi selle kohta, et Pisikese lasteaiapildid on tellimiseks valmis. Neid muidugi veel kätte saanud ei ole, aga no varsti. Mulle ikka tohutult meeldib see tänapäevane elu, et ei tule sulle patakat pilte koju kätte, vaid saad sõnumi, logid sisse, mõtled-vaatad, teed paar klikki, siis maksad ära ja voilaa...

Meite mail on täna tähtis päev. Preili Pisikesel on sünnipäev. Või peaks ütlema, et oli, sest tema jaoks lõppes õhtu juba üle tunni aja tagasi :D Täna sattus meile ka arstiaeg, seega sai ta sealt sünnipäevakingiks süsti. Kahjuks kattus see visiit ajaliselt lõunaunega ja selle kogupikkuseks sai võimsad 20 minutit. See oli ilmselgelt liiga vähe ja pole imestada, et täna tuli ööuni varem kui tavaliselt. Ma üldiselt ei kurda, kuigi kuidagi ekstraveider on olla ja väga midagi tarka ei oskagi nagu peale hakata :D Lisaks süstile saime teada, et preili pikkus on 88cm ja kaalu kenad 13060g, ei midagi üllatuslikku.  Arvestades faktiga, et täna on kolmapäev võib juba eeldada, et mingit erilist pidu me ei korraldanud. Küll aga käisid külalised laupäeval. Samuti on juba saabuv laupäev broneeritud, seega täitsa peotuks laps ei jäänud. Midagi suurt ei korraldanud ka siis, jah. Natuke süüa, kooki ja kohvi. Ma jätkuvalt ei näinud mõtet minna mõnda mängutuppa vms, sest noh, mina seal mängima ei...