Otse põhisisu juurde

Tahan ka laisaks emaks ehk sain Anna Bõkova poolt valgustatud

Lõpetasin just Anna Bõkova raamatu "Iseseisev laps ehk kuidas saada "laisaks emaks"" lugemise. Esmane emotsioon? Ma küll ei ole päris helikoptervanem, aga väga tahan päriselt laisaks emaks!
Raamatus on korduvalt välja toodud, et arendama peaks laste iseseisvust ja oskuseid, samas ei tohi jätta neid abita, kui see on tõesti vajalik. Arendada saab seda aga vaid siis, kui lapsel on huvi selle vastu. Kui huvi tekkimise perioodi ära ei kasuta, võib see kaduda ja siis on juba keerulisem iseseisvuse poole liikuda.

Olen ju isegi kogenud, et iseseisvus ei olegi nii meeldiv. Alguses oli pisut raske kohaneda sellega, et päriselt olengi ise vastutav selle eest, et puhtad riided oleksid kapis ja söök laual. Söögiga oli veel eriti keeruline, sest väga pikka aega oli mul suhteliselt suva olnud köögis vaaritamisest. Sellel on otsene seos faktiga, et mind lihtsalt ei lastud selle tegemise juurde, kui olin väike. Alati oli kas köögis vähe ruumi, väga kiire või mõni teine põhjus. Huvi lihtsalt kadus ära ja see maksis väga kõvasti kätte.

Ühel hetkel olin lihtsalt fakti ees, et süüa peab tegema. Hakkasin raskelt aga kindlalt liikuma selles suunas, et oskused tekiksid. Aga see tähendas ka mitmeid kõnesid emale, isale või Raidole, et küsida "Kuidas mune keedetakse? Kas lähevad külma või sooja vette? Mitu minutit?" või siis "Kuidas ma aru saan, et hakkliha on valmis!?" või siis hoopis meeleheitlik "EMMMEEE, KUIDAS MA ARU SAAN, ET KARTUL ON PEHME!!?!?!??"

Päriselt, olin ennegi näinud, milline on valmis hakkliha või söönud keedetud kartulit, aga seda ei teadnud, kuidas aru saada, et nüüd võiks pliidilt ära võtta...

Senise pika jutu mõte on, et ma ei taha oma lastele sama rada. Nad võiksid hakkama saada elementaarsete asjadega, mis on vajalikud, et täiskasvanuna eraldi elama minek ei tähendaks ainult igapäevaseid raskuseid lihtsate asjadega. Ma ei taha, et nad oleksid abitud. Eks see ole ju suhteliselt loogiline, et harjumuse ja oskuse väljakujunemiseks oleks vaja mingit teatud asja teha korduvalt. Mis, kui nüüd loogiliselt järeldada, tähendab, et mina peaksin suutma asju lõdvemalt võtta ja laskma neil katsetada.

Aga NII raske on ju. Ma tean, et näiteks Mirtel kasutab kohutavalt ära seda, et seni oleme teda aidanud riidesse (mida tegelikult oskab ta ka ise teha), vahel oleme aidanud süüa (mida ka oskab ise) või siis aidanud vetsus toimetada (mida ta, üllatus-üllatus, OSKAB ISE). Aga ta ju palub ja mitu korda kiirem on ise ära teha, kui laskuda dialoogi jumal-ise-teab-kui-pikaks-ajaks.

Bõkova raamat oli täiesti valgustav selles osas, sest elulised näited lõid peas põlema tulukese ja mulle sai selgeks, et praegu loome siin põhja tuleviku jaoks. Ja ma/me ei saa nende eest lõputult kõike ära tegema jääda. Proovin siin katsetada, kuidas õnnestub. Näete, veel üks pluss sellele, et Raido nendega kodus on - tal lihtsam ohje käest lasta. Tema algatusel said tüdrukud vabaduse käia õues mängimas ilma lapsevanemliku sajaprotsendilise valveta. Ütleme nii, et kanaema minus lihtsalt ei julgenud lasta kolmest õue mängima ilma täiskasvanu hoolsa silmata. Jah, ma räägin mängimisest oma kodu hoovis. Nüüd saan aru, et päriselt maailm ei jäänud sellest seisma, kui keegi neid ei jälginud igal sammul. Hoopis kõik õpivad. Mina õpin seda, et neid saab usaldada ja nemad vastutama. Nii asjade kui üksteise tegevuse eest.

Igatahes, alates hommikust proovin igas olukorras endale meenutada, et siin toimuks rohkem ise otsustamist ja suunamist iseseisva tegutsemise poole. Ütleme nii, et läheb üle kivide ja kändude, aga teen ka edusamme. Hommikul Mirtel hakkas kurtma, et ta ei saa särki selga. Esimene reaktsioon oli see kähku selga tõmmata, aga sain veel viimasel hetkel pidurid peale ja laskusin dialoogi, et välja selgitada, mis täpsemalt segab.

Samuti tahtis pliks endale ise õue minekuks riided valida. Enda poolt palusin kindlasti võtta kampsun ja pikad püksid. Ta valis lisaks veel salli, kindad ja paksu mütsi. Oli suurem keelde hammustamine, et mitte paluda nii pakse asju selga ajada endale. Minu loogiline mõtlemine oleks öelnud, et kui ei pea jopet panema, siis vast ei ole salli-kinnaste-paksu mütsi ilm. Aga tema loogika ütles, et päikest ei paista ja sall on ilus, läheb käiku. Eks ma siis lasin tal saada kogemuse, et mai lõpus ikka ilmselt on natuke palav talvevarustust selga pannes.

Kusjuures. See on üli veider, et tööl pole üldse raske lasta lastel ise harjutada, pusida ja toimetada. Jõuan oodata, millal lähevad sokid jalga või müts pähe, aga kodus..va kodus on keeruline. Tahaks kõike kohe, ruttu ja mida kiiremini, seda parem.

Õnneks on kõik siin maailmas harjutamise küsimus, ka see millest siin juttu tegin. Soovin jõuda lõpuks nii kaugele, et lapsed kasutavad oma päid, suudavad ise endaga seotud otsuseid langetada ja mina suudan maha suruda harjumuspärased mustrid.

Kommentaarid