Kolmas nädal tööd sai läbi. Ausalt, jube mõnus on. Pool aastat kodus olemist oli päris pingeline. Kuigi väga suur hulk inimesi seda külge minus ei tea (ja ei saagi teadma), siis mulle meeldib olla tegus, suhelda ja soov midagi teha on hästi tugev. Ma olin kodus hullumise äärel juba mõned aastad tagasi ja selles osas ei ole muutuseid vahepeal tekkinud. Seda enam, et karantiini tõttu pidi päevakavasse mahutama ka õpetamise ja ausalt ei kujutaks ette üksinda olla selles rollis kuni kooliaasta lõpuni. Ilmselt oleks see olnud suht actual footage of me igal õhtul:
Praegune korraldus tagab selle, et koduseid kohustusi annab paremini jagada. Olgem ausad, kõva vahe on sees 40 töötunnil ja 12 töötunnil nädalas. See viimane oli minu töökoormus esimesel nädalal...
Alguses kartsin, et on keeruline pendeldada kodu, töö ja kooli vahet, aga (hetkel veel) ei tundu ületamatu. Õnneks on koolis praegu seis selline, et enamus õppematerjalist on mul juba läbitud sotsiaaltööd õppides, seega on see pigem nagu kordamine ja meelde tuletamine, mis tähendab, et mul ei kulu meeletult palju aega lugemiseks, uurimiseks ja tööde tegemiseks. Vahel kõrgkooli kogemus hoopis segab. Näiteks kirjutades tekib kogu aeg tunne, et peaks panema ääriseid, veeriseid, tulesid ja vilesid, aga see ei ole hetkel vajalik. Tahtsin ühe kodutöö juures hakata kirjalike tööde juhendit vaatama ja siis tuli meelde, et ma ju ei õpi enam Mõdrikul :D Aga liiga lõdvaks ei saa ka lasta. Lõpuks ootab ees kutseeksam ja suulisi eksameid vihkan ma väga kirglikult.
Palju on küsitud, miks nii ruttu tööle tagasi läksin. Lähemad pereliikmed ja sõbrad teavad neid põhjuseid, sest see oli kuum teema novembris-detsembris ja arutluses kõigiga, kes vähegi viitsisid kuulata.
1) Ma pidavat kodus olles närviliseks minema. Eks see tuleneb sellest rutiinist, mis kujuneb ja see on kohutav. Raido juba tõi välja, et mu süütenöör on pikemaks veninud. Ma ise arvan, et see tuleneb lihtsalt sellest, et päeva lõpuks olen nii väsinud, et lihtsalt füüsiliselt pole jõudu ärrituda iga asja peale :D Nüüd üritan arendada ka seda külge, et ei ärrituks nende Idamaa tarkade peale, keda elu viimasel ajal mu teele saadab. Ma saan aru, et üks õppetund jätkub kuni see on selgeks saanud, aga pagana universum võiks mõne vihje saata, mida täpsemalt õppima pean, sest ise ei viitsi enam leiutada :D
2) Nagu eespool välja tõin, siis mina veedan igapäevaselt tööl üldiselt vähem tunde, kui Raido. See tagab mõlema vanema maksimaalse kohaloleku. Ema olemasolu on küll oluline, aga ma ei saaks öelda, et isa oma poleks. Mirtelil kujunes välja nii meeletu isavajadus, et oli periood, kui Raido ei saanud vetsu ka minna ilma lapse nututa. Hommikuti palvetasin, et ta jõuaks enne tööle ära minna, kui Mirtel ärkab. See oli suhteliselt raske periood. Üldse kulub neile kõigile ära natuke rohkem isaga aja veetmist.
3) Kui sügisel saab jälle korralikult lasteaeda ja kooli, ei pea tundide kaupa ootama koju saamist. Mul ei ole juhilube, samuti ei ole hetkel ka ambitsiooni (ega aega), et neid tegema hakata. Buss oleks variant, aga ega need ka minu tahtmisi mööda ei käi. Ja siis oleme istunud ikka tundide kaupa Tapal mu vanemate juures kuniks autojuht töölt jõuab. Mis enamasti juhtus ikka päris mitu tundi peale vanemate juurde laekumist. Eriti tüütu oli siis, kui pidi lastega näiteks arsti juures käima. Istun poole elamisega seal terve päeva, et pool tundi visiidil olla. Mitte, et seal oleks kuidagi halb - vastupidi! Aga lihtsalt see ei ole praegusel hetkel mu kodu. Mis tähendab, et asjad ei ole minu käe järgi, alati minu vajadustele just sel hetkel vastavad ja ega ma kõike ka ei viitsi kaasa võtta. Täiesti tõsimeeli jääb 90% ajast minust koju maha mängukaar ja lamamistool, sest lihtsalt lähevad meelest lõpuks, aga neid on mõnes olukorras mugav kasutada.
Aruteludes tuli tegelikult veel plusspunkte välja, aga need olid kolm põhilist, mis said otsustavaks.
Minult on küsitud, kas kahju ka on olla tööl ja mitte tegeleda kodus lapsega. Vabandust, aga kas olen väga südametu, kui ütlen, et ma tõesti ei nuta öösiti lohutamatult patja oma valiku tõttu? Jah, ehk ma ei näe kõiki neid esimesi, mis siin tulema hakkavad varsti, aga sama olukord võib juhtuda ka siis, kui olen kodus, sest päris 24/7 üksteise küljes olemist ei kujutaks nüüd küll ette. Ja tegelikult on sama uudne veel ka neljas, viies, kuues jne kord.
Olgem ausad. Heaks lapsevanemaks olemise tagab enda tassi täitmine. Kuna minu tassi hoiab täidetuna selline elukorraldus, siis ma ei kavatse seda muuta lihtsalt seetõttu, et kuskil keegi võib olla vaatab sellele viltu.
Alguses kartsin, et on keeruline pendeldada kodu, töö ja kooli vahet, aga (hetkel veel) ei tundu ületamatu. Õnneks on koolis praegu seis selline, et enamus õppematerjalist on mul juba läbitud sotsiaaltööd õppides, seega on see pigem nagu kordamine ja meelde tuletamine, mis tähendab, et mul ei kulu meeletult palju aega lugemiseks, uurimiseks ja tööde tegemiseks. Vahel kõrgkooli kogemus hoopis segab. Näiteks kirjutades tekib kogu aeg tunne, et peaks panema ääriseid, veeriseid, tulesid ja vilesid, aga see ei ole hetkel vajalik. Tahtsin ühe kodutöö juures hakata kirjalike tööde juhendit vaatama ja siis tuli meelde, et ma ju ei õpi enam Mõdrikul :D Aga liiga lõdvaks ei saa ka lasta. Lõpuks ootab ees kutseeksam ja suulisi eksameid vihkan ma väga kirglikult.
Palju on küsitud, miks nii ruttu tööle tagasi läksin. Lähemad pereliikmed ja sõbrad teavad neid põhjuseid, sest see oli kuum teema novembris-detsembris ja arutluses kõigiga, kes vähegi viitsisid kuulata.
1) Ma pidavat kodus olles närviliseks minema. Eks see tuleneb sellest rutiinist, mis kujuneb ja see on kohutav. Raido juba tõi välja, et mu süütenöör on pikemaks veninud. Ma ise arvan, et see tuleneb lihtsalt sellest, et päeva lõpuks olen nii väsinud, et lihtsalt füüsiliselt pole jõudu ärrituda iga asja peale :D Nüüd üritan arendada ka seda külge, et ei ärrituks nende Idamaa tarkade peale, keda elu viimasel ajal mu teele saadab. Ma saan aru, et üks õppetund jätkub kuni see on selgeks saanud, aga pagana universum võiks mõne vihje saata, mida täpsemalt õppima pean, sest ise ei viitsi enam leiutada :D
2) Nagu eespool välja tõin, siis mina veedan igapäevaselt tööl üldiselt vähem tunde, kui Raido. See tagab mõlema vanema maksimaalse kohaloleku. Ema olemasolu on küll oluline, aga ma ei saaks öelda, et isa oma poleks. Mirtelil kujunes välja nii meeletu isavajadus, et oli periood, kui Raido ei saanud vetsu ka minna ilma lapse nututa. Hommikuti palvetasin, et ta jõuaks enne tööle ära minna, kui Mirtel ärkab. See oli suhteliselt raske periood. Üldse kulub neile kõigile ära natuke rohkem isaga aja veetmist.
3) Kui sügisel saab jälle korralikult lasteaeda ja kooli, ei pea tundide kaupa ootama koju saamist. Mul ei ole juhilube, samuti ei ole hetkel ka ambitsiooni (ega aega), et neid tegema hakata. Buss oleks variant, aga ega need ka minu tahtmisi mööda ei käi. Ja siis oleme istunud ikka tundide kaupa Tapal mu vanemate juures kuniks autojuht töölt jõuab. Mis enamasti juhtus ikka päris mitu tundi peale vanemate juurde laekumist. Eriti tüütu oli siis, kui pidi lastega näiteks arsti juures käima. Istun poole elamisega seal terve päeva, et pool tundi visiidil olla. Mitte, et seal oleks kuidagi halb - vastupidi! Aga lihtsalt see ei ole praegusel hetkel mu kodu. Mis tähendab, et asjad ei ole minu käe järgi, alati minu vajadustele just sel hetkel vastavad ja ega ma kõike ka ei viitsi kaasa võtta. Täiesti tõsimeeli jääb 90% ajast minust koju maha mängukaar ja lamamistool, sest lihtsalt lähevad meelest lõpuks, aga neid on mõnes olukorras mugav kasutada.
Aruteludes tuli tegelikult veel plusspunkte välja, aga need olid kolm põhilist, mis said otsustavaks.
Minult on küsitud, kas kahju ka on olla tööl ja mitte tegeleda kodus lapsega. Vabandust, aga kas olen väga südametu, kui ütlen, et ma tõesti ei nuta öösiti lohutamatult patja oma valiku tõttu? Jah, ehk ma ei näe kõiki neid esimesi, mis siin tulema hakkavad varsti, aga sama olukord võib juhtuda ka siis, kui olen kodus, sest päris 24/7 üksteise küljes olemist ei kujutaks nüüd küll ette. Ja tegelikult on sama uudne veel ka neljas, viies, kuues jne kord.
Olgem ausad. Heaks lapsevanemaks olemise tagab enda tassi täitmine. Kuna minu tassi hoiab täidetuna selline elukorraldus, siis ma ei kavatse seda muuta lihtsalt seetõttu, et kuskil keegi võib olla vaatab sellele viltu.
Kommentaarid
Postita kommentaar