Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad.
Miks, küsid Sa? Kohe räägin!
Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul.
Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse jalga. Seega olen nüüd veidi sant, sest mõlemad jalad on valusad. Valu ise on selline nagu oleks üle pika aja jõhkralt sporti tegema hakanud ja lihased on piimhapet täis. Lihtsalt sinna lisanduvad valusähvakad, kui juhtumisi valesti tõusen, istun, pööran, hingan, köhin *lisa ise juurde ükskõik, mis tegevus*. Samuti ei saa ma pikalt ühes asendis olla või kõndida. Ja kuigi perearst arvab, et olen tugev Eesti naine, siis eile andsin alla ja võtsin valuvaigistit, sest valu talumine tuhmistab juba vaikselt mõistust. Kõige jaoks on vaja kellegi abi ja see ajab närvi, sest pagan võtaks, ma olen 25aastane, aga keha kuuluks nagu 125aastasele. Täna hommikul rõõmustas mind fakt, et suutsin voodi iseseisvalt ära teha, ilma surmata silme ees....
Igatahes, see eelmises lõigus kirjeldatud olukord panebki mind muretsema, sest Mirtel on ikkagi aktiivne kolmene, kes tahab joosta, mürada, hüpata, õue minna, mängida ja siis olen seal mina, kes ägiseb iga asja peale ja loodab öösel külge keerates teisi mitte ülesse äratada, kui valu nuuksuma ajab. Samas võib hüpoteetiliselt olla ka nii, et kui ühel päeval räigelt toimetaks, siis äkki läheks paremaks, aga kardan natuke liiga palju hullemaks minekut seega igaks juhuks ei hakka hullu panema.
Variant number kaks võiks ju olla varem järgi minek, sest paratamatult peab Härra olema tööl seni kuni päev läbi saab, mis ei juhtu kell neli, mis on see aeg, mil tavaliselt mina järgi lähen, kui Tapal olen. See aga tähendaks, et peaksin passima terve päeva vanemate diivanil, mis ka ei ole ahvatlev väljavaade, eriti kui seda päevade kaupa teha. Iga päev bussi peale ka jalutada läbi metsa ei taha, noh, praegu ei jõuaks ka muidugi.
Ja siis mõtlengi, et olen halb ema ja vean last alt, sest ma ei saa ega suuda midagi teha ning lasen paar pisarat iga hommik, kui nad minema sõidavad kodu juurest. Raido küll lohutab mind, et lasteaed ongi ju selle jaoks mõeldud, et laps seal käia saaks, aga asi ei olegi ju lasteaias, kui asutuses, vaid lapses. Isegi täiskasvanud väsivad nädala lõpuks ära, mis siis veel rääkida kolmeaastasest, kes peab veetma pikad päevad suures seltskonnas. Siinkohal peaksin vist rõõmustama, et talle endale meeldib. Palju hullem oleks siis, kui inimene peaks vastu tahtmist oma päevi aias mööda saatma.
See viib mind selle psühholoogilise probleemini, et räigelt tahaks talle kuidagi korvata oma suutmatust elada, aga mõistusega saan aru, kuidas see kohe üldse ei ole hea mõte ja muudkui hoian end tagasi. See kui talle ebavajalikke asju kokku ostaksin ju tegelikult ei oleks abiks. Abiks on hoopis see kui õhtuti need mõned tunnid koos midagi teeme. Õnneks ta viimasel ajal vaimustub pusledest ja raamatute lugemisest, neid saan temaga koos toimetada lösakil olles ka.
Niigi on siin tulemas mitmeid muutuseid kodus ja kuigi Mirtel väga ootab väikese sündi, siis mul on ikka kerge hirm selle ees, kuidas asjad päriselt toimima hakkavad. Siinkohal valmistan ennast ette eriti keeruliseks ajaks, sest pigem mõtlen, et jaanuarist on siin hullumaja. Siis tundub kõik, mis on parem lausa suurepärane. Kui mõtleksin, et kõik läheb lepase reega ja saab olema lihtne, imeline, super hästi, siis võib reaalsusesse kukkumine natuke valus olla.
Näiteks mõtlesin ma, et kui toa ainult Mirtelile jätame, siis tal kulub harjumiseks pikemalt aega, aga tegelikult harjus ta paari päevaga ära, et tal on nüüd oma ruum. Just ükspäev õiendas, et riiul mu kreemide ja vidinatega on ikka veel TEMA toas...
Okei, aeg see hala kokku tõmmata. Mõistusega saan aru, et vahel asjad lihtsalt on nii nagu nad on ja kõik läheb lõpuks mööda. Alati on läinud. Aga emotsioonid ja süda, need võiks ka nüüd ennast veidi tagasi tõmmata.
Kommentaarid
Postita kommentaar