Ma ärkasin täna hommikul ja kohe oli platsis mingi veider valu kõhus. Eelkõige ülakõhus ja see tekitas miljon küsimärki mu pähe. Poolteist tundi kodus ei teinud asja paremaks, seetõttu hakkasin mõtlema, et ehk peaks igaks juhuks haiglast läbi käima. Viskasin siis paar asja kotti valmis, sest parem karta kui kahetseda, eksole. Korra juba eelmise raseduse ajal tegin selle vea, et pidin Härrale telefonis seletama, kus kohas asjad on.
Sõidu ajal ka ei läinud valu üle. Oli teine selline nagu lööks käe ära ja siis see üks koht on veel pikemalt ühtlaselt hell. Lapse liigutused ajasid kõhu korralikult toonusesse, samas ei olnud need kuidagi regulaarsed toonused, ja lõpuks oli juba kerge selline ärevus sees, et kas tõesti jälle mingi kamarajura?
Jõudsin kohale, käisin triaažist läbi ja viidi otse osakonda. Tehti KTG, UH, arsti läbivaatus, vereproov ja uriiniproov. KTG ei näidanud kokkutõmbeid ja laps rõõmsalt tšillis omaette. Ultraheli oli ka korras, emaka aktiivsust ei tuvastatud, emakakael oli ka suletud ja korras. Ühesõnaga kõik oli/on korras. Seda, et mu uriiniproov on korras, teadsin niisamagi, sest alles käisin perearsti juures seda andmas.
Ühesõnaga põhjalik ja kena kontroll. Istusin, passisin, istusin ja passisin. Pärast paari tundi lebotamist panin tähele, et igasugune hellus ja ebamugavus kõhus on kadunud, ja toonuseid ka enam ei esinenud. Kuna selle hetkeni olid kõik proovid, millest mulle räägiti, korras olnud, hakkasin uurima kojusaamise kohta. Ja see meenutas mulle, miks ma ei taha üldse mõne haiglaga tegemist teha.
Sellest ei tasu vist üldse rääkida, kuidas informatsiooni ei saa enda tervise ja edasiste raviplaanide kohta. Meditsiinitöötajaid on vähe, tööd palju, nagu ikka. Küll aga häirib mind täiesti tohutult, kuidas ei kuulata patsienti. Näiteks on minu jaoks suureks mõistatuseks, miks tahetakse mind sisse jätta vaid sellel põhjusel, et ise ju siia tulin ja nemad ikka ei lase samal päeval koju.
Olen üldiselt olnud väga mõistlik patsient, aga sarnases olukorras olen varemgi olnud. Ja täna oli näha, et see ei ole siiski kuidagi kriitiline ja tegemist on ilmselgelt valehäirega. Seda enam, et kui Mirteli ajal hakati kohe tegutsema, tehti proovid ja ka kopse ette valmistavad süstid, siis täna oli meil aega küll. Vereproovidki võeti alles 4-5 tundi peale haiglasse jõudmist, sama uriiniprooviga.
Lõpuks käisingi ise peale nagu uni, et soovin koju minna ning keeldun haiglasse sisse jäämast, sest analüüsid ja näitajad on korras. Võttis aega, mis ta võttis, aga koju ma sain. Küll pidin enne kirjutama midagi seletuskirjalaadset, kuhu panin kirja miks tulin ja miks soovin ära minna. Tegin siis sinna lühikokkuvõtte ning kirjutasin ka, et kuna senised analüüsid on korras ja ainsaks raviks oleks no-spa võtmine koos voodirežiimiga, siis seda "raviviisi" saan harrastada ka kodus. Oleks vist võinud sinna lisada ka selle, et luban pühalikult mitte naasta samal põhjusel.
Seda ma siiski kirja ei pannud, et mul on tunne nagu nad tahaks mind meelega kinni hoida, sest ISE ju tulin, keegi otseselt ei saatnud ja kui juba, siis juba. Mis ajas mind veidi naerma, sest sorri, kui mul oleks kodus võimalik kontrollida oma emakakaela või istuda KTG all, siis ausalt ka teeksin seda ja ei tuleks haiglasse aega veetma. Samuti jätsin mainimata selle, et kui mul siin märtsis olid jala pärast analüüsid täiesti pekkis, siis valetati näkku ja saadeti koju liotonit määrima ja nüüd siis tahetakse korras analüüsidega sisse jätta?
Oma kangekaelse sooviga koju saada, kui midagi toimumas ei ole, ajasin arsti veidi kurjaks, seega ei saanud ma ka erilisi suuniseid edasiseks. Ämmaemand siiski ütles lõpuks mokaotsast, et võin mure korral no-spad võtta. Lihtsalt võtan kasutusele samad abinõud, mis eelmise raseduse ajal. Nagu edasine õhtu on näidanud, siis ei olnud mu kangekaelne otsus vale: kõhuvalu ja ebamugavustunne ei ole tagasi tulnud ja toonuseid samuti ei ole. Laps peab korralikku pidu kõhus ja mina sulan vaikselt diivaniga ühte ja kamandan meest.
Seda ma siiani ei tea, miks see hommikune kõhuvalu üldse tekkis ja kuidas on loogiline, et see sama ootamatult kadus. Liigitan selle lihtsalt järjekordseks veidruseks, mis raseduse ajal juhtuda võib.
Kommentaarid
Postita kommentaar