Olen jälle jõudnud tagasihoidlikult aga kindlalt raamatute rüppe! Küll mitte nii usinalt, kui aasta alguses, aga siiski. Ma ju tean, kui terapeutiline see lehekülgede vahel ja teiste (väljamõeldud) eludes ekslemine on, aga ikka jääb vahel pikem paus või teen halbu lugemisvalikud. Võiks ju enda vastu vähe armastusväärsem olla. Eriti kui tean, mis mind köidab. Loodetavasti mind ei taba uuel aastal laiskuselaine ja ei eksi jälle mingisse masenduserüppe as last time, kui beebiga kodus olin. Jälle hakkan hoopis teisel teemal heietama, seega asun parem asja juurde.
Eelmised raamatupostitused on leitavad siit:
1. Jana Vagner "Vongozero", kirjastus Varrak, 336lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Selle raamatuni jõudmist ootasin ikka mitu kuud, sest kogu aeg oli välja laenutatud või siis oli mul mingi halb lugemisaeg. Tegelikult saigi see uueks tõukeks raamatukokku minna, sest tahtsin midagi lugeda ja see tuli esimesena meelde.
Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldinud. Tegelikult lugesin innuga ja kahju oli pooleli jätta, aga mida edasi lõpu poole, seda rohkem vajus lugu nagu ära, olukorrad ja sündmused hakkasid korduma. Alguses oli küll selline ohohh, aga ega kui juttu on Venemaa kaugetest, enamasti ka, inimtühjadest kohtadest ja kriisiolukorrast, siis kaua üks autor ikka jõuab nö uusi olukordi tekitada. Sellest ka olukord, miks üle paari lehekülje tuli jälle juttu hirmust ja bensiini otsa saamisest. Muidugi oli päris põnev see psühholoogiline osa, kahju kohe, et seda nii vähe seal oli.
Raamatule on ilmunud ka järg, aastal 2013. Seda, kui õigesti mäletan, ei ole eesti keelde ümber tõlgitud. Kui Vongozero lugemist ootasin suure uudishimuga, siis järg praegu vähemalt ei kutsu üldse. Õigemini ei ole seda tunnet, et keegi võiks juba ometigi selle tõlketöö ette võtta. Ilmselt mingil hetkel küll võtaksin selle ette, aga vast siis, kui ülejäänud nimekiri on juba läbitud. Arvestades, kui kiiresti see täieneb ja kui aeglaselt mina hetkel lugeda jõuan, siis selleni jõuaksin ilmselt pensionärina.
2. Mary Ann Shaffers & Annie Barrows "Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts", kirjastus Pegasus, 288lk, 3/5, sisututvustus leitav siit.
Mis ma oskan kosta, jällegi üks sellistes, mis oli pikalt listis ja siis valmistas kerge pettumuse. Jah, lugeda oli ideepoolest kerge ja ladus. Ei olnud pikki lohisevaid lauseid või keerulist sõnakasutust, kõik oli lihtne ja arusaadav.
Häiris hoopis see, et terve raamat oli kirjade põhjal ülesse ehitatud. Ja neid pagana kirjakesi saadeti risti-rästi, jumal ise teab, mis pidi ning see jooksutas mu vahepeal täiesti kokku. Ei ole suutnud enne jälgida selliselt ülesse ehitatud raamatud, ei suuda ilmselt ka edaspidi. Mind isiklikult lihtsalt täiesti hullupööra häirib, kui pean jälgima mingeid kuupäevi, ajaarvestusi või nimesid, kes kellele mida ja millal nö saadab.
Et see jutt siin ei kisuks ainult lõputuks halaks selle üle, kuidas mulle miski ei sobi, siis ütlen ära, et veidi oli ka huumorit ja kui välja jätta need "kohutavad" miinused, mis enne välja tõin, siis ajaveetmiseks ja mõtete mujale saamiseks oli tegu täiesti ideaalse teosega. Eelkõige selle tõttu, mille tõin välja esimeses lõigus: kerge ja ladus, lihtne ja arusaadav. Vähemalt siis, kui jätsin ära ürituse lugeda kõiki neid kuupäevi ja nimesid, mis uute kirjade ees olid...
3. Mark Edwards "Sinu järel koju (2017)", kirjastus Pegasus, 368lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
No nii, vahelduseks siis ka üks hea üllatus. Ma ei mäletanud laenutamise hetkel enam seda, millest see raamat räägib, sest see oli päris pikalt juba nimekirjas olnud ja ega ma jõua kõigi sisututvustusi meelde jätta. Kui on seal, siis ju midagi oli silma jäänud kuskilt ja las ta siis olla pealegi.
Sain kätte, hakkasin pihta ja alguses mõtlesin küll, et püha jeeeeerum, mis asi see on ja raudselt hakkab venima ja on miljon viga küljes ja....
Tegelikult läks lugemine kiiresti, autor suutis mind hoida tugevasti raamatu kütkes ja pani kaasa mõtlema päris usinalt. Mul on kombeks, kui vähegi võimalik, lugeda peatükkide kaupa. See tähendab siis seda, et kui on vaja teha pikem paus, siis üldiselt lõpetan peatüki ära ja siis löön raamatu kinni. Aga peatükkide lõpud olid kogu aeg sellised, et tahaks kohe ruttu edasi liikuda, et näha, mis edasi toimuma hakkab.
See oli üks korralik thriller, alates sellest, kui rongisõidu ajal asjad valesti minema hakkasid, kuni täitsa lõpuni välja. Ütleme nii, et on täitsa arusaadav, miks peategelastest paarike veidi rohkem kui natuke peast soojaks läksid ja enam eriti hästi oma eludega hakkama ei saanud...
4. Daphne du Maurier "Jamaica võõrastemaja (2018)", kirjastus Varrak, 264lk, 5/5, sisututvustus leitav siit.
Üks pagana hämar lugu, ma ütleks. Algus ei olnud paljulubav, üldse mitte. Hakkasin hoopis mõtlema, et see saab olema üks lõputu lehekülgede keeramine ja lootus, et varsti saab kõik läbi. See osa, kuidas Mary ema sureb, kuidas ta läheb tädi juurde, teda hoiatatakse... kõik oli kui mingi otsatu ja ääretu heietus. Kusjuures, kui Mary oma tädi juurde kohale jõudis ja tolle meest nägi, siis mina aru ei saanud, miks ta minema ei läinud kohe. Jaa, ilus mõte, et tahab tädi aidata või päästa, aga seda oli ju algusest peale aru saada, et ega sealt mingit pääsemist tulemas pole...
Kahjuks ei oska ma tagantjärgi panna paika seda, millal läks huvitavaks, aga mingil hetkel läks. Ilmselt juhtus see siis, kui hargnema hakkasid tumedad saladused, mis olid seotud tädimehega ja eluga Jamaica võõrastemajas. Lõpp muutus vägagi intensiivseks ja kiireks, mingil hetkel ka aimatavaks. Ei taha teistelt lugemisrõõmu ära võtta, seega täpsemalt ei räägi, aga inimene, kes on suur lugeja ja elus käes hoidnud rohkem kui kümmet raamatut, ilmselt tababa samamoodi ära, kuidas lugu lõppeb.
Mulle jubedalt meeldib, kui lood ellu ärkavad. Ehk siis on kirjeldusi nii palju, et suudan endale silme ette jooksma manada nagu filmi (mis on veider, sest filme vaadata mulle tegelikult ei meeldi üldse, kellel selle jaoks küll aega on?). Jamaica võõrastemaja seda suutis ja täitsa huvitav oli.
5. Leelo Tungal "Seltsimees laps (2018)", kirjastus Tänapäev, 512lk, 3/5, sisututvustus leitav siit.
Ma olin oma peas loonud mingisuguse ootuse ja ettekujutluse sellest raamatust. See oli seotud seniste lugemiskogemustega samast temaatikast ja eeldasin, et see köidab mind. Hoopis pettusin.
Põhiliselt sellel samal põhjusel, mis eespool kirjas on. Ma lõin ootuse, kujutluse, aga poleks pidanud. Esimeste lehekülgedega sain juba aru, et see pole päris see, mille enda jaoks mõelnud olin ja see reaalsuslaks oli veidi valulik.
Jah, see annab ülevaate ajastust. Jah, see annab lapse vaatepunkti asjadele ja olukordadele. Jah, see toob hästi välja ajastu valu, kannatused ja segaduse. See võiks olla väga hea, maailma avardav ja hariv raamat, aga seda juhul, kui on vähe kokkupuudet olnud sarnaste raamatutega. Minul, kahjuks või õnneks, on olnud, nii kaua kui mäletan, huvi erinevate sõja ja sõjajärgse ajaga seotud teoste vastu. Mõni on huvitav, köidab, haarab kaasa, paneb nutma. Teine jälle on kirja pandud selliselt, et lugemine on viimane asi, mida teha tahaks.
Seltsimees laps oli seal kuskil vahepeal: valus ei olnud, aga kaasa ei haaranud ja kui keegi küsiks soovitust, siis nimekirja eesotsas see ei asu. Ütleksin hoopis, et võtke kätte Katrin Kurmiste "Tuulekülv", "Umbtaevas" või "Sinised õunad"!
6. Lille Roomets "Üks väike valge tuvi"(2019), kirjastus Tänapäev, 272lk, 4/5, sisututvustus leitav siit.
Jälle on kahetised tunded ja emotsioonid. Ühest küljest oli huvitav lugemine. Teisest küljest jälle liiga lihtne. Mulle meeldis temaatika, mida autor raamatus välja tõi: koolikiusamine, selektiivne mutism, väikelinnaelu. Usun, et paljudel noortel on võimalik end rohkemal või vähemalt määral samastada. Samuti aitab see hästi tööpäevast puhata, sest kerge lugemine, aju saab hästi välja lülitada, palju mõtlema ei pea.
Eks siin ole vahe sees ka, kas lugejaks on teismeline, kes kuulub peategelasega samasse vanuseklassi ja suudab vähe paremini samastuda koolikeskkonnaga ja kõige muuga, mis sellega kaasneb või minusugune 25aastane noor pensionär, kellele põhikool ja gümnaasium ei tundugi enam nii kohutavalt halvad ajad. Tundub, et minu samastusmisoskus puberteediea valudega hakkab kaduma.
Positiivne oli muidugi ka see, et autor ei toonud sisse rumalat naiivsust, mis enamasti noortele mõeldud romaanide puhul mind ahastuse äärele ajab. Tahaksin selle eest öelda suur aitäh Lille Roometsale!
Kommentaarid
Postita kommentaar