Otse põhisisu juurde

Loetud raamatud 2019: veebruar

Kätte on jõudnud aeg, et teha kokkuvõte veebruaris loetud raamatutest. Seekord suutsin läbi lugeda kokku 11 raamatut. Ise lootsin jällegi, et ehk jääb kuhugi sinna kümne kanti ja ilmselgelt aitasid koolinädal ja haiglasviibimine asjale kaasa. Muidu oleks see nimekiri veidi lühemaks kujunenud. Nagu eelmisel kuul, ei ole ka sellel korral raamatud kuidagi eriliselt nummerdatud, vaid on lihtsalt läbi lugemise järjekorras. Seegi kord lisan omapoolse hinnangu viiepalli süsteemis.

Jaanuari nimekiri on leitav SIIT

Loetud lehekülgi kokku: 3310
Pikim raamat: 424lk, kõige lühem raamat: 160lk
Kolme raamatu autoriks oli eestlane ja kaheksa raamatu autor välismaalane.


1. Mara Zalite "Viienäpu", Randvelt kirjastus, 310lk, 5/5 (sisututvustus pärit www.rahvaraamat.ee)

Romaan "Viienäpu" on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see päelvis 2014. aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobigoraafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" ja Leelo Tungla "Seltsimees lapse".
"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtades, milliseid siin, Lames kuskilt pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib. Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli. Isa ka ei räägi, ta loviseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood. Külalistele tundub, et on. Kolalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taha hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks`Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema. Aga kõige tähtsam - koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?"

Läbi lapse silmade on tegelikult väga raske raamatut lugeda, sest täiskasvanu ja lapse vahel siiski on mõned erinevused. Kohati oli tüütu, erinevad sõna- ja mõttekordused jäid pidevalt silma kriipima. Samas sain väga hästi aru, et see ongi raamatu mõte, panna mind kui lugejat nägema asju nii nagu seda teeb laps. Kuigi temaatika on taaskord selline, mis mind köidab, siis oli raske suhestuda sellega. Läti kohanimed ei ole mu tugevam külg ja sellest tulenevalt ei jätnud teos nii tugevat muljet, kui mõni teine sama teema alla käiv, mille tegevuskohaks on Eesti. Palju oli venekeelseid väljendeid, mis mulle jäid arusaamatuks. Jah, raamatu lõpus on kenasti tõlked olemas. Kahjuks avastasin selle väikse asja alles siis, kui lugemisega lõpetanud olin ja enam ei hakanud uuesti lugema selle jaoks, et tõlgeid ka vaadata. Aga, et järgmised lugejad ikkagi teaksid, siis vaadake raamatu lõpust, kui midagi ebaselgeks jääb keelekasutuses. 

2. Yrsa Sigurdardottir "Kes teisele hauda kaevab", kirjastus Varrak, 424lk, 4/5 (sisututvustus võetud www.apollo.ee)

Yrsa Sigurdardottiri teises kriminaalromaanis seikleb taas advokaat Thora Gudmundsdottir. Seekord läheb Thora appi hotellipidajast kliendile Jonas Juliussonile, kes väidab, et tema ostetud kinnisvaral esineb "varjatud viga": nimelt seal kummitab. Ühtlasi aga mõrvatakse lähedasel rannal hotelliga seotud noor arhitekt Birna Halldorsdottir ning Jonas osutub kuriteos peamiseks kahtlusaluseks. Uurimine, mille Thora seepeale omal käel ette võtab, paljastab Teise maailmasõja aastatel aset leidnud õõvastavad sündmused, millel on seosed nii Birna surma kui ka Islandi mõjuvõimsate poliitikaringkondadega. 

Kuigi need Islandi nimed ajasid vahepeal juhtme korralikult kokku ja lugesin perekonnanimesid korduvalt, siis üldiselt on see väga ladus lugemine. Ühele korralikule krimkale kohaselt paneb kaasa mõtlema ja mõistatama. Raamatus on väga palju erinevaid liine, mis omavahel lõpuks kokku jooksevad, aga paras pähkel oli neid liine endale arusaadavaks teha. Sekka ei aidanud, taaskord, need va nimed. Erinevaid tegelasi oli nii palju, et elusad ja surnud hakkasid mingil hetkel segunema ja tegin lausa pause, et endale meenutada, kes on kes. Kuigi mulle üldises plaanis "Kes teisele hauda kaevab" meeldis, saab see siiski neli punkti. Seal oli palju tühja juttu, mis kuhugi ei viinud ja kohati oleks tahtnud autorilt küsida, miks ometi? Ei sobi mulle isiklikult väga, kui umbes 100lehekülge on mingeid heietusi ja keerutamist. 

3. Lisa Geniva "Siiski veel Alice", kirjastus Kunst, 296lk, 5/5 (sisututvustus: www.apollo.ee)

Alice Howland on Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor. Ta tunneb uhkust oma ametialaste saavutuste üle ning on kõrgelt hinnatud kolleeg ja õppejõud. Tal on abikaasa ja kolm täiskasvanud last ning igati põhjust oma eluga rahul olla - ainult, et...
Ainult et viiekümnenda eluaasta lävel avastab Alice, et teda tabavad sagedased unustuse- ja hajameelsusehood. Algul ei võta ta muutusi tõsiselt ja kirjutab need pingeliste tööperioodide arvele, ent peatselt ei saa ta toimuvale enam läbi sõrmede vaadata. Ta konsulteerib mitmete arstidega ja jõuab lõpuks ootamatu ja šokeeriva diagnoosini - ta põeb Alzheimeri tõbe, haigust, mis röövib temalt tasapisi mälu ja mälestused ning muudab teda jäädavalt ja äratundmatuseni. 
Järk-järgult ühe vähem mäletades ja ühe rohkem iseendast kaotades klammerdub Alice talle alles jäänud hetkede külge - nende hetkede külge, mil ta on siiski veel Alice. 

See oli selline teos, mille võtsin kätte ja panin ära siis, kui läbi sai. Väga paeluv ja tegelikult ka mõtlemapanev. Aju ja elu on mõlemad väga haprad ja haavatavad. Raamatus käis väga tugevalt läbi see, et karjäär on oluline, aga mulle tundus, et sealt kuskilt ridade vahelt võiks välja lugeda, et tegelikult võiks rohkem vaeva näha suhetega ja sellega, mis sulle alles jääb, kui karjäär ära kaob. Alice'i elust kadusid kõik, kes olid sinna tulnud koos ametiga ja järgi jäid ainult lähedased, kellega suhted olid olnud juba niigi keerulised. Tasuks vist rohkem vaadelda enda sisse ja prioriteedid paika panna.

4. Jonas Moström "Taevastes kõrgustes", kirjastus Kunst, 312lk, 3/5 (sisututvustus: www.apollo.ee)

Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on lõpuks ometi eluga rahul. Ta on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta tekstisõnumi kuulsalt näitlejalt Rickard Ekengardilt, kellega paar nädalat tagasi öö veetis. Mees tahab temaga kohtuda Karlaplani väljakul ja pärast mõningast kõhklust on Nathalie nõus. Kohale jõudes näen naine pealt, kuidas mees selga tulistatakse ja ta purskkaevu heidetakse. Rünnak on peaaegu äravahetamiseni sarnane kümne aasta taguse lahenduseta jäänud juhtumiga, kui mõrvati Nathalie kihlatu. Kas saatus mängib lihtsalt julma vingerpussi või on kaks mõrva omavahel seotud? Ning mida tähendavad varjatud numbrilt saabuma hakkavad hirmutavad tekstisõnumid? Peagi on Nathalie tõmmatud judinaid tekitavasse sündmustejadasse, mis võtab tõele lähemale jõudes aina süngemaid varjundeid. "Taevastes kõrgustes" on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat.

Ma päriselt ei jõudnud raamatu lõppu ära oodata. Mitte seetõttu, et ilgelt huvitav oleks olnud ja põnevus oli suur, vaid seetõttu, et oli kohutavalt igav. Mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta, seega ikka hambad ristis lugesin lõpuni. Jah, oli ka häid kohti, mil mõtlesin, et LÕPUKS läheb huvitavaks, aga see vajus sama ruttu ära, kui tekkis. Ma oleks ühelt krimkalt oodanud natukene rohkemat, kui see, et esimesed 50 lehekülge on lõualuud haigutamisest krampis. Eriti häiris, et mõne peatüki juures ei olnud üldse aru saada, millise tegelase mõtetega on tegu. Ma üldiselt ei ole rumal lugeja, taban liinid üsna kiiresti, aga seekord kohe üldse ei saanud vedama. Poleks just esimene, kui keegi paluks mõnda kriminaalromaani soovitada.

5. Katrin Pauts "Tulekandja. Muhumaa põnevik", kirjastus Varrak, 264lk, 4/5 (sisututvustus: www.apollo.ee

Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu...Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust "Politseiniku tütar", töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud...Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elab Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. "Tulekandja" on tema teine romaan. 

Eelmisel kuul loetud, selle sarja kolmas raamat, meeldis mulle rohkem. "Tulekandja" oli samuti kaasahaarav ja tegevusrohke, aga kohati segane oma mitmete erinevate ajastute ja tegelastega. Lõpuks saavad kõik otsad küll kenasti kokku seotud, aga suurema osa lugemisest olin üpris segaduses selles osas, kes kuidas ja mispidi omavahel siis ikkagi seotud olid. Kuidagipidi juhtus, et seda sarja loen ma lootusetult tagurpidi, seega loodan, et varsti õnnestub ka "Politseiniku tütar" raamatukogust kaasa tuua.

6. Marilyn Kerro "Saatuse peegelpilt", AS Ajakirjade Kirjastus, 224lk, 4/5 (sisututvustus: www.apollo.ee)

Marilyn Kerro sai tuntuks, osaledes Vene telekanali TNT populaarses saates "Selgeltnägijate tuleproov". Siinses raamatus räägib Marilyn, kuidas ta leidis oma kutsumusel. Ent ennekõike on siin kirjutatu inspiratsiooniks sulle - et julgeksid elada, uskuda endasse, langetada olulisi otsuseid ja toimida oma südame järgi! "Ei ole midagi tähtsamat kui armastus," kinnitab Marilyn ja annab nõu, kuidas suhet hoida, kuidas eristada armastust kirest, kuidas andestada, parandada suhteid lähedastega jpm. Ent samuti on juttu hirmudest, haigustest, koduvägivallast, lastetusest jpm. Eraldi suurest peatükist leiad õpetused, kuidas lugeda käejooni. Peopesa uurides on võimalik ka oma siseilmaga tegeleda. Ja muidugi poolvääriskivid, millega Marilyn igapäevaselt tegeleb! Neilegi on pühendatud üks terve peatükk. Mineraalid mõjutavad meid oma energia ja anulaadsete omadustega - hea, kui oskad ära tunda need, mis just sulle sobivad. Ja võid kindel olla, maagiat on neil lehekülgedel veelgi! 

Kui aus olla, siis ülemäära maagiline just ei olnud. Marilyn oma kirjutatuga küll sunnib veidi mõtlema elule ja maailmale, aga kahtlen sügavalt, et kuidagipidi valgustatud sain. Meelelahutusena oli hea lugemine, tekst oli suur ja mitte eriti keerulises keeles kirja pandud. Kui nüüd võrrelda Šepsi raamatuga, mida eelmise aasta lõpus lugesin, siis praegune oli kordades parem. Ei tekkinudki tunnet, et keegi oli üle tõmmanud enne kirjutama hakkamist. Kividele oli pühendatud kõige enam raamatust ja mind jättis see täiesti külmaks, sest ei tunne erilist suhestumist kivivärgiga hetkel. Küll aga oli täitsa huvitav loengut oodates oma käejooni taga ajada ja vaadata, mis elul hetkeseisuga varuks on. Selle järgi peaks ma saama kokku kolm last ja abielluma kaks korda :D

7. Suzanne McLeod "Vere magus lõhn", kirjastus Varrak, 376lk, 2/5 (sisututvustus: www.apollo.ee)

Genny Taylor töötab Loitsumurdjad.com-i heaks. See on suurepärane töö, mis võimaldab üüri maksta ja lubab noorel naisel teha seda, milles ta hea on - nimelt loitsude leidmine ja murdmine - ning lisakasu on selles, et see firma kuulub nõidadele, mis takistab vampiire talle hambaid sisse löömast. 
Kuid ega vampiire pärast nende libedat PR-kampaaniat enam niiväga kardetagi. Nüüd on vampiirides saanud ihaldusväärsed kuulsused ja kihvakas ning Kink on kõige lahedamad asjad maailmas. Ent ainult sel juhul, kui sa oled inimene. Genny ei ole. Tema on sidhe fee. Ja ta teab isiklikust kogemusest, kui ohtlik üks vampiir tegelikult võib olla...
Suzanne McLeod on Suurbritannia ulmekirjanik, kes on saavutanud urban fantasy žanris oma kodumaa juhtiva kirjaniku maine. Ta on äratanud tähelepanu "Spellcrackers.com" sarjaga, milles on siiani ilmunud kolm romaani "Vere magus lõhn" (The sweet scent of blood, 2008), "Surma külm suudlus" (The cold kiss of death, 2010) ja "Võluväe kibe seeme" (The buitter seed of magic, 2011). Need on paranormaalsetest ilmingutestkubisevad ja samas realistlikena mõjuvad lood, milles on küllaga põnevust, sünget atmosfääri, verd aga ka nutikat huumorit. Fantaasiarikkalt kujutatud Londonis - selle üsna ohtlikus versioonis - möllavad ringi nõiad, haldjad, saatürid, eduka PR-kampaanioa läbi teinud vampiirid ja teised vaimolendid ning nagu heas põnevusloos ikka, tuleb tunnistada ja lahendada ka verdtarretavaid kuritegusid. 

Polnud üldse NII hea põnevuslugu. Vampiirid, haldjad nõiad.....ilmselt olen lihtsalt liiga vana ja sellest temaatikast välja kasvanud. Ootasin taaskord väga, et lõpp kätte jõuaks (seegi oli sama ebahuvitav, kui terve raamat) ja selle sarja teisi raamatuid ilmselt kunagi kätte võtta ei kavatse. Ja mis ebaõiglus see on, et vampiirid olid, aga libahunte mitte? Iga Edward vajab oma Jacobit!

8. Gill Sims "Miks emme joob? Ühe kurnatud ema  päevaraamat.", Tänapäev, 352lk, 5/5 (sisututvustus www.apollo.ee)

Issi on Väga Tähtis Mees ja talle meeldivad tehnikavidinad. Ja tema kuur. Lapsed Peter ja Jane istuvad lakkamatult mõne ekraani taga, ning kui nad seda ei tee, üeritavad nad teineteist ära tappa ja ajavad emmet hulluks. On emme 39. sünnipäev. Tema ees seisab lohutu pilt tulevikust, täis inimesi, kes kutsuvad teda edasijõudnute joogasse, ning ontlikke raamatuklubisid, kus igaüks väidab end olevat svipsis pärast esimest klaasi veini ja ütleb asju nagu "Isver, kas sa jood tõesti veel ühe?" Aga emme ei taha seda kõike! Ta ei taha, et temast saaks üks neist mõistliku soenguga naistest, kes "elavad oma laste jaoks" ja kiitlevad võsukeste erikuradieriliste kooliväliste tegevustega ja "saavutustega" ning hooplevad puhkusereisidega. Selle asemel haarab ta suure klaasi veini ning saadab kõik perse. Kuni talle meenub idee, mis talle kõrtsis juua täis peaga tuli...
Gill Sims peab tohutult populaarset lastekasvatusblogi ja Facebooki lehte "Peter ja Jane". Ta elab Šotimaal koos abikaasa, kahe lapse ja varjupaigast võetud kasvatamatu borderterjeriga. Gilli hobid on veinijoomine, aja raiskamine sotsiaalmeedias, katsed taas läbi elada oma kadunud noorust ning koera otsimine, kui see on järjekordselt otsustanud oma asju ajama minna. 

Mulle tohutult meeldis! Nii palju oli äratundmisrõõmu, et ma pole kindel, kas seda on viisakas üldse kõva häälega välja öelda. Aga kogu täiuseihalus, emotsiooniderohkus (ja nende kontrollimine) ning erinevate eluaspektide tasakaalustamine, on asjad, millega paratamatult kokku puutume. Isegi need naised, kes ei ole emad. Sellest raamatust annaks ühe korraliku pika postituse kirja panna, aga hetkel jääb see mõnda teist korda ootama, sest praegune on juba isegi pikaks veninud. Pika jutu kokkuvõte? Naerda saab palju ja ära tunda on palju.

9. Pille Hanni "Ma armastasin kiskjat. Sarimõrvari naise avameelne elulugu.", Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 320lk, 3/5 (sisututvustus: www.apollo.ee)

Pille Hanni on olnud viimaste aastakümnete kuulsaim naisvang, istuddes Harkus naistevanglas ligi kasteist aastat. Tema süü, mille eest talle isegi nõukogude oludes tavatult range kohtuotsus määrati, seisnes selles, et ta armastas oma meest. Mees aga osutus kiskjaks - perverdiks ja sarimõrvariks, keda siiani mäletatakse kui Nõmme inimsööjat ning kelle hirmus elas 80ndate alguses terve Tallinn. Autor püstitab küsimuse: kui kaugele võib naine armastades minna, kuidas muututakse armastuse ohvriks. Oma elulugu asus Pille kirjutama 24aastasena, olles eeluurimise all ning jätkas seda halastamatu avameelsusega kõik vangla-aastad. Ladusa sulega kirja pandud autobiograafias tunneb eesti lugeja ära omaaegseid sündmusi, tegelasi ja kohti. 

Raamat venis kohutavalt. Lisaks sellele, et kirjutamisstiil ei olnud minu tassike teed häiris pidev egoism. Korduvalt käis läbi, kuidas autor oli ikka hea, tubli, tark, ilus, intelligentne, armastav jne. Teised seevastu olid pidevalt kõike vastupidist. Vanglakaaslased olid samuti kirjeldatud kui rumal hall mass ja loomakari, kelle hulgas tema vaeseke siis aastaid pidi vastu pidama. Pigem jäi mulje, et elulooga otsib autor haletsust ja kaastunnet, mida ta tollel ajal ei saanud. Aeg on edasi läinud, mina neid sündmusi ei tea, ilmselgelt, aga ka praegu ei suutnud raamat kaastunnet tekitada või panna mind ohkama, kui julm võib elu olla. Pigem tahaks öelda, et küll võib ikka olla rumal, sest selline armastus ei ole siiras, see on pigem juba omanditunne ja kinnisidee.

10. Margaret Atwood "Teenijanna lugu", Eesti Raamat, 272lk, 5/5 (sisututvustus: www.apollo.ee)

Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide presindent ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi Vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga. "Teenijanna lugu" on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut - kõike, mis romaanis juhtub, on juba varem maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutued köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua.

Suutis lausa nii hästi, et isegi mind, kes tavaliselt laseb paar pisarat ajas rändamise peale, ei häirinud. Hoopis kuidagi väga loogiline oli see mineviku ja oleviku vahet pendeldamine. Üldiselt ei ole ühtegi halba sõna öelda: hästi kirjutatud. Häirima jäi vaid lõpp. Oleks tahtnud kuidagi teisiti. Kuidagi nii, et päriselt oleks lõpetus, mitte "ajaloolaste hüpoteesid". See muidugi on väike asi ja ununeb kiiresti. Mitu kuud juba ootasin, et saaksin sellele küüned taha ja pettuma ei pidanud. On päris mitmeid raamatuid, mis oma kaasajal kirjutati tuleviku kohta. Väga mitmed on olnud ennustustega täpsed. Olen siiralt rõõmus, et see ei olnud. "Teenijanna lugu" maalib ikka väga koleda pildi sellest, milline üks ühiskond hüpoteetiliselt võiks olla.

11. John Boyne "Poiss triibulises pidžaamas", Fookus Meedia, 160lk, 5/5 (sisututvustus: www.apollo.ee)

Tavaliselt anname siin aimu, millest raamatus juttu tuleb, aga selle loo puhul on seda lugemiselamust rikkumata keeruline teha. On oluline, et lugemist alustades sa ei teaks, millest see lugu räägib. Lugema hakates lähed sa rännakule üheksa-aastase poisi Brunoga (aga see raamat ei ole mõeldud üheksa-aastastele). Ja mõne aja pärast jõuad sa koos Brunoga traataiani. Loodetavasti sa päriselus selliseid aedu nägema ei pea. 
Raamat on suunatu sihtrühmale 12+, räägib sündmustest Auschwitzis läbi üheksa-aastase Bruno silmade. Ühel päeval saab ta teada, et ta isa on saanud ametikõrgendust ja nad peavad jätma oma Berliini kodu ning kolima. Uues kohas pole Brunol mängukaaslasi, kuid ühel päeval saab ta tuttavaks teisel pool traataeda elava posiga. Bruno keelatud sõprus juudi poisiga viib ehmatavate tagajärgedeni. 

Ei ole võimalik jagada paljut, ilma reetmata sisu. Loogilise mõtlemisega inimesed viivad juba pärast tutvustuse lugemist otsad kokku ja saavad enam-vähem aru, kuidas lugu lõppeb. See ei ole õnnelik lõpp. See on selline lõpp, et kui oled ühe jutiga (sest muudmoodi ma ei usu, et oleks võimalik) terve raamatu alla neelanud, hingad veel mitu minutit sisse ja välja ning mõtled sellele. Aeg oli keeruline ja sõprus oluline, kahju, et vahel ei vii see heade tulemusteni. 

Kommentaarid