See kuu on kuidagi eriti vaikides mööda läinud, seega otsusasin teha mingi kerge kokkuvõtva postituse, et seniilsena saaks tulla üle lugema ja imestada, kui igav ühe noore inimese kuu olla võib. Hmm, kus kohast nüüd pihta hakata?
No alustuseks, kõige huvitavam teema oli mu jalake. Arst tookord kooli lubas, pärast seda kui nägi, et põletikunäitaja on peaaegu normis. Sinna juurde pidin muidugi lubama, et hoian ennast nagu midagi, mida pilpa peal hoitakse. Ehk siis ei mingit külmetamist, liiga pikalt ringi trampimist ja hoian jalga üleval asendis nii palju kui võimalik. Andsin oma parima, kuigi ühe koolipäeva jätsin vahele. Pärast kahte nädalat istuvat asendit, oli kaks päeva ringi matkamist teinud oma töö ja jalg hakkas veidi haiget tegema. Otsustasin, et pigem olen ühe päeva kodus, kui pikendan oma agooniat, sest oht põletiku naasmiseks on endiselt üleval. Praegu, kui algusest on möödas juba üle kuu, kreemitan ikka viimast kergelt punakat laiku ja lõppu ei oska näha. Tablettidest pean siiski väikese pausi tegema, hakkas juba vaikselt soolestikule mõjuma.
Mirtel suutis taaskord oma haigestumist ajastada nii täpselt, et lõpuks pidi Raido temaga haiguslehele jääma minu hariduse huvides. Tegelikult küll oleks võinud nad mõlemad nädala kaks viimast päeva lasteaeda ja tööle minna, aga haigusleht oli juba nii kui nii ja seega sai laps ka ikkagi terve nädala kodus lebotada. Just eile naersin, et nüüd viimaks jõudis meieni see valsitaktis lasteaias käimine. Nädal aias, nädal kodus, kolm päeva aias, kaks päeva kodus jne. Esimesed kuud läksid täitsa kenasti ja oli lootust, et ehk ikka ei lähe nii nagu üldiselt, aga vot sulle nalja. Väga hullu ei ole tegelikult, eks kuidagi ikka asjad tehtud saavad ja laps hoitud. Lihtsalt see va ajastus.
Nüüd selle nädala alguses ka. Otsustasin, et teen vabatahtliku tegevuse praktika jaoks mõned tunnid juurde. See plaan oli tegelikult juba pärast veebruari koolinädalat, aga siis tuli see voodirežiim ja sinnapaika see jäigi. Nüüd vaatasin, et ei, ikka peaks mõned tunnid kindluse mõttes juurde tegema kuskil ja täpselt nii palju aega on üle, et nädalakese saaks käia. Sain kõik kokku lepitud ja siis tuli lasteaias kõne, et lapsel kõht lahti ja on loid. Tegelikult üldse ei imestanud, sest kuidagi selline muster on tekkinud, et alati, kui Raidoga mõlemad liikumises peame olema, peab leiutama ja genereerima, kuidas hoidmist korraldada, sest sõber Murphy tuleb külla. Mis seal ikka, elu peabki vahel keeruline olema ja pakkuma väljakutseid, mis sunnivad aju liigutama. Õpetab hindama seda perioodi, kui saab lebolt võtta.
Mis siis veel. Mind on tabanud kevadine koristustus- ja tegemistuhin. Tahaks juba lillepeenra ülesse kakkuda, kappides suurpuhastust teha, kujundada, koristada, selline tavaline "ärkasin talveunest täis motivatsiooni". Kahju, et ilm koostööd ei tee. Just nädalavahetusel mõtlesime, et siluks selle osa maapinnast ära, mis kaevu kaevamise käigus natuke nagu kuumaastikuks jäi ja ära vajus. Aga mõlemal päeval oli hommikul maa külmunud, siis tuli taevast alla mingit jama ja selleks ajaks, kui oleks võinud tegema hakata, oli kell juba nii palju, et õues oli pime. Tahaks väga loota, et see motivatsioon väga ära ei sure selleks ajaks, kui kevad päriselt kohale jõuab :D
Ega rohkem vist ei olnudki midagi. A, sõbranna sünnipäeval käisin ka ja see vist oli kuu tipphetk, sest kõik muud tegemised-olemised-käigud olid seotud olmeprobleemide, õppimise, tervise või eluga. See oli selline meelelahutus, mis kulus ära sinna vahele. Hoian pöialt, et aprill, mai ja suvekuud tuleksid vähe tegusamad.
*Jess, 70aastane mina on õnnelik selle absoluutselt sisutühja kirjutise eest ühel päeval*
Kommentaarid
Postita kommentaar